Ma saan 30-aastaseks – mul oli ju selleks ajaks hoopis teine elu planeeritud

Kas teil on ka mingi vanus, millele olete mõelnud, et vot, kui nii vanaks saan, siis on mul elu paigas? Selles mõttes paigas, et kõik, mida enda peas mõtlesite ja unistasite on täide läinud – kõrgharidus, äge töö, tohutu karjäär, ilus auto, ilus kodu, ilus pere, ilus suvila, ilusad riided, ilusad juuksed, ilus nahk  – kõik see.

Eile käis paps külas ja ütles, et sul tuleb ju sünnipäev, ümmargune number lausa. Aajah, ma saan ju 30  –  juubel! Mulle öeldakse, et ümmargune number, nagu vanematele inimestele muheletakse, et nooohhh, ümmargune number tuleb, noohhh, kuidas tunne on, noohh, mis sa siis teed jne. Ma olen nüüd selles “noohh” kambas. Jee!

30 oli see vanus, mis tundus, et on see “tähtaeg” – kõik see, mida mainisin, pidi olema täide läinud. Tiinekana mõtlesin tõsimeeli, et no, 30, see on nii kauge aeg, selleks ajaks on küll kõik mured ja raskused ületatud, elu on kuidagi paika jooksnud ja ma ise olen tohutult äge. Mkmm.

Ainus asi, mis päriselt ka paika läks, oli see, et enne 30seks saamist peaks üks laps mul küll valmis olema. Kuigi enne rasedust mõtlesin, et see ka täide ei lähe – kuude kaupa rasedaks ei jäänud, no ju seda pole mulle siis mõeldud – olin ma ju töönarkomaan, veinist läbi ligunenud ja suitsust läbi imbunud, mis rasedaks? Kuidas peakski jääma, arvestades minu elustiili? Aga jäin, jee! See ei olnud teadlik eesmärk, et sh*t, 30 läheneb, ma PEAN lapse saama, vaid lihtsalt otsustasime, et tahame perekonda, vanusele tähelepanu ei pööranud.

Kõik muu sellest nimistust on mingit oma rada läinud, ei tea, kuhu. Haridus jäi raha ja ajanappuse tõttu poolikuks, kuna oli vaja rügada tööd, nagu segane, vahel ka hilisööni, et süüa saada ja katust pea kohale, töörügamine ei saanudki läbi, seega ägedat karjääri ma väga ei täheldanud, üks suur närvitsemine ja tõmblemine, mida edasi tehes oleksin vist valges pehmes ruumis lõpetanud, käed kinni, tagurpidi kittel seljas (tegelt praegu ma juba igatsen tööd või on asi harjumuses…), juhilubade tegemine jäi pooleli (kah töö tõttu), juuksed on suvalised karvad, ei mäleta, millal juuksurisse sain, nahk on kohutav as always, tiinekana oli ilusam, autot ja maja mul ei ole – elu ei sarnane karvavõrdki sellele, mis mul silme ees oli.

Aga olles peaaegu 30 olen õnneks natuke targemaks ka saanud, et need tähtajad ja eesmärgid on mõttetud ja teevad inimeste elu keeruliseks – elu ongi pidevas muutumises, ei ole nii, et ärkan üles ja vaatan, et oh, 30, asjad olemas ja nii jääbki elu lõpuni või kui ei ole, siis tähtaeg möödunud ja elu on pekkis, jäin hiljaks. Olen ka sellest aru saanud või sellega rahu teinud, et ei saagi süüdistada lapsepõlve, vanemaid, mingeid tingimusi ja asju – mis vahet sel on, sellest heietusest ei muutu mitte miski. Pole vaja enam mõelda, et oleks ma vaid sel hetkel nii otsustanud, teda mitte kuulanud, sellest või tollest hoolimata endale kindlaks jäänud, endasse rohkem uskunud, mida iganes – ma olin laps, ma ei saanudki enda praeguse ajuga neid asju teha, mul polnud seda siis. Raske oli ümber otsustada ja asju võtta nii, nagu nad on ja sealt jätkata, siiani vahel teeb mingi asi viha ja leian end kuskil minevikus sobramas ja halamas, igasuguseid inimesi mõttes p**sse saatmas – aga seda teen mingil eriti madalal hetkel.
Tegelikult ma tean, et oleks võinud palju hullemini minna, aga ei läinud – mul on soe koht, kus olla, ma olen söönud, joonud, riided seljas, minu ja lähedaste tervis on korras, mul on tekkinud täiega lahe väike pere, ma mõtlen seda uut – mina, Jaanus, Johan – asjad võiksid ikka palju hullemad olla, sest tegelikult on mul kõik päris hästi, hoolimata sellest, et eesmärgid, mille endale 30ndaks sünnipäevaks seadsin, on täitmata.
30, mis vanus see ka on. Ma unistasin sellest, et saaks ometi 30seks  – 20ndates oled kuskil kaotsis, vastlõppenud tiineka aeg selja taga, laps enam ei ole, samas tõsiselt sind veel ei võeta, muudkui otsid ja avastad end, pidev jura käib – nagu puberteet. 20ndate lõpp on juba enamvähem. Aga sellel ajajärgul on omad plussid – vead ja hullused kirjutad kogenematuse arvele. 30ndates vast enam nii palju silma kinni ei pigistata – kui ikka oled täielik jobu, siis sa oledki jobu, mitte lihtsalt noor ja kogenematu.
Jaanus ütleb üldse vanuse ja aja kohta nii, et see kõik on suvaline väljamõeldis – aega ei mõõdeta mingites ühikutes ja numbrites, vaid kogemustes, suhtumises, enesetundes. Mõni on 30ndates nagu vana kõbi – halab, ägab, koogutab, pidev häda, nagu hakkaks ära surema. Ja mõni on 60ndates selline, et see 30ndates kõbi ei jõuaks talle järgigi – nii eluline, positiivne, kes ei seisa nagu kott nurgas ega ahasta seal. Nii, et tõepoolest, suhtumise asi.
Niisiis, järgmise kuu 18ndal saab mul 30 täis – õnneks tänapäeva 30 on uus 20, niisiis, tegelikult ei ole mul kohustus olla “küps täiskasvanud”, sest sinna küpse staatusesse on mul omameelest ikka väga pikk maa veel minna.
Advertisements

9 thoughts on “Ma saan 30-aastaseks – mul oli ju selleks ajaks hoopis teine elu planeeritud

  1. Loen Sinu blogi huviga. Eelkõige seetõttu, et olen värske vanaema ja mulle meeldivad sinu beebilood. Mulle hakkas kohe silma sinu sünnipäev. Nimelt seetõttu, et olen Sinust täpselt 20 aastat vanem. Saan kohe-kohe 50. Palju õnne meile mõlemile!
    Mis puutub vanusesse 30+, siis need olid minu jaoks elu raskeimad. Väikesed lapsed, jobust mehest lahutamine, rahaliselt väga raske, veelkord armumine ja südame murdumine jne. Seevastu nüüd on elu peaaegu lill. Uus kooselu, uus kodu oma maja näol, suured lapsed, imearmas lapselaps…

    Like

  2. Ma saan juulis 30.
    Selle 10 aasta jooksul suutsin esimese lapse saada, abielluda, lahutada, autojuhiload jäid rahanappuse tõttu uuendamata, töötu olla. Neid “toredaid” momente on kindlasti veel, aga kohe ei meenugi. Juuksed samamoodi mingid karvad ja näonahk eluaeg õudukas olnud.
    Kaks aastat tagasi tutvusin imelise mehega, kes kasvatab mu poega nagu enda oma ja kinkis mulle imearmsa tirtsu 🙂 Ostsime maja ja kõik veereb vaid ülesmäge. Pole vist elus nii õnnelik olnud ja kõik muud pisiasjad enam ei häirigi (näonahk, juhiload jne). Võtan ennast kokku, kui Saskia suurem on, ja lähen ajan load korda.

    Mind hämmastab, kui palju on ellusuhtumine muutunud. Mida vanemaks, seda paremaks Lilli 🙂

    Like

  3. “30ndates vast enam nii palju silma kinni ei pigistata – kui ikka oled täielik jobu, siis sa oledki jobu, mitte lihtsalt noor ja kogenematu.”
    No paremini enam ei saanud öelda.
    Olen kolm aastat noorem. Ma ei mäleta, kas mul ka oli mingi nimekiri tehtud, mis kõik võiks mingiks ajaks olla. Tean vaid seda, et mul oli suur unistus elukutsest. Keskkoolis lõi armastus pähe, siis ihaldatud erialale minek langes ära. Valisin sama valdkonna aga teise lähenemise. Praegu olen oma erialal spetsialist (hehe, see kõlab siiani suhteliselt veidralt) ja leian, et võib olla pidigi nii olema. Praeguste tööde kõrvalt (jep, mul on neid 2) leidsin aega luua ka pere. Esialgse valiku puhul oleks praegu alles õppimine käsil ja pere loomine looks “karjäärile” suured lappimatud mõrad sisse..
    ah, oma lohiseva lobaga tahtsin öelda seda, et ehk pidigi kõik nii minema?
    Tegelikult on ju nii mõnigi punkt täidetud- armastav pere on olemas. Koht kus elada, ehk siis kodu on. Ka siis, kui kodu pärispäris enda oma pole, on ju ta siiski koht, kuhu võõrsil olles tagsai igatsed. Töökoht on ka, kuhu praegu koduse ema meeltesegaduses juba tagasi igatsed 😀 Seega on ka olemas mingit sorti karjäär. Tjah, tõenäoliselt mitte nii kõrgelennuliselt vinge, nagu filmides aga siiski?
    Juuksed (igipõline kaikavedu loomulikke lokke omavate ja sirgete juustega naiste vahel) ja nahk – ära unusta seda, et praegu on veel hormoonid sassis. Sellest tulenevad mõjutused on näha ka juuste-naha tervises. Anna kehale aega atra seada. Hoolitse selle eest, et kõik mis raseduse-imetamisega Sinu keha varudest võetud on, et need ka uuesti täidetud saaksid. Lisaks ei ole vähene ebakvaliteetne uni kedagi ilusamaks teinud 😉

    Meil kõigil on kombeks aegajalt leida, et naabri aias on rohi rohelisem ja taevas sinisem. Mu hea perekonnatuttav andis mulle raskel ajal kätte ühe mõtte, mida ikka ja jälle mõlgutan, kui enda elu “jura” tundub. Ta palus mul mõelda, et kas ma näiteks tahaksin elada oma täditütre-onu-sõbranna-kesiganes elu? noh, et ikka kõigi heade ja vigadega. Enamasti peale pikka mõtlemist leian, et ei, nende elu pahupool mulle vastuvõetav pole või sellistel tingimustel elada ei tahaks või miskit kolmandat. Pärast seda leian alati, et küll ma ikka olen õnnelik inimene 😀
    Taaskord võttis lohisema.
    Ah, elu on täpselt selline, milliseks me selle ise elame.

    Like

  4. Ma olen 33 ja elasin 30 aastaseks saamist ikka usna raskelt ule. Tundsin, et koik eesmargid saavutamata, vahemalt oli mul selleks ajaks 2 aastane laps, nii et uks suur eesmark oli siiski taide lainud. Nuud kui olen 33 tunnen end palju nooremana kui tundsin 30selt, naljakas. Tegelikult on selliste eesmarkide seadmine lihtsalt motetu stress ja elu ei jookse nagunii mooda seatud joont. Elu saab ja peab nautima isegi siis kui pole oma maja voi unistuste karjaari sest siis kui nutad taga asju, mida sul pole unustad nautida neid, mis sul juba olemas on. Minu meelest on 30ndad super aeg, oled veel noor aga see 20ndate pea laiali otsas olek on kadunud, oled oppinud end tundma ja tead oma vaartust ja suhtled vaid nendega, kellega sa pariselt tahad suhelda. Ja uldiselt don't give a sh** about anything else 😉 enjoy!

    Like

  5. Mina saan ka detsembris 30 ja 1 päev enne sind. Ma 20+ mõtlesin, et 25selt on mul olemas oma maja koos aiaga, mees, laps ja koer ja nii kui vanus 25 koitis, purunes pikk kooselu ja elu koos oma reaalsusega lajatas ikka tugevalt – ikka ei ole nii, et kuidas sina planeerid. Minu jaoks see 30 on maailma lõpp – ei ole mitte ühtegi neist millest ma 20+ või 25+ unistasin ja sellepärast tunnengi, et see 30 aastaseks saamine on maailma lõpp. Olen nüüd nii vana ja kuidas ikka on nii, et sellises vanuses ei ole ei kodu, ei koera, ei lapsi ega kõike sellega kaasnevat. Tunnen seda ühiskonna survet normidele vastata vägagi. Ainuke asi mis 30ndatega võiks kaasa tulla on rahu, kuidas iganes seda nimetada südamerahu vms, leppida asjadega mis ei ole välja kukkunud nii nagu enda peas kunagi olen mõelnud.

    Jälgin su blogi ning väga meeldib, see kuidas sa kirjutad ja millest sa kirjutad. Jätka samas vaimus:)

    Like

  6. Mina sain nüüd augustis 27 ja ootan hetkel oma esimest last. Kui oleks see mehest sõltunud, oleks veel kõva 5 aastat võinud oodata aga noh, minu alateadvus ja keha otsustasid siis teistmoodi 😀
    Mina olin endale sisendanud, et enne pere loomist peab mul haridus olema (baka käes, läksin edasi kutsekasse), pean olema töötanud erialasel tööl (bakaga ei jopanud, kutseharidusega küll – turismi alal oli lihtsam vist tööd leida kui eesti keele filoloogina), juhiload (tegin täpselt siis kui oma praegusele töökohale kandideerisin), reisimine. Mees on okei, tal maja ka nii et seda muret ka pole, isiklikku autot pole aga maja ümber nii mitu autot, et pole probleemi üldse. Koer, neli kassi ja tšintšilja. Ei kurda. Asjad läksid nii nagu pidid minema.:) Palk pole küll üüratu olnud kuid töö on olnud huvitav ja väljakutseid pakkuv ja sain tänu oma tööle teha linnukese ka reisimise aknasse (Türgi, Horvaatia, Egiptus, olin reisijuhiks Euroopa bussireisil (Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Austria, Itaalia, San Marino..eraldi veel Veneetsia, Pisa, Firenze.. kevadel üritan beebiga juba reisile minna). Polegi justkui millegipärast muretseda. Olen suhteliselt lühikese töökogemusega suutnud end ka oma valdkonnas tõestada, mistõttu on mul ka paar tööpakkumist soolas, kui otsustan pärast dekreeti firmat näiteks vahetada..:) Kuid kõik asjad ei pea minema nii nagu oled plaaninud ja mõelnud..ja seegi on täiesti normaalne. Ma kuidagi kogemata olen teinud midagi õigesti, et võin vist endaga rahul olla. Kasvasin üles keerulistes oludes ja väheste võimalustega peres – see ei takista midagi ega kedagi 🙂 Tegelikult ma ei tahtnud üldse nina alla hõõruda, et hahahaha, vaata..mul nii hästi. Vajasin vist lihtsalt lohutust iseenda jaoks (vahel tuleb madalseis) – lõpurase on nii raske ja vastik olla, igasugune kiitus (kasvõi enesekiitus) kulub marjaks ära..:) Ja sa oled väga tubli emme ja sul on suurepärane laps ja mees ja elu on ju tegelikult väga väga ilus!

    Like

  7. Mina saan detsembris samuti 30, viis päeva hiljem kui Sa. No mis mul on, hm, tegelikult midagi sellist ohohohohohoood ei ole. Lapsi pole, oma maja pole, elukaaslane on aga varsti vist pole sedagi, seega jah :D. Siiski, ma ei heida meelt, küll jõuab!

    Like

  8. Mina saan sel aastal 50. 30-selt oli mul kaks last, mees, maja, auto ja karjäär. No ja mis see siis näitab. Mitte midagi, pakun ma. Praegu on õnneks küll ikka sama mees ja lapsi üks veel juures. Olen õnnelik, aga maja, auto ja karjäär selle juures küll mingit rolli ei mängi. Naudi oma elu ja võta rahulikult. Kiiret ei ole mitte kuhugi 🙂

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s