Ma räägin juba praegu Johanile, et jõuluvana ei ole päris

Miks räägitakse lastele jõuluvana ja päkapikkude juttu?

Ma saaksin sellest siis aru, kui seda räägitakse nii, et on selline müüt või muinasjutt jõuluvanast ja seetõttu on tulnud traditsioon riietada jõuludel samasuguseks jõuluvanaks, kes kinke jagab. Aga miks lastele väidetakse/valetatakse, et see kõik ongi päris?

Kas tõesti on vaja vanematel aasta ringi mingi hirmutamise ja manipuleerimise objekti – kui sa hea laps ei ole, siis päkapikud näevad ja jõuludel kingitusi ei saa. Või kardetakse, et lapsed saavad liiga ruttu suureks, kui nad jõuluvana ei usu ja kaob mingi “võlu”. Kuskile see võlu ei kao, tean omast käest.

Igatahes, mina olen üles kasvanud teadmisega, et päkapikke ja jõuluvana ei ole olemas ja mingit traumat ma küll ei mäleta, et oleksin seetõttu üle elanud. Muidugi on lahe mõelda igasuguseid müstilisi asju ja nii tahaks, et need oleksid ju päris, seda enam, et kõigil olid ju jõuluvana ja päkapikud pärisinimesed. Laps paneb elu igale asjale sisse – suvaline tool ja laud võivad ka lossiks või koopaks muutuda, kui tekk peale visata, ega see ei tähenda ju, et need ongi tõsimeeli mingi loss või koobas. Paned omale voodilina või ema öösärgi ka selga ja nimetad end kuningatütreks – voila! Selles see lapseliku mängu võlu ongi, et usud seda ja elad sisse. Samamoodi, keegi paneb jõuluvana riided selga, lapsed elavad niikuinii kaasa – ei pea ju väitma, et ta päriselt ongi jõuluvana – miks just jõuluvanast on selline trall saanud? See on ju ka kõigest selline traditsioon või mäng.

Nalja peab tegema, müstikat ja muinasjuttu lugema, aga mitte aastaid valetama. Ei ole ohtu, et lapsed kaotavad oma õhina ja lapsemeelsuse – see on neile sisse kodeeritud. Vähemalt mulle küll oli. Käitumist ei pea õpetama päkapikkude ja jõuluvana abiga – ma teadsin, et neid ei ole olemas ning nii palju, kui kuulnud olen, olin väga hea laps. Ise ka ei mäleta iial mingit suva jauramist ega päkapikkudega ähvardamist.

Pigem toob see pingeid, kui jõuluvana ja päkapikke usutakse – seda ma mäletan küll. Mina teadsin, et need ei ole päris, aga teistele ei tohtinud koguaeg kuulutada. Näiteks, mäletan, kuidas lasteaias üks ema pani oma last riidesse ja mina olin oma emaga seal kõrval. Laps vist jauras midagi, tema ema rääkis päkapikujuttu ja ma ütlesin talle otse, et kuule päkapikke ei ole olemas, emad panevad ise komme sussi sisse. Võite arvata, mitu vihast pilku mu poole tulid, ilma, et oleksin aru saanud, mida ma valesti ütlesin. Ma tahtsin ju oma tõde kuulutada – on ju räägitud, et valetada ei tohi! 😀 Igatahes, see teine laps jäi tõsiseks, emad hakkasid ajama, et oi, ära kuula teda ja mingi selline “kui sa ISE ikka väga usud, siis on”. Ahah, right.

See “kui sa ise usud, siis on” jutt … Seda ma mäletan ka. Küsisin, kas jumal on olemas ja kui on, kus ta on, kuidas ta on, mismoodi saab ikka olla, kuidas seal taevas saab kinni olla, mingid sellised küsimused. Ühelegi küsimusele usutavat vastust ei tulnud, vaid tuli see “kui sa usud, siis on olemas”. Mis väide see veel on? Lapsele sellist juttu ajada? Kohe saab aru kui hämatakse ju. Kui ma usun? Ma ei saa ju uskuda, kui midagi usutavat ei vastata. See, et jumal teeb vot seda ja teist, inimesed peavad muudkui kuuletuma – midagi oli koguaeg selles asjas mäda, sest noh miks ma peaksin? Ja miks igasugu ususõdadega inimesi tapeti, kui see usk nii hirmus hea on? Järjekordne habemik, keda massiliselt usutakse mingi müüdi põhjal? Mis värk on?

Jõuluvana ja jumal – kaks ähmast habemega meest. Selge see, et kui ise midagi usun, et on päris, siis on. Seda võib ju kõige kohta väita! Miks siis jõuluvana ja jumala mitteuskumine nii skandaalne vahel on, et oh, milline rikutud ja patune inimene. Või miks, näieks, mõne muu asja uskumist diagnoosivääriliseks peetakse?

Igatahes, tegelikult on paha seda juttu rääkida, sest jõuluvana ja päkapikuvärk on ju nunnu ka. Aga see lihtsalt pole päris ja ei pea ju lapsi segadusse ajama, hiljem traumatiseerima, et aajah, kuule me valetasime. Kõik võiks jääda, nagu on – päkapikud ehk keegi toob komme (neid oli ikka äge avastada, senini teeme Jaanusega üksteisele nn päkapikku) ja jõuluvanaks riietatud keegi toob pakke. Kõik on nunnu ja aus.

Vist sai selgeks, et meie Johanile seda ei räägi, et nad on päris – pole mina selle teadmisega üles kasvanud, midagi hullu ei juhtunud, niisiis, talle räägime ka kohe ausalt ära, aga nii, et traditsioonimõttes on tore. Ei mingit pahalapse ja päkapikk ei too kommi juttu. Jube, ühel päeval ei ole sussi sees kommi ja vaeseke mõistatab, mida ta halvasti tegi – eiei, minu süda ei luba ta pead sassi ajada.

Muide, ärge mind oma laste lähedale lubage – vahel ma unustan ära, et lapsed ikka usuvad jõuluvana ja hakkan liiga vabalt midagi kingi või “et noh mis lapsele sussi sisse panete” teemal rääkima, siis õudusega avastan, et aajah, oih ning hakkan sogama: eee, see tähendab, et eee.. noh jõuluvana ja … mitte midagi head sealt ei tule, sest lapse pea kohale jääb peaaegu nähtav küsimärk üles.

i-want-to-believe-in-santa

 

 

Advertisements

20 thoughts on “Ma räägin juba praegu Johanile, et jõuluvana ei ole päris

  1. Minu laps taipas ise umbes 2 aastat tagasi, et vanemad panevad sussi sisse komme ja ostavad jõulukinke.
    Hakkas kahtlema ja siis küsis ka, kas olemas. Mis mul üle jäi kui öelda, et jah, pole olemas.
    Ega ta pettunud polnud. Kuna ta sinnamaani uskus, siis minul polnud südant tema uskumust n-ö purustada .
    Kui uskus, siis uskus. Kuni ise ära jagas selle teema.
    Ega ta saab mul siiani kommi aknalauale, ja ta ikka rõõmus. Kuigi teab tõde:)
    Eks iga vanem ise otsustab ka, kuidas lapsele parim.
    Väga äge postitus:
    P.s minu laps on kohe 12😃

    Liked by 1 person

  2. Ma väga täpselt ei mäleta enam, kuidas ma teada sain, et jõuluvana pole olemas, aga seda mäletan küll, et mingi hetk viisin nagu otsad kokku: vanaisa läks alati just siis ära, kui jõuluvana tuli ja pärast vedeles see sama “jõuluvana kott” (suur must spordikott) meie trepikojas. Ei olnud vist väga hoolsad vanemad mul 😀 Aga mingit traumat küll ei saanud, oligi ainult selline “ahah-okeei siis” hetk. Väiksemate sugulaste üllatust muidugi ei rikkunud, hoidsin enda teada avastuse ja olin kohe nö suurte inimeste kambas 😀 Oma poisile ei teagi veel, mida ütlen või teen, õnneks aega on. Ahjaa, minu jaoks oli jube häiriv see, et need pagana tihased ja leevikesed pidid ka jälgima, kas olen hea laps – ei saanud rahus isegi nina nokkida, sest akna taga oli meil põõsas, kus alati mingi lind vahtis. Vot see ajas närvi 😀

    Meeldib

  3. Valetamiseks seda küll nimetada ei saa. Usun, et see on teema, mille kohta võib su arvamus muutuda aja jooksul. Ühes sellega, kui laps kasvab 🙂 (Nagu paljud raseduse aegsed mõtted on nüüd teised, kui laps reaalselt käes). Näiteks olen oma suurema lapse peal saanud aastaid kogeda seda siirast õnnetunnet, mis teda valdab, kui päkapikk või jõuluvana on tema kirjale vastanud (peab nendega kirjavahetust :)) ja toonud kingiks midagi sellist, millest ta on unistanud. Ja kui saab piisavalt vanaks, siis saabki ning ega ta ju siis kuidagi kurb ei ole. Mina küll omal ajal ei vihastanud, kui taipasin, et jõuluvana kui sellist füüsilisel kujul olemas pole. Jumal tänatud, et minu vanemad lasid mul ikka kaua aega uskuda. Mul on jõuludest ainult positiivsed mälestused tänu sellele.

    Psühholoog A.Sorokin on arvanud näiteks järgmist:
    – usk jõuluvanasse on osa lapsepõlvest. See on imeline aeg. Miks laps peaks teadma, et jõuluvana ei ole? Isegi täiskasvanud peaksid hoidma usku, sest usk põhineb asjaolul, et universum on piiritu ja kõik on võimalik. Imedesse uskumine on meeldiv igas vanuses.
    – Kui lapsed on väikesed, võimaldavad vanemad neil mõista, et maailm on turvaline – nad ise loovad oma laste jaoks maailma, kus eksisteerivad imed. Selleks ajaks, kui laps õpib, kuidas iseseisvalt oma vajadusi rahuldada, õpib ta looma endale ise imesid.
    – Kui oleme öelnud varases lapsepõlves lapsele, et jõuluvana ei ole, siis kasvatatakse last mitte uskuma. Usk on aga elu alus, peale usu loomise tuleb seda ka hoida ja tugevdada.

    Nt teaduse areng põhineb suuresti usul, et miski on võimalik–kõigepealt usk, seejärel tõestus. Uskuma õpetamisel pole midagi halb.

    Et miks mitte? Mida halba see teeb, kui lapsed usuvad imedesse, mis neid rõõmsamaks teevad?

    Liked by 1 person

    1. Usku on väga erinevates vormides ja usu vastu ei ole mul mitte midagi. See on üldse see teema, mis vajab pikemat arutelu või siis üldse mitte – pole võimalik, et on üks usk ja tõde olemas, igaüks usub seda, miks, millal tahab ja usu tugevust ei tasu, tõepoolest, alahinnata – sellest saab tohutult tuge. Aga see on igaühe isiklik asi ja kogemus. Rääkides konkreetselt ühe asja uskumisest, mida talle ette söödetakse, siis ma ei arva, et see on tingimata vajalik, ega fantaasiamaailm jõuluvana-teemaga ei piirne. Kui see nii oleks, oleks see üsna tühi maailm. Ja see, et mina ei tea seda aega, mil oleksin uskunud tõsimeeli jõuluvanasse, kuna mind lihtsalt nii kasvatati, ei tekitanud minus tunnet, et olen millestki nii ilma jäänud. Aga fakt iseenesest jääb: ma ei kasvata teda nii, et on olemas jõuluvana, kes aasta läbi oma tiimil laseb lapsi vaadelda ning kes tuleb jõululaupäeval ja toob kingitusi, Lapimaalt. Seda ma lihtsalt ei saa talle teha, olen ma nii Grinch kui tahes. Täpselt samamoodi, nagu kõiki teisi kasvatati vastupidiselt ja annavad muud oma lastele edasi – igal pool omad asjad. Sellegipoolest, tean omast käest, jõuluõhin, elevus, jutud, jõulumaa, jõuluvana – see kõik jääb. Samal kujul nagu lugesin kasvõi Astrid Lindgreni lugusid, kuhu end nii sisse elasin, nagu olekski päris. Jõuluvana teema samamoodi üks suur muinasjutt, kuhu võibki sisse elada ja ongi lahe, aga ma ei hakka talle seletama, et jõuluvana on päris inimene ja päkapikud on päris.

      Meeldib

  4. Et sina kui täiskasvanud inimene suudaks end kuidagi ohjeldada tõe kuulutamises. Siis mõtle, kas oleksid õnnelik kui teised hakkaksid su lapsele rääkima, kuidas päkapikud on päriselt olemas ja jõuluvana.
    Ning kui sa kuidagi ei suuda mõista, miks ühed vanemad nii ja naa teevad. Vanemad ongi erinevad, nagu sa oled kurtnud kuidas ei mõisteta , et sina pole nii energiline ema. Küll ei saa kodunt välja, küll ei saa poodi, küll nii küll naa. Ei peaks vist üllatav olema, et me ei ole kõik sarnased.
    Enamus suhtuvad jõuludesse nii nagu nende lapsepõlves käituti, tuleb kindel emotsioon meelde ja tahavad seda enda lastele ka pakkuda. Sul oli teistmoodi, ja sina teed enda lapsele sama nagu sul oli.
    Näed, ei olegi nii keeruline teisi inimesi mõista.

    Meeldib

    1. Seda hakatakse niikuinii rääkima, et jõuluvana ja päkapikud on päris ja kes sulle ikka nii lolli juttu rääkis, et ei ole (tean ka seda omast käest üles kasvades, kuulsin seda palju). Pani mind täiskasvanute mõtlemises kahtlema, see selleks. Ja sellest rääkisin ka eelmises kommentaaris, et erinev kasvatus ja seda antaksegi erinevalt edasi täpselt nii nagu peredes on harjutud, selge see ja normaalne, ei pea seda nüüd uuesti teises sõnastuses kordama. Ma ei aimanudki, et see postitus võib inimesi ärritada, kui aus olla ja lausa sellisel tasemel, et välja tuua minu halbade päevade postitusi, kuidas kodust välja ei saa. See ei puutu küll siinkohal asjasse.

      Meeldib

  5. Selgituseks- mind üldse ei ärritanud see postitus 😀 Mulle on vaja ärritumiseks ikka reaalseid suuri probleeme, mitte teiste inimeste mõtteavaldusi internetis.
    Vastasin lihtsalt su küsimusele, “et miks lapsevanemad valetavad niimoodi? ” Et valetamiseks asja ei saa küll kutsuda.
    Aga küllap ongi iva selles, et sa ise jäid kogemusest ilma ja ei kujuta ette, kui suurest rõõmust tegelikult sind ilma jäeti. Sestap on sul ka raske mõista, mida see lastele pakub ja miks tahavad lapsevanemad ka oma lastele seda salapära kinkida 🙂 (ja ma ei tea ühtki normaalset inimest, kes hirmutamise ja kontrolli põhjustel seda lastele pakub).
    Lihtsalt oota, kuni su laps kasvab! Küll mõtted võivad hakata muutuma. Nt Unemati- u 3 aasta vanuselt oli see ainus meetod, kuidas mu laps rahulikult uinus. Kui tundis väsimust, oli nii liigutatud, et Unemati on jälle vaevunud tulema ja liivatera akna tagant puistanud, et ta tududa saaks. Jäi kohe rõömsalt ja kiirelt tuttu.
    Need ongi need lapsepõlve imed, millest õigel ajal välja kasvatakse. Küll täiskasvanuna tulevad omad “imed”, veidi teises vormis,millest alles vanaduses aru saame, et päris nii elus siiski ei ole, kuid tore, et uskusime.
    Ja nii vahva on ju,kui lastel on selline ühine suur usk millessegi pea üle maailma- see on kindlasti ühendav jõud. Lihtsalt, ikkagi tekib mul küsimus, et miks MITTE? 😀
    Ja sellega ole küll ettevaatlik, et sinu laps kellegi teise rõõmu sellega ära ei võta nagu sinu lasteaia-situatsioonis juhtus.
    Ja muide- olen inimloomuselt väga skeptiline ja üsna sarkastiline inimene muidu, aga selliste asja puhul küll kindlasti mitte 🙂

    Meeldib

    1. Olen nii umbes paarkümmend korda ise punase mantli ja habemega lastele kui ka suurtele kinke jaganud ja see on tore. Lastele on see ka heaks julguse ja avaliku esinemise harjutamiseks. Mõned lapsed on vahel õelnud, et tegelikult sa ei ole päris ja see on valehabe. Ma pole vastu vaielnud, nagu vahel olen samas situatsioonis teisi jõuluvanasid kuulnud tegevat. Olen hoopis öelnud, et see Jõuluvana elab minu sees, see rõõm ja headus on meie sees ja et ma nii nii väga tunnen just jõuluajal, et olen Jõuluvana ja lihtsalt pean selle habeme ja mantli panema ja ma niiväga armastan kinke jagada, nii nagu teiegi olete tegelikult ju printsessid ja kes tunneb ennast Robin Hoodina kes on Spiderman. Kas muinasjutud on olemas? Kas unistused on? On ikka ja nendes saab elada oma pea sees ja neid saab ellu viia. Tundub, et nii suur kui väike inimene vajab muretuks olemiseks peale ema ja ise veel kedagi, kes on kõikvòimas. Selleks on üle ilma levinud mitmed religioonid, sest inimesed oma pea sees on nendes muinasjuttudes õnnelikud. Ma ei tea miks ei võiks olla lihtsalt ausad ja head ja lihtsalt teha üllatusi ja sussi sisse kingitusi ja et hoolida ja olla tähelepanelik teiste suhtes, kuidas neil tegelikult läheb ja mitte mängida ja poosetada ja teha kaasa lihtsalt neid kohustuslikke rituaale, et ainult jõuluajal kohustuslikus korras kuuski langetada ja kaubanduskeskustes rüseleda. Justkui ei saaks ise ilma etteantud kuupäevadeta tunda õdusat jõulutunnet ja ise märgata, et on hetk öelda midagi sooja. Kuidagi mitteausana kõlavad need soovid pühade ajal lihtsalt kohustuse korras. Mina soovitan olla aus ja rääkida kuidas asjad on – headuse ja mòistuse keeles – mitte valetada, et jõuluvana on päriselt olemas ja rääkida mismoodi see mäng ja ümberkehastumune käib. Nagunii on kõik salaja printsessid ja printsid sünnist surmani.

      Meeldib

      1. 🙂 Kõigepealt – töötades ise võrdleva usunditeaduse alal, paluksin mitte nimetada religioone muinasjuttudeks 🙂 (Ise olen agnostik, aga respekteerides lihtsalt teisi maailmas elavaid inimesi…)

        Selgituseks – meie peres ei käi füüsilisel kujul jõuluvana. Mu laps on loogiliselt sellele seletuse leidnud, et jõuluvanal ei ole võimalik käia üle maailma nii kiiresti kõikide laste juures. Sestap teab ta, et kaubanduskeskustes ei ole päris jõuluvanad, ka kodus ei käi päris jõuluvanad- ta usub, et need on tegelased, kes toovad pisematele rõõmu, kes ei saa aru, et päris jõuluvana ju igale poole ei jõua. Aga ta usub, et kuskil kauges Põhjas elab see PÄRIS jõuluvana, kes ongi maailma headuse kehastus, kes vastab ta kirjale, kes täidab ta unistusti. Tema saadab teele need pakid, aga “mängujõuluvanad” toimetavad lasteni.

        Toetudes sellele, leian, et see tekst on kohatu – “Ma ei tea miks ei võiks olla lihtsalt ausad ja head ja lihtsalt teha üllatusi ja sussi sisse kingitusi ja et hoolida ja olla tähelepanelik teiste suhtes, kuidas neil tegelikult läheb ja mitte mängida ja poosetada ja teha kaasa lihtsalt neid kohustuslikke rituaale, et ainult jõuluajal kohustuslikus korras kuuski langetada ja kaubanduskeskustes rüseleda.” See osa Teie arvamusest on nii meelevaldne. Miks teha üldistust, kuna minu laps usub jõuluvanasse, et meie pere seepärast poosetab ja päris jõuluhõngu ei tunne? Ootan kohe huviga vastust 🙂

        Meeldib

  6. Hei, see teema kõnetas mind ja seepärast kirjutan siia oma mõtted teema kohta. Ka mul oli sama plaan. Tundus kuidagi ebaaus luua lapsele mingi illusioon ja siis see purustada. aga takistus tuli ette seal, kus ma seda kõige vähem oodata oskasin – lasteaias. Nimelt teatas kasvataja, et neil on traditsioon, et igal lapsel on suss, kuhu toob päkapikk peale lòunaaund üllatuse. Vot siis. Ja siis onvalik, kas kuulutada ülejäänud 23 ka tòde või minna vooluga kaasa. Mina valisin viimase. Ma ei saanud endale vòtta òigust lõhkuda suurema osa laste muinasjutust. Ja nii ta läks. Mõni aasta tagasi kui Henri kuulis midagi aprillijäneste kohta, siis ütlesin stopp – see ja need hambahaldjad on väljamõeldis. Aga sellel aastal vòtsin ma ette vòõrutusravi ka päkapikkude osas. Nii tegin ettepaneku, et igaühel on meil suss, aga mida me sinna paneme, mòtleme kordamööda välja. Selgitasin, et see ei pea olema asi, vaid nt joonistus vòi mõni ettepanek koos tegemiseks, nt lauamänguse mængimiseks, jalutamiseks vms. Aga reegel on, et keegi ei hoidu kõrvale ja võtab nurisemata asjadest osa. Ja see ettepanek Henrile meeldis üliväga. Aga mu meelest võiks selline traditsioon kujuneda peres välja jõulude ajal juba siis kui laps on pisike. Sest kommidest jm tränist tähtsam on olla perega koos ja veeta mõnusat aega. Seda ma pole pidanud Henrile eraldi selgeks tegema, selle tarkuse on ta ise välja nuputanud 🙂

    Liked by 1 person

  7. Minu 12a usub,et nad on olemas. Kuigi eks ta kuskil sügaval sisemuses teab,et meie paneme ja teeme aga ta ise tahab uskuda. Kingi soove ja asju räägib ikka mulle,näitab poes jne. Aga talle just see meeldib,et nn väike eriline hetk,et salapärased tegelased toovad sussi ja kuuse alla asju. Ja pole kunagi lastrle öelnud,et kui paha laps oled siis päkapikud näevad ja kinke ei saa. Leian,et kui laps tahab usuda,siis ei pea seda ju keelama.
    Samas eks igal on oma arvamus asjast. Ja leian,et nii palju kui on inimesi on ka arvamusi. Ja sellepärast kedagi maha ei laida.

    Liked by 1 person

  8. Siinkohal ma arvan ka, et igaüks kasvatab nii nagu heaks arvab. Jõuluvana ja päkapikkude muinasjutt samas ei tundu mulle midagi halba. Osa lapsepõlve maagiast nagu öeldud. Oma lastele ma paar aastat ilmselt võimaldaks sellist asja uskuda. Millalgi kasvades jagavad nagunii asja ära. Seal on muidugi vahe, et millisel kujul seda uskumust lastele tutvustada. Kindlasti ei kavatse hakata selle kaudu last kasvatama, et kui oled paha laps, siis päkapikk midagi ei too. Ning jõulude kommertslik osa on ka pigem tagaplaanil. Pigem jääb see selliseks eriliseks nüansiks või maagiliseks hetkeks jõulude juures. Legend või muinasjutt, aga kui laps tahab uskuda ja võtab seda südamega, siis las ta usub.

    Meeldib

  9. Minu meelest on natuke kurb, et sa oma lapse(d) sellest maagiast ilma jätad. Mitte üldse paha pärast, aga räägin oma kogemusest. Meil päkapikke/jõuluvana kasvatusmeetodina ei kasutatud, ehk et kui tuba ära ei koristanud, siis päkapikk ikka tuli hommikul. Ja ma mäletan veel nii selgelt kui äge see kõik oli. Ahjaa, jõuluvanaga oli küll see teema, et teadsime et ta elab Rovaniemis ja need keda endale koju sai tellida (naabrilastel käis, meil ei käinud), et need on nö abilised…ehk et pole päris jõuluvanad. Meil käis ka jõululaupäeval päkapikk. Käis salaja kui meid toas ei olnud ja jättis kingid kuuse alla….ohh kui äge see oli. Nii hästi mäletan, kuidas õdedega tuppa tormasime ja kohe kuuse juurde, et äkki juba on tulnud…
    Ja seda mäletan ka, et mingit traumat kui sellist ei olnud. Mingi hetk kui juba piisavalt suured olime, siis jagas mõistus ära et ei saa olla mingeid väikseid vennikesi, kes läbi akna sulle kommi toovad ja hiigelsuuri kingikotte (meid oli peres palju) kuuse alla tassivad. Aga vot siis oli ka kõik….väga suur osa jõulumaagiast oli sealt hetkest alates minu jaoks kadunud…et nagu “what´s the point asju kuuse alla visata, ma ütlen sulle mis ma kingiks tahan ja anna aga siia” tunne. Natuke veel suuremaks saades asendus see muidugi teistsuguse jõulutundega, tundega kui hea on perega koos olla.
    Mul endal veel lapsi ei ole, aga selles olen ma kindel, et ma tahan et ka nemad sellist jõulumaagiat tunda saaksid 🙂

    Meeldib

    1. Minu jaoks olid ja on jõulud lapsest saati mu lemmikpüha. Mul oli pidevalt seda maagiat, ma arvan, et taoline, mida mängides tunned ja selle sisse elad. Ma ei tunne üldse, et oleksin millestki ilma jäänud. Ja polnud kordagi ühtegi pettumust ega midagi, et näh polegi päris, sest ma teadsin seda koguaeg, aga ega sellest see õhin ja tunne väiksem ei olnud – enda jaoks oli päris, elasid sisse, teadsin, et ei ole, aga see lahe nn jõulumäng käis ja käib siiani. Aga nagu mulle oli see alati teada, et see on jõuluaja traditsioom või mäng, siis ütlen ka Johanile selle kohe nii ära. Maagiat see lapsel küll ära ei võta, pigem ma kardaksingi seda, et mis jõuludest tema jaoks hiljem alles jääb, kui teab, et mingi osa sellest oli võlts. Kui kohe aus ja mänguline/maagiline olla, ei tule pettumust. Mina ei ole see õnnetu mittejõuluinimene 😀 Igatahes, nii ma teen.

      Meeldib

  10. Me ka just arutasime, kuidas teha. Meil väiksena ikka mingi uskusime õdedega, et jõuluvana on päris, aga nt 1x mängis isa jõuluvana nii, et seljas oli punane 90ndate puhvaika ja habet imiteeris ümber kaela visatud hall sall, ja me kõik teadsime muidugi, et see on isa, aga see oli ikka nii vahva, sest kui tihti isad ikka naljakaid vanamehi mängivad ja veenavad sind, et nende Opel on saan tegelt. Nii et ma olen nõus, et see ei vähenda jõulumaagiat ja koos olemise erilisust, kui laps teab, et jõuluvana pole olemas.

    Liked by 1 person

    1. Just, see oli nii lahe alati, kui sai nuputada, et kes see nüüd jõuluvana teeb ja sisse elasime ikka kõik. Kuigi päris varajases nooruses, lasteaia alguses, oli pigem see efekt, et jõuluvana ajas närvi – pidi esinema, suur ja karvane jõuluvana oli minu jaoks õudne jne nagu paljudel lastel täiesti väiksena vahel on tegelikult. Aga muidu halbu mälestusi mul ei ole 🙂

      Meeldib

  11. Tahtsin veel lisada, et just on targad raamatud kirjutanud, et lapsi ei tohi niimoodi nö ähvardada, et KUI sa oled paha laps, SIIS päkapikk ei tule. Sellel teemal oli hiljuti ka üks artikkel: http://sinamina.ee/ee/uudiskiri/pakapikukasvatus/?c_tpl=1114

    Ma ka pikalt arvasin, et ma räägin tõtt lapsele, et päkapikud on ainult raamatus. Nagu ka kollid ja koletised ja draakonid jne. Aga kui mu laps hakkas kuulama muinasjutte, ja rääkima neid ümber, kuskil 3-4 aastaselt, ja see rõõm tema silmis ja see tema väike maailm. See on lihtsalt nii äge! Siis ma lihtsalt tahtsin talle seda kõike pakkuda. Isegi kui ma olen talle öelnud, et päkapikke päriselt ei ole olemas, siis ta nagu ikkagi päriselt ei usu seda. Nagu ka jõuluvanale kirjutamine ja kui ta veel vastu kirjutas. Ja ütles, et sa oled väga tubli laps, et ise ennast riidesse paned. Sa ei kujuta ette, mis jõud on sellel kirjal. Versus see, et emme ja issi räägivad, et ma olen tubli.
    Nii et ta ikkagi nagu usub, et päkapikud ju käivad ja näevad, seda räägitakse muideks ka lasteaias! Ja ma olen sussi sisse pannud just asju, mida ma nagunii talle ostaks. Plastiliini või uued pliiatsid, või tema lemmik auto. Nende maailm on hoopis kuidagi teistmoodi, ta ei oska mõelda, et oota, aga kuidas see jõuluvana siis ikkagi kõikide juurde jõuab. Ja mingi hetk sain aru, et ma ei tahagi lõhkuda seda tema maailma. Et ole nüüd tark poiss ja saa aru, et seda meest pole olemas. Ja kui usuvad ja teada saavad lõpuks, siis mingit traumat ei ole sellega. Laps kasvab ja saab vaikselt ise aru, keegi ei ütle neile seda 😉 Samamoodi nagu nad saavad aru, et kuidas lapsed tulevad. 🙂 Halb võrdlus ehk, aga mingis vanuses ei ole vaja lihtsalt rääkida, kuidas see päriselt käib 🙂

    Liked by 1 person

  12. Mina olen hull unistaja ja uskuja. Lasen ka oma lastel seda teha 🙂 Läbi nende saan uuesti läbi elada kõike seda, mis oma lapsepõlves ja see oli kihvt!

    Meeldib

  13. Mina olen isa kahele lapsele ja minu lastele oli jõuluvana alati olemas. Minu arvates on see üks osa õnnelikust lapsepõlvest – seda tunnet ei saa selgitada inimesele, kes ise lapsepõlves sellest ilma jäeti. Mäletan, kuidas ma ise jõuluvana ootasin – selline imelik ärevus ja õhin ja lootus..Et kas ta ikka tuleb..Asi ei olnudki just kingitustes, vaid kogu selles ootusärevuses. Pärast rääkisin õhinaga vanaemale ja vanaisale, et meil käis jõuluvana ja millist luuletust ma lugesin jms, teadmata, et vanaisa ise see oligi..

    Kandsin selle lastele edasi ja nad olid samasugused, õhinal ja ootusärevuses. See on lihtsalt üliarmas, kui kaks tüdrukutirtsu joonistavad jõuluvanale pilti ja kirja ja paluvad mul selle posti panna ja KINDLASTI veenduda, et see ikka kaduma ei läheks. Lubasin selle otse peapostkontorisse viia. Ma ei kujutaks ettegi, et see kõik nende lapsepõlves puudunuks.
    Ja kui jõuluvana pole olemas, siis on ju ka kõik muinasjutud vale ja võlts – pole ju olemas printsesse, ja konnasid, kes suudeldes printsideks muutuvad. Aga seegi on ju osa lapsepõlvest. Kui me võtame lapselt jõuluvanad, päkapikud, printsessid ja printsid, siis see tähendab seda, et me ei lase tal elada oma fantaasiamaailmas, vaid viskame ta juba väiksena karmi ja reaalsesse maailma. Milleks?
    Mina armastasin oma lapsi ja ma kinkisin neile ilusa ja pika ja õnneliku lapsepõlve, koos jõuluvana, päkapikkude ja printsessidega..Nüüd on nad täisealised ja kui nad mul külas enne jõule käivad, siis on päkapikud sussi sisse komme puistanud (sussid ripuvad ikka ukselinkide küljes nii minu kui ka laste nimedega) ja kuuse alla pakikesi poetanud. Ja paki peale on kirjutatud – “maailma parimale issile”.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s