Palun teist last, pliispliispliiiiis!

Jutustan ka jälle vahelduseks. Johan sai 21.12 5-kuuseks. JUBA! See on ju peaaegu 6 kuud ehk pool aastat ja pool aastat on peaaegu aasta ja aastane on peaaegu lasteaias. Selline on minu ajaarvestus. Hambad, värgid, kasvav rahutus ja uudishimu – tavaasjad toimuvad (meile maailma eriliseimad, muidugi). Tõuseb põlvedele ja saab aru, et nii saab ka edasi. Ei rooma, õigemini käputa veel.

Mis sõna see käputamine on? Jube sõna minumeelest. Arst küsis kas roomab või käputab? Ee, ma ei tea? Käputamine on see, mida enamasti nimetatakse roomamiseks ehk kätel ja põlvedel läheb edasi, roomamine on see, kui nühib, nagu sõdur mööda maad end edasi. Noh, ok, ei rooma ega käputa vabalt, aga mõlemat igatahes vaikselt üritab ja vahel saab täitsa ilusti edasi.

Üldiselt toimub see, et sünna on peetud, 30-se naise tunne on peal ja kuidagi äge on olla. Aga see võib ka sellest olla, et võtan suure magneesiumi ja B-vitamiini sisaldusega imetava ema vitamiine. Nagu antidepressant ehk siis kordan kõigile – võtke vitamiine. Isegi juuksed ja ripsmed hakkavad endast elumärki andma.

Siis käisin Järve Keskuses Käsitööjaamas ja ostsin nii nunnut meriinolõnga, millest Johanile villast kombekat koon. Ma ei saa üle ega ümber – ma armastan käsitööd. Ei ole paremat tunnet, kui näed, et saad ise midagi valmis, pealegi, ülihea stressimaandus. Omaette pusid seal ja kood, mõtled mõtteid, peas sõimad kõik läbi, keda tahad, siis mõtled, mis kõik on hästi, siis mõtled, et ohh, üks hea lugu tuli meelde, ei tea, mida süüa tahaks, millist kodu ma tahaks, millised nõud seal oleksid, millal see kombekas valmis saab … Vaikselt mõtled rahus suvalisi asi, millele pole aega mõelda. Kuni Johan mängib või magab.

Jõulud ajavad nats ärevile. Mitte, et oh, lahe, jõulud, vaid issand, kuidas me siia-sinna jõuame, raha tahaks hunnikuga juurde saada ja aega ka. Jaanus on nii ületöötanud, et jube. Tegelikult, see on normaalne, aga kõik muu asi juurde, nagu aasta lõpp, muud kohustused ja pinged – see on liiga palju. Ja eile andis keha märku, et sai palju jah – jäi haigeks. Ok, arvasime, et külmetas end, ju läheb üle, teed ja soojas olla. Täna on täiesti siruli maas, kraadis, üle 39 palavikku. Õõõõhhh. Ma ei saa kannatada, kui mu lähedased on haiged, ma tahaks aidata ja teha midagi! Jubejubejubeee.

Peamine, et Johan haigeks ei jää. Keelan Jaanusel Johani või minuga kontaktis olla (et Johanile külge ei hakka). Igatahes, tegin täna apteegituuri, erinevad teed, ingver, sidrun, mesi, palavikualandaja, paksud villased tekid ümber, villased sokid jalga ja mitte üks liigutus töö poole! Ostsin talle ka B-vitamiini, magneesiumi ja mingite muude asjade toidulisandit, mis on pingeliseks ajaks, väsimuse, kurnatuse puhul. Igatahes, mul täitsa suva, mis meil jõuludel laual on (ei ole suva, lihtsalt pole nr 1), peamine, et perega on hästi, tervis ravitud, meeled turgutatud. Ja küll lauale ka midagi orgunnin, kuigi tegin planeerimata apteegiarveid ja need ei ole väga väikesed. Jee, detsember.

Apteeki olen üldse sel kuul palju raha jätnud. Lisaks erinevatele vitamiinidele, ostsin Johanile ka tema nahaprobleemi jaoks kreemi, Atolys. Potska oli vist 25 €, aga toimib. Mul on endal ka ülitundlik nahk ja alati kehakreemidega jama – küll hakkab vastu, ajab sügelema, niisama rullib. Olen kasutanud kookosõli, mandliõli, porgandiõli, neid omavahel seganud, sada imet teinud, aga koguaeg ei taha õlisid panna. Nüüd siis tean, et mõni beebikreem on ülihea ja ma ei tea, miks ma varem selle peale ei tulnud. Selline tunne, et kui panen beebikreemi, olen ise ka mingi titepepu järgi lõhnav või ma ei tea, mida ma mõtlesin.

Igatahes, apteekidest nii palju, et ma vist armastan Südameapteeki. Mulle meeldis koguaeg Apotheka, kõik see kujundus, valik – äge. Aga avastasin, et millaliganes ma Südameapteeki lähen, ALATI on seal mingi raha kliendikaardil. See vist koguneb nii kiiresti, sest ma pole eriline apteegis šoppaja üldiselt. Eelmine kord jälle, et oi, 2 euri, kas võib maha võtta.

Eile sain Johanile uue kombeka ka! Ostsin kasutatud kombeka, põdesin, kas on hea, korralik, ilus. Huppa Luxury kollektsioonist tumesinine ja oh, kui õnnelik, ma olin, kui see pakk tuli. Nii korralik ja nii mõnus, et tahaks ise seal olla. Täna magas selles mitu tundi õndsat und. Tal oli muidu Huppa sulekottkombekas, mis oli ülisoe ja mugav, aga jäi väikeseks. Sulekombekal oli see jura ka, et lukk oli lühem, kui oleks võinud olla ja kombekat ei saanud täies pikkuses eest avada, vaid jalad jäid sisse. Mis tähendab seda, et kui laps magab, jõuad tuppa, tahad teda äratamata riidest lahti saada, siis see oli suht võimatu. Ja selga panemine ei ole ka nii, et paned ta kombeka peale, lukud kinni, minek, vaid topid jalad sisse ja siis saad luku kinni panna. Kui see tekitab mingit ettekujutust. Panen siia ühe mobiilipildi ka. Algul põdesin, et on liiga plikalik äkki. Aga tegelt on lahe ja stiilne, ei krabise, ei ole kohmakas, tõesti Luxury it is. Vaatasin, et ühel lehel on selle täishind 110€, soodusega 65, kui õigesti meeles. Mina maksin 26 (kombekas, müts, juurde pani sokid ja papud ka). Mulle meeldib lahedate emade kommuun, kus jagamine käib.

huppa

Muidu veel seda, et alles eile panime natuke jõuluvärki tuppa – tõime kuuseoksad ja kaunistasin ära, riiulile ka mingid tuled. Kuusega on see asi, et olen vist vanaks ja teadlikuks saanud – mul on süümekad puid maha võtta, et inimestel oleks toas tilulilu ja “aga mulle meeldib ju kuuselõhn!” (mulle tõesti meeldib kuuselõhn, kellele ei meeldi). Igatahes, jubedad süümekad. Nii palju puid läheb, et rahvas saaks kuuse tuppa. Võtsime oksad ja sellestki oli kahju. Aga tore on. Love-hate.

p2020022

Üks teema veel, mis mind on painanud peaaegu iga päev. Ma olen ülikärsitu inimene ja olen muudkui mõelnud, et kas ja millal ma teise lapse saan. Ma pean seda teadma KOHE. Ma tahan ära otsustada ja planeerida elu selle ümber, kuidas kõik toimima panna. Endal titt kaenlas, magamata, sinine nägu peas ja ulun, kuidas pole aega, aga muudkui mõtlen teisele lapsele. Ma ei tea, mis värk on.

Igatahes, Jaanusele eile siis JÄLLE rääkisin, et kuule, kas sa arvad, et võiksime teise lapse veel saada ja ma ei taha, et pikk vahe sees, et saaksid koos kasvada ja korraga need mured ära ja. Otsustasin isegi seda, et hoian Johani asjad alles, mille kavatsesin küll müüa ja anda. Näiteks, turvahäll. Mõtlesin, et no, kallis ost oli, seda uuesti teha ei taha ja kellegi kasutatud ammugi ei usalda. Ma hoian oma teisele selle alles. Või paksemad kombekad, ägedad bodyd, asjad.

Jaanus on selle teema peale koguaeg natuke nagu silmi pööritanud või naljaks pööranud, kuigi tegelikult ta tahaks ju ka teist. Asi ongi selles, et majanduslikult on meil raske. Oleks see asi paigas, siis poleks üldse küsimust, aga lapse saamine ja kasvatamine võtab tohutult raha. Üks asi on see, et ok, praegu beebi, saab hakkama (juba mega kulutused), aga kui kasvab, riided, lasteaed, kool, need tasud. Ohjeeber.

Mulle meeldis siiski ühe lugeja kommentaar, kes ütles, et teist last küll seetõttu tegemata ei jätaks, sest kes teab, mis on 10 aasta pärast. Isegi, kui praegu oleks raha, kes teab, et siis ka oleks ja vastupidi. See on nii kõlama jäänud. Ma ise olen ka seda meelt, et jah, meil on paar rasket aastat, aga aeg läheb mööda ja kui jääme mõtlema ja planeerima, siis ei tule teist. Raske, aga kui ikka mõnus perepunt koos – ma arvan küll, et pigem on see lahe ja toetav keskkond. Kolmanda puhul tuleks ehk rohkem mõelda, aga teine … Ennast ja Jaanust tundes – me panustame palju, et tagada perele mõnus elu. Hetkel on see ka, et firma on noor, nii palju muudatusi, aga mul on tunne, et oleme täiesti õigel teel.

Igatahes, jutt läks laiali. Küsisin eile, et kas ja millal võiks. Jaanus vastas nii normaalselt, et noh, logistiliselt peab paigas olema, kui Johanil jalad all ja saaks kellegi hoida jätta, kui uus beebi majas, et algul veidi aidata. Umbes see vanus. Ehk siis sain tema “jah” sõna, et muidugi teeme teise veel. JEEE! Mul tekkis elevus 😀 Rääkisin, et majanduslikult on mõttekas, et emapalk jookseks normaalne, siis 3 aasta jooksul peaks uus peale tulema. Noh, ok, vaatame ehk õnnestub paari aastane vahe jätta ja ehk tuleb uus peale siis.

Kindlasti lugejad kõik mõtlevad, et no mida see närvihaige mutt veel teisest lapsest tahab, saagu sellegagi hakkama. Ma ise tunnen, et mis siin enam hullemaks ikka saab minna, hahaa. Paljud ütlevad, et on kergem, aga eks see sõltub laste iseloomust – kui tuleb Johan nr 2 ja kui kahene Johan ka veel oma osa nõuab, siis võimalik, et jooksen hullumajja, aga selles hulluses on nii palju rõõmu. Pealegi, lapsed mängivad omavahel ja arenevad ka kiiremini. Pluss veel see, et oskavad üksteisega arvestada või vähemalt läbi suure kakluse ja peksu õpivad seda.

Ma ei teagi enam, mida ma enne lapse saamist analüüsisin, kas saada last või ei. Ma ei saa aru, mis see ei-poolne argument oli. Kusjuures, ausalt. Ma ei jää ju millesti ilma, elu muutub niikuinii, on mul laps või mitte. Peod ja lällamised muutuvad niikuinii. Mõnel ei muutu, see võib päris inetuks kujuneda. Raha kulub ka niikuinii ja tegelikult panebki jalad kõhu alt välja ajama. Ma tõesti olen miljon korda teotahtelisem, kui enne. Enne arvutasin aastaid, millal saaks rahus pensile jääda. Enam ei taha pensionile jääda, pigem selles osas tahaks noorem veel olla, et aeg nii kiiresti eest ära ei jookseks. Selline tunne, et issand, nüüd alles saan aru, kui lahe on olla ja mis point millelgi on.

Ühesõnaga, kui Johan jalad alla võtab, siis tuleb õde või vend ka. Kui õnnestub. Süda ikka ihkab tüdrukut, aga vennad on ka lahedad. See on ehe näide mõtetest, mida kombekat kududes mõtlen – õde või vend, mis nimi, mis riided, kui lahe, appi sünnitus, jeerum rasedus, oh lahe, beebid igal pool. Ideaalis oleks mul hunnik lapsi, kes ringi möllaksid ja ma oleksin The Supermama, kes iial närvi ei lähe, on ülilahe, annab sellist nõu, et eluks ajaks jääb kõlama, ise olen samaaegselt tohutult edukas oma töös ja hobides ning kodu on koguaeg korras. Good luck with that!

Aaa! Ja äge suur maja on ka, mis on rahvast täis, ei lähe kunagi külmaks ega koledaks.

 

Advertisements

27 thoughts on “Palun teist last, pliispliispliiiiis!

  1. Muidugi lase käia! Mina millalgi arvasin, et iial teist last ei taha, aga kui suurem laps juba mingi viiene oki, siis hakkasin nii puudust tundma sellest, et keegi mind nii vajab. Kuidagi tühi oli olla selle suure lapse kõrval. Nüüd on pisikene juba kuu vanune. Oh seda rõõmu. Ja rahaga ongi nii, et need väljaminekud tulevad kuidagi nii sujuvalt, et ei pane tähelegi, et rohkem kulub. Endale ostan lihtsalt vähem nänni.

    Liked by 1 person

  2. Nii tuttav tunne – see teise lapse tahtmine. Kui mul poiss oli nagu Johan praegu, siis ma üldse ei tahtnud teist last, sest nii raske oli ja ise kurnatud jne. Aga järsku käis klikk ära, et kamoon, millal siis veel!? Koos on lastel tore kasvada ja saab ise ka selle “beebijama” (tollal mõtlesin nii) korraga kaelast ära. Ehk siis kui laps oli ca 1a3k tuli tõdeda, et peab ära tegema, sest siis jõuab ehk veel selle 2,5 aasta sisse emapalga mõttes. Ja noh, nüüd ma siin olen. Esimene laps on 2a1k ja ise olen 34n rase 🙂 Tuleb teine poiss ja saame veel ühe tegelase, kes närvirakke kulutab hehe. Meil on praegugi suurema lapsega raske, sest magab öösel halvasti ja endiselt meie kaisus, ei kujuta ette, mis veel veebruaris saama hakkab, AGA ma nii ootan ka! Uus beebi ja meie lapsest saab suur venna – kui äge! Ja kahe mina kahe poisi ema, no on äge! Kunagi tahaks saada kolmandat ka – unistan ikka tüdrukust, kuid see plaan pigem naguke kaugema tuleviku muusika, sest nagu kirjutasid – rahaa…. Sai pikk kommentaar 😀 Ehk siis lahe mõte sul!

    Meeldib

    1. No ma ise mõtlen, et ega kerge ei saa niikuinii olema. Kui selle järgi arvestada, jääks vist tegemata. Pigem las ollagi korraga ära ja tulevad rasked ajad, no siis tulevad, aga ma arvan, et kui aastate pärast mõtlen, et äh, oleks võinud, on kahetsus suurem. Nii lahe, et uus laps tulekul, ma tahaaan kaa! Ja huvi on suur, kuidas seekord rasedus oleks, nüüd, kui tean kogu teekonda, siis ehk suudan rohkem nautida ka 🙂

      Liked by 1 person

  3. Muidugi teine ka jutti! Mul oli esimene laps 7-kuune, kui tuli hirmus teise lapse soov peale, põhjendasin siis mehele igatepidi, miks meil teda kohe ikka vaja oleks ja no mees siis korraks leebus ja ütles, et proovime esialgu ühe korra, et kui tuleb siis tuleb (kuigi ta vist ise lootis, et pigem veel ei tule)… no ja minu õnneks sellest ühest korrast piisas 😀 Loomulikult on mees ka rahul nüüd sellega, et nii ruttu läks kõik, aga sel hetkel ta vist polnud veel päris valmis. Igatahes sündis teine neiu siis, kui esimene oli 1a ja peaaegu 4 kuud vana. Vot see oli hull aeg, sest pisem oli selline beebi, kes ainult röökis nii kui tissi suus polnud, ta ei leppinud isegi niisama minu süles olemisega, rääkimata siis issist. Õueminekud olid meil sellised, et sel ajal kui suuremat riidesse aitasin (talv oli), siis väiksem lihtsalt röökis kõrval (VÄGA valju häälega). Siis avastasin kandelina võlud ja et mu beebi isegi magab seal päeval (voodis ta ei maganud, õues ei saanud koguaeg olla, sest teise lapsega päev otsa ju talvel ei külmeta õues), järgmised kuud möödusid meil nii, et ma kandsin päevad läbi beebit kandelinaga kõhul ja nii ta siis magas seal (olgu öeldud, et ta oli RASKE beebi), varsti oskasin isegi suurema lapse mähkmeid vahetada nii, et beebi oli kandelinas 😀 Igatahes oli see kõik paras hullumaja, kõigele lisaks olin ma lastega üksi, mees oli siis Soomes tööl, vanemad ja muud sugulased elavad kõik kaugel. Aga kui pisem sai juba 3-kuuseks, läks elu ilusaks, ta hakkas vaikselt omaette olemist ka nautima ja mina sain rohkem hinge tõmmata. Ma isegi ei tea, kas see muutus toimus vanuse tõttu või seetõttu, et läksin RPA peale üle. Ma otsustasin, et ma ei jaksa enam seda röökimist kuulata ja kuna algul pidin talle pudelist veidi lisa andma ning iga kord kui ta seda saanud oli,oli ta rahulikum, siis otsustasin proovida, et mis juhtub, kui saabki ainult RPA ja selgus, et ta oligi poole rahulikum. Ausalt, mul oli sel hetkel kõigest sellest, mida teised arvavad nii suva, et ma otsustasin enam-vähem päevapealt, et kõik, mina enam rinda ei anna ja saagu mis saab ja no see mis sai, oli rahulik laps ja mõnusam elu 🙂 Edaspidi läks kõik ainult ägedamaks, nüüd on plikad juba 4a ja 5a ja nad on nii toredad seltsilised üksteisele, kaklevad õdede kohta isegi vähe ja kui vaja, siis kaitsevad üksteist ja hoiavad täiega kokku (nüüd käin mehele peale nagu uni, et meil oleks õige aeg kolmanda saamiseks). Igatahes soovitan väikse vanusevahega lapsi 🙂

    Meeldib

  4. Ah jaa, mu jutt kaldus enne juba nii kõrvale, et pooled mõtted läksid meelest 😀 Igatahes nende aastate jooksul, mil lastega kodus olin, tõusis see käsitööteema ka minu jaoks väga au sisse. Varasemalt kooli ajal veidi nokitsesin käsitööd teha,aga siis ei teinud aastaid midagi, aga eks vist kodus olles tekib ka mingi eneseteostusvajadus või tahtmine oma tööl ka tulemust näha vms ja nii ma käsitöö võlu jälle taasavastasin. Nüüd olen teinud juba 5 aastat käsitööd jälle, veidi ka müügiks ja kohe ei oskagi õhtuti kui lapsed magavad rahulikult mittemidagi tegemata teleka ees istuda, näpud kohe sügelevad 🙂

    Meeldib

    1. Mul on kusjuures alati see vajadus olnud, aga ajaga on halvasti. Nüüd on rohkem võimalust asju teha. Igatahes, su pikk kirjeldus, kuidas teise lapse saamine oli, oli nii lohutav, et selline tunne, et hakka või kohe pihta! 😀

      Meeldib

  5. Saan samastuda. Olin ka kindel kahe järjestikuse lapse soovija. Siin ma ole kahe üliägeda poisi ema, kelle vanusevahe on 2 päeva vähem kui 2 aastat 🙂 Poisid hetkel siis 3,5 ja 1,5 ja saab juba selgema peaga tagasi vaadata ja järeldusi teha. Aga olen aus ja tegelikult ei soovita nii väikse vahega lapsi. 1 aasta oli raske, väga raske. Minu jaoks see iseenda kõrvale jätmine venis liiga pikale, rasedus, aasta imetamist, kohe teine rasedus otsa ja taas aasta imetamist, kokku 3 aastat ei ole sa iseenda keha peremees, minu jaoks oli see lõpuks kurnav ja ma tõesti tundsin vabanemise tunnet kui teise poisi imetamine lõppes, mu keha on jälle minu 😀 ja teine argument mis mulle mõjus oli esimene laps, kes 2 aastasena on veel siiski nii väike, kes ei oska end veel väga hästi väljendada, soovib samuti selles raskes vanuses palju tähelepanu ja tegelemist ja peab oma aega beebiga jagama. Mul olid suured süümekad, kui ma ei saanud suuremaga teha alati neid asju mis ta oleks tahtnud ja vajanud. Kindlasti oleneb kõik tugivõrgustikust ja lapsed ka kindlasti erinevad. Meil lihtsalt klassika kus mees käib esmas-reedeni kella 18.30 tööl ja koduseid vanavanemaid kõrval majas ei ela. Aga elasine üle, suurima abimehe kõhukotiga, imeline abiline kui kaks väikest last. Nüüd on juba elu helgem ja poisid on suured kamraadid ja neid ongi koos toimetamas väga äge vaadata, aga enam nii ei teeks ja olen aus ka teistele seda rääkima. Laps on nii erinev kas ta 2 või 3 aastane, nüüd vaatan et 3 aastane vanusevahe oleks olnud kindlasti mõistlikum ja koos oleks nad saanud samamoodi kasvada, see vahe ei ole nii suur. Positiivne on muidugi ka see et tõesti saab ühe soojaga kogu beebimajanduse aetud ja asjad kõik olemas, mul veel ühest soost ka, on jube mugav ja odav 🙂 kapist alati riideid võtta. Materjaalne pool ses suhtes ei andnud väga tunda, aga annab tunda kui teise lapse emapalk läbi saab, sest siis on tõesti juba lasteaedadega seotud kulutused suured. Olen naasemas tööle, poisid lasteias, õhtuti saan võtta klaasi veini ja elu on ilus, aga jah….oli väga raske. Selline siis minu lugu 🙂

    Liked by 1 person

    1. See oli hea ja aus kommentaar, vähemalt ei tule üllatusena, et mis mõttes niiii raske on. Ma tahaks lühikest hingetõmbepausi küll enne, kui uus tulemas, aga noh ei tea, kui pikale kujuneb imetamine jne ehk siis, milline see paus olema saab. Aga just selle nimel tahaksin neid jutti, et saaksid koos tegutseda ja kasvada.

      Meeldib

    1. Oktoobris tuli esimene palk ja siiani pole küll midagi saanud kõrvale panna. Palk on ok, võiks veel suurem olla, aga kulutusi on ka omajagu. Säästmise mõte on peas küll, ehk saab järgmisel aastal alustada, loodetavasti.

      Meeldib

  6. Ohh ma alles unistan teisest lapsest. Esimene on juba 11 aga siin on aga.
    Lapse isast olen juba u 9 aastat lahus.
    Uue mehega veel lapsi pole, st seda et loomulikul teel meie lapsi ei saa kahjuks. Arstidel käidud ja sealt see vastus.
    Aga kuna oleme pea 3 aastat ise proovinud , siis millalgi tuleb see meditsiiniline tee ette võtta.
    Oi kuidas ma tahaks beebit:) Ja mu pärast tulgu neid kasvõi 2. Kõigeks valmis.
    Aga jah, kaks last suht järjest on hea mõte.
    Su blogi käingi lugemas, sest on huvitav see beebindus. Ja veidigi leevendab selle blogi lugemine meeletut tühjust, mida saaks täita üks väga oodatud pereliige.
    Õnneks on sõpradel kõigil u 1-2 aastased põnnid ja ma mõnuga tegelen nendega.
    Et kui endal ei ole ette nähtud, siis saavad teiste lapsed topelt nunnutamist.
    Maksin Su teemast kõrvale.
    Igaljuhul olen tänulik oma ühegi lapse eest ja tänu temale saan tunda emaarmastust.

    Meeldib

    1. Ma loodan siiralt, et teil õnnestub veel lapsi saada. Ma ise tunnen ka, et tahaksin veel, aga kui peaks juhtuma, et mingil põhjusel enam ei saa (kuna Johani proovisime ka pea aasta saada), siis olen ülitänulik ja õnnelik ka ainult tema üle. Aga teile palju edu ja vastupidamist sellel teel ning ma tõesti loodan, et teie pere saab lisa 🙂

      Meeldib

  7. Ma ütlen sulle, et 2 aastat on mõnes mõttes liiga pikk aeg, nii et hakake aga kohe pihta 🙂 esiteks lastel on rohkem ühist tegemist, mõnel on ju aastase vahega lapsed üks hetk nagu kaksikud, kõike koos ja ühtemoodi ja teiseks, nagunii on magamata ööd ja titemured ja üks rutiin ja süsteem. Keha ja vaim nagunii ei jõua enne puhata, arvan, et selleks peaks juba 5-6 aastat vahet jätma. Et siis mida ma öelda tahan, et kaheaastane näiteks on ka ikka piisavalt titt, siis las olla juba veel väiksem vahe. Kuigi mina kurta ei saa, mul mängivad kahene ja neljane väga hästi koos, ise ei saagi väga aru, aga kõik kiidavad, et hoiavad üksteist ja kaklevad vähe.

    Liked by 1 person

  8. Armas Lilli, elan igati kaasa su tegemiste. Tahtsin lihtsalt öelda, et haigena oleks parem võtta C-vitamiini(soovitavalt 1000mg iga 4h tagant). B-vitamiiniga on see lugu, et ka haigus ise toitub B-vitamiinist, st saab jõudu juurde.

    Meeldib

    1. Jaa, ma tänan, C-vitamiin ongi meil ravimiseks, aga hiljem igapäevaselt B-vitamiin ja Mg, et stress ning tööpinged silme eest mustaks ei võtaks ja keha ära ei nõrkeks 🙂 Tegelikult on nüüd juba päris hea, sai täie rauaga ravitud 🙂

      Meeldib

  9. Olen 30nädalat rase ja esimene laps praegu 2a1k. Uue beebi sündides peaks vahe olema u 2a3k
    Minu jaoks tundub see praegu ideaalne vahe! Plika sai potile õpetatud, praegu õpib end ise riidesse saama. Sööb juba ammu ise ja räägib! Ehk siis kõik soovid ja mured saab mulle ja teistele selgeks teha!
    Lisaks olen juba aasta tissindusest puhanud, saanud vahepeal (enne rasedust) ka väljas käia sõpradega, veini nautida.
    Jõudsin töölgi käia pool aastat! Ja lapse sõimega harjutada.
    Vanusevahe jääb väike, samas ise olen puhanud ja valmis uueks titenduseks!

    Meeldib

  10. Peate lootma, et see teine ikka tulla tahab.

    Me aasta otsa püüdnud (katkemisest lugedes…) ja noh meil ei taha tulla. Sõbrad-sugulased ümber saavad ‘oih’ tiibulisi ja meil ei midagi, üldiselt olen positiivne, kuid vahest tahaks küll maha surra…

    Kade meel lugeda blogisi, meil tüdruk peaks praegu sama vana olema kui teil noormees on…

    Elasin end Sinu kommentaarides välja, I’m sorry 😦

    Aga loodame kiireid triipe sulle! 🙂

    Meeldib

  11. Atolys on väga hea kreem atoopikule, eriti talvel. Soovitan osta rosena.ee poest, seal kõige soodsam, lisaks koguneb iga ostu pealt sahinal krediiti, mille võrra iga järgmine kord alet saada. Aeg—ajalt saadetakse veel lisa sooduskoode. Edu selle teemaga. Meil läks hulluks RPle ülemineku ajal.
    Jõudu igatahes! 🙂

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s