Kohustuslik isadepäeva postitus

No, sest ikkagi tähtpäev ju ja kõik muudkui jagavad Facebookis ja Instas enda isadepäevategevusi.

Meie tegevused olid sellised, Jaanus oli Viru Keskuses tööl ehk üritust filmimas ja meie Johaniga olime kodus. Milline idüll!

Kui nüüd ausalt rääkida, siis mul ei olnud isadepäevaks midagi erilist planeeritud – ei olnud resto või spa bronne, mingeid erilisi hoolitsuspakette, isegi mitte kooki, sest ma teadsin, et selle tegemine võib minna nii ja naa – pole kindel, kas leian selle aja. Ja Jaanus läks hommikul suht vara juba ära, nii, et noh, nii see läks.
Oleks tal vaba päev olnud, siis päeva peale oleksin koogi ära teinud küll.

Aga! Sellegipoolest meie esimene isadepäev ja kingituseta ma seda mööda ei tahtnud lasta. No, kuidas ma saan teha kingitust, kui pole aega otsimas käia – netikaubandus, muidugi.
Jaanuse rahakott oli aastast maiteamis – kulunud ja katki. Noh, kingin midagi, mida on vaja – rahakoti. Omg, teate kui raske on normaalset rahakotti leida?

Ma ei tahtnud mingit suvalist, selge see. Ja need mittesuvalised ehk nn firmakad võivad olla üsna nigelad – paar kaardivahet, isegi senditaskut päris paljudel ei ole. Kvaliteet kõigub ka seinast seina – mis siis, et täisnahk – nahal ja nahal on suur vahe. Kuna olen miljon aastat kaubanduses olnud, siis olen päris palju näinud – ma teen väga kergesti vahet heal nahal ja suvaliselt nahal, mis ei ole just looma parimatest külgedest võetud. Ma tahtsin head nahka!

Veel oli tingimus, et olgugi nn firmakas, aga ma ei tahtnud mitte mingil juhul, et kuskil särab hull logo – kui odavamaiguline on tohutute logodega asjad. A’la Guess. Jube maitselage “mustlaste” bränd. Aastaid tagasi oli see trend, et Guess oli tohutu sõna, küll pidi püksipepul see kolmnurgalogo olema ja kusiganes veel. Ma ei tea, kas keegi tõesti ikka veel seda fännab, aga Guessi oli igal pool, kuhu vaatasin. Ma ei taha Jaanusele Guessi rahakotti, andke andeks! 😀 Ma ei kujutaks elus ette, kui tal, näiteks, Guessi t-särk oleks. See mõte ajab naerma ja judinad peale samal ajal. Sama on Michael Korsiga, mis läheb üsna sinna Guessi teed. Kuigi ok, mul on mõlema brändi asju olnud, aga no, sellised brändid ongi mingid trendivärk – korraks on tohutu nimi, kuni leierdatakse oksendamiseni ja lõpuks on see nii maitselage. Nagu trendidega ikka – mõned ei suudagi peale seda sensatsiooni edasi liikuda. Nagu vanasti olid külgedelt lahtikäivad triipudega dressid, neid kohtas ka veel hiljaaegu. Olgu, läksin hoogu, sorry.

Kingituse juurde tagasi. Mina hindan kvaliteetseid ja ajatuid asju/brände, mitte neid korraks säravaid blinge. Miks üldse rahakoti puhul neid nn firmakaid vaatasin – sest nende hulgast võib leida ka kvaliteeti, mitte ainult nime, mille eest maksta. “Nimetud” rahakotifirmad on päris paljude vigadega – õmblused koledad, naha kvaliteet kõikuv, kaarditaskud ja sisevooder halva kvaliteediga jne.

Leidsin nädala algul ühest netipoest ideaalse variandi – Marc O’Polo – väga sisukas, üliheast nahast! Nii, et kui olete hädas, kust saaks head rahakotti, siis uurige seda brändi. Ma ei ütle, millisest netipoest, sest äkki Jaanus juhtub postitust lugema ja vaatab järgi palju maksis, pole tal vaja teada! Ma olen ikkagi palju aastaid töötanud, et saada head palka ja sellest tulenevalt head emapalka – mul ei ole kahju talle kulutada! Ma saan aru küll, kust tuleb see “miks sa raiskasid” – sest me ei suple rahas, vastupidi – VÄGA keeruline on olla suhteliselt uued ettevõtjad ja väikelapse vanemad. Pehmelt öeldes, on meil selja taga rasked ajad. Tänu nüüd tiksuma hakkavale emapalgale on veidi etem, aga siiski. Eks iga algus ongi keeruline – me oleme sellega arvestanud.

See, et mingi hea rahakoti kinkisin – no, ta on rohkematki väärt! Parim isa, ülitöökas rabeleja, mida kõike veel – mingi narmendava rahakotiga ta ei käi ja kõik! Mina ei ole endale sada aastat mitte midagi ostnud, kannatan 101 ka ära. Ma ei ole see naine, kes muudkui shoppaks ja tahaks endale asju – ma ei tea, kas ma ei oska, aga ausalt, mulle meeldib pigem teistele osta ja kinkida. Muidugi, mulle meeldib tegelikult valida ja osta, aga no, ma ei tea, pole ammu soone peale sattunud, ei oska puudust tunda. Või noh, olgem ausad – ma tahan häid asju, mis maksavad palju ja kui ma neid hetkel endale lubada ei saa, siis ma ei taha üldse midagi.
Meeste ja laste riiete/asjade soone peal olen see eest pidevalt – ma fännan meeste riideid, näiteks. Ma käin parema meelega meeste osakondades ja poodides, kui naiste omades. Ilma naljata. Ma olen aastaid meeste kaupade alal töötanud, see võib vabalt sellest tulla. Mul on hea meel, et mul on peres kaks meest, kes selles osas mu “ohvriteks” langesid.

Ahsoo, rahakotist edasi. Tühja rahakotti ei kingita, väike “seeme” sisse ja lisaks sellele tuli mõte endast ja Johanist pilt sinna panna.
Kui see rahakott Omnivaga Magistrali Keskusesse jõudis (järgmisel päeval!), ütlesin Jaanusele, et ok, mul on vaja poes käia hästi kiiresti ja tegele Johaniga. See oli see sama kord kui kunstitarbeid ka ostsin, neljapäeval oli see kõik. Mõtlesingi siis uurida pildivarianti.

Ma armastan tänapäeva mugavat elu – pilt, mis rahakoti vahele läks, valmis 15 min, kui kunstiasju ostsin. Läksin Magistrali Fotosse ja uurisin, kas sellises formaadis saab, kui kiiresti, mis maksab (ulmeliselt odav, alla euri), kas e-mailiga faili saan saata – nii äge ja soe teenindus ning muidugi – kõike saab.

Selline pilt läks rahakoti vahele

Niisiis, rahakott käes, hinnasildid välja, pilt ja papp sinna vahele ning pakkeletis lasin kogu selle värgi ära ka pakkida. Olin omadega nii rahul!

Jaanus oli hommikul enne tööd nii üllatunud – ta ei oleks vist üldse kingitust oodanud. Nii, et nüüd ma olen omadega veel eriti rahul.

Aga ok, mingist rahakotisaagast nii pikalt jahutud, räägin, mida ma oma töövaba pühapäevaga lõpuks peale hakkasin.

Ikkagi isadepäev, niisiis kutsusin külla enda isa ja õed – nii tore oli kõiki näha ja niisama muliseda. Johan oli ka terve päev nii heas tujus ja mänguline – spurtis end jälle suuremaks, mul on tunne – ta on täna järjekordselt nii teistmoodi ja veel asjalikum kui enne. Kummaline oli see, et kui muidu on Johan vahel päris võõrastav, siis minu isaga oli ta nagu täitsa oma inimene, kuigi nad ei ole palju kohtunud – nii lahe oli vaadata!

Kui Jaanus koju tuli, jutustasime niisama enda päevast, mängisime Johaniga, sõime ja naersime (sest me koguaeg naerame – nagu igas peres – omad nõmedad/armsad naljad) ja õhtul saatsin mehed vanni. Johanile meeldib Jaanusega koos vannis käia, sest siis ta saab suures vannis mürgeldada ja plätserdada end tühjaks. Ühesõnaga tegime täiesti tavalisi “meie” asju.

Eile, muide, tegin talle üksi vanni lastevannis – no, peksis jalgadega vett nii hullult, et mina ja terve vannituba oli läbi ligunenud. Aga mis seal ikka – ta naudib seda täiega, ise naerab laginal, kui seda teeb – ega siis ikka ei piira küll, las möllab. Nii et, suures vannis on tal etem möllata, kui väikses – vähem “veekahjustusi” ja rohkem ruumi.

End tühjaks möllanud vannikutt.

NB! Eelmise postituse jätkuks – täna oli tal mitu und, mitte ühelgi ei lasknud ma mööda minna, vaid iga väsimuse märgi tabades, panin ta kohe magama – need märgid on salakavalad – ma ei ole neid iga kord lihtsalt märkanudki vist. Tulemuseks ülihea tuju ja peale vannimöllu, muidugi, magama läks rekordkiirusel. 

Selline päev oli.

Advertisements

3 thoughts on “Kohustuslik isadepäeva postitus

  1. Ei hakanud samal põhjusel kooki tegema. Jooksen kõik aeg ajaga võitu 😀
    Meie issi sai GraVeerist tellitud võtmehoidja, kus oli laste pildid peal. Mega ilus töö! Karbi käsitöö komme panin juurde ja mees oli väga rahul.

    Meeldib

  2. Ma ostsin mitu pakki erinevaid lagritsakomme ja siis kuidagi onnestus teha savisse lapse jalgajälg. No, ei ole lihtne 3,5kuusega seda teha 😀

    ja jeeee, et onnestus magamaminek!

    Meeldib

  3. Kinkisin oma mehele eelmisel aastal (küll aga jõuludeks) rahakotti ja otsisin samamoodi pikalt-pikalt! Lôpuks jäi silma Tommy Hilfigeri pruunikast nahast rahakott ja mees oli väga rahul! Pehme,paraja suurusega, senditasku ja kôik jutud 😀 aga vot kinkisin tühja rahakotti 😦 oli nii kenasti pakitud teine, et ei tulnud selle pealegi, et lahti võtta ja midagi sisse panna 😦 next time siis! 🙂
    Olen suhteliselt uus lugeja ja endal laps ka juba palju vanem kui Johan aga ikka nii põnev on neid väikeste lastega seotuid rõõme ja muresid lugemas käia 😀 kõikide su postituste peale tuleb aga alati üks lause meelde – väiksed lapsed väiksed mured, suured lapsed suured mured! Lahedad olete!

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s