Ma PEAN selle hingelt ära saama

Eile ärkasin suure ehmatusega. Või oli see üleeile juba, päevad lähevad märkamatult kuskile. Ärkasin üles selle peale, et kuulsin kiledat häält ja mõtlesin, et mis jama see veel on?

Ma olen enne ka rääkinud, et mulle ei meeldi magada nii, et Johan on minu voodis. Ma ei saa ise magada, ma olen mures, et lömastan teda, kogemata läbi une tõmblen, kukub voodist alla, sada asja. Ma ei saa aru, kuidas nii paljudel on rahulikum uni just siis, kui laps kaisus. Aga see ei tähenda, et mul seda ei juhtu.

Kui öösel talle süüa andsin (mida ma teen enda voodis), siis ma olin nii kutu, et jäin magama. Mõni räägib, et ärkab lapse iga liigutuse peale, aga mina selline ei ole. Mul on nii magamata ööd ja päevad, et kui vähegi uni tuleb,  olen täiesti kustunud, sekundite jooksul. Näiteks, kui on mõni hommik, mil Jaanus temaga mässab, siis röögivad või möllavad – ma ei kuule. Kui Johan oli umbes kuu vanune, oli mul siis väsimuse tase selline, et Johan röökis enda voodis ning Jaanus, kes magas kaugemal kui mina, pidi mind äratama. Kuna ma ei kuulnud, et Johan karjub. See on muidugi erand, aga on juhtunud. Ehk siis, ma ei usalda ennast, mis puutub sellesse, et Johan magab meie voodis, sest mina ei ärka iga liigutuse peale üles.

Igatahes, jäin magama ja ärkan kell 6 kileda hääle peale üles. Vaatan kõrvale, Johani pole. Ta oli kukkunud voodist välja, pea ees vastu maad, jalgupidi veel voodis. Kuidagi toetudes voodiküljele. Ma pidin ära surema.

Olen kuulnud neid lugusid, et oi, laps kukkus voodist välja ja imik kukkus kuskile jne. Mõtlen, et päris jube, jaa. Aga KUI jube see on, ei tea enne, kui enda lapse sellises seisus leiad. Esimene asi, unesegasena, ruttu sülle, et issand, kas ta on terve, ega ta pooleks ei murdunud, kaua ta seal oli, kuidas ta sinna sai.

Kuna Johan on tohutult liikuma hakanud viimasel ajal ja ma ei usalda enam mitte midagi (täielik pablaja ja ülemõtleja), siis ma panin voodi kõrvale põrandale ühe padja, juhuks, kui ta peaks minu voodisse magama jääma ja mingi ime läbi voodiääreni jõudma. Kuigi oma pablamises olen alati teda voodi üsna keskel toitnud, igatahes äärest väga kaugel, siis tuleb välja, et päris ime see ei ole, kui voodist siiski alla kukub.

Nii, et see padi, mis ma vist samal päeval miskipärast sinna panin, sai kohe kasutust, sest Johan lendas otse sinna. Kuidagi oli keeranud, roomanud, mida iganes teinud. Ma ei taha mõelda, mis oleks saanud, kui ta oleks kõmaki vastu põrandat kukkunud, kohutav.

Võtsin ta sülle, temal oli nägu nalja täis, umbes selline, et oi, kui tore, et mu ebamugava asendi peale nii kiiresti reageeriti. Umbes, nagu tal oleks igav hakanud ja keegi tuli mängima, selline hea meel ja rõõmus nägu. Mina olin seevastu täiesti kaame.

Väike juhtum, aga siiski, süda peksis, oleksin tahtnud nutta, aga nuttu ka ei tulnud, sest ma ehmatasin nii ära, Jaanus oli ärkvel pidi tööasju tegema, läksin tõsise näoga kööki muret kurtma, mis juhtus. Unest polnud enam midagi järgi, kuigi pole hommikut, mil ma poleks unine. Mul oli terve päev süda paha.

Ma ei ole selline pabistaja enne olnud ega ka selline reageerija, et terve päev süda paha ja puha, aga loodus on teinud oma töö. Igatahes, sain selle asja ka nüüd siia dokumenteeritud, enne, kui jõulud või aasta lõpp käes. Nii, et kui Aasta Ema 2016 konkurss veel lahtine, siis jõuan ka ehk kandidaatide sekka. Võimalik, et juba olen, sest julgesin ükskord kirjutada, kuidas imetav ema pool pokaali punast veini ühel õhtul võttis.

Mine tea, äkki näkkab ja võidangi!

Oh, well.

p2020614-3

Advertisements

5 thoughts on “Ma PEAN selle hingelt ära saama

  1. Tuttavad emotsioonid kahjuks. Ma ärkasin ka eelmisel suvel korra öösel. Janu tekkis vist. Äkitselt sain aru, et oot-oot, mul peaks ju siin kõrval üks beebi olema. A kus ta on siis? Süda hakkas sekundiga meeletult peksma ja nägin, et see sõstrabeebi oli põrandal. Õnneks küll ka samamoodi kesk padjakuhja, aga no jumala eest, mul ka terve ülejäänud päeva keeras sees ja needsin ennast.

    Meeldib

  2. Mul poja kukkus samuti ühe korra niimoodi diivanilt alla. See oli kohutav. Laps röökis, mina nutsin ja värisesin nagu haavaleht. Plikat ei jätaks never niimoodi.
    Hea, et õnneks läks!

    Meeldib

  3. Mul ka tütar kukkus 5-kuusena voodist ja ma olin enda peale ikka väga kaua (nädalaid ikka, kui mitte kuid) vihane, et mismoodi see sai juhtuda. Sest mina olen just see, kes kuuleb IGA krõpsu, isegi küljekeeramist. Sel öösel nutsin mina ilmselt palju palju rohkem kui laps ja no ikka väga väga hirmus oli.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s