Ettevõtja magus elu

Kui arvate, et olen lausa nii augus (eelmise postituse jätkuks), et blogis ka vaikus, siis päris nii hull see ikka ei ole. Üles-alla käib see värk, selge see, ja vahel on elava laiba tunne, aga mis seal ikka – mine käi duši all, tee endale kohv, pane vähe etem pluus vahelduseks selga, kui see kõige mugavam (loe: koledam), siruta nats käsi-jalgu ja mõtle, et, nii, naine, lase edasi.

Huvitav on olla. Isegi, kui ei tule seda võimalust, et magaks end lõpuks ometi välja, siis keha suudab vist selles augus olekus end ise natuke taastada ja järsku justkui jälle ärkad, energia tuleb tagasi ning tegutsed. Ja tegutsema peab.

Olen vist maininud, et oleme ettevõtjad. 1,5 aastat umbes. Noh, ettevõtja on tore olla – oma aja peremees, teenid nii palju, kui teed, oled asja kallal kirega, mitte, et kuulad ülemust ja aitad kellegi teise unistusi teoks teha teda lihtsalt teenides ja oma igakuist palka saades, keegi sind ei peedista, keegi ei saa vallandada, keegi ei kobise. Kõik väga tore.

Aga nagu ikka, ei ole asjal ainult üks pool. Oma aja peremees tähendab seda, et töötad 24-7 – ei ole seda, et võtad puhkuse, kuna rahaliselt võid kaotada, kliente võid kaotada, keegi sulle puhkusetasu ei maksa (peale enda) – ühesõnaga teed ikkagi tööd. Jah, aega annab planeerida, aga seda, et puhkad nii, et uks enda järelt kinni ja savi, mis tööjuures toimub, seda ei ole. Eriti, kui oled sellisel alal, mis tegutseb üsna paljuski meelelahutusega, kus tegutsemine toimubki nn väärtuslikel aegadel. Näiteks, täna õhtul, selle asemel, et tööpäev lõppenuks kuulutada, jalad seinale visata, sõitis Jaanus Tartusse järgmisele tööasjale.

Raha teenimine endale on üliraske. ÜLIRASKE! Sa teenid ettevõttele, ettevõttel on asju vaja, et veel rohkem teenida ja kuskile vahele peab mahtuma enda minimaalne pakett. Ehk siis tohutu planeerimine käib – iga leivaviil on arvel, ilma naljata. Eesmärk on, muidugi, teenida lõpuks nii, et isiklikus elus võiks pätsidega arveldada, mitte enam viiludega või lausa saia ka osta.

Mis veel – raamatupidamine, aruanded, kulud, jurad, värgid, särgid. Seda kõike saan mina nuputada nii, et pea hall. Osaliselt olen raamatupidamist teinud, aga, et nii põhjalikult teha, siis nüüd olen uurinud, lugenud, jamanud ja ikka tunnen, et midagi ei tea. Ma olen hull numbritefänn – ausalt, ma saan mingit rahuldust sellest, kui asjad klapivad ja mulle tõsiselt meeldib nende kallal pusida. Aga ohmygod. Vahel tahaks lihtsalt raamatupidamisse saata ja öelda, et tegele sellega ASAP (see levinud nunnu lühend vist igas töömeilis). Raamatupidajat eraldi ei palkanud, mõtleme, et ehk saame veel oma jõududega hakkama. Eks see tuleb kogemuse ja kõigega. Ütleme nii, et olles värske ema sellisele lapsele, kes magamist ei fänna, võib nii mõnigi asi soiku jääda ja nüüd, kui asjad muudkui kuhjuvad, siis harutan seda raamatupidamise pundart üle pika aja lahti. Ootasin koguaeg paremat aega, aga sain aru, et seda ei tule ja kui veel kaua ootan, siis läheb see aeg veel eriti halvaks. Nii, et siin ma olen, käsil juba mitmes öö nina raamatupidamisprogrammis, arvetes, tšekkides, seadustes.

balance

Selline on see ettevõtja elu – kell on 3 öösel, üks on Tartus ERMis tehnikaga möllamas ja teine teeb kuhjunud raamatupidamist – mugavustsooni pole olemas. Tegelt on – teises toas Johani voodis on see tsoon.

Aga mitte miski ei konkureeri selle tundega, et teeme oma asja ja kirega. Muidugi võiks elada seda elu, et vastutus lõppeb, kui löön tööjuures ukse enda järelt kinni, kuid olgem ausad, enamasti lööd küll ukse kinni, aga sees on tühjus. Õigemini, minul oli seda küll üsna tihti. Võib-olla oli asi selles, et mul ei olnud kodus ka midagi ees ootamas, kuid kindlasti oli ka selles, et sisemiselt koguaeg kripeldas mõte enda ettevõttest, sest tööl sa panustad nii meeletult palju, vastu saad selle sama kuupalga nagu ikka ja mõtled, et krt, ma ei taha. Seal on ka paremaid ja halvemaid päevi, muidugi, aga aastaid üsna sarnast tööelu elades sai mingi mõõt täis.

Sõna “ettevõtja” on paljudele võhikutele muidugi mingi snooblik asi – jõle tähtis, rikas ja mis kõik. Mis siis, et esialgu on endale palga maksmine viimane asi, mida üldse teha saad. Ikka tulevad need skeptikud välja, et mis ettevõtja ja tohutu värk nüüd ja rikkaks sa küll ei saa ja no vaatame, kaua see elu kestab niimoodi. Ikka tüüpiline muster nendelt, kellele eluaeg on seda tambitud, et tuleb koolis käia ja amet leida. Nende meelest on firmade juhid/ettevõtjad kõik mingid rahaahned jobud eesotsas või just mingisugused väga kõrged kujud, kuhu “lihtrahvas” ei peaks pürgima, aga sama, kui kellegi palgal mingisuguse kolmanda inimese kraavi kaevad, higipale otsa ees, vot siis oled õige mees ja tõsiseltvõetav.

Miskipärast ei kasvatatud lapsi olema ettevõtlikud ja pealehakkajad – ikka sadamiljon põhjust, miks seda mitte teha, miks mitte kuskile trügida ja jumal hoidku, äkki kukud läbi. Vana ja kulunud lause küll, aga kui sa midagi ei ürita, oled automaatselt läbikukkunud niikuinii – mida siin siis kaotada on? Avastad, et ei taha ettevõtja olla, lähed tööle tagasi – kas see on siis nii kohutav, et parem mitte proovidagi? Läbikukkumine, ümbermõtlemine, uuesti alustamine – see on normaalne elu, miks peaks neid asju siis nii suure kella külge riputama?

Minu postituse eesmärk on, esiteks, teha hetkeline paus arvemajandusest, ja teiseks, pushida neid, kellel ka töölt tulles kalapilk ees on ja sees kripeldab mõte ettevõtlusest – tehke ära.

Ja kui te siiski põdema hakkate, siis te ju teate küll – elu on nii lühike, et päris aastasadu te enda ebaõnnestumistega ei pea niikuinii elama.

Aga üks on kindel – haters gonna hate – kui on kritiseerijaid, õõnestajaid, naeruvääristajaid, keda veel, siis ka see on kahjuks ettevõtluse üks osa. Õigemini, tegelikult ükskõik, mida teed, olgu see barettide kudumine, trenniga alustamine, kasvõi blogi kirjutamine, ammugi siis ettevõtlus – kui sa midagigi kuulutad või avalikult teed, on see kibe kamp kohe sõna võtmas. Samas, kas nende elu on sinu jaoks kadestamistväärt, et peaks neid kuulda võtma – vaevalt.

Niisiis, sellest ei tasu lasta end heidutada – kõige muu kõrvalt, on see lihtsalt suvaline taustamüra. Tehke oma asja.

whattheydo

 

Muide, aitab küll. Registreerisin end jaanuaris algavale raamatupidamiskursusele.

Advertisements

15 thoughts on “Ettevõtja magus elu

  1. Amen!
    Just eile panin oma tulevase äripartneriga, oma lapse beebigrupi ühe emmega paika järgmise poolaasta plaanid seoses oma ettevõttega ning tuleb tunnistada, et ärevusega ootan! Põnevad ajad on ees ootamas. Mina olen seda meelt, et kui ei proovi, ei saa ka teada, mis tunne on ettevõtja olla. Riskid on minimaalsed, kui kohe oma põhitöölt ära ei tule. Ning nagu Sa isegi ütled – alati saab palgatööle tagasi minna täiskohaga.
    Ameerikas pidi vist üldse nii olema, et investorid ei usalda neid ettevõtjaid, kes pole kordagi läbi kukkunud. Nimelt läbi kukkumisest õpitakse rohkem, kui sellest, kui alati kõik 100% korras on ja edukalt läheb.
    Ja ratsa rikkaks tõesti ei saa..Noh, või siis saab, kui meeletult tööd teha. 😀

    Liked by 1 person

  2. Nii äge naine oled! Ma ise ei tahaks vist ettevõtja olla, pigem unistan sellisest The Office laadsest töökohast, kus mul on oma lauake, mõnus seltskond, kellega käib nö töö ja vile koos ja mõistlik palk, st et elaks ära, saaks natuke kõrvale panna ja kord aastas reisil käia. No ja et vahel saaks selliseid äkkoste ka teha põdemata 😀 Samas kui mu elukaaslane teeks oma firma, siis ma hea meelega oleks osa sellest, nokitseks ka äkki numbritega, suhtleks e-mailide teel jne. Oma pere firma oleks lahe, selle nimel pingutaks. Aga jah, mulle meeldib pigem käske täita kui jagada 😀 Aga inspireeriv on lugeda sinusugustest naistest, kes teevad. Ja teevad hästi!

    Like

    1. See ettevõte ongi pigem mehe oma kui minu, st tema asjadega seotud. Aga asjaajamine käib koos. Õigemini, pigem ajan mina asju 😀 igatahes, hea õhkkond tööl on nr 1 ja vahel on küll igatsus sellise laheda kamba järele, mul õnneks on see olnud. Ettevõtja või lihtsalt juhataja on päris raske olla – kummalgi puhul ei saa väga seda ust kinni tõmmata ja rahulikult kodus olla, vastutus on liiga suur. Kõige parem oli selles mõttes minu kõige esimene töökoht ja madalaim positsioon. Kui palk välja arvata 😀

      Like

  3. Töötan ehituspoes ja kaitsen ettevõtjaid. Tõesti ei suple keegi rahas (räägime ausatest inimestest siin). Rabavad palehigis tööd teha ja hea, kui oma naise ja laste nägu mäletavad. Jube närvi ajab, kui keegi kritiseerib. Krt, hakka ise samuti asjaga tegelema, küll siis näed.

    Like

  4. Tubli naine oled! Beebi kõrvalt tööd teha- respekt! Eriti veel kuna mees tundub olevat palju tööl ning multitaskid seal üksinda pidevalt. Indu, jaksu ning kanget kohvi sulle selleks kõigeks 🙂

    Like

  5. Oh, kuhu koolitusele sa lähed? Mul ka oma pisike ettevõte ja kuu alguseni oli kõik kaunis, aga nüüd pidin KM-kohustuslaseks registreeruma ja no krt, paras raketiteadus 😀 Otsisin ka koolitusi, aga neid nii palju erinevaid, et ei oska valida usaldusväärset ja head.

    Like

  6. Olen ettevõtja juba 12 aastat. Ühest küljest ei kisu mind tavalisele kontoritööle mitte üks vägi, teisest küljest, olgem ausad, olen ma nii pika aja järel väsinud pidevalt rakkes olemisest ja vastutamisest (tavaline oli teha 12-16 tundi tööd, 7 päeva nädalas). Lihtne oleks ju kontoriuks kinni tõmmata ja emaduspuhkusel olla.

    Ideaalses maailmas oleks beebiga kodus olemine just see paus, mida vaja. Seda enam, et töö on samuti meelelahutusvaldkonnaga seotud ja nn loomingulist ajamahavõttu oleks hädasti tarvis. Aga ma ei saa öelda ei klientidele ega töötajatele, et teate, ma nüüd 3 aastat ei tee midagi, ja kui mina ei tee, ei ole teil tööd või vaadake ise, kust uue teenusepakkuja leiate. Ja leitakse ka, ega keegi pole asendamatu. Siis oleks oma ettevõttel kui sellisel niisugusel kujul ja valdkonnas muidugi lõpp.

    Jah, 16-tunnised tööpäevad on beebi kõrvalt minevik. Isegi 8-tunnised. Hea, kui öösiti 3-4 tundi välja venitan, kui temal pikemad uneajad. Vajadusel ka kogu öö, kui tähtaeg terendamas. Ja ka siis leian õigustuse, et pause teha ja mööda paari blogi kolistada;)

    Like

    1. Just nii, kui lased kliendi käest, siis läinud ta ongi – nii et ei mingeid pause. Ainus töökoht, kus ma tajusin seda, et panen ukse kinni ja vastutus sellega lõppeb, oli mu kõige madalam positisoon, millel ka väga madal palk ja pikad töötunnid. Aga kui ametiredelil tõusta, olgugi, et ei ole ise ettevõtja, ei pane siis ka tööpäeva järel ust rahuliku südamega kinni ega saa pead klaariks – ka seal on see vastutus liiga suur, et seda väga rahulikult teha. Oleneb alast, muidugi. Nii, et kui just kuskil kontoris andmesisestaja või mingi selline ei ole, siis ei saa ka palgatööl käies õhtul/nv rahulikult puhata.

      Like

      1. No just. Ja kui lisan sinna veel esimese lapsega kogetud nädal-terve-kolm-haige-kolm-päeva-terve-neliteist-haige mustri, siis oli ja on (enamjaolt) kodukontoris töötamine suur õnn, mida ei saa käest lasta. Mäletan küll, kuidas tuli hirmsasti kombineerida, et haige laps hoolitsetud-hoitud ja samas ka kontoritöö tehtud saaks. Päris jube aeg oli.

        Like

  7. Naljakas, et mina mitte-ettevõtjana olen just rohkem kokku puutunud sellise suhtumisega, et 9-18 töötamine on nõrkadele ja ettevõtlus, kodukontor ja enda valitud töötunnid on uus reaalsus ja max loomingulisust toetavad 😀 samas ma ise tunnen, et just vajan meeskonda ümber ja 9-18 on luksus. Ja et kellegi teise heaks töötades on ka võimalik oma asja ajada ja ennast arendada ja väärtuslikuna tunda 🙂 Õige juht võimaldab seda.
    Minu meelest ainult füüsilise töö puhul toimib see, et uks kinni ja enne homset töömõtteid ei mõlguta. Ka klienditeenindaja peab pärast tööd välja elama kogu selle osa tööst, kui ta ei taha nt naeratada või viisakas olla, aga peab jne.

    Like

  8. Mina alustasin ka nelja lapse kõrvalt kodus ettevõtlust (oma raamatute kirjutamine ning enda ja teiste omade kirjastamine) ja kogu jutt on nii tuttav. Kõik mured ja rõõmud läbi käidud. Palju kindlasti veel ees.

    Kui mõnigi ütleb, et laste kõrvalt ettevõtlus on luksus, siis minu arvates on hoopis laste kõrvalt kindlate kellaaegadega tööl käimine luksus. Ja nagu ütlesid- rabeled nagu lollakas (eriti kui näiteks laste haiguse tõttu oled mõned päevad puudunud) ja saad ikka sama kuupalga. Mina näiteks töötan palju öösiti, kuid kui väiksemad on lasteaiast kodus, siis näiteks magan koos nendega lõunat. Ettevõtja soodustused 😀

    Raamatupidamiskursused käisin läbi ammu enne ettevõtjaks hakkamist, kuid raamatupidamise teenust hakkasin teisel aastal ikkagi tellima 😀 Nii saan keskenduda nendele asjadele, milles mina hea olen. Numbrid ei ole minu teema, sõnad aga küll 🙂

    Edu ettevõtjana! Ja palju uusi kogemusi! 🙂

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s