Tühi on olla

Kuidagi nii tühi on olla – energia kadus kuskile ära. Johan muudkui kasvatab hambaid, igal ööl ärkab täpselt kell 1 (siis on ta kõige pikemalt üleval), kell 3, kell 6. Mingi 3-tunniste vahedega käib see värk ja ma teen, mis ma teen – nii see hetkel lihtsalt on. Eile öösel, kui 1-st ärkas, siis enne 3 magama ei saanudki, uinus peale 3 ehk siis ka mina sain magada u 3 tundi öö jooksul ja paar tundi hommikupoole ka mingit poolund  – selline olen ärkvel või magan, aru ei saa. See rutiin on üsna kaua juba kestnud. Kõige hullem ongi vist see 1-ne ärkamine – siis ei taha ta süüa ka veel, midagi ei taha, lihtsalt karjub või otsustab mängima hakata. Enamasti on mingi kõhuasi, hambad sügelevad jne. Noh, üleüldine kompott ja sellest nii pahur, magama tagasi pea võimatu saada.

Igatahes, vahel olen energiat täis, ohjee, advent ja puha, aga täna ärkasin nii, et – tühjus. Pea lõhkus, käsi-jalgu liigutada ei jaksa, süda on paha – no täislaks. Mis jura see on, et järsku nii tühjaks võib minna. Eks ma vist taban ka, et hakkab käest minema, aga eile õhtul olin tõesti heas tujus. Väga väsinud, aga heas. Täna oli jälle nii halb olla ja selle halvaga kaasneb tohutu haletsus – mingi deemon võtab võimust ja sisendab, et oled saamatu ema, saamatu kodustes asjades, saamatu suhtes, saamatu seltskonnas, noh üleüldine saamatus ja täitsa hukas naine. Tekib see ülimustas augus olemise tunne ja ahastus. Ja miks see lollus või see sisemine deemon nii usutav on? Hakkangi uskuma, et ma olen ikka hale kuju, kuigi alles oli ju nii lahe ja tugev olla. Noh, ok, kui pea lõhub otsas, siis vist väga võimas tunne ei saagi olla.

Tegelikkus ongi see, et inimene peab magama, puhkama, liikuma, õigesti toituma – ei ole pingeid, peavalusid, pahaollasid jne ega ka neid deemoneid, kes ütlevad, et oled mega hale. Sest no tere tulemast maailma – probleemid või raskused on kõigil ja see on normaalne elu osa, mitte, oh, kui raske ja ainult minul on ju nii. Usun, et paljud noored emad leiavad end samast kohast – nii hale on olla, aga ma lohutan, et isegi kogu selles haleduses on tegelikult vana hea põhjus olemas – väsimus. Ei ole hale ja saamatu naine, tean ju küll, mida väärt olen ja milleks võimeline. Lihtsalt vahel on nii tühi olla, et siis justkui ei tea mitte midagi. Õigemini see vägevus ei tundu usutav.

Selle krahhiga kaasnevad süümekad, et esiteks, Johan. Ta on nii lahe, armas, nunnu, uudishimulik väike inimene – ta pole ära teeninud sellist nõrka eite. Muide, ma ausõna arvasin, et olen hullult tugev ja tegija ema KOGU AEG! Aga tagasi reaalsusesse, Lilli.

Teine süümekas on Jaanuse ees. Aga õnneks ta on mõistev ja saab aru, et minu väsimus, peavalu, paha olek ei ole see, kes ma tegelikult olen – lihtsalt nõrk hetk ning ongi vaja puhata.

Pidime täna ühele sünnale minema, aga üritasin, mis ma üritasin – peavalu võitis, niisiis lõpuks saatsin Jaanuse üksi sinna (suurte süümekate ja kahjutunde saatel) ja me jäime Johaniga koju “pidžaamapeole”.

Ahh, mis seal ikka – vahel on lihtsalt vaja terve päev pidžaamas või dressipükstes olla, eemale peletada igasugused süümekad, rahulikult pead valutada, taastuda, Johaniga nunnutada ning lihtsalt unustada kogu muu maailm.

 

Advertisements

12 thoughts on “Tühi on olla

  1. Meil on viimasel ajal tekkinud nähtus, et läbi une ärkab suure nutuga üles ja nii mitu korda öö jooksul. Endal silmad kinni ja nutab. See võtab ka läbi ja natuke mõtlikuks ka, et mis siis nüüd. Kas Johanil pole nii?

    Meeldib

    1. Jaa, vahepeal oli eriti paanikas ehk nagu läbi une ja süles ka tükk aega üles ei ärganud, vaid röökis. Nüüd pole õnneks seda enam olnud, et lausa hüsteerias, kuid lugesin selle kohta, pidi mingi beebipaanika olema või taolist, nii et see on taitsa nähtus.

      Meeldib

  2. Oh jah meil siin ood taitsa toredad aga paeval kaib selline jauramine kohati et tahaks vahel last mustlastele pakkuma minna 😀 vahel loen tunde, et tuleks juba see puha oouni. Koguaeg ajan selle jauramise hammase kaela aga reaalsus on see, et ei ole neid hambaid kusagilt tulemas. Paeval magada enan uldse ei taheta ja hullem trall kaib enne iga paevaund ja kui saangi ta magama labi ime siis nutab vankris edasi, endal silmad kinni ja magab. Nii kui vanker sekundikski seisma jatta silmad plaks lahti ja kisa taevani. Aga ma just lugesin uhte asjalikku artiklit kus mainitigi ara, et 4-5 elukuu pidigi uks raskemaid olema nii et vastupidavust ja palju kohvi 😉

    Meeldib

  3. Kõige hullem on see, et närvitsen oma suurema lapse kallal 😦 Endal kohutavalt häbi pärast. Mees on õnneks super arusaaja!
    Siin maal käib mingi jura tissitamise ümber. Nagu mürki pakuks lapsele. Selline röökimine hakkab pihta. Just enne öö und. Ma olen hullumise ääre peal. Lisaks on hirm, et nii kaob piim ära. Paar päeva on kõik korras ja siis hakkab jälle pihta. Une pealt söödan last. Ise olen täiesti suss juba ja mees ähvardas piimasegu ostma minna. Ütles, et ei suuda mind sellisena vaadata. Ausalt… Ise olen samuti murdumise ääre peal.

    Liked by 1 person

    1. Ma tahaksin kuidagi lohutada või aidata, aga jaa, ma mõistan täiesti seda tunnet, kui läbi une, ise zombie, hallukad silme ees ja sunnid end tegutsema. Ougaad, kui raske see kõik on! Aga mis muud, kui see, et kõik möödub. Sellistel hetkedel mõtlen küll, et jeerum, kui oleks mölakas mees või üleüldse üksikema.

      Meeldib

      1. Meil Kamistad Baby aitas.
        Tuttav tunne, see magamise teema. Minul ei ole olnud last, kes sööb ja magab. Isegi sündimise päeval arvas, et vaataks seda maailma pikemalt. Kuskil 1,5a hakkas normaalseid lõunaunesid tegema……ööuned läksid suht ärkamise vabaks kuskil aasta paiku.

        Meeldib

  4. http://www.teadlikvanem.ee/laste-hammaste-tuleku-valu-leevendamine-proovi-looduslikke-ja-lapsele-ohutuid-nippe/

    Siin on häid nippe. Ise hakkasin magneesiumit (kahekordses annuses) ja kaltsiumit võtma, nagu seal soovitatud. Juba kahe päevaga on asi parem nii une kui ka muude hambatulekusümptomite mõttes. Magneesium on lisaks muule rahustava toimega, so annab hea ööune (võtta tulebki õhtul, mitte hommikul).

    Teine asi on see unemustrite muutumise teema (sleep regression), millest esimene ja kõige olulisem ongi 4.-5. kuu paiku. Selle kohta jagatakse ka netis nippe, kuidas last aidata.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s