Perepiltide feil vol. 2 ja minu "millal minu aeg tagasi tuleb?!" varing

Ma ei saa aru, kuidas vahel on nii, et ärkad üles, kuidagi ERITI hea tuju on, no, hull energia on peal ja teotahe on laes. Selline “ohh, täna hakkan ma end hullult teostama” ja eriti tegija naise tunne on peal. Ja siis mingil suvaliselt hetkel saab energia otsa, avastad, et sul ei ole aegagi neid asju teha, mis peas on ja lõppude lõpuks – see asi, mida sa nii väga tahad, tundub nüüd nii loll ka veel – ühesõnaga, paraja klouni tunne tuleb peale. Tegija naise tunne asendub sellega, et pole mõttetumat inimest terves maailmas – midagi ma ei jõua, midagi ma ei oska, mida ma omast arust üldse üritan ja targem oleks lihtsalt kuidagi vegeteerida. Seda mõtet mõeldes tuleb, loomulikult, ennast haletsev nägu ka teha või veel parem – pillida.

Täna on mul üks selline päev.
Nägin unes mingit tööasja, et ohh, kuidas töötan ja rapsin – tohutu tegija, kõik imetlevad. Üleüldse, näen viimasel ajal tööasju unes – kas ma tõesti tahan tööle minna või ma ei oska lihtsalt nii pikalt mitte töötada? Igatahes. Ärkasin üles, tundsin, et vohh, ma olengi täiega tegija, hea, et uni meelde tuletas ja kuidas ma nüüd teen kohvi, olen hullult produktiivne.
Teatud aeg, kuni kofeiini mõju all olen, ongi selline tunne, nagu läheksin maailma vallutama. See on parim tunne – mõtted on klaarid, eesmärgid on paigas, töötahe on tohutu – no, pole etemat inimest, kui mina. Seda enam, et ema ka veel! Kui lahedaks saab veel minna. Ja oo, kuidas ma enda asju nüüd teen ja ennast muudkui arendan, sest ma olen ju ikkagi tohutult väärtuslik inimene, kes ei saa end emaks saanuna unarusse jätta.
Ma ei tea mitu päeva olen juba planeerinud, et hakkan joonistama, käed täiesti sügelevad, aga Johaniga on vaja tegeleda, joonistamise ajal tahan mina segamatult olla ja kuidagi ei ole jõudnud. Vahel ta saab omaette kauem hakkama, vahel vähem – need päevad, kui on isu olnud joonistada, siis – arvake ära – vähem, muidugi mõista. Niisiis, joonistada pole mul mahti olnud. Tulemus: natuke õnnetu, pigistan silma kinni.
Teine asi, millega mul on vaja tegeleda, on raamatupidamine. Ma olen teinud meie ettevõtte raamatupidamist, mis lapse kõrvalt ei ole just eriti fun – vajab keskendumist. Raamatupidaja haridust mul ei ole, niisiis, vajab see minult rohkem energiat ja uurimist, kui teistelt selle ala inimestelt. Veidi olen seda enda eelmistes töökohtades pidanud tegema, nii, et päris tume maa ei ole, aga väga palju pean ise jooksvalt muudkui õppima. Ja ma mainin selle siin ära – mitte, et ma ainult PEAN seda tegema, vaid tegelikult mulle isegi meeldib seda teha, niisiis, ma olen õnnetu, kui ma ei saa! Jaa, mulle meeldivad numbrid. Tulemus: õnnetu ja ärev – ma pean selleks aega leidma.
Siis juba ammu olen tahtnud uusi perepilte – tavalisi, koduseid, nagu me ükskord tegime, mis just kõige etemad ei tulnud. Sellest võib lugeda/pilte näha siit: Meie idüllilised perepildid.
Täna, ilusal pühapäeval, otsustasin, et vot nüüd teeme pilte! Lisaks sellele, et ma neid tahan, oli mul ka ühe väljaande jaoks ema ja lapse pilti vaja. Niisiis, pooleldi töö, pooleldi lõbu.
Joon oma kohvi, hakkasin meikima. Iga naine vist teab (kellele meeldib meikida, nagu mulle), et mida kohvilonks ja meigikriips edasi, seda võimsam tunne tuleb. Panin veel muusika ka mängima ja mõtlesin, et elu on nii ilus, mul on kõik kontrolli all – Johan mängib oma asjadega, Jaanus saab tegeleda oma asjadega, mina sätin – kõik on chill. Ja mis peamine, ma tunnen end lausa väärtuslikuna, et samal ajal saan end rahulikult sättida, kui teised mingeid omi tegevusi teevad. Ei olegi kuskil nõusid pesemas või pea sassis, mähkmeid vahetamas.
Vääks. Hakkas mingi ving pihta – Johani tüütas see mänguasjade peksmine ära ja tahtis tähelepanu. Ei aidanud ükski mänguasi, et oo, vaata, kui äge … eee, kolisev asi see veel on! Ei, polnud äge. Noh, mida siis üks kontrollifriik teeb – läheb natuke närvi, et ok, mul oli just kontrolli all kõik, mul on täna plaan paigas – perepildid ja mitte miski ei tohi seda ära rikkuda.
Johan vääksus edasi, kuni tuli Jaanus ja hakkas temaga tegelema, sest ma tahtsin sättida. Ja siis tunnen – ma sätin ja laps tahab tähelepanu, esiteks, mis ema ma olen ja teiseks pean end tagant kiirustama, ei olegi sellist mõnusat olemist enam. Väga ärev tunne juba hakkas tulema. Noh, mida iganes, aga pilte pean ma saama! Kuna ma nägin, et Jaanus oli eelnevate päevade tihedast tööst väsinud, Johan jauras, siis arvake ära – muidugi, läksin ma närvihaigeks – asjad ei lähegi nii, nagu ma mõtlesin – polegi chill.
Ja siis algaski kõik see:
Üks kord ka, kui ma midagi tahan ja ei saa! Ja nii väike asi, nagu see on, mingi meikimine. Oleks ma mingit spa puhkust nautinud, aga ei, mina ja mu väikesed soovid, nagu rahus meikimine. Ei saa! Ma ei olnud vihane ei Jaanuse ega Johani peale, vaid lihtsalt närvihaige, kuidas ma nüüd ei saa end sättida. Ja juuste tegemine – ära mitte unistagi, Lilli. Keerasin need suvalisse kodusesse krunni ja valma.
Järsku tuli see tunne, et ma olen oma asjadega järjekorras viimane, kui ma üldse järjekorras olengi. Igasugused joonistamised, numbrid, meikimised – pisiasjad – unusta ära, Lilli. Sa oled nüüd ema. Ja ma tundsin end nii nartsuna. Tuletan meelde, asi oli selles, et Johan hakkas vääksuma, mind lõi see verest välja, sest see polnud minu päevaplaanis. Kui loll mõtlemine, ma tean. Aga süda sai nii täis, et MILLAL OMETI ma saan enda asju teha, õigemini neid asju, mis olid enne igapäevased, millele ma ei pidanud isegi mitte mõtlema.
Sünnitasin lapse ja olen ainult hoolitsenud selle eest, et Johaniga oleks hästi, Jaanusega oleks hästi, kõik oleks hästi. Aga mina? Ma ei jõua kohtumistelegi, kuhu iganes on kutsutud, ei jõua omaette poodigi, ma ei tea, kuidas, aga ei jõua ja vahel on seda piinlik tunnistada. Ja kui kõikide asjade eest on päeval hoolitsetud, trall on käinud, ma olen mingi autopiloodi peal olnud, mõtlemata, mis nägu mulle isegi peeglist vastu vaataks, kui ma sinna kogemata pilgu heidaksin, siis lõpuks, kui saabub õhtu ja Johan magab – siis see on see MINU aeg. Palun väga, Lilli, aitäh selle päeva eest, naudi nüüd preemiat – enda aega. Hilisõhtul, kui ma olen nii väsinud, et heal juhul pesemagi jaksan minna. See on see minu aeg – enda uneaja arvelt. Kuidagi nii ebaõiglane ja ülekohtune tunne oli peal.
Aga ma väga ei ole kurtnud, sest ma ei ole eile sündinud – lapsed võtavadki parajalt aega, plaane ongi raske teha jne. Lihtsalt, et kui see on pidev ja iga päev vaikselt sees kruvib, et näed, täna jälle jäi see või teine tegemata/kuhugi minemata, siis hakkangi mõtlema, et ok, kas ma olen saamatu, et mina ei jõua nii, nagu teised või on teistel nii palju igasuguseid abilisi – aga miski peab muutuma, sest enne last olin ma väga liikuv ja nüüd tundub, et olen justkui halvatud. Pole ju käsi ja jalgu otsast saetud – ma ei tea, milles asi, et ma nüüd vahel nii saamatu olen. Nagu lisaks sünnitusele, oleks ka lobotoomia tehtud.
Ja no siis täna ma ärritusingi, et ükskõik, mida ma planeerin, see läheb ikka mitmetunniseks või feilib, kuni mu mõttetud, pealiskaudsed soovid, nagu meikimine ja pildistamine, muutuvad nii lolliks ja mina olen nii idikas, et selle olen suureks puhunud – laps vajab tähelepanu, ära krohvi siin. Selline … nõme tunne tuli.
Tegime siiski paar pilti, sest mul oli vaja endast ja Johanist vähemalt ühte pilti saada. See läks isegi üsna lõbusalt – niisama kodune pildistamine. Kõik oli ok. Minu tegemata juuksed välja arvatud. Ahh, ükskõik.
Said need pildid tehtud. Sees ikka kruvis, kuidas see kõik nüüd nii nõme tundus, endast hakkas hale, et näed üks mampsel tahtis pilti – pesku aga nägu puhtaks ja mingu kööki. Ma tean, see on nii halenaljakas (hetkel tundub rohkem naljakas). See on selline hetk, et mingi “nõu” sai täis ja viimane piisk oli otsustav – lõi kaane pealt. Täiesti pisiasi, aga suure mõjuga.
Ma ei tea, kas te teate seda tunnet, aga see on see ebaloogiline tunne, mil mõtled, et oled väärtusetu junn lihtsalt, mingi suvaline mutt, kes kuskile ei jõua, saamatu ja närvihaige – see, keda mehed omavahel kiruvad, et on ikka jube frukt, vaene mees, kes sellise otsa sattus.
See ongi nii, et mõni tund tagasi olid nii tegija, siis tuleb mingi väike “segaja” ja lõpuks oled nii närvis, usud siiralt, et see tegija tunne oli meelepete ja vot SEE tunne siin ehk tohutu enesehaletsus, on reaalne olukord. Selle peale ei tule, et see enesehaletsuse hetk ei ole reaalne, vist.
Tegelikult ma tean küll, miks ma selline olen – raske on harjuda sellega, et ma ei saa enam nii isekas olla kui varem. Eluaeg üksi ringi sahminud, töötanud nagu loom, tuhandete inimestega suhelnud ja nüüd elurütm hoopis teine. Lisaks see, et laps on siiski väike veel, ma ei saagi temaga kuskile möllama minna, kus on palju kära, sest ta väsib ja läheb närvi või ma ei tea, lumememme ehitama, mida ma juba täiega kibelen koos temaga teha.
No igatahes, päev oli ebastabiilne (õigemini mina olin ebastabiilne) – ohh, olen tegija –> ok, lähen närvi –> maailma saamatuim ja mõttetum junn inimene, pese nägu ära ja tee midagi kasulikku –> pill lahti –> päris hea hakkas, ma olen päris ok.
Ja hommikuks olen jälle tegija. Kui kohv sees on.

 

Aga arvestades kõike, tulid ema-poja pildid päris nunnud. Ja Johan on nii musirull – nii, et Lilli, ära äga.
Advertisements

16 thoughts on “Perepiltide feil vol. 2 ja minu "millal minu aeg tagasi tuleb?!" varing

  1. Pildid on väga ilusad 🙂
    Ma ei tea nüüd, kui palju see sind lohutab, aga minul on kohati siiani selline tunne, et ma ei saa iial enam enda peale esimesena mõelda. Mul poiss juba 8, aga ikka on tema ju esimene, kelle peale mõtlen. Kas tal on kõik ok. Ei saagi nagu lihtsalt minna lasta. Iga kord, kui välja jooksma lähen või sõbrannadega kinno. Ikka uurin ja mõtlen läbi, kas lapsel on õpitud, kas tal süüa on, ega ta kurb pole, et üksi koju peab jääma. Äkki tuleb torm ja ta hakkab hirm. Äkki midagi juhtub. Reisimisest ei hakka rääkimagi! Aga mulle tundub, et see lihtsalt ongi lapsevanema saatus 🙂 Midagi pole teha. Tegelikult jääb neid meeleheite hetki oluliselt vähemaks. Praegu oled sa veel emotsionaalne väikelapse ema. See tite-emmendus läheb mööda. 😉 Pea vastu!

    Like

  2. Jap. Ma lausa vihkan end selle pärast.
    Lilli kirjutas hästi, et teised mõtlevad vaene mees eks. Teate, mis mina eile tegin? Leppisin juba laupäeval kokku, et lähen jooksma pühapäeva hommikul. Söötsin tite, panin magama ning hakkasin ruttu riietuma. Aga mida pole on minu jooksudressikas. No ei lähe mantli või jopega ju. Suutsin mega närvi minna. Sõimasin nii,et poja tuli juba küsima, mis viga on. Vaatasin kapi kümme korda läbi, ise nutu ääre peal. Kuidas ma ei saagi välja jne jne. Tuli mees, võttis kapi lahti ning tõstis mu dressika välja. WTF!?!? Ma vaatasin sinna mingi sada korda ju. Selle asemel, et tänada, võtsin selle ja viskasin põrandale ning hakkasin nutma. Pärast oli nii häbi endal. Tule taevas appi, mis toimub!!?!!??
    Pojaga nii ei olnud, kuna ta oli üli rahulik laps ning ma jõudsin kõik ära teha ja aega ka endale. Nüüd samas seisus, mis Lilligi. Ikka ei suuda veel uskuda laste erinevust.

    Häbiga veel sellest, kuidas poes piimasegusid vaatasin. Pudeli ostsin ära juba. Seisin seal riiuli juures, pisarad silmas. Aga astusin minema samade mõtetega, kuidas saab nii kuradi egoist olla.

    Like

  3. Jaa, mul on sama – tunnen end nagu mingi paariaastane, kellelt on mänguasi ära võetud – täiesti nõme jäuramine, aga vahel ikka nii pisiasjast totaalne krahh ja mõtlen, et jeerum, mis minuga toimub, kas tõesti on asi seda väärt. No, mõistusega polegi siin mingit pistmist :p

    Like

  4. No, seda ma arvestasin, et pole enam enda aega, sest elusees hing rahul, õigemini mõttevaba ei ole. Aga et ma peast sassis lausa olen, sellega ma nii väga ei arvestanud. Sul on õigus – ta on lihtsalt väike ja mina olen uus, väsinud ema 😀

    Like

  5. hea on lugeda titeblogi, kus koik ei ole ideaalne, noh reaalne elu ikka beebiga 😀 ja kus igas postituses ei manita ära vähemalt korra kui peen vanker on ja igasugu brände ja asju.

    Ma olin vahepeal ikka ka päris sööda omadega. Meil olid esimesed 1,5 ikka väga rasked. Beebi ainult minu kyles elaski, isegi vetsu ei saanud minna ilma,et keegi oleks maailma kovemini kisama pistnud ja terved ööd magas ainult minu kyles, sest sama asi voimatu oli maha panna. agaaaa viimased 2 kuud on olnud maailma parimad. ta yhtäkki otsustas,et on suur poiss ja enam ei vaja mamma kyles passida 😀

    Kui ma yksi olen ja vaja pesta voi ennast sättida ja ta on yleval,siis alati on ta bouncheriga vannitoas ja passib niisama. Eriti meeldib talle, kui ma dushi all ja vesi voolab.

    Peast sassis, ah see läheb yle…ma loodan 😀

    Like

  6. Jaa, Johanile meeldib ka vesi ja selle mulin. Aga jah, mul ei ole midagi peenetest toodetest rääkida, pigem mõtlen, et jeerum, mul ei ole lapsele ikka mitte midagi, kui teiste blogisid loen ja järjekordne enesehaletsuse krahh on soolas 😀 hahaa 😀

    Like

  7. Õnneks mina ei põe, et ma midagi tehtud ei saa 😀 Aga soeng on ju täiesti olemas! Kui mul oleks mahti lôkse pähe panna või vähemalt juukseid kammidagi (!),oleks juba hästi 😀

    Like

  8. Kuna ma olen loomulik kräsupea, siis ma ei kammigi tegelt juukseid 😀 Aga see nn soeng on juuksed krunni keeratud ja juuksenõel on seal selleks, et salk, mis krunni ei ulatu, oleks pea küljes kinni ja ei tolgendaks suvalt 😀

    Like

  9. Ma sain kaks nädalat tagasi keelekursusele koha. Rõõm oli üürike, sest ehkki kohalkäimine oli klaaritud, et mees on srl ajal lapsega ja piima pumpan selleks välja, siis jõudis miull

    Like

  10. See moblaga trükkimine!
    …jõudis mulle pärale, et siis ma pean ju kohal käimisele lisaks kodus õppima ka ja et selleks mul küll kahekuuse beebi kõrvalt aega ei ole. Kui oma kahtlusi mehele kurtsin, ütles ta: “Kui sa arvad, et sa ei suuda…” (ma ei lasknud tal lõpetada) Sellest tuli selline tüli, et… Mis tähendab, et ma ei suuda?!!! Mul pole selleks lihtsalt aega! Pole aega tolmuimejatki välja tuua, mis siis keeleõppest rääkida.

    Nüüd hiljem mõtlen, et äkki ma ei suudagi ja et keegi teine suudaks paremini… No aga mina ei tea, kuidas paremini käib ja siis tiksumegi siin omasoodu.
    Aga ettekujutus sellest beebiajast oli ennemalt küll teine. Aga kust ma pidin teadma, et ta päevasel ajal vaid liikuvas vankris või tissi otsas magab!

    Like

  11. Hahaa, nii tuttav tunne! Ja see “Ei SUUDA!?” on nii minulik reaktsioon, et naerma ajab 😀 Igatahes, meil täpselt sama – polnud aimugi, et meie laps ei maga üldse või ainult mingite osade kaupa vankris. Ja siis targutatakse, et pange ta magama, tuleb harjutada ja mis kõik. Noh, mitu kuud harjutanud ja ega ikka ei pane küll, kui ta ei maga. Enne lapse saamist kuulsin igalt poolt, et muudkui magavad, mõni räägib seda enda beebi põhjal siiani – oh üllatust, selleks, mis praegu toimub, ma valmis ei olnud 😀

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s