Sellega kuulutan enda 20-ndad lõppenuks

Niinii. 17.12 oli viimane päev 20-ndates. Vahel ma tunnen, et vanus on täitsa suvaline asi, vahel on see number nii oluline. Näiteks, hetkel tuleb mingi nostalgia või kurbus ja hull õhin samal ajal.

Nostalgia, kurbus, sentimentaalsus tuleb, sest tahaksin 20ndate naiivsust, igasuguseid esimesi rõõme ja vitsasid, eneseleidmisi ja teadmatust uuesti. Teate küll seda tunnet, et vahel tahad, et sa lihtsalt ei teaks rohkem, kui tead.

Näiteks töö mõttes. Nii väga kui ma ka kirusin oma teenindaja staatust varastes kahekümnendates, siis ma täiega igatsen seda tagasi! See oli omamoodi lahe olla ägedas seltskonnas (mul Tartu kolleegidega vedas, kui keegi teist seda loeb, siis ma ikka veel nutan teid taga! :D) ja mitte teada “ülemuse” poolt. Nii hea oli naiivselt kiruda, rõõmustada, lollusi rääkida, ilma, et tuleks see “oiniieikõlba” tunne peale. Või saada seda kõige ehedamat kooli inimestega suhtlemise näol – kliente oli tuhandeid ja tõesti, igasuguseid ning ilma naljata – ma nautisin neid probleemseid kõige enam. Igatahes, inimestega suhtlemisel probleeme mul ei ole.  Eks teeninduse töö jätkub igal elualal ja postitsioonil, aga see kõige ehedam, madalam, laastavam ja meelelahutuslikum samal ajal – see aeg on läbi, sest ma läbisin selle tee algusest lõpuni – teenindajast juhatajani. Ma ei saa enam sama tühja peaga alustada, kui siis, tiineka lõpusirgel alustasin ja sellest on kahju.

20ndad on üldse paras otsinguaeg – minu meelest on need rasked aastad. Tulin Hiiumaalt, üheski suures linnas polnud üksi käinud, rääkimata elamisest, mitte mõhkugi asju ajada ei osanud, isegi sellisel tasemel, et ei teadnud, kuidas võtta telefon ja küsida küsimusi, sest ma ei teadnud, mida ma peaksin küsima. Niisiis, kott kokku ja elu elama. Esimene päev lõppes nutuga, sest ei leidnud Tartus ühte maja üles, mida kohalikud kutsuvad hüüdnime pidi, aga ma arvasin, et see peaks siis tänav olema. Kaardil seda tänavat ju ei olnud. Niisiis, hing oli täis, nutt oli peal, kõmpisin enda ühikasse ja otsustasin, et mulle aitab, ma olen seda üksi elamist näinud küll, mulle see elu ei istu, ma lähen koju ära. Hiljem sain teada, et see maja oli selle maja kõrval, kust just väljusin.  Aga koju ei läinud ja hea oli, et ei läinud.

Kuidagi nuputasin välja, kuidas CV’d kirjutada, kuidas tööd otsida, mida vestelda ja kuidas end suuremaks kiita, et tööle üldse saada. Ehk siis 20ndad õpetasid mulle nihverdamist. Ma ei ole, muide, seda kurjasti kasutanud, aga kui vaja, siis vaja. Nagu Richard Branson on öelnud, et kui sulle pakutakse mingi hea võimalus või kõrgem positsioon, aga sa tead, et sa ei oska seda veel, siis võta pakkumine ikkagi vastu ja samal ajal õpi ära, mis vaja. See pole sõna-sõnalt tsitaat, aga see mõte on mulle meelde jäänud ja täpselt nii see käibki.

20ndad võivad olla maailma helgeim ja muretuim aeg neile, kellel juba rahaga hästi ning kellel on keegi, kes muudkui õpetusi jagab ja suunab, aga raskeim aeg neile, kes alles teevad üksi oma samme sinnapoole ehk kellel sellist taustsüsteemi ei ole, et raha taskus, ainult õpi ja pidutse, naudi neid nn ülikooliaastaid. 20ndatel ei võeta noort kogemuse ja hariduseta inimest tõsiselt (mistõttu pidingi nihverdamise ära õppima). Selline kole nõiaring – hariduse saamiseks pead tööle minema, kuna pead seal linnas enda elamise kuidagi kindlustama, aga tööle sind keegi ei võta, sest sul ei ole kogemust ega haridust. Kuskilt otsast hakkas hargnema, hargnes sedapidi, nagu paljudel – töökoormus oli suur, et saada kätte oma miinimum, mille eest jaksasid vaid üüri maksta ja oligi kõik. Haridus jäi tahaplaanile, sest tühja kõhu ja tööväsimusega hilisõhtul koju saabudes palju ära ei tee. Siiski, pole halba heata – töökogemus ja elutarkus, kasvõi selliste aegade üleelamised õpetavad elust ja endast nii mõndagi. Ka teistest. Kes mõistab, toetab, kes vaatab, et oled mõttetu könn, kuna pole ägedaid asju, paberit, pidusid. Algul põed, hiljem on kergendus, sest tead, et mõttetust könnist on asi kaugel.

Selline õhetav nooruke ma umbes 9 aastat (vist?) tagasi olingi. Õigemini, selleks ajaks olin ma Kaupsis juba mõnda aega olnud – ehk siis vana kala. Vanusega tuleb vist see ka, et ei põe, milline sa piltidel oled – mäletan, et kui neid nägin, olid need jubedad. Nüüd on sama tunne, nagu lapsepõlvepilte vaataks – no ei saa ju häbi olla! 😀 

Siis tuleb see aeg, kui oled oma sõbrad ja suhted suure koormuse tõttu tagaplaanile jätnud või ära sokkinud, aga töökogemus ja enesekindlus muudkui kasvab. Mõttetuks könniks pidajad tahavad tohutult teada, kuidas tööd tehakse, sest nad ju lõpetasid siis enda hariduse, aga pole päevagi tööl käinud ja on järsku sõbrad. Või löövad kahte kätt kokku, oi, kui tubli ja äge sa oled.

Suhete kadalipp on ka tehtud ja see on asi, mida mina 20ndatest ei jää igatsema. See ka paras virrvarr – on need vägevad mehed, kes lubavad ei tea, mida, on neid rahamehi, kes on tohutud võimsad “oo ostan ja teen välja, aga misasja sa ei vaimustugi sellest, et mul on pangalaenuga äge korter ja bemm garaažis?” ehk siis seda mainstreamirippieces, kellel peaks ideaalne elu olema, aga samas justkui tühjus, kes ei vaevugi päris sind tundma õppida, vaid otsivad mingeid oma standardeid. Ja on neid kelle tõttu hakkadki mõtlema, et jeerum, äkki mul on madalad standardid, et mul ei ole geelküüsi, ägedate autode vaimustust ja seda, et mulle peaks muudkui välja tegema. Ja pidev enda tõestamine, mängude mängimine, juramine – mingi tõmblemine käib, no milleks. Kunagi pole keegi kellelegi piisav, pidevalt on tunne, nagu oleksid hindava pilgu all – hmm, loomulikud pruunid silmad, mitte läätsed – pluss, aga läbipaistvad läätsed ehk pime – miinus, nats suur kann – miinus, äkki ka pluss, pole oma kodu – miinus, jalad võiksid pikemad olla – miinus… jne. Selline tunne, et peaksid otseses mõttes enda nahast välja hüppama.

See jura sai läbitud. Ja kuigi oli mul tunne, et ma ei saa iial kellegagi ehedat sidet tunda, rääkimata sellest, et elus koos edasi minna ja peret kasvatada ning kuigi ma olin juba sellega leppinud, isegi rahul enda töönarkomaani staatusega, siis mul on siiralt hea meel, et see nii ei läinud, sest õnneksõnneksÕNNEKS astus Jaanus minu poodi ja asjad kuidagi väga juhuslikult (või siis mitte) loksusid paika. (Oh, kui pikk lause.) Oma ehedusega paneb ta teistele “vägevatele” pika puuga ära ja seda ma olingi otsinud.

Niisiis, jõuangi sinnani, miks mul on osaliselt õhin. Mitte, et vanus oleks mingi oluline number ja verstapost, aga siiski – praeguseks on mul üsna palju läbitud, õigemini piisavalt, et olla heas mõttes isekas. Ma tean, kes ma olen, kust ma tulen, mida olen läbinud ja tean piisavalt, et mitte tunda valehäbi, mida 20ndates tihti tundsin. (Häbi rahapuuduse, madala töö ja palga, hariduse puuduse, hakkamasaamise, mille iganes pärast). Valehäbiga, ok, teen veel tööd edasi, sest kes ikka seda tunnistada tahab, et pole eluga sellisel järjel, nagu naaber. Aga see on rohkem hetkeline emotsionaalne mõte. Kui edasi mõelda, teab igaüks, et asjadel on mitu poolt. Võib-olla naaber on muus mõttes õnnetu, kes teab. See selleks.

Mingi teatud ring hakkab moodustuma ning mingid seosed hakkavad tekkima. See, et ma nägin põrgulikku vaeva, nälga, nuttu ja üksindust (sest teised ju pidutsesid, kui ma olin vara hommikul tööl või öösel õppisin), on asja eest. Ok, ok, ma pidutsesin ka vahel ja khm.. põhjalikult. Aga see on ellujäämine – mina, kui sotsiaalne olend oleksin vist ilma paraja koguse reaalsusest väljumiseta lihtsalt otsad andnud – kuul kerre ja Emajõkke hüpanud.

Ma tean, et raskused, mis ette tulevad, ei löö mind enam verest välja ega jalgu alt ja ammugi ei ole ohtu, et ma sinna kuskile ära kaoksin. Ma olen igasugust jura näinud ja elu on näidanud, et mida iganes sa teed, et neid nn riske minimeerida – shit happens. Ja sa tegeled sellega, kui happens. Mida rohkem sa tead, et see on lihtsalt üks elu osa ning mida rohkem oled pidanud end kuidagi läbi raiuma, seda osavam ja konstruktiivsem sa hiljem lahendamisel oled. Ja seda vähem sa põed ja analüüsid, et miks minuga nii ja miks miski ei õnnestu, see hala.

Igatahes, ma tunnen end enda nahas hästi, 20-ndates sain päris põhjaliku elukooli ja ei vahetaks kogu seda teekonda mitte millegi muu ega kergema vastu. Sest ausalt öeldes, kui mõelda, siis ma ei tea ühtegi inimest, kelle elu ma elada tahan. See on nii hea tunne, kui saad aru, et kõige lihtsam ja edutoovam asi, mida sa üldse saad teha, on olla sina ise ja usaldada enda sisetunnet. Ma olen nii palju feilinud just seetõttu, et tegin asja, mida arvasin, et peaksin, sest nii tehakse ja keegi andis “head nõu” või arvasid, et saad kellegi heakskiidu osaliseks. Nüüdseks olen päris mitu korda juba tõestuse saanud, et ainult iseendaks jäämine on kogu kammaijaas kõige tähtsam – ma saan öelda, et tegin kõike ise ja ma tegin hästi. Mind ei hirmuta enam ka see, kuidas elu edasi läheb – vaene, rikas, õnnetu, õnnelik – ma saan hakkama.

Nii, et 30-ndad, lase tulla!

30

 

 

Advertisements

12 thoughts on “Sellega kuulutan enda 20-ndad lõppenuks

  1. Ehk siis said 20 nüüd? Tegelikult vist said ikka 30, ehk lõppes kolmekümnendates oleks ja alustasid oma neljakümnendat aastakümmet. Just niipidi käib see. Mõtle ise, Johanil on ju praegu esimene eluaasta. Kui ta 1 saab, siis hakkab teine jooksma. Täiskasvanutel samamoodi.

    Meeldib

    1. Selle peale ütlen poteito-potato. Nagu nimetan teismeiga teismeeaks (üksteist, kaksteist, kolmteist), nimetan ka kahekümnendaid (kakskümmend üks, kakskümmend kaks jne). Ma ei mõelnud seda, et käin kahekümnendaid-kolmekümnendaid, selles mõttes. Nagu ka 15 aastane ei ütle, et olen kahekümnendates. Kuigi, loomulikult ma tean, et seda nii arvestatakse – käin neljakümnendaid, jee 😀

      >

      Meeldib

    2. Emm… minu jaoks on see küll täiesti valepidi loogika. Jah, sajandeid arvestatakse meil nii (1600-1699 on 17. sajand eksole), aga kümnendid on ikka kümnendid. Kui keegi ütleb, et on üheksakümnendatel sündinud või elanud, ei tähenda see ju näiteks 1986. aastat. Samamoodi kui toimub stiilipidu ja palutakse riietuda seitsmekümnendate stiilis, ei riietu keegi nii nagu seda tehti 1960-1969. Seega kui inimene on vanuses 20.-29. on ta ikka kahekümnendates ja 30.-39. ikka kolmekümnendates. Kui saad 30. siis oled selleks ajaks elanud 30 aastat ja hakkad käima kolmekümnendaid, mis siis tähendab aastaid 30-39. See teistsugune arvestus (millest sina räägid) tuli minu teada kunagi käibele naljana, et inimesi (kellele vanus miskipärast tähtis on) veidi õrritada.

      Liked by 4 people

      1. Hahaha,no mul polnud ka enne ülikooli minekut aimugi,mis vōi kus see paabelimaja on,piinlik veits 😀

        Aga jeee,30ndad on täiega lahedad 🎈

        Meeldib

  2. Esiteks, kõike head ja paremat uue saabunud aastanumbri puhul.

    Teiseks, tahtsin öelda, et praegu 20-ndates olles, mul vähemalt, tuleb aeg-ajalt ette ka neid hetki, kus ma oma puuduliku hariduse pärast põen. Aga need mööduvad, kui ma tuletan endale meelde, et mu oma ema läks 40+ vanuses bakalaureust omandama.

    Liked by 1 person

  3. Hilinenud õnnesoovid! @-}–

    Mina kadestan naisi, kellel on volüümikas pepu 😀 Oma pliiatsi kujulise keha juures pean ränka vaeva nägema, et vähemalt trenniga mingi peps saavutada.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s