Puhkasin aju ja panin mere poole ajama. Youtube’i abiga.

Ma olen tohutu merefänn – pole paremat loodusnähtust olemas, kui meri ja mulle meeldib joonistada, värvidega mökerdada, igasugune käsitöö. AGA mis puutub nende ühendamisse ehk mere maalimisse või joonistamisse, siis alati tuleb välja mingi käkk – kas on ühtlane sinakas möga või lasteaia tasemel lained. Ma ei saa aru, kuidas saab merelainest laine!

Niisiis, vlogid ja tutorialid, päästsid taaskord hädast välja. Sattusin ühe maalimistutoriali peale, kus kunstnik maalis merd ja seletas täpselt, millises järjekorras, milliste vahenditega tema laineid teeb. Kui keegi loeb, kellel käed sügelevad, et tahaks mingit kunsti teha, aga ei oska ja hing läheb nii täis, siis teadke – youtube’s on kõik olemas. Hangi asjad, võta tutorial lahti ja saadki rahus pläkerdada ilma, et pillides paberi kokku käkutaksid ning heietaksid, kui andetu sa KÕIKIDES elu asjades oled (sellistel hetkedel tundub, et terve elu ongi üks läbikukkumine, onju?). Igatahes, rahu – youtube.com.

Pole vaja mõelda, et see pole siis ju päris ja ei olegi see ehe, et oh, maalin oma emotsioonid paberile – nagu kunstnikud paneksid silmad kinni ja muudkui õhkaksid pintsliga paberi suunas ja voila – valmis! Kunstnikel on ka tehnika, mida täiesti ratsionaalse mõistusega kasutavad, mitte, et ohh, see tuleb lihtsalt eiteakuidas, käsi ise liigub ja värvid muudkui mänglevad silme ees. Igatahes, kui oma mõistus nii palju ei võta, et tehnikat enda jaoks välja mõelda, siis igasugused õpetused, kaasaarvatud youtube’i tutorialid on ju ideaalne viis enda arendamiseks, selles ei ole mitte midagi halba.

Muide, ma ei tulnud selle pealegi, et youtube’st vaadata, kuni ükspäev postitas tuttav enda tehtud maali Facebooki ja kõik ahhetasid, omg, kui hea! Ja siis ütles, et tegi youtube’i järgi. Mul lõi pirni põlema – ohh, meri! Andke aga tuld – näidake, mis teil selle peale öelda on! Otsisin erinevaid õpetusi, kuni leidsin ühe tšiki, kes tegi merelaineid ja vaatasin video ära. See oli vist paar päeva tagasi, keset mingit ahastust, millest ma siin juba rääkisin. Ahastuse hetked on need, kus tahaks kuskile ära saada, vaimses mõttes, ja kunsti või käsitööga jamamine on minu jaoks see hea viis, kuidas aju puhata.

Eile tahtsin juba laineid katsetama hakata, aga avastasin, et mul ei ole päris kõiki vahendeid, kaasaarvatud põhilist – sinist värvi. Ma ei saa aru, kuhu on sinine värv kadunud, aga seda pole. Ja ei ole ka maalimisnuga või spaatlit, kuidas nad seda nimetavad. Õnneks jäi närvivapustus sel teemal ära ja suhtusin asjade kadumisesse rahulikult.

Niisiis, täna hommikul teatasin Jaanusele, et lähen poodi asju ostma. Ma teadvustasin endale, arvestades minu viimase aja hädapätaka olekut, et ma ei pruugi maalimiseni jõuda, aga vähemalt on mul asjad olemas selleks ajaks, kui ma siiski peaksin selle aja leidma. Käisin poes ära, ostsin oma värvi, ühe pintsli veel juurde, värvisegamisaluse (muidu segasin alati suvaliste paberite peal), spaatlite kompleti ja tundsin end jõle võimsana, kui oma kilekotinutsakaga, kus see tavaar sees oli, poest väljusin.

Vahemärkus: ma räägin, nagu ma koguaeg muudkui maaliks, et no, muidu teen seda ja kasutan seda – ei vasta tõele. Ma ei mäleta, millal seda viimati tegin. Enne rasedust vist, sest rasedana kadus isu üleüldse midagi teha. Ühed papud kudusin Johanile, see oli ka kõik, milleks ma võimeline olin.

Kui asjad olid olemas, siis käed hakkasid veel eriti sügelema, et nüüd ma tahan teha ja kõik! Jaanus läks maale ema juurde, mina jäin Johaniga koju – nii, tavaar välja ja plännima. Kui ikka miski hasarti tekitab, siis ei ole enam neid takistavaid halasid – ok, pean pausidega maalima, kuna Johan vajab oma osa, aga jah, milles küsimus, nii ma siis teengi nüüd. Paar päeva tagasi oleksin hakanud ahastuses nutma, kuidas ma mitte midagi ei jõua ega saa. Õigemini hakkasingi, aga ok, läks üle – seda vähest energiasööstu tuleb ära kasutada, enne kui uus hala peale tuleb.

Ostsin plastikust spaatlid – poole odavamad, kergem puhastada. Ajas asja ära küll.

 

Lõuend paika, värvid ritta, moosipurgid vett täis – let’s go! Kahju, et “pärast” pilti ei teinud. Ütleme nii, et värvialusest ei piisanud, vaid terve see paber, mis all on, oli ka erinevaid siniseid täis.

Ja nii ma pihta hakkasingi. Esiteks alusvärvid, nii taevas, meri kui liiv, siis natuke sügavust juurde ja kõige lõpus vahused laineharjad. Imelihtne, tehke ka! See käib nii, et tõmbate oma mere peale tumedad juti, selle alla heledama rohekassinise ja tumeda juti peale paned spaatliga valget värvi ja säbrutad selle vahu. Soovitatavalt osavamalt, kui mina seda tegin, aga olgu, see oli mu esimene katsetus.

Ma olen oma leiust nii vaimustuses, et hakkan nüüd kõvasti merepilte vorpima, kui aega saan.

Johan oli kogu see aeg väga chill – jutustas mängukaare all oma asjadega, peksis ja loopis neid, kui sellest ära tüdines, panin ta lamamistooli istuma, Sophie hammaste vahele ja vaatas tükk aega, mida mina teen. Kui sellest ka ära tüdines, siis võtsin ta sülle ning teise käega üritasin oma laineid sihtida. Ta oli sellest tegevusest väga huvitatud, see oli päris nunnu ema-poja hetk.

Ja lõpptulemus tuli paras sigrimigri, laineid tuleb veel harjutada, aga põhimõtteliselt sain asja käppa, teoreetiliselt. Kui nüüd pikemalt harjutaksin, siis teeksin üliprofi töö!

Päriselt näeb palju parem välja, kui pildil. Ausalt ka. Või siis kaugelt vaadates…

Nii, et nüüd te siis teate, kui kunsti tahate teha – võtke youtube appi ja saategi ajule puhkust.

Advertisements

15 thoughts on “Puhkasin aju ja panin mere poole ajama. Youtube’i abiga.

  1. Minu arust ka väga ilus. Nii ehe!

    Aga lahe, et tegutseda said. Ma lugedes juba arvasin, et Su teinepool tegeles sel ajal Johaniga, aga näe, Johan hoopiski vaatles!
    Ma sain viimastel päevasel sarnaste eduelamuste osaliseks. Üleeile kraamisin koos tirtsuga oma viimase kudumisasjade sahtli beebividinate jaoks vabaks (kuduasjad said uue, veidi ebamugavama sahtli, aga neid ju kasutanud nüüd harvemini kui beebividinaid). Tirts ka vaatles uskumtult kannatlikult. Ja eile istus ta mul kõhukotis kuni ma hulga riideid ära triikisin. Tirts jäi siis kotis magama ja mu mehel on taas siledaid särke selga panna!
    Hea tunne on, midagi tehtud saada.
    Kui mul kudumiseisu tagasi tuleb, siis pean vaatame, millega last sel ajal tegevuses hoian.

    Meeldib

  2. Tõesti väga hästi õnnestunud lained! Hurraa! Ma ise ka täiesti juutuubi usku 😉 igasugu asju saab sealt õppida. Ma tuletasin endale heegeldamist meelde nii. Vahest juutuubin ka lihtsaid soenguid libedatele sirgetele juustele. 🙂

    Meeldib

  3. Imeilus Lilli.Mulle üldiselt ei meeldi maalid…aga sinu oma tekitas küll VAU efekti 🙂 Kas sa ei tahaks selle maali mulle müüa 😉 PS.kahju,et sa pole Kristiine keskusesse sattunud 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s