Johan on 3 kuune: titeteemade üleküllus, sünnitusjärgne kontroll ja minu kehakaal

Mul oli juba pikk postitus üleeilsest peale valmis sellest, kuidas ma ei kannata enam titeteemasid, aga kuna eile oli Johani 3 kuu sünna ja tuju on ka parem, siis kustutasin ära.
Aga kustutatud postituse kohta lühidalt ja vähememotsionaalselt võin öelda, et ma tõesti ei kannata neid titeteemasid. Mul on laps ja tema teemasid ma kannatan, aga seda, et muid asju enam naistel jahuda pole kui lisasöök, lapse kõhuhädad, unegraafik jne – see hakkab mulle nii vastu. Kõik need teemad on olulised ja kõigest räägin hea meelega, aga teatud maani. Ma ei viitsi pidevalt ja iga jumala asja detailselt kellegagi arutada. See on normaalne elu ja normaalne lapse kasvatamise aeg, milleks nii suurt trianglit koguaeg teha.
Kui sul on laps, siis muust justkui ei räägitagi, kui sellest, et kuidas magamine, söömine, s*ttumine. Oi, tal on nahal lööve, mida sina sööd? Oi, tal on kõhuhäda, mida sina sööd? Oi, ta on rahutu, miks? Oi, tal on hea tuju, miks? Kas te ujumas käite? Kas te seda ja teist teete? Ja siis veel kõikvõimalikud mähkmejutud, RP, RPA ja need värgid. Miks mul ei ole lapse saades seda vajadust tekkinud, et ma muudkui tahaksin arutada neid asju? Ma arutan tegelikult hea meelega, aga üleküllus on, räägiks ära ja siis räägiks muudest asjadest edasi.
Laps kasvab, see kõik on normaalne, mitte pidev actioni seisund ja analüüs. Ta on meile nii suureks rõõmuks üleüldse – miks peab asju üle mõtlema ja keeruliseks ajama? Kui on mure, uuri asja, aga enamasti on ju enda sisetunne, mida peaks usaldama. Õigemini mina usaldan küll enda tunnet ja kui midagi ei tea, siis küsin mujalt, kogun vastuseid ja arvestan seejuures, et emad toetuvad ikka enda kogemustele ning seegi ei pruugi meile sobida.
Hea nõu on asi, mida hea meelega vastu võtan ja ise jagan, aga mitte kunagi ei tee ma seda selliselt, et minul on õigus ja teistel on vale. Kõik toimetavad nii, nagu neile sobib.
Selgitus: meil läks FB beebigrupis emade vahel kismaks – ikka selline labane teiste maha tegemine, põhikooli tase. Ja läks kismaks, sest inimesed on eriarvamusel selliste teemade osas, mille puhul ikka ollakse: lisasöök, millal ja mida anda, riietus, vaktsiinid jne. Mõnusast rasedate naiste kambast said eraldiseisvad emalõvid, kelle tited on kõigil 3-4 kuused ning kes on nüüd aru saanud, et nad on tohutult kogenud ja targad emad ning kelle meetodites ei tohi kahelda, kuna sõbranna, ajakiri, raamat, google, arst, mees, ema jne ju ütlevad nii, siis järelikult nii on. Ja kuna iga naise allikad on erinevad (erinev sõbranna, ajakiri, raamat, otsingusõna, mees, ema jne), siis igaühel ongi erinev “teaduslik” alus mingit asja väita, keegi kellegi erinevustega ei arvesta – sõda lahti. Ma ei tea … Kuidagi loogiline, et arvamused ju erinevad ja see on ok?
Ühesõnaga, nii ma avastasingi, et ma ei ole kirglik titeasjade arutaja – õigemini, titendus hakkas lausa vastu. Ise loen, uurin, teen, nagu oskan, aga et nii sõjakalt ja kirega muudkui jahuda – ma vist olen ikka liiga tuim tükk selleks.
Ma tahaksin hoopis teada, millist head filmi võiks vaadata, kuhu jalutama minna, millist hobi endas arendada, milliseid mänge lapsega mängida, mida head süüa teha, millal ma püssi kleiti end mahutada võiksin, millist meiki teha, millised mu tööalased väljavaated hakkavad olema, mingid sellised asjad. Mitte, et omg, sa annad lapsele SEDA püreed?! Kas sa tead, et sa oled siis mõrtsukema, kui annad? Aga einoh, anna anna, mina küll nii ajudeta ei ole. Mina annan hoopis seda, sest see on kõige õigem, mida anda ja hoopis vot sellises vanuses. Noh, need teemad. Ma ei viitsi sellises saagas osaleda.
Jah, ma räägin nendel teemadel, minu jaoks on ka need asjad olulised, aga iga päev ja teisi maha tehes, mitte nõu andes/arvesse võttes, no milleks tahab üks ema teise ema otsas trampida? Pole aega seebikaid vaadata, siis tuleb seda ise teha? Mõttetu ja väsitav jura.
Aga kuna ma olen ka noor ema, siis ütlen ka enda tagasihoidliku arvamuse, et lapsele olen mõelnud lisatoitu anda kui on poole aastane, nagu olen kuulnud, et nii võiks. Ja siis uurin, kuidas ja mida. Jeerum, tänapäeva infoajastul tuleb ju seda inffi uksest ja aknast sisse – mida siin vaielda ja kuude kaupa ette mõelda? Küll selle õige info ka välja suudab peilida. Sellest saan aru, kellel oma aed ja saab püreesid enda saadustest valmis teha, ma teeks ja uuriks ka. Raudselt mind peetakse nüüd rongaemaks, kuna see teema ei sütita minus mingeid erilisi tulukesi. Ma ei oska ette paanitseda lihtsalt. Veel enam, kellegagi seetõttu tülli minna.
Igatahes, näete, ikka tuli kurja titendusest-kopp-ees postituse koopia, mitte lühikokkuvõte.
Aga mida iganes! Ma olen oma Johaniga õnnelik, ma ei taha teistega jahuda neid pidevaid pingeteemasid ja muudkui negatiivsetest asjadest arutada. Ja pealegi, Johan ongi suur osa mu elus, aga ma olen ise ka inimene, suhteliselt isekas siis järelikult – ma tahan ennast ka selles möllus ära tunda ja end kuidagi elus hoida, mitte titenduses kaotsi minna.
Johan sai 3 kuuseks! Nii lühike aeg ja tundub nagu tohutu pikk – millised sündmused! Silmad kinni surutud, käed rusikas ja suu-täies-mõõdus-lahti röökivast titest on saanud särasilmne, iseloomukas ja lõbus poiss.
Turvahälli special – raudselt igal emal on taoline pildirida olemas
2-3 kuu vahelisel ajal on muutusi nii palju, et ta lõkerdab naerda. Vahel kiliseva häälega, vahel raginaga, vahel kilgates ja röökides – naerab täiega! Ninal kirts, silmad kriipsud ja hirnub. Mänguasjad on aina kindlamalt käes, neid ta taob. Mingid asjad, millel on nupp ja mida vajutades tuleb muusika, on talle ka huvitavad, sest oskab ka seda juba teha, kui ette näidata. Ja jutustamine on põhiline – vaatab otsa ja seletab midagi. Või vaatab mänguasju ja seletab. Kui ma talle parasjagu otsa ei vaata, siis seletab karjudes, kuni vaatan otsa, naerab ja seletab vaiksemalt edasi. Saaks aru ka, mida ta räägib, oleks täitsa põnev. Aga selge on see, et meiega ta igatahes omameelest kaasa räägib.
Aga vanni on kartma hakanud. Varem ei häirinud teda see, kui pead pesta või kui vannis vesi pead puudutab, aga nüüd, kuna on aina suurem ja muudkui avastab teadlikult uusi asju, siis tajub vist igasuguseid imelikke asju teravamalt, “titereaktsioonid” on kadunud.
Ja mingi lööve või punetus on juba pikemat aega näos. Ta ilastab ja hõõrub käega nägu päris palju, sellest ajast hakkaski pihta. Kasutan nüüd Bepantheni, loodetavasti saab klaariks.
3. kuu arstiaeg alles tuleb, samuti neuroloog ja ortopeed. Eks siis saan teada, kuidas tal mõõdud, reaktsioonid, liigutused ja muud sellised asjad. Olen kuulnud, et osad perearstid ei saada lapsi neuroloogi ja ortopeedi juurde, ainult siis, kui on mingid kahtlused. No, mulle ta kahtlustest küll midagi ei rääkinud, niisiis loodetavasti on see siiski rutiinne kontroll.
Rääkides arstidest, ma käisin alles mõni päev tagasi ise rasedusjärgses kontrollis. Noh, nagu tavaline naistearsti aeg, ei midagi erilist, aga see, et sinna aeg saada, jeerum. Ma võtsin Pelguga ühendust nädal peale sünnitust, et kontrolliks aega panna, sealt vastati, et oi, teil aega küll, kahe kuu pärast alles tulge, mis andis mulle mõista, et noh ok, ju ma siis umbes sellisel ajal endale aja panen. Ma miskipärast arvasin, et sünnitusjärgsesse kontrolli tulijad on eelisseisus aegade saamisel, nii, et ma ei muretsenud üldse. Ma ei tea ise ka, mis segadus ja ajuvaba hetk see mul oli. Arstid ka ei öelnud, et peaksin kohe aja panema, st ütlesidki, et veel ei paneks. Äkki nad said midagi valesti aru või sain mina, aga küsisin, et helistan siis paari kuu pärast, sealt vastati jaa. No, mõtted olid laiali, hetkel mõtlen, et oleks pidanud ise aimama, et midagi on jama, aga arvestades, et mul oli nädalane titt – mul oli muudki mõelda.
Igatahes, mingi aeg helistasin uuesti, et aega saada, vastati, et no detsembrisse võib-olla leiab mingi aja, aga vaevalt. Helistasin mingisse üldregistratuuri, lühinumber igasuguste haiglate peale kokku. Ütlesin, et ok, võtan uuesti ämmakaga ühendust, et mis värk on. Aga siis mingi hetk otsustasin, et ok, otsin eraldi Pelgu registratuuri numbri ka üles ja vaatan, mida nad tegelikult räägivad. Helistasingi otse Pelgusse (lühinr arvasin ka, et ainult Pelgu oma, aga ei olnud). Sealt tuli väga kaastundlik hääl, et oii, 3 kuud on sünnitusjärgse kontrolli aeg, mida ma muidugi ei teanud. Ja et ajad on tõesti täis. Helistasin vist nädal enne Johani 3 kuuseks saamist. Aga registratuuris oldi lausa nii hea ja kaastundlik, et ikkagi sebis mulle aja. Ütles küll, et võtab ühendust, kui aeg muutub, kuna see aeg on väääga ehku peale.
Läksin kohale, siis sain teada, miks see nii ehku peale oli – valvearstile pani aja. Igal juhul ma olen selle suhtumise eest tänulik, mille registratuuris sain, kõik ei oleks seda aega mulle sinna surunud. Ja valvearstist rääkides – sain täiega hea arsti juurde.
Ma käin alati suvaliste juures, kuhu satun, ei ole oma kindlat arsti, sest üldjuhul on mul savi, aga selle noore arsti juurde olen juba kaks korda sattunud, ta on üliproff ja räägib kõik asjad lahti, mida teised ei räägi. Näiteks, teab, et mul on suguvõsas rinnavähki olnud ja hakkas ise seletama, kuidas end kontrollida, rääkis, mis on kahtlane asi, mis ei ole – teised arstid ei vaevugi seda juttu niisama rääkima, isegi kui olen küsinud. Ainult see, et ahh, te olete nii noor. Mida iganes. Ühesõnaga, mul on tunne, et valisin arsti välja, äkki hakkangi ainult ühe juures käima.
Üks asi siiski oli, mille üle kurta ja mille sain kontrollipäeval teada. Mul ei ole ju ikka veel kodus kaalu, seal oli ja ma kaalusin. Arvasin, et ahh, päris ok olen, ju ma kuskile raseduseelse kaalu kanti olen. PÄRIS OLEN! Ma kaalusin mingisugune 67 koma millegagi, mis tähendab seda, et umbes 8 kg rohkem, kui võiksin. Samas kaalus olin vist umbes kuu peale sünnitust, ma ei mäletagi, millal õe juures kaalumas käisin. Ühesõnaga, jama on! Ma ei toitu normaalselt, kuna nälg on pidev! Aga seda numbrit oligi mul vaja näha, et end kokku võtta. Ehk aitaks küpsistest piima ja moosihunnikuga, lihtsalt sellepärast, et nõrk on olla. Pole iial magusainimene olnud, aga ausalt, imetamine on huvitav – ma sööksin suhkrut ka lusikaga otse suhkrutoosist – selline vajadus on.
Nüüd olen tubli, hakkasin taas vitamiine võtma, et keha saaks oma laari kasvõi osaliseltki mujalt kätte. Ja toitumine peab ka korras olema – ei mingit jama sisse ajada, vaid puhast kraami, nagu salat, liha jne. Suklaapisarat võin ära unustada.
Aga kõige selle juures, ma ei tunne, et oleksin paks, raske või niisama vormist väljas ja ülikole. Vanasti, kui oli paar kg liiga palju, siis põdesin, et nii paks ja kole – rõve oli olla lausa. Nüüd on kuidagi hoopis teine tunne, et ahh, olengi selline, ma olen ikkagi äge naine. Kuigi olgem ausad, on päevi, mil ma tunnen, et olen täiesti mitteäge. Eriti siis, kui mina ei saa lapse magama panemisega hakkama, aga Jaanus saab või siis kui silmaalused on potilillad magamatusest ja silmis tühi pilk – siis on see tunne, et keda ma siin petan, mingi äge sa pole!
Oh, kus nüüd surusin sada teemat ühte postitusse! No, mida siin ikka teha, kui tuleb see auru väljalaskmise vajadus ja leiad isegi paar vaba hetke, et seda teha  – kõik tuleb korraga välja lajatada ja süda rahul.
Ja lõpetuseks natuke Johani lambakarjas.

 

 

 

Advertisements

8 thoughts on “Johan on 3 kuune: titeteemade üleküllus, sünnitusjärgne kontroll ja minu kehakaal

  1. Issi, mis issi 🙂 Palju õnne Johan!
    Käisime täna oma tuberkuloosisüsti saamas siis. Eile oli haigla juures mingi eriti närvihaige ämmakas. Hiljaks jäänud, näete mis nüüd sai, et edasi lükkasite, nüüd vaja Tartusse sõita. Plah, kus ohkis. Lastearst tuli kohale ja kõik sai ilusti paika. Täna täpselt kahe kuu vanuselt sai ta siis oma esimese vaktsiini. Polekski teinud, kuid perearst ütles, et värskeid juhtumeid on olnud. Tagasi tulime mõlemad traumeeritud. Ma pole vist kordagi oma kallikest niimoodi nutmas kuulnud, kui täna selle sutsaka peale 😦 Jääb veel rota ja ülejäänud vaatame peale aastat.
    Lisatoidu kohta puudub mul ka arvamus. Esiteks on ta rinnatoidul ja need hakkavad isegi alles kuuendast kuust lisa saama (eeldusel, et tissitamisest piisab). Poja hakkas nelja kuuselt saama ja siis ka konsulteerisime esmalt perearstiga. Pole midagi kordagi ise katsetanud.
    Teil võibolla Tlns teine kord. Siin minnakse eriarstile, kui miskit kahtlustatakse. Täna vaatas lastearst ta haigla juures üle ja ei öelnud midagi, et pahasti oleks.

    Seoses vannitamisega. Mul poja hakkas samuti mingist hetkest paaniliselt pea pesemist kartma. Täiesti lambist tuli. Alati suure surmaga ja lõppes alles mingi neljaselt äkki?! Sõbrannal oli samamoodi. Ju siis mingi eripära 😉

    Olen viimased kuradi seitse aastat toitunud tervislikult ja ülikorralikult. Samal ajal kui teised kooki ja kommi vitsutasid, astusin mina tuima näoga mööda neist. Fakk ja nüüd sööks kõik ära. Jumal tänatud, et juurde tulnud pole. Eks ma ikka teen trenni ka juba ja see ehk hoiab tagasi veel. Keha hoiab neid nelja lisakilo rinnapiima jaoks ma usun. Kui lõpetan, siis saan neist ka lahti (Ma pole paks. Enda kiiks on kaaluda 50kg.)

    Igatahes, ikka elus!!!! 😀

    Like

  2. Väga hea, et elus 😀 see vaktsiin pidigi olema kisavaktsiin, kõige valusam. Johan pani ka ikka korraliku kisa maha ja mul hakkas tast nii kahju! Õnneks sai päris kiiresti üle. Aga Googeldasin eriarstide teemat ja mõnel arst saadab justkui rutiinseks kontrolliks, mõnel mitte, nii, et loodetavasti on kõik ok. Midagi mainis, et selg nats toonuses ja ortopeed ehk seletab, mis harjutusi teha. Igatahes, las kontrollivad. Ja enda kaalust nii palju, et 57-58 on see, millega olen leppima hakanud ja mille vastu ka pikalt võitlesin, aga nüüd on tunne, et saaks 60gi 😀 latt langeb 😀

    Like

  3. need beebigrupid. Oeh. Seal tulebki mingi hetk selline aeg, kõik üritavad üksteist üle trumbata ja õpetada. Miski pärast arvatakse, et kui ühe lapsel läheb nt lisatoit hästi peale ja sinu laps ei taha, siis sa teed midagi valesti vms. Tegelikult on lapsed kõik ju erinevad. Ma vahel reaalselt loen ja naeran, kuidas emmed üksteise peale närvi lähevad. Et “aga mina tegin nii. See töötab!” “ei tööta meil!” “ju siis teed valesti, sa loll lammas!” 🙂 🙂 naljakas. Ma ei tahagi äkki, et mu laps sinu lapse moodi oleks 😀 mu suurem mugul on nii teistsugune laps.igasugu kiiksudega, aga minul on temaga lahe. Ma naudin temaga koos olemist. Teised 8-aastased tunduvad tüütud. Ma ei tahagi, et mu laps selline oleks. Inimesed peavadki erinevad olema! Tsiisös! 🙂 🙂 sa katsu kah huumoriga asju võtta. Elu läheb maru ilusaks 🙂 a sa vist juba oledki selline suht kaine mõistusega, seega ega ma väga ei karda, et sa meeleheitlikult teiste järgi tahad toimetada 😉

    Like

  4. Pärast esimest last arvasin ma ka, et võin teistele nõu anda. Pärast teist polnud enam kindel. Pärast kolmandat hoian suu kinni ja ei piuksata ka.

    Isegi ühe pere lapsed on täiesti erinevad nii iseloomult, söögilt kui vajadustelt.

    Ainus, mida anda, on kogemused. “Meie tegime nii ja juhtus see”. Aga ei rohkemat.

    Like

  5. Palju õnne Johanile 3-kuuseks saamise puhul! Aeg läheb tõesti kiiresti.
    Aga lisatoidu puhul on huvitav see asi, et igal pool kirjutatakse küll, et võiks alustada 6-kuuselt, reaalsus on aga hoopis teine. Kui läksin oma 5,5-kuusega perearsti juurde, vaatas ta mind nagu ilmaimet, kui kuulis, et poiss veel lisa ei saagi. Ja pidas loengu sellest, kuidas juba 4,5-kuuselt on oluline maitsma hakata, et mälumisliigutusi harjutada ja et 6-kuuselt oleks kogused juba sellised, et saaks ka lihaga alustada. Olen palju kuulnud ka teistelt, et perearstid soovitavad juba 4,5-kuuselt alustada. Natuke kummaline tundub, kui tegelikkuses just rõhutatakse, et enne 6-kuuseks saamist pole midagi vaja. Kuidas see ema siis üldse teab, keda uskuda?

    Like

  6. Minul ei ole isegi esimese lapsega seda tekkinud, et tean täpselt, sest kuidagi loogiline, et lapsed ei ole üks hunnik samasuguseid tittesid 😀 Ma vaatasin Johani ja absoluutselt kõik, mida ma arvasin teadvat või ette kujutasin, millised ühed tited on, lendas vastu taevast – täiesti oma iseloomu ja soovidega asjapulk. Tuleb järgmine ja teise iseloomuga. Mõni mitme lapse ema arvab ka, et teab kõike, sest tal on mitu last, aga enamasti jah, on nad alati mõistvamad olnud nõuannete osas, kui ühe lapsega emad.

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s