Täna, aasta tagasi, ilmus ekraanile maailma parim väike valge täpp

Täna (nüüd juba eile) on omamoodi nunnu päev. Täna, aasta tagasi, 18. novembril kell 18.00 oli mul arstiaeg, kus teatati, et “vjäike rasedus on” ehk siis sain teada, et ootan last. Sain pildi väikese valge täpiga, kus oli kirjas, et see täpp on 5 nädalat ja 5 päeva vana.

Kes tahab, see saab täpsemalt lugeda siit: Algus ja arsti teade: Vjäike rasedus on.

Ma mäletan siiani, mis ilm siis oli, kuidas me auto parkisime, mis õhkkond oli arsti kabinetis, milline jõnks siis südame alt läbi käis, kui kinnitas, et väike rasedus on, kuidas Jaanus autos ootas ja kuidas tulin teate ning hunniku raamatutega ning kuidas õitsesime ja kallistasime. Ma olin seda uudist oodanud päris mitu head kuud, jõudsin juba arvata, et ok, siin läheb veel kaua, kui üldse olen võimeline last saama. Ma mäletan seda tohutut kergendust, kui jõudis kohale, et nüüd on see käes ja nii ongi – meil algab täiesti uus elu.

See oli nii lahe, kuidas arst hakkas raamatuid ja voldikuid pihku pistma – ma olin ju oma peas miljon korda läbi mänginud, et oh, kui tuleksin arsti juurest, “rasedusevoldikud” käes, õnnis nägu peas – kui lahe see oleks. Ja oligi. Suu oli kõrvuni, aga sõnu välja ei tulnud, sest midagi öelda ka ei osanud, ainult mingi kilisev häälitsus või isegi seda mitte. Süda tagus sees, pea oli kuskil pilvedes. Peale seda, me justkui hõljusime kinno.

Ja mäletan, kuidas mõtlesin, et huvitav, millist elu ma aasta pärast elan. Nüüd siis tean – elan sellist elu, et mul on Johan, kelle üle ma olen iga päev nii õnnelik, et ikka veel suu kõrvuni, aga sõnu ei tule. Ma olen nii õnnelik, et kõik läks nii nagu läks, sest alguses oli ikka see, et ei usu, et tulebki laps ja oli küll hirm, et äkki see pole päris või äkki juhtub midagi, ei saa ju nii olla, et lähebki nii, nagu ma tahan. Nii lahe, et läkski nii, nagu ma tahtsin.

Ta on mind päris palju muutnud. Muutnud on tegelikult halb sõna, täiendanud oleks õigem. Kogu raseduskogemus, sünnitus, lapsega jändamine, need emotsioonid ja kõik see virrvarr – see on nii raske, lahe, ilus, mis kõik veel olnud. Täielik teraapia minusugusele inimesele, kes ma olin endalegi teadmata nii kinni mingites asjades, ülerahminud igasuguse töö ja hariduse omandamise üritustega, et jumala eest, saaks aga linnukese kirja, nagu “kord” ette näeb – teatud kraad, teatud positsioon teatud vanuseks. Kui mõttetu.
See ongi oluline kõik, aga nii klappidega elada ja arvata, et see on ainus standard, mida nõuda? Mingi töökoht, kus saab head palka, aga selleks ajaks on hing tühjaks jooksnud ja kibestumus ammu peal. Päeva lõpuks jõuad ikka oma tühja koju, soodukaga vein kotis (või kaks) ja vaatad, kalapilk ees, et mille k*radi nimel, teadmata oma huvidest, oskustest, kirgedest mitte muhvigi – lihtsalt ei mäletagi, kes sa enam oled.

Aga nüüd, kui mul on Johan, on mul ettevõtlikkust sada korda rohkem, sest ma tean väga hästi, mille nimel. Mul on selline tunne, et olles lapsevanema rollis ehk parimal motivatsiooni-, ajaplaneerimise ja pingetaluvuse koolitusel ever, suudan ma ka tööasjus edukam olla, sest ma tean oma väärtust veel paremini, kui enne.

Meil on oma ettevõte, millele lisaks ma juba igatsen tööle minemist, sest mul on olnud aega mõelda, kes ma olen, milles ma hea olen, mis mulle tegelikult huvi pakub ja mida ma igatsen. Kogemus on see, mis on maailmas kõige olulisem ja enesekindlus, et oma rada pidi trampida, mitte sõita liinibussis marsruudiga “Lasteaed – Põhikool – Keskkool – Ülikool – Erialane töökoht – Pension”. See teekond on väga tore, kui see kõik ongi see, mida sa elus teha tahad ja kui sul on seda võimalus teha. Aga kui teha seda seetõttu, et mingid normid on sulle pähe surutud, et nii peab, hoolimata, millised on võimalused või millised on sinu enda tegelikud soovid, siis ei kuku see asi päris hästi välja – stress, jõuetus, kaotsis olek. Lisaks, selline pähesurutud standard nullib igasuguse loovuse ja loovust hindan ma kõrgelt. Ole, millisel positsioonil tahes, sa ei ole õnnelik – midagi jääb puudu, kui sa ei tunne ehedust. Nii kulunud mõte, aga minu puhul see tõesti on nii. Ma ei suuda hambad ristis midagi teha, mida ma ei taha, sest mul puudub motivatsioon. Edu, raha, sotsiaalne staatus – need eesmärgid jätavad mind külmaks, kui ma ei saavuta seda kõike olles ehe ja tehes seda, mida ma naudin. Mõni peab seda nõrkuseks, mina pean tugevuseks. Niisiis, töönarkomaan, nagu ma olin, aga tuleb välja, et hea tööloom ma siiski ei ole.

Igatahes, sellest pingest, et ma PEAN saama akadeemilise kraadi, mega hea töökoha olen ma nüüd vist hakanud vabanema ja see tunne on nii k*radima hea. Sest lõpuks ometi on mul tegelikult ka võimalus edukaks saada.

Kes mu blogi jälgib, siis teab, et olen vahel ikka paras stressihunnik olnud, aga see ongi see titeaeg. Seda pean ma loomulikuks, mitte igaveseks. Stressi on ja tuleb veel. Aga see on kuidagi… õige stress. Need väsimusega pooleks emotsionaalsed postitused teatud olukordadest ongi ajutised, kasvuvalud või kuidas iganes ma seda nimetan. Tulevad, lähevad, tulevad jälle – normaalne. Iga muutus ongi keeruline, aga see ei tähenda, et see on vale. Üldine tunne on ikkagi see, nagu kirjeldasin – ma hakkan mingist etapist üle saama, ma tunnen end täiuslikumana, enesekindlamana – löön käega asjadele, mida pole vaja. Enne ma isegi ei teadnud, mida mul on või ei ole vaja.

Ühesõnaga, vahel varjutavad minu “miks laps ei maga”, “olen paks”, “olen väsinud” postitused selle, mida ma tegelikult pidevalt tunnen – ma olen nii õnnelik, et meil on Johan ja et ma saan nende “probleemidega” tegeleda. Liialdamata, kõige õigem otsus, mida elus olen teinud.

 

Väike valge täpp enne tänast vanni
Advertisements

8 thoughts on “Täna, aasta tagasi, ilmus ekraanile maailma parim väike valge täpp

  1. Aastaring täis! Lahe!

    Panid mind minu esimest selleteemalist arstilkäiku meenutama…
    Pärast üsna paljusid negatiivseid rasedusteste ma selle testi tegemisega ei kiirustanud. Ja kui siis lõpuks peale positiivset testi arsti juurde läksin, ei olnud seal enam väike valge täpp vaid juba südamelöögid. Seda ma veel ei olnud osanud oodata! Niuks!
    Ja kui siis sel külmal jaanuarikuu päeval metrooga koju sõitsin ja nii külmast kui erutusest värisesin, pakkus üks tore mustanahaline poiss mulle oma kindaid! Imestasin, et kas juba on näha, et rase ja ühiskond hoolib eriliselt. 🙂

    Meeldib

  2. Nii äge!
    Ma tegin rasedustesti 19ndal nov,see oli neljapäev.Sama nädala esmaspäeval nägin unes beebit ja ütlesin elukaaslasele,kuule äkki ma rase,et tundub et ta tuli mulle unes külla.Siis hakkasime mōlemad naerma,et mis jama ma ajan �� Ja siis neljapäeva öösel kella 4 ajal läksin vetsu pulgalepissima ja nii ōrnad jooned tulid ja kuulsin kuidas elukaaslane ukse taga passis ja ùtlesin talle,ma kuulen küll sind tule sisse et ma vist rase hahaha.siis mōlemad jōllitasime testi ja siis hakkasin täiega nutma.Samal päeval ostsime me hunniku veel erinevaid teste,et noh igaksjuhuks.Ōhtul pissisine sellele elektroonilisele ja siis ootasime ja siis tuli soome keelne tekst ja meil oli,et mida kuradit see veel tähendab ja siis lōpuks rootsi keelne et 2-3 nädalat rase ja uskumatu tunne oli ikka sees,et pâriselt ongi,et mitu testi näitab! Ja uskumatu oli see,et meil ōnnestus esimesel katsel,nov algul otsustasime,et nûüd aeg ja hakkame proovima ja elus poleks uskunud,et niimoodi kohe ōnnestub 🙂
    Nii lahe,et sa selle postituse tegid,tänu sellele otsisin rasedustesti üles ja nägin,et seal oli 19nov peal.

    Meeldib

  3. Palju õnne! 🙂
    Sattusin kunagi kuidagi Su blogi peale ja pärast seda lugesin selle õhinaga algusest lõpuni läbi. Endal küll veel lapsi pole, aga Sinu ausad ja humoorikad kirjeldused kõigest sellega seonduvast on kindlasti tulevikus abiks.

    Üks väike uudishimu-küsimus ka: kust on pärit Sinu omapärane perekonnanimi? Kui see on liiga isiklik küsimus, siis ei pea muidugi vastama.

    Meeldib

  4. Ei ole liiga isiklik. Minu nimi on täitsa isa poolt, olen uurinud sugupuud ka, kuidas see võis tulla, ei mäletagi enam, ju keegi kellegagi abiellus ja nii jäi 😀 Ühesõnaga, see on minu originaalnimi, ei olnud varem Lees ja abiellunud Leesmaa'ga, nagu paljud arvavad 😀 Koha mõttes on nimi pärit Hiiumaalt 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s