Hea päev, halb päev – kes siin ikka järge pidada suudab.

Noh, nagu ikka  – jõuan ma oma “ohh, jee, olen omadega mäel” postituse ära kirjutada ja juba järgnebki see “tahaks terve päev omaette teki all olla ja seda ka ei saa”. Kui ma iga päev kirjutaksin, siis olekski üks hala ja oh, kui äge on olla juttude vaheldumine. Ei ole nii, et vot nüüd hakkas hea ja nii ongi, mida ma muidugi teadsin – ikka üles-alla.

Eile oli selline päev, et no oli halb ja nõrk olla. Ja selleks ei peagi midagi juhtuma, vaid lihtsalt nii on – ühel hetkel, täiesti lambist, KOGU energia pahiseb kuskile välja, isegi käed-jalad surisevad nõrkusest. Ja füüsiliselt nõrk inimene on vaimselt ka nõrk. Ja siis nii ongi – tahaks pillida, aga seda ka ei tule, justkui pole põhjust. Samas ei saa nagu end nö käima ka, et noh, võtaks end kokku, mine õue ja tuuluta end.

Muidugi, ei ole Johan ka siis maailma parimas tujus, kui ema on mingi tudisev kahvanägu tal vastas, sest tal on vaja, et temaga väga rõõmsalt mängitakse. Aga selle tabab kohe ära, kui mingi mänguasi ei tee enam nii ülevat häält, kui varem.
Mänguasjad, jah, peavad rääkima, sest Jaanus hakkas nendega teatrit talle tegema ja nüüd ta vihastab, kui mänguasjad ei räägi. Jee!

Igatahes, ma ei viitsi koguaeg siin analüüsida ka, milline päev nüüd on – hea või nõrk või täiega närvihaige, sest siis tekib mulje, nagu ma pidevalt mõtleksin sellele. Ei, tõesti ei mõtle, et nüüd on ikka halb päev – loogiline, et siis ju ongi, kui seda endale süvendada. Aga sellele ei peagi mõtlema – see lajatab ise otse lagipähe.

Aga halva “tujuga” on progress toimunud. Sest ma saan aru, et ei ole mingit halba tuju, kõik on ikka millestki tingitud, Enne last, kui oli halb tuju, siis oli vot halb tuju ja tahtsin pahurdada, järsku see tunne, et millegagi hakkama ei saa, kuhugi ei kõlba ja siiralt usudki seda, kuni see nn tuju möödas ja ohh, olen tegija.
Nüüd, kui see peale tuleb, siis üritan seda endale ära põhjendada. Näiteks, et üleväsimus, vilets toitumine kohati jne see tekitab energiapuudust ja sellest ka selline tühjaks pigistatud sidruni tunne, mis tekitabki seda, et ma ei saa mitte millegagi hakkama. Ehk siis saan küll tegelikult, vaja lihtsalt endaga tegeleda. Niisiis, see ei ole üldse tõsi, et ei saa hakkama. Ja sellise enda peas tehtud põhjuste otsimise tõttu, pole halb tuju halb, ma ei paanitse ega pilli, et kõik on halvasti, vaid noh, ok praegu on selline tunne, turguta end ja ela üle. Sest seda, et teki all terve päev oleks või niisama kodus nõmedalt märatseks, ei saa enam lubada. Pealegi, Johan on põhjus, miks tekib see nõrkus, aga ei saa kaua end halvasti tunda, süümekad tekivad (millest mul viimasel ajal ei teki, eksole). Ja kui ikka mulle otsa vaatab, mängib ja naerab, kuidas ma saan siis mingi nõme närvihaige enam olla.

Aga muidugi, tegemist on järjekordse efektiga, et saa ise lapsed, siis saad teada. Enne rasedust ma kritiseerisin närvilisi emasid, et on ikka nõmedad, ei suuda end kokku võtta ja normaalsed olla, lapsed ju ka näevad. Aga mis ma ise olen? Päris mitu korda tema ees närvis olnud, mille üle ma, muidugi, ei ole uhke, aga alguses oli päris keeruline ratsionaalselt oma närvilisust põhjendada – väsimus oli üle mõistuse. Nüüd hakkab alanema ehk mõistusele lähenema õnneks.

No ja see ka, et mida rohkem mina närvitsen, seda halvem tuju Johanil on, mis ühest küljest tekitab MEGA süümekaid ja teisest küljest on mulle endale ebamugav – seda rohkem väsimust ma tunnen, kui ta jaurab. Nii, et eks see olegi nõiaring.

Aga muudest asjadest rääkides, Johan hakkab 3 kuuseks saama. Eile ta naeris valjusti esimest korda, mitte kägisedes ja itsitades, vaid lausa lõkerdades. Algul mõtlesin, et nii rõkkav hääl, nutab. Aga ei, see oli tema naeruhoog. Nii äge! Muidugi, kui Jaanus kaamera võttis, et filmida, siis ta seda enam ei teinud. Nagu ikka.
Ja haarab asju, tahab neid endale suhu toppida, kui asjad eest lähevad ehk siis haare ei ole piisavalt tugev ja konkreetne, siis läheb närvi ehk siis tänu tema uutele avastustele ja arengutele on meil kisa kodus rohkem kui muidu – selline maailma avastamise valu ja nutt, et miks ta neid asju ei saa või miks ta ei liigu ise sinna, kuhu tal plaanis. Kõhuli hakkab roomamisliigutusi juba tegema ja vihane, et ei jaksa edasi liikuda – no sellised asjad.
Aga meile on see muidugi lõbus, väsitav ja armas, et oii, vaata, mida ta teeb!

 

Advertisements

4 thoughts on “Hea päev, halb päev – kes siin ikka järge pidada suudab.

  1. Just, just!
    Meil käib ülepäeviti. Magab nagu tibuke päeval ja öösel. Järgimine 24H on hullumaja puhvet. Kui end lõpuks kokku võtan, siis vaatan teda ja mõtlen, mis mul küll viga on. Ta maailma armsaim ju! Nutan peatäie ja olen jälle uus inimene. See karussell ajab mu vist varsti segi peast. Raseduse ajal ei olnud ma ka nii emotsionaalne, kui praegu.

    Maja ehitus paneb ka oma põnts.. Nii tahaks oma koju juba, rahu ja vaikust. Kõik on õige. Kui ema närviline on, siis laps ka endast väljas. Nokk kinni, saba lahti.
    Urr, jaksu meile kõigile!!

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s