Emadus ei olegi töökoht, et teen asjad ära ja siis lähen koju lebosse

Oh, teate (muidugi teate), on igasuguseid päevi. Mõni päev on selline nunnutamise-kastide värvimise-koristamine-superemanduse päev ja mõni päev on selline, et ok, mul on nüüd … hetke vaja.

Lihtsalt tuleb see tunne, et viimane piisk energiat voolas välja, nüüd on aeg puhata ja siis avastan, et oot, ma ei saa sellest ju puhata. Puhkamise all mõtlen, näiteks, muusika kuulamist, mingit omaette olemist või lausvaikust mitte, et Jaanus korraks võtab Johani ja ma kuulen nende hääli ning peas taob koguaeg see mõte, et ok, millal peaksin nüüd ikka nende juurde minema ehk siis ma ei puhka nii, nagu tahan. Pluss veel need süümekad, et mis ema ma olen, et tahan enda lapsest puhata, kuigi ma tean, et see kõik on normaalne – emadel ongi oma aega ka vaja. Kõlab halvasti, aga justkui tahaks korraks sellest elust eemale astuda, hingata, lamada nii, et kõik lihased lõtvuvad, natuke olla, mitte midagi mõelda, kuni end uuesti püsti ajan ja siia ellu tagasi tulen. Eelkõige tahangi ajule puhkust, nii, et ma ei pea tõesti MITTE MILLELEGI mõtlema.

Seda on jube öelda, aga vahel ma igatsen nii väga vabadust, et hing läheb haigeks. Näiteks, koristan, mängin Johaniga, toidan, krooksutan, pesen, vahetan mähkmeid, panen pesu pesema, panen pesu kuivama, teen süüa, pesen nõusid jne jne samal ajal pidevalt mõtlen, et ok, teen vot selle asja veel ära ja siis tuleb minu aeg. Nagu laps oleks külaline, et ok, teen asjad ära ja siis kui kõik tehtud, “külalised koju läinud”, saan end lõdvaks lasta. Siis avastan, et ei, Lilli, su plaan täna omaette olla ei lähe täide, sest laps on eluaeg, ei ole külaline. Ma ei saagi aru, mis mu peas toimub, justkui kehaväline tunne, et jeerum, mul läks meelest ära, et ma olen ju eluaeg ema! Ma pean ümber harjuma – ei ole seda, et teen emaduse asjad ära ja siis lähen koju lebosse või siis lähevad külalised ära ja olen lebos.

Ja millised süümekad! Johan on mu nr 1, siin pole isegi küsimust mitte ja ei ole ka seda, et oleksin depressioonis. Lihtsalt, vahel olen väsinud. Ja vahel on mõttemustrid nii tugevalt sees, et nn eelmist elu ja neid automaatmõtteid on raske eemale peletada. Aga kui vaatan Johanile otsa, siis mõtlen, et appi, kuidas ma saan üldse temast puhata tahta. Ta on väike inimene, kes vajab mind ja mina soiun, et ah, teeks oma nn ülesanded ära ja saaks vabadust.  Mul on siiani vist harjumatu, et olen ema ning et see pole järjekordne töökoht, projekt, hobi, misiganes – see ongi eluaeg nüüd nii.

Kohe, kui neid vabaduse mõtteid mõtlen, tuleb paralleelselt ka see vastupidine mõte, et appi, kui ma peaksin Johani mingil põhjusel kaotama. Ma ei suuda sellel isegi pikemalt peatuda, aga ütleme nii, et siis ei taha ma mingist vabadusest enam kuuldagi, ei taha vaikust enam korterisse, ei taha omaette aega. Nii, et selline sisemine arutelu ja meeldetuletus käib aegajalt, mille tulemus on ALATI see, et mingit vabadust ma ei taha, misiganes signaale ma kuskile universumisse võisin saata, siis võtan tagasi – ma olen maailma õnnelikuim inimene.

Üleüldse, kui on mingil põhjusel halb ja madal tunne, olgu põhjustajaks väsimus, töö, raha, lapsed, pere, kole soeng, mida iganes, siis kuskil raamatus oli soovitus, et kui kõik tundub olevat jama või tundub, et üleüldse sul midagi ei ole, elu ei lähe nii, nagu tahad, siis kujuta endale ette, kuidas hakkad ükshaaval neid asju kaotama, mis sul elus on. Noh, võtame esialgu kasvõi suvalise teleka toanurgast ära, kingad, jope jne. Juba päris väikesed kaotused võivad halvasti mõjuda, rääkimata siis mittemateriaalsetest, nagu tervis, pere, mingi tunne, ja see paneb natuke rohkem tänulikkust tundma asjade üle, mis sul tegelikult on. See ongi see hetk, kui saad aru, et väga hästi on.

Vahel tuletan ka seda endale meelde, et ok, mida ma halan siin, asjad on ülihästi – mõnes peres on tohutud mured ja ainult loodavad imele ehk sellele, et oleks neil ometi minu lihtsad mured – kui hea elu siis oleks.

Nii, et kui tuleb väsimus ja vabaduse igatsus, siis tuleb ka see eelpool kirjeldatud mõtete ring ning tujutsemise asemel otsustan, et ok, hinga sisse ja välja, kõik on äge.

breathe

Advertisements

8 thoughts on “Emadus ei olegi töökoht, et teen asjad ära ja siis lähen koju lebosse

  1. Kaks õhtut läks Saskia valutult magama. KAKS! Olin nii sillas juba ja eile hakkas vana jauramine pihta jälle. Oeh.. See ei lõppegi iial. Just selline tunne valdab mind aegajalt. Üks ajab teist taga.
    Ma ei tahagi pidu või väljas käimist. Tahaks just seda sama, mis sinagi. Lihtsalt olla hetke vaikuses, iseendaga. Isegi, kui keegi võimaldaks mulle seda, siis tean mis toimuks. Peas ikka vasardaks mees, kodu ja lapsed 😀 Kõige parem ongi see, et tunnen puudust asjadest, mida nagunii nautida ei oskaks.
    Vaatan oma lapsi ja olen õnnelik! Nad on terved 🙂 Muu on kökimöki tegelikult. Suudaks end krahhi ajal ka nii kokku võtta. Ei 😀 😀

    Like

  2. Aga sul laps juba nii “suur,” et vabalt saad paar tundi nt kinos käia! Sõbrannaga kohvil? Alguses tundub kindlasti hirmus, et kuidas nad issiga/vanaemaga hakkama saavad jne…aga alati saavad. Sa väärid emana seda pisikest puhkust aegajalt, ei ole vaja tunda end kehvasti! Ega ema-armastus sellest vähene. Samas korteris olles ongi võimatu puhata, sest emainstinkt ei anna olla :’D!

    Like

    1. Jaa, ma tean, aga ma mõtlesin rohkem seda, et tahaks ajule puhkust ehk siis üleüldse mitte mõelda või midagi planeerida 😀 Aga ei, ma olen rahul. Tulebki rohkem niisama väljaskäike planeerida.

      Like

  3. See, kui tahad puhkust ja oma aega, ei tähenda, et Sa poleks õnnelik inimene või et ainult õnnetud tahavad lapsest puhata. Kõik naised on erinevad emadena. Mõni on lapsega jutti 5 aastat ninapidi koos, ei raatsi korraks üksinda poodi ka minna. Teised vajavad rohkem oma aega. Mina olen see teist tüüpi ja üritan end selle pärast nii vähe süüdi tunda kui võimalik. Lõppude lõpuks on kahe pisikese lapsega (väike vanusevahe) päevast päeva askeldamine väga kurnav nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Ennast veel lisaks nendel mõnusatel oma-hetkedel, mida kallis abikaasa mulle võimaldab, süüdi tunda oleks nende hetkede raiskamine 🙂

    Liked by 1 person

  4. Ei pea end pahasti tundma, mina vajan ka oma kahest lapsest puhkust, kui on paevi kus ma uldseoma aega ei saa olen ohtuks narvipundar, keegi koguaeg tahab sinust midagi ja muudkui annad ja annad ja iseenda vajadused on koguaeg kuagil tagaplaanil. Tana nt sain aru, et tuleb lihtsalt go with the flow ja mitte uleliia loota 😀 kujutasin ette tana, kuidas puhkan, panen beebi lounaunne, vanem laps lasteaias, ostan sushit ja loen raamatut. Reaalsus oli see et sushi oli kull kulmikus ootamas aga soomiseni ei joudnudki sest uks 5 kuune otsustas, et tema streigib jarsku paevaundega ja sinna mu “hetk raamatuga” lakski.
    Nagu sa utlesid, et on paevi kus oledki super ema, koik kaib lenndes ja on paevi kus tahaks natukenegi lihtsalt olla. Pika jutu kokkuvotteks see koik on normaalne ja kaib emaduse juurde, iseasi kas koik seda tunnistada julgevad sest head emad ju ei vaja oma lastest ometigi puhkust 😀

    Like

    1. Jaa, ma olen ka mõelnud, et ma vist pean hakkama vähem lootma 😀 st plaane ei tohi teha, et vot, täna õhtul lähen vanni – see tähendab seda, et laps jääb raudselt eriti hilja magama ja ei ole mul mingit vanni 😀

      Like

    2. Minu lapsel on näiteks andur küljes. Tavaliselt magab oma hommikuse une 2h. Plaan paigas jõutrenn ära teha. Hopsti, 20 ja silmad nagu tõllarattad 😀 Kui ma isegi üritama ei hakka, magab nagu nott. Õudsalt häiriv! Mõttetu üldse plaane teha. Välja minna ma isegi ei ürita 😀 Vähemalt seni, kuni rinnaga toidan.

      Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s