9 kuud (rasedus) + 4 kuud (lapse vanus) kestnud PMS – ehk aitab juba?

Eelmises postituses saite lugeda minu imelisest teekonnast alates võimsast naisest kuni lohutamatu ahastuseni. See ahastuse tunne oli paar päeva kindlasti – täiesti tasakaalutu olek. Koguaeg mingi klimp kurgus, iga asi ajas pillima, koguaeg oli mingi häda, ei jaksa püsti seista, ei jaksa istuda, ei jaksa Johani sülle võtta, ei taha teda sülest ära panna, ei ole aega süüa teha ega süüa, kui on, siis ei jaksa ega taha, ahh, mis ma ikka söön, niikuinii olen kohe näljane, ei taha, et Jaanus minuga räägiks, tahan, et ta minuga räägiks, tule lähemale, ära tule lähedale, kallista mind, ära kallista mind, lohuta mind, ära lohuta, sest sa ei lohuta õigesti, ma tahan õue minna, ma ei taha õue minna – mingid 2-aastase kapriisid.

Selline tunne, nagu oleks PMS – sest siis ma lähen küll peast sassi. Ma ei tea, kas ma isegi nii sassi lähen. Rääkides sellest – päevad võiksid hakata! Mul on tunne, nagu oleksin 9 kuud pluss lapse vanus ehk peaaegu 4 kuud PMSi all kannatanud. Hakaku need juba, äkki lööb pea klaariks.
Kust see tuleb?! Eriti veel sellisel labasel tasemel? Sest tegelikult ma tunnen, et olen õnnelik, muide. Mul on laps, see on nii lahe! Iga päev imestan, et jeerum, MINUL on laps, kuidas see saab võimalik olla. Ja mina olin rase, mina sünnitasin, mina kasvatan, ohh, ma olen nii võimas – selline kindlustunne, et olen tegija ja ma pole mitte kunagi nii tegija olnud. Ma tunnen isegi, kogu oma kaoses, et olen ilus. Õigemini, ilu vist on nüüd teistmoodi minu jaoks, kui enne, aga mingis imelikus võtmes on see kõik nii ilus ja mina olen ilus. Ma pole mitte kunagi enda välimust vähem põdenud kui nüüd, kuigi olen vist elu koledaim. Ja mul on tegelikult kõige suurem tegutsemistahe, mis on üleüldse iial vist olnud, selline tunne on, et saan hakkama millega iganes. Aga kust see tuleb siis, et järsku selline nõrkus, nagu kõik asjad oleksid maksimaalselt hullud?
Eiei, koledaim nüüd tegelikult mitte, tiinekana olin vist koledam ikka – loomulik kräsupea, kellel polnud õrna aimugi, mida afroga peale hakata, meikida ei osanud, suured kõrvad (mis said väga vastiku operatsiooniga pea ligi tõmmatud), ees lai hambavahe või õigemini “hambad, nagu rehapulgad” nagu mu noorem õde ikka mulle ütleb. See on mul siiani. Aga ma olen kuulnud, et laia hambavahega inimesed pidid kuulsaks ja edukaks saama, niisiis ma korrutan seda jama endale, kuni breketite jaoks on raha välja käia.
Igatahes, tagasi minu imeliste närvide juurde. See närvitsemine, mis vaheldus klaasistunud pilguga ühte punkti vaatamisega, sai eilsega läbi. Eilne öö oli kohutav! Johan oli rahutu – lapsed võtavad emade närvitsemise väga kiiresti üle, isegi, kui üritad teeselda, et närv, mis see veel on? Selge oli see, et öösel ta hästi ei maganud, eelmisel päeval ta hästi ei maganud – koguaeg tahab sülle, nõuab igasuguseid asju – vaatab midagi, sirutab käe välja ja kukub kägisema, et kohe seda asja tarvis.
Hommik oli minule, nagu ikka, nii zombie kui zombie. Selline tunne, nagu eelmisel ööl oleks pakk odavat veinilurri sisse aetud – pea lõhkus, keha valutas, silmist purskas tuld.
Andsin Johani hommikul kohe Jaanusele – tehke, mis te teete, aga ma PEAN magama.
Ja kolks! magasin. Vahepeal nägin unes, et elasime Jaanusega mingis mõnusas majas, kus tal olid keldrikorrusel enda prooviruumid ning kus ta muudkui kitarri mängis. Tegin korraks silma lahti ja avastasin, et ta mängibki parasjagu Johanile kitarri. Ok, neil on kõik kontrolli all, silm kinni tagasi. Ja siis nägin, nagu ikka närvilistel üleväsinud aegadel, tohutuid õudukaid, kus üks suur tapmine, elueest jooksmine, veremöll käis. Ouuukei, aitab magamisest.
Ärkasin päris hilja, Jaanus mängis ikka veel Johanile kitarri, lasi Johanil ka kitarri näppida – ta on sellest lausa lummatud, muide, pole paremat mänguasja. Tegin endale kohvi ja tundsin, et kuidagi kergem hakkas – mingi pinge lahtus. Sain veidi puhata, eelmistel päevadel ribadeks halada ja nüüd tulen oma koopast välja. Asi polnudki kohvis ja sellest tingitud meelepettest, vaid ma tõesti tundsin end terve päev palju paremini.
Ja no, Johan. Ta on lihtsalt nii lahe ja armas, tõeline antidepressant. Kuigi ta on ära õppinud asjade haaramise ja tahab nüüd KÕIKE haarata. Enne haaras lihtsalt kuidagi asju, poolsuvaliselt ja arglikult. Nüüd, kui ta mul süles on, haarab kahe käega peast, silmadest, suust, ninast – täitsa suva, kui haiget ma saan, ta on vaja kiskuda. Ja mis “parim”, saabunud on juuksekiskumise aeg – peotäis minu juukseid tugevalt rusikasse ja siis tõmmata. See on ta lemmik, mida teeb iga kord, kui ta sülle võtan. Ja kui ta midagi kätte ei saa, on kisa veel suurem kui nooremana oli – tugeeeev, tugev kräunumine ja ikka selg kringliks – andke mulle see asi ja KOHE! Hoolimata kõigest sellest on ta lihtsalt maailma parim minu laps – ma ei jõua teda ära imetleda ja nunnutada!
Nii, et tundsin end eile juba päris hästi. Ainus asi, mis meenutas veel neid ähmaseid närvilisi päevi, oli minu peegelpilt. Õhtupoole vaatasin peeglisse ja
vastu vaatas sinakasvalge nägu, punased silmavalged, sest olin silmapõletiku saanud, juuksed sakris, punnid näos. Ja ma purskasin naerma, sest muudukui vaatasin ja imetlesin – ma oleksin end nagu Halloweeni jaoks valmis sättinud.
Peale seda käisin veel korraks lumes sumpamas ehk poes – ohh, kui ilus ilm on, kus ma elanud olen?! Täna hommikul on juba väga hea olla, sest ma tahan lausa koristada ja see on alati kindel märk, et suurem varing sai jälle läbitud.
Ohh, kui põnev on olla värkse ema – ma saan endast ikka nii palju uut teada, kasvõi seda, et stress võib lausa pimedaks teha ja seda, et noh, see tuleb ja läheb jälle – kõik on ok.
Ainus asi, mis sellesse päeva mingi jubeduse noodi toob, on teadagi, mis.
Advertisements

6 thoughts on “9 kuud (rasedus) + 4 kuud (lapse vanus) kestnud PMS – ehk aitab juba?

  1. minul tõi selline hormoonide sasipundar endaga kaasa lausa sünnitusjärgse depreka sest hakkasin tõsimeeli uskuma et olengi halb ema, saamatu ja et ei olegi vist seda õiget emaarmastust ja mida iganes pähe suutsin võtta veel 😀 😀 nüüd pool aastat antidepressantide peal, mida esialgu meeletult vältisin ja pelgasin aga see-eest on tujud stabiilsemad ja kohati isegi tundub uskumatuna KUIDAS NII mõelda sain.
    edu ja hoia kätt pulsil ikka.

    Edu ja eks emadusega kohanemine ongi meile siis raskem kui paljudele teistele emadele. 🙂

    Meeldib

  2. kusjuures, ma juba mõtlesin, et ehk olen ka selle küüsi sattunud, aga samas olen uurinud – vist ei ole, sest tegelikult ma ei arva tõsimeeli midagi nii sügavuti halvasti, kui nendel hetkedel kõik tundub. Emadus on kohati nii lihtne ja loomulik, aga mingil hetkel lööb laine pea kohal kokku, et appi, ma tahan ennast tagasi! See on vast normaalne ja toimub iga emaga, vähemal või rohkemal määral.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s