Esimesed jõulud Johaniga

Jõulud on alati minu jaoks erilise tähendusega olnud. See on aeg, mil pere on koos, laud on lookas, kõigil on lõbus ja mõnus, mured kõrvale jäetud ja igaühel on järsku meelde tulnud erinevaid põhjusi, miks nad siiski on õnnelikud. Seda võiks rohkem ette tulla!

Sellegipoolest ei ole ma ammu mõnuga jõule tähistanud, sest olen kaubanduses u 10 aastat olnud, mis tähendab seda, et jõulud = töö. Sa teed kõike, et teistel oleksid toredad jõulud ja palju kinke, aga enda lähedasi näed minimaalselt, kui üldse, kalapilk ees ning parema meelega tahaksid üleväsimusest teki all olla. Täiesti üksi.

Eelmised jõulud veetsin nii, et olin üsna esimest otsa rase, tööst läbi, liha ei tahtnud (terve raseduse aja hakkas liha vastu), suutsin vist ainult kartulit ja mingit aedvilja süüa, ülim väsimus peal, aga mõtted olid elevil, et huvitav, mis kõik järgmisel aastal veel toimub, kui mul on 5-kuune laps. Ja käes see ongi!

Jõululaupäeva veetsime Jaanuse perega. Ma olen vist maininud, et Jaanusel on suur pere. Õdesid-vendi 3, nendel omakorda lapsed. Ühel õel lausa 5 last ja just neile külla olimegi kogu kambaga kutsutud. Ideaalne suure pere jõul!

See on ehe näide, miks ma tahan palju lapsi – nii suur ja toetav omade inimeste kamp. Lahe oli vaadata, kuidas suuremad lapsed muudkui tegid süüa, mitte, et oleksid pidanud, vaid tahtsid. Kohe tuli meelde minu enda jõulud, kui ka õdedega eelmisest päevast või hommikust hakkasime sööke vorpima. Käib asja juurde. See, kas need kõik ära süüakse, polegi oluline. Väiksemad möllasid niisama ringi. Kisa, juttu, möllu ja sööki oli terve maja täis. Ja see on suur maja.

Suuremad tegelesid ka aegajalt väiksematega, mitte ainult vanemad – ideaalne tavaline/eriline perekond ja jõulud.

Perepoisi sõber tuli jõuluvanaks ja see oli ka nii naljakas. Ikka täisvärk – lapsed õhinaga ootasid, kolistasid uksega, millal juba tuleb, kuni tuli see suur koppkopp ja kisa: JEEE! Johan ehmatas selle üleva õhina peale ära ja otsustas täiesti kõrist röökima hakata, aga pole hullu, rahustasin teises toas maha ja hiljem ühinesime ka.

Laulsime, lugesime luuletusi – igasugust nalja sai!

Johanile võtsime kaasa söögitooli, et tal oleks kuskil istuda, ega peaks koguseg põrandal üksi olema. Kõik toimis. Eks ta muidugi lõpuks väsis väga ära, aga ta oli nii tubli.

Järgmisel päeval ehk 25. detsembril tuli uus jõulumöll, seekord meie kodus ja tulid minupoolsed külla ehk õed, nende lisad, õigemini ühe õe elukaaslane tuli, lapsi õdedel ei ole, ja minu ema.

Olla jõuluõhtusöögi host on päris pingeline, aga nii lahe samal ajal. Ikka tahaks ideaalset kõike – mingeid traditsioonilisi sööke ja erilisi sööke, kaunistusi ja asju. Aga samas, polnud ka hullu piirduda traditsiooniliste söökide ja väikeste kaunistusega.

Minu ainus eesmärk oli see, et kõigil oleks mõnus. Mul täitsa ükskõik kingitustest, riietustest ja millest veel – peamine, et saame kokku ja meil on mõnus. (aga me siiski olime kingituste ja jõuluriietustega varustatud)

Ja meil oligi mõnus. Laud oli ikka täis igasuguseid asju – külmlaud, jõulupraad, jõulukoogid, maiustused, mandakad – ikka nii nagu peab.

Mis asja eriliseks tegi, oli muidugi see, et meil on nüüd laps. No on mingi muu asi õhus, kui on laps ja kui on jõulud. Kuidagi nii armas ja soe on kõik.

Jõuluvana käis 25. ka! Jaanus on nii palju igal pool jõuluvana teinud, kostüüm on tal ka, aga no polnud seekord! Kingsepp käib ikka paljajalu või kuidas see väljend oli. Kostüüm oli maale ema juurde jäänud, aga leidlikud inimesed, nagu oleme – jõuluvana tegemata ei jäänud. Võttis teisest toast enda punase pintsaku, habemeks minu valge torusall ja siis haaras pesurestil kuivava punase pluusi, mille endale turbaniks pähe keeras. Oh, meil sai nalja! 😀

Kingitusi oli nii palju, kuigi iga kord lepime kokku, et ei ole vaja või teeme midagi hästi sümboolset. Aga teemegi sümboolseid ja vajalikke asju ka. Kingitusi oli palju, sest Johanile olid ka kingitused – rohkem avamisrõõmu meile (veel). Jälle luuletused, asjad.

Lauamängud on meie peres au sees, niisiis neid mängisime ka. Johan õppis samal õhtul põlvedel roomama, mida ta hoolega harjutab. Palju veel edasi ei lähe, aga kui tal hea tuju, siis paar “sammu” ikka.

Rääkisin, et Jaanus oli väga haige enne jõule. Igatahes, tema haigus sai läbi, siis jäin mina. Nii, et jõulud olid tõbised. Ainus mõte, et palun jätke Johan sellest välja. Ei jäetud, ka Johan jäi haigeks, nii et 25. öösel ei maganud ta peaaegu üldse, mis tähendab seda, et ka mina ja Jaanus magada ei saanud. Ta muudkui vigises, mul oli tast nii kahju.

Aasta emal ei olnud beebide kraadiklaasi ka kodus, niisiis, 26. hommikul ostsin apteegist kontaktivaba kraadiklaasi. Microlife on firma. Algul mõtlesin, et see ei näita õigesti, aga siis lugesin, et ok, max 5 cm kauguselt mõõta ja otsmikult. Palavik oli ligi 39, Johan, vaeseke oli vesiste silmadega, loid, aga magada ei suutnud. Ema oli veel külas, soovitas keedetud vett lisaks anda, seda me ka tegime, nii, et esimene “lisa” on saadud. Ega midagi, palju süüa, juua, puhkust ja tänaseks on tal palavik alla läinud, tuju jälle hea, jõuluvana toodud mänguasjad laiali laamendatud.

Isegi haige olemine ei võtnud seda sooja tunnet ära, et olid esimesed jõulud. Minu jaoks olid need ideaalsed, sest peamine ongi see, et pere on koos ja kõigil on hästi. Mul pole ammu juba jõuludel nii head tunnet sees olnud, kui nüüd oli.

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s