Laske end pildistada, ka vastu tahtmist!

Aeg läheb viimasel ajal nii kiiresti, et mitte midagi aru ei saa, mis toimub. Õigemini, sündmused ja muutused toimuvad nii kiiresti, ajast ei tea üldse midagi. Kuhu need nädalad kaovad, mul pole aimugi.

Minumeelest ma olin alles rase ja mõtlesin, et oh, eii, mis seisund see rasedus on, JUBE! Ja nii pikk aeg, see rasedus ei saa iial läbi. Alles ma mõtlesin pidevalt asjadele, mida ostsin, näiteks turvahällile ja ei kujutanud ette, et sinna lähebki üks laps. Õigemini, mitte üks suvaline laps, vaid minu laps. Sest rasedusele järgnebki laps. Nii imelik, kui ka mõelda ei ole, see ei mahtunud mulle pähe. Siiani imestan, et mul on laps – millal see veel juhtus?

Ja rasedana mõtlesin seda, et eiei, jumala eest, mind ei tohi pildistada! Ma ei taha seda elevandi seisundit jäädvustada, üleüldse ei tohi mind vaadata ka mitte, rääkimata pildistamisest. Nüüd vaatan pilte, mis said tehtud ja mõtlen, et nii hea, et Jaanus muudkui peale käis ja pildistas. Sest kuigi endal ei ole eriline ja püha seisundi tunne, vaid pigem tahaks voodis terve päev loivata, siis tegelikult pikemas plaanis on rasedus ikka lühike aeg ja on küll eriline seisund. Pealegi, ennast on huvitav vaadata, milliseks üks keha võib minna.
Õnneks on selle aja jooksul pilte kogunenud ja võib öelda, et isegi suvalisi mobiilipilte on äge vaadata. Nii, et klõpsutage kasvõi selfiesid ja kui tunduvad koledad, jätke üks kole ikkagi meenutamiseks alles.

 

Paar päeva enne sünnitust mahtusid veel esimesed rasedapüksid jalga. Hea ost Mothercare’st! Pildil on jalutuskäik rannas, mis tegi minul südame pahaks ja pani Johani ukse poole liikuma.

Siin on postitus sellest, kuidas sai tehtud minu esimene kõhupilt. Ma arvasin, muide, et see kõht on seal üüratu ja kui keegi mainis, et oh, see läheb veel 2 korda suuremaks, siis ma omaette vihastasin, sest päris läheb. Aga läks vist 3 korda suuremaks. 
Postitus on siin: 
http://filtrita.blogspot.com.ee/2016/04/rasedusaegsed-pildid-facebookis.html

Siis sündis Johan. Ja mina; “Eii, Jaanus, ära pildista, ära filmi – ma olen väsinud näoga ja seda ja teist.” Jumal tänatud (jälle), et Jaanus ikkagi pildistas/filmis.
Aga kui pole kogemust selles osas ka kui kiiresti lapsed muutuvad ja kasvavad, siis ei ole ka tunnet, et neid peaks pidevalt pildistama. Nad on iga päev teist nägu ja iga päev on midagi uut, nii et tasub ikka suht tihti pildistada. Isegi juba praegu ma näen seda, et oh, kui lahe on pilte ja videosid vaadata.

Alles 3 ja natuke rohkem kuud tagasi sündis Johan ja kuna titemöll on pidev, polegi ajast aimu, millestki pole aimu, siis ei mõtlegi selle peale, kuidas ta muutub, kuni ühel päeval vaatab otsa, naerab ja mängib oma mänguasjadega. Ja sina vaatad, et millal see veel juhtus?

 

 

Millal see juhtus?

Niisiis, eile vaatasin enda rasedaaegseid ja Johani pilte ning avastasin, kui lahe on vaadata – nii palju on toimunud ja kui oleks minu öelda olnud, siis oleks sellest vist ainult paar pilti, kui sedagi, sest no raseda maugana ja magamata noore emana on pildistamine vahel ikka viimane asi, millele mõelda. Endal on jube rõve tunne, magamata, hoolitsemata, isegi peeglisse ei jõudnud/polnud meeles vaadata vahel.
Nüüd, kui mul hakkab juba ajaga peaaegu (rõhk sõnal peaaegu) sujuma, siis pildistan ja jälgin kõike rohkem, aga paar esimest kuud ei mahtunud see nii väga “päevakavasse”.

See postitus on mõeldud kõikidele rasedatele ja noortele emadele: jep, sul on emalaeva tunne, aga lase end pildistada. Isegi mina olen rahul ja nüüd vaatan neid pilte ikka hoopis teise pilguga. Ma arvasin, et ma ei saa iial enam “normaalseks” ehk mitterasedaks ja et ma ei vaata elusees neid pilte mingi heldimusega, aga, ah, päris ei vaata. Isegi ei näe seda koledust, mida tundsin (kui väga ei süvene ega meenuta).
Ja pildistage kõiki enda nn koledaid noore ema hetki – isegi praegu, 3 kuud hiljem, ei ole neid nii jube vaadata, kui arvasin. Ja eriti hämming on vaadata Johani. Minu aju ei võta seda, kui kiiresti lapsed kasvavad. Varsti läheb kooli ja ma heietan ikka veel seda, kuidas ALLES ma ju olin rase ja ägisesin. Ja lappan neid miljonit pilti.

Igatahes, lahe on. Tehke pilte nii palju, kui vähegi võimalik. Vastu tahtmist!

Advertisements

3 thoughts on “Laske end pildistada, ka vastu tahtmist!

  1. Jaa! Täitsa kahju on kohe, et enam pole seltskonnas seda ühte pildistajat, kes kõike omal soovil jäädvustab (keskapeod said nii väga hästi piltidele :D) Ma olen ka täpselt selline, et algul ajan vastu, et mis seal ikka pildistada, pole õige taust ja nägu hall, aga pärast vaatan pilte ja mõtlen, et miks rohkem ei teinud. Nüüd panin eesmärgiks minna jõulude ajal perepilte tegema, beebi esimesed jõulud siiski 🙂

    Meeldib

  2. Mu meelest oled sa sellel viimasel pildil roosa särgiga põllu pääl nii nunnu. Tahaks kohe põsest näpistada 🙂
    See-selleks.
    Aga tsi ta on, et tuleb palju pildistada. Ka selliseid pilte, millel sa ise ideaalne välja ei näe, on hiljem väga hea vaadata. Just seda, kui palju olukord vahepeal muutunud on. 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s