"Ma alles sünnitasin" vabandus ei toimi enam – oleks aeg end püsti ajada

Teate, ma heietan KOGUAEG sellest, et jeerum, ma olin rase ja sünnitasin. Peaaegu 4 kuud hiljem ei jõua mulle ikka veel kohale, et mul on laps – vaatan teda ja mõtlen, et ta on minu laps. Kuidas see veel juhtus? Ja vaene Jaanus peab seda suht iga päev kuulma, et “Issand, Jaanus! Meil on laps!” ja vastused on umbes, et jaa, Lilli  (sellise tooniga, et jajah, jälle see jutt) või ei reageerigi enam, igapäevane taustamüra.

Nüüd tundub, et Jaanus on mingi mölakas, ei ole, ta ikka üritab minuga vahel kaasa heietada, aga no ei saa sada korda päevas ju sellest jahuda ehk siis IGA KORD, kui Johani vaatan, tuleb see sama värk – päriselt ka, kuidas see ikkagi juhtus, et meil on laps?! Nagu ta peaks nüüd vastama ja lahti seletama. Teadagi, kuidas. Sellele järgnes pikk rasedus, mida ma enam ei mäleta üldse nii hulluna (kui detailselt ei meenuta), “ebaloomulikult” valus sünnitus, mida ma ka enam nagu ei mäleta. Ja siis ma ei saagi aru, et kuidas see laps siis nii ruttu ja ootamatult siia tuli, ma ei märkanudki, millal ta siia ilmus.

Selle lapse “ilmumise” protsessi käigus õppisin oma keha tundma ja täiega hindama. Ma võin öelda, et ma pole elusees end enda kehas paremini tundnud, kui nüüd – kuigi ma olen võrreldes raseduseelse ajaga ikka täiesti vormist väljas. Kõik on äge ja puha, aga üks jama on küll, lausa paradoks. Ma olen ikka veel paks ja ma ei tee mitte midagi selleks, et mitte olla ehk siis kui ma enda keha nii väga austan, siis miks ma seda tervislikult ei hoia. Mitte nüüd paks, lodev paks, vaid selline, paks noh – kõvasti suurem, kui enne rasedust, kõht on selline, et kui rasedana oli see kõht, siis vaatasin, et issand kui suur kõht, enam suuremaks ju ometi ei lähe, no mingi raseduse poole pealne kõht, mul on tunne. Selle vahega, et see pole kõva, kuna seal pole last sees, vaid pehme. Äkki see on pekk? Mul pole kunagi sellist kõhu ja sangade pehmust olnud, pole seda tüüpi keha – tavaliselt rohkem puusades ja jalgades, aga nüüd on lisaks nendele mingi pehme “ema kõht”. See vist on pekk, mitte väljaveninud kõht lihtsalt. Ma arvan…

Ma ei teagi, kui palju kaalun, aga riiete järgi võib arvata (kuna asjad selga ei lähe), et 65-68, mis on ilmselgelt liiga palju, enne rasedust oli minu ok kaal, kus ma tundsin end hästi, mitte uimasena ja kus riided olid seljas nii, nagu enamvähem tahtsin umbes 58-59, “parematel” päevadel olin 60-61. Ja isegi 58 peal mõtlesin, et ok, paar aastat tagasi oli mu norm umbes 56, siis olin omameelest ilus, äkki peaks seda numbrit taga ajama. Aga kuna dieedipidaja ma ei ole, siis ma otsustasin, et 58 on ilus küll. Ma ei suuda dieeti pidada, ma alustan hommikul ja õhtuks olen peast segi minemas, et mis mõttes ma ei saa elus endale lubada, mida ma soovin, mille nimel ma üldse elan ja töötan, mingid ebaloogilised paanitsemised ja lõppude lõpuks analüüs kogu enda eksistentsi üle.

Igatahes! Ma ei ole vormis, laps on peaaegu 4 kuune ja mõtlen, et peaks ikka nüüd end vormi ajama. PEAKS. Ma olen seda terve aeg mõelnud, kuidas peaks. Antakse nõu, kuidas kõhtu trimmida, mida süüa, mida teha (vankritiirud jne) ja mida mina teen? Söön, mis ette juhtub, nii kui võimalus tekib, siis kohe diivanisse läpaka taha lebotama või mingeid söögitoole googeldama. Teeksin ma kasvõi mingeid harjutusi koduski. Ei jõua, ei jaksa, sada häda – ma kardan, et hakkan manduma siin kodus, et ahh, sain lapse, olengi kodus ja lebos. Umbes, et täiega rauaga ei saa tegutseda (tööd rabada, pikalt šopata ja pidutseda), siis parem istun kodus, ei tee siin ka midagi ja milleks end üldse paariks tunniks kuskile väljagi vedada, eksole. Selles osas olen mina siin majas titt, mitte Johan. Kui Johan oskaks rääkida, siis täitsa kindlalt ta õiendaks minuga, et mida sa vegeteerid siin, nagu mauk, hakka liigutama.

Ja ometi! Ma tunnen, et ma olen nii väärtuslik, tegin lapse (see fakt, et keha suutis selle valmis teha), laps vajab mind, ma olen talle eeskuju – teades kõike seda, olen ikka mingi diivanil istuja, kuskile minna ei taha, maailma eest peidus, võib isegi nii kirjeldada. Ühestki mu tegevusest see välja ei paista, et ma tunneksin et olen väärtuslik ja peaksin justkui ennast hoidma, endaga tegelema, enda võimast keha taastama jne. Ja samal ajal on mu peas see, et ahh, ma olen nii võimas, et saan kõigega nüüd hakkama, KUI ma midagi ette võtaksin. No, issand, võta siis midagi ette, võimas naine! Mida sa niisama undad, täielik raiskamine!

Vaatasin netist igasuguseid emasid, kes on ilusad ja oo, küll nad on hästi taastunud. Ee, Lilli, tee äkki midagi selleks. Nad ei ole lambist taastunud kõik. Umbes, et iseenesest peaksin vormi minema, sest nii olen harjunud, dieete ei pea, trennihoolik ei olnud – aga keha oli üsna ok. Kuidagi ei toimi see “vana rasva peal” tegutsemine enam – ei võtagi iseenesest alla ja lihased ka paariks kiiremist liigutusest ei teki.

Mul on see efekt, nagu aasta lõpus paljudel, et ah, kui pühad läbi, siis võtan end käsile. 2017 on SEE aasta, ma teen endale makeover’i terves elus ja oii seda rannakeha, mis mul olema saab! Ma olen seda sama juttu endale juba 10 aastat rääkinud. Terve enda teadliku täiskasvanu aja, natuke ajab naerma, kuigi asi on naljast kaugel. Nüüd on lisaks sellele uueaastalubadusele veel see, et KOHE, kui Johan lisatoitu hakkab saama, siis panen menüü paika ja hakkan trennis laineid lööma. Enne seda oli, et KOHE, kui ära sünnitan ja keha natuke taastub, hakkan trenni tegema ja ülitervislikku sööki sisse ajama. Need “kohe, kui’d”.

Ma ei teagi, mis on selle postituse mõte. Niisama tahtsin soiguda. Nõu ei ole vaja, sest ma tean ju täpselt, mida ma peaksin tegema, aga miskipärast ei tee. Ja nii ma siin istungi, vaatan motivatsiooni tekkimiseks “enne” ja “pärast” pilte, mis netis ringlevad (mingid paksud, selles õiges tähenduses, on end tohutult trimmi söönud ja treeninud), loen motivatsioonilugusid, kuidas end nn välja ajada, mitte vegeteerida (kuigi mul ei ole seda “munemise” aegagi nii väga). Selline tunne on, et kui olen kodus, mis siis, et enamasti üsna hõivatud, olen kohe täielik ludri. Kuigi sellist õiget puhkehetke väga ei olegi, aga tunne on küll see, et ma ei tee mitte midagi kasulikku. “Kõigest” kasvatan last.

Titeiga ongi vist selline aeg, et temaga mingit aktiivset tegevust väga ei tee, peale võimlemise ja arendamise, nagu natuke selline kodune aeg – õues mängimas ei käi, käigud külla on teatud ajalimiidiga, sest väsib kiiresti, uneajad sassis ja mida veel, omaette ka pikalt kuskil olla ei saa. Ja ongi vegeteerimine kerge tekkima, et noh, selline aeg ja fine, kuigi tegelt peaksin rohkem ringi tiirutama. Kasvõi selleks, et ise ka teaksin, mis häält inimesed teevad, mis nägu nad on ja kuidas täiskasvanud omavahel jutustavad. Ühesõnaga, kuidas sotsiaalses ühiskonnas toimitakse.

Mis ma oskan öelda – emadus on maailma võimsaim tunne, ma olen mega naine, aga peaks trenni tegema hakkama. PEAKS.

Advertisements

16 thoughts on “"Ma alles sünnitasin" vabandus ei toimi enam – oleks aeg end püsti ajada

  1. TERVE RASEDUSE AEG MA PAKS EI OLNUD! Hakkasin rinnaga toitma ja või vana.. Sellised isud, toitumine läks täiesti käest ära. Tasakesi hiilisid juba paar kilo. Kuna omal käel toitumist imetamise ajal reguleerida ei julgenud, siis tellisin Orgu kava endale. Toimib! Trenni teen ikka enda kavade järgida, aga kergemat varianti. Ei riski väga suurte raskuste ja intervalliga praegu. Tahaks lapsele vähemalt pool aastatki rinda anda. Tead, kuidas tunnen puudust kõrge intensiivsusega treeningust. Sellest mõnusast rammestusest ja lihasvalust 😀

    Like

  2. Aga miks sa vankriga jalutamas ei kai? Ma sunnin end oma 4 kuusega iga paev 1-2 h tiirule minema juba selleparast, et laps saaks korraliku une, voodis magab ta 30 minutit, vankris ikka mitu tundi. 2 h intensiivset kiirkondi on korralik trenn. Vahel kui kehva ilm siis panen lapse rodule magama ja teen youtubest erinevaid trenne, soovitan sulle ka vaata sealt Fitnessblender, neil ule 400 kava uleval ja taiesti tasuta, head lihtsad ja vaga efektiivsed.

    Like

  3. Kusjuures, see imetamise aegne isu on ulmeline – ma ei teadnud, et siis alles tekivad tõelised isud. Raseduse ajal ei olnud mitte millegi järele isu ja nüüd on koguaeg, eriti magusaid asju tahaksin, mida ma enne rasedust ega raseduse ajal väga üldse ei tahtnud. Täiesti selline tunne, et tahaksin koguaeg magusat sisse ahmida ja vegeteerida, see veel lõppeb halvasti, ma ütlen 😀

    Like

  4. Ma käin iga ilmaga jalutamas,vahet pole kas sajab vōi ei,vankrile kate peale ja pole mingit muret,talle isegi meeldib vihmakrōbin.Hommikul jalutame poodi,hea vähe rahvast ja saab rahulikult ja siis päeval korra ja siis kindlasti õhtune jalutuskäik.talle täiega meeldib ja endal ka hea liigutada.

    Like

  5. NOOO olgem ausad, lapsele mõeldes võiks jalutamas ikka käia… Värske õhk on värske õhk. Ja nagu mu “lemmikõpetaja” ütles kunagi, pole halba ilma, on valed riided!

    Like

  6. NOOO… lihtsalt tahaks targutada kommentaariks eelmisele, et vist siiski suur osa kortereid on rõduga ja inimesed elavad ka oma majas – värsket õhku saab ka seisvas vankris? Mina ka 1.lapsega jalutasin 2-3h ringi vankriga iga päev, sest mul ei olnud eelmises kodus rõdu ja kaal kukkus mühinal. Nüüd 2.lapsega on mul kodus ka 2-aastane ja ma pole praktiliselt 10 kuu jooksul beebiga mitte kordagi niiviisi pikalt jalutanud. Beebi magab rõdul kui oleme suuremaga toas või seisvas vankris mänguväljaku kõrval, igaljuhul värskes õhus magab beebi väga häasti ja kokku päevas 2x peale ca 4h (toas ta magaks 2x10min), aga MINA seejuures ei liigu üldse 😦 ja eks see ole ka vormist näha… Igaljuhul motti ja edu Sulle!

    Like

  7. Mul ei ole mitte midagi enda kaitseks öelda, ongi vaja rohkem tuuritada. Hetkel on nii, et käin küll väljas, aga regulaarselt seda pikalt ei tee. Mingi aeg käisin iga päev paar tundi, nüüd kaootiliselt. Pole halba ilma, vaid vale riietus on kulunud, kuid õige väide. Mul ei ole mitte midagi kobiseda, vaid lihtsalt kark alla ajada ja õueskäimised taas regulaarseks teha 😀

    Like

  8. Ma väga ei põeks veel. Kui ta sul liikuma hakkab, siis muudkui jooksed järgi ja pole aega süüa ja imetad jne. See kaal hakkab alles langema. Keha alles taastub. Iga päev väljas muidugi käige, aga ei pea nüüd tundide viisi marssima. Muidugi tervislik on liikuda jne, aga ma võtaks veel vabalt. 😀 No ma ise võtsin ka. Nüüd aasta peale sünnitust on alles jälle kõik tip-top ja läkski nagu iseenesest. Muidugi inimesed on erinevad, aga no pole vaja pushida, ju siis pole veel see aeg.

    Like

  9. No sellest lausest pole aega suua pole ma kunagi aru saanud 😀 kui ikka isutab siis kull ma selle aja ka leian, pealegi lapsed vahel mangivad ka omaette ja teevad paevaunesid ja isegi kui muudmoodi ei saa votan lapse sulla ja jalutan kulmkapi juurde, ka uhe kaega on voimalik suua 😀

    Like

  10. Eino muidugi ühe käega saab süüa. 😀 Ei maksa nii sõna sõnalt võtta. Ega siis nälga ei jää, aga minul läheb sageli meelest näiteks ise süüa ja jätan selle viimasele kohale. See pole mu prioriteet ütleme nii ja söön siis kui muud asjad tehtud. Eks lapsed, elutempo ja valikud on erinevad.

    Like

  11. Mina saan täiega sellest aru, kui pole aega süüa. Algus oli täiesti selline, et ma ei tea, kuidas, aga süüa ei ole aega, sest kui on laps ikkagi vähese unega ja aktiivne või tahab palju lähedust ja sul ei ole mingit lina ega kandekotti ka, siis ei saagi süüa, muudkui kallistad oma last ja toidad teda, vastasel juhul röögib. Ja sa ei saagi süüa 😀 Lihtne! 😀

    Like

  12. Hah, sama seis siin. Enne kui rasedaks jäin, mõtlesin et olen hullult aktiivne rase ja söön tervislikult jne. Tulemus:võtsin ebareaalselt palju juurde. Noh õnneks jätsin haiglasse ka 15 kg aga nüüd ülejäänu maharaputamisega on raskusi. Või noh pigem ma naudin seda et ma saan süüa kõike mis isutab. Ja sa vahi vaid millised isud on imetamisega-ma söön vat et rohkem kui meespool. Ja lubadused samad-kui keisrilõike arm paraneb, kui laps lisatoitu saama hakkab, kui jõulud möödas on…
    Ehh, aasta uus vast toob uued tuuled. Nii et no worries, sa pole ainus ☺

    Like

  13. No minu point oli see, et ei tohiks enda vajadused viimasele kohale jatta. Mina votan selle aja, et korralikult ja tervislikult suua, kas voi selle arvelt et laps mone minuti jaurama peab. Ei juhtu taga midagi. Kull aga voib mul rinnapiim kaduda kui enda eest ei hoolitse. Nii et toesti valikute kysimus 🙂

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s