Miks ma üldse blogin?

Teate, kui palju on inimesi, kellele blogimine on vist võõras või vaatavad sellele viltu. Sellised sarkastilised märkused, et “ah, sa omast arust kõva blogija ju”, “oled vägev mutt küll”, “mis sa oled nüüd Mallukas 2 vä”. Seda on natuke imelik kuulda – miks peaks blogimist kuidagi pahaks panema, kuigi samas, suht savi ka, sest ma tean täpselt, miks ma kirjutan. Lisaks sellele faktile, et mulle lihtsalt meeldib kirjutada ja muliseda.

Rasedana, kui palju infot googeldasin, sattusin paljudesse blogidesse, mida ma varem ei viitsinud lugeda ja avastasin, et nii lahe, kogu info, emotsioonid, seigad – kõik ühes kohas ja seda on päris äge lugeda. Kuigi sattusin väga palju lugema igasuguseid nunnusid versioone kõhubeebidest ja asjadest, mis mulle üldse peale ei läinud ja mõtlesin, et no, ma ei ole ju ainus, kes rasedana ei õitse ega oma kõhubeebit ei nunnuta. Ma ei suuda siiani seda sõna normaalselt öelda – jube, kõhubeebi! Ta on beebi, kes parasjagu elab kõhus, mitte mingi elukas nimega kõhubeebi. See selleks, igale ühele oma. Las olla inimestel oma kõhubeebi, kui nad tahavad, sest nüüd olen sellest aru saanud nii, et täitsa ükskõik, kuidas nad oma vaimustust välja näitavad, aga peamine, et naudivad. Nüüd ma ju tean, et see ongi lahe. Mina lihtsalt ei ole raseduse ja kõhubeebinduse fänn. Samas, olen üsna kindel, et teen seda veel ehk siis ma tahan veel lapsi, nagu püsivad lugejad vist juba teavad.

Alustasingi blogimisega ja andsin avalikkusele lugeda, milline on minu nägemus, kogemus, kust ma infot saan jne kuna enamasti tundus olevat raseda ja beebiinfo teiste puhul kuidagi iseenesestmõistetav. Minu jaoks ei olnud see info iseenesestmõistetav, mida ämmaemanda juures tehakse või mis on mingi LA ja kuklavolt.

Lahe on kirjutada oma asju ja kuulda, mida teised asjast arvavad või kuidas teistel oli. Pealegi, ei pea Jaanust või teisi oma titejuttudega nii palju tüütama – lased auru blogis välja, kes asjaga kursis (enamasti rasedad või alles lapse saanud naised), need viitsivad seda taluda ja leiavad lausa äratundmisrõõmu ning loevadki huviga.

Aga nüüd ma tean, mis on ERITI lahe. Eriti lahe on see, et kui importisin enda vanu blogipostitusi uuele aadressile, siis sattusin muidugi mõnda (paljusid) jutte veel kord lugema ja elasin nii palju uuesti läbi. Oli ka infot, mida ma juba ei mäletanudki ja ma usun, et kui ma ei oleks blogisse mingeid asju kirjutanud, siis ma ei teakski, kui palju mul on meelest läinud. Lihtsalt kahju oleks. Tagantjärele näed vahel asju teisiti ka. Kui oled mingi olukorra sees, siis tundub see nii tavaline ja suvaline, aga kui vaatad eemalt, meenutad või loed sellest, siis saad aru, kui lahe ja eriline kõik oli. Igatahes, mul on hea meel, et seda päevikut siin pidanud olen.

Ja ülilahe on lugeda toetavaid kommentaare nendelt, keda mu postitused on üht või teistpidi kuidagi mõjutanud, kasvõi niisama meelelahutusena. Sünnituse postituse kommentaaridest sain sellise kokkuvõtte teha, et tõepoolest ollakse huvitatud, kuidas mul või meil läheb, millal sünnitan, kas kõik läks hästi ja see on äge!

Ühesõnaga, jätkan blogimist seni, kuni vähegi tahtmist on ja hetkel sellel lõppu ei näi tulevat. Miks peakski, kui mulle on eluaeg meeldinud kirjutada, eluaeg olen olnud avameelne, häbi ei oska tunda (nii õnn kui õnnetus), aga mis peamine – saan nii ehedalt midagi meenutada, et see tunne, mida kirjutamise hetkel tundsin, tuleb ka tagasi. Ühel päeval hakkan jälle vanu postitusi sirvima ja meenutan, et oi, kui lahe ja eriline kõik on.

Nii, et olgu see blogimine nii nõme ja esinev mõne jaoks kui tahes, minu jaoks on need jutud juba praegu väärtus omaette. Isegi, kui keegi neid üldse ei loeks.

diary

Advertisements

8 thoughts on “Miks ma üldse blogin?

  1. Malluka ja Sinu blogid on sama sarnased kui siga ja kägu!
    Ainuke sarnasus selles, et suureks teemaks on lapsed aga selliseid blogisid on küll ja veel.
    Stiil, kirjapilt, jutt, mõtted jne jne on ju erinevad.
    Inimesed ehk kadedad, kibeda keelega.
    Mina avalikult päevikut ei pea aga saan aru inimestest, kes seda teevad. Peaaegu terve raseduse olen kirjutanud ja usun, et naudin täiega kui aasta, paari pärast loen.
    Kiidan vaid Sind takka! 🙂

    Like

    1. Kui ma Malluka esimesest rasedusest lugesin, siis ma avastasin, et meil oli päris palju sarnaseid mõtteid. Aga selge see, et erinevad – tema on ka nagu päevikupidaja ja kirjutab enda elust. Ma ei saagi tema moodi kirjutada, sest see ei ole lihtsalt minu elu, ammugi ei ole sama inimene.
      Igatahes, kirjutamine on tore, jaa!

      Like

  2. Jaa, minu meelest ongi blogimise juures kaks kõige mõnusamat asja, et esiteks tekib justkui mingi kogukond enda ümber ja teiseks on mõnus ise hiljem järgi lugeda ja meenutada kõike.

    Need sarkastilised märkused on nagu on. Paljud lihtsalt oskavadki blogimist seostada ühe-kahe inimese ja nendega seostuvate negatiivsete seikadega (kuigi see-eest on ju ka palju positiivseid asju) ja sealt see suhtumine tuleb. Küll ajapikku muutub 🙂

    Like

    1. Nojaa, kohe arvatakse, et blogimine on mingisugusel ületrumpamise, odava kuulsuse või ma ei teagi, millisel eesmärgil ettevõtmine. Selle peale tullakse viimasena, et autorile endale lihtsalt meeldib kirjutada, jagada, meenutada, olenemata sellest, mida teised blogijad teevad.

      Like

  3. Ma vist suuresti tänu sulle vastu pidanud olengi. See on minu elu esimene blogi, mida loen/lugenud olen. Muidugi jätka!

    Pole raseduse fänn, aga ometi sain teise lapse ka. Nüüd küll lõpp 😀

    Like

  4. Tere Lilli! Minu jaoks on sinu blogi olnud parim leid just õigel ajahetkel. Jäin kodust kaugel ootamatult rasedaks, oli emotsionaalselt raske, pere ja sõpru ei olnud ja ei tea, kas asi selles, aga ei nautinud üldse rasedust. Ei olnud nii nagu olin ette kujutanud, et õnnis tunne ja mida kõike veel. Olin juba mõnda aega lugenud mitut teist beebiblogi ja igal pool mujalgi täheldasin seda kõhubeebi juttu ja ninnu-nännut. Siis aga sattusin kuidagi sinu blogi peale, ja milline äratundmisrõõm, ma polegi ainus, kõik ei naudigi rasedust, mul polegi midagi viga! 😊 Ja siiamaani loen huviga, aitäh sulle! Minu piiga on kohe kolme kuune ja erinevalt rasedusest, on emaks olemine imeline!

    Like

    1. Oo, ma tänan! See on nii hea tagasiside ja just seetõttu ma avalikult enda asju kirjutangi, et nn omasuguseid lohutada. Muide, mul on sama – emaks olemine on midagi hoopis muud kui rasedus – parim.

      >

      Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s