Emadega ei jamata! Ehk siis – ma olen väga löödud.

 

Esiteks, teatan selle ära, et Johani palaviku põhjus oli teada – üleeile õhtul avastasin väikese, aga väga terava hamba suust. Ma ei tea, miks, aga see tekitas mingisugust ülimat elevust, kui seda nägin. Nagu tahaks tähistada või midagi. Me mõlemad Jaanusega olime elevil.

Jällegi, kui teil ei ole lapsi, siis selge see, et loete ja mõtlete: ok, see eit on kah segi läinud. Aga no olen segi, siis olen, aga need esimesed asjad ja tavalised/erilised arengud tekitavad lihtsalt nii palju rõõmu ja elevust. Mida vanemaks saab, seda rohkem avastamist meil Jaanusega on ja seda rohkem kilkamist, et Johan on meil ikka nii ideaalne ja maailma armsaim ja parim laps, kuidas ta küll nii lahe tuli.

Kui Johan magama läheb, siis talle meeldib kui temaga tasase häälega jutustada. Alati ei tule seda ilusat muinasjuttu peast, niisiis, otsustasime Jaanusega, et teeme talle esimese kingituse emmelt-issilt ja ostsime talle Väikese Printsi raamatu. Jälle, pisarateni liigutav ja nunnu tegu meie meelest, et oh, ostsime tema esimese raamatu ja pühenduse kirjutame ka sisse ning nüüd loeme seda talle, kui magamaminekuaeg on.

Olla kohal nendeks esimesteks asjadeks on ikka päris eriline tunne. Kui rase olin või sünnitama läksin, oli mul nii ja naa tunne, et kas Jaanus saab kohal olla või ei saa, mõlematpidi on ok, aga nüüd mõtlen, kui hea, et oli kõik ultrahelid ja sünnituse kaasas – ikkagi väga eriline asi, mida jagada.

Seetõttu, nüüd ma siis olengi löödud. Las ma räägin lähemalt.

Johan ei ole veel lisasööki saanud, aga eile õhtul olime poes ja vaatasime püreesid ning mõtlesime, et ok, varsti on 6-kuune, võtame mingi püree ja alustame maitsmisega. Lihtsalt üks teelusikatäis esimest sööki. Noh, elevusega valime, mis oleks puhas, ei mingeid suhkruid, segusid, asju. Valisime ühe öko kõrvitsapüree välja ja otsustasime, et õhtul ei hakka enam andma, aga homme siis. Ehk täna.

Ärkasin, nagu laps jõuluhommikul (Ameerika filmides on nii). Kell oli väga vähe, et püreed veel anda ja ma olin nii väsinud, Johan juba mürgeldas. Jaanus ärkas ka, ütlesin, et ok, olge nüüd natuke omaette, ma pean tukkuma. Mõtlesin, et noh, ärkan siis normaalsemal ajal üles ja enne kui Jaanus tööasjus kodust väljub, saame talle püreed anda.

Ärkasin uuesti selle peale, et Johan üsna häälekalt jäuras ja Jaanus ütles, et ok, peab varsti minema hakkama, äratab mind aegsasti üles. Ok, pole hullu, ärkan.

Jaanus : “Aa ja muide andsin paar lusikat seda püreed ka”.

Lilli: “KUIDAS PALUN?!”

what2

“Ilma minuta? Sa andsid ta esimese ampsu pärissööki ilma minuta? Ma tahtsin näha ja filmida ja pildistada ja seda ilmet vaadata ja … mul olid plaanid!”

Jaanus: “Miks sa ei räägi siis nendest plaanidest, ma ei teadnud, et filmida ja mida iganes tahad …”

Ühesõnaga, läks vaidluseks! Mis mõttes, ta ei tea, et see on eriline asi, kui Johan võtab esimese ampsu. See vist ikka mingi meeste värk, aga kui me esimest hammast juba juubeldame, nagu segased ja kui ta näeb, et ma olen Johani järele hull, siis loomulikult tahan ma kohal olla, kui ta maitseb esimest korda sööki! Issand, kui löödud ma olen!

Ma olin nii solvunud, sest ma ootasin, et me saaksime sellest mõlemad osa. See pole mingi täide, et anname süüa, tangime. Vaid see on eriline hetk. Igatahes, ühe “keha” jaoks, kelle nimi on ema.

Sain siis teada, et nägu tegi, nagu arvasin – nagu rohtu või sidrunit sööks. Aga ikkagi! Ma olen nii löödud, et jäin sellest ilma! Raudselt loete ja mõtlete, et ahh, täitsa pöörane, saab seda plägastamist näha küll, aga mul suva, see pole see. Olengi selline ema, kes tahab kõike näha ja ise läbi teha. Ja pilti tahtsin ka sellest!

Haha, muide, ütlesin Jaanusele: selge! nüüd tuleb uus laps teha seda kiiremini, sest ma tahan näha! See oli muidugi naljaga.

Me ei ole Jaanusega tülis ega midagi, aga hommikul tuli ikka teema üles küll. Ja ma olen siiani selline… meh. Ma tean, see pole nii suur asi, aga no minu jaoks miskipärast on. Ma olen see toiduandja koguaeg olnud, mingisugune keha, kes hoolitseb ja siis ei näe seda erilist hetke, mis viib jälle sammukese tema iseseisvumise poole. Mis ma ikka heietan, mul on südames paha tunne igatahes, ilma naljata! Ma pole Jaanuse peale vist kunagi nii solvunud olnud. Ma olen olnud vihane küll, aga no, et nii hingest, et sõnagi ei tule, sest noh, aega ju tagasi ei keera, enam pole midagi teha. Ma lihtsalt nädalate ja kuude kaupa valmistanud, googeldanud, mida iganes teinud, et kuidas ja millal esimene maitsmine ja esimene söök. Ja siis ühel hetkel, ah, andsin paar lusikat seda ka siis. Ahah, ok.

Mul on ükskõik, millest ma kõigest ilma jään, aga mis puudutab pereasju ja minu lapse asju, siis see pole teema, millega jamada.

Muidugi, saan üle, pole mingi… elu muutev teema, aga olgu see viimane kord.

You don’t mess with mama.

queenb

 

Advertisements

16 thoughts on “Emadega ei jamata! Ehk siis – ma olen väga löödud.

  1. Meie preili keeras ennast KOLM esimest korda kõhuli kui ta issiga oli. Fain, et mina ööpäevas 23 ja pool tundi temaga koos olen. Oh seda tähtsat issit. Ma olin tõesti kurb.

    Meeldib

  2. Oi no tuleb tuttav ette, me käisime jaanuaris Jordaanias mehe sugulastel külas ja üks hetk mehe tädi tuleb mingi pahmakaga minu juurde ja küsib, et noh, kas sa tahad lapse esimesi lõigatud juukseid säilitada ka kuskil või? Ma pidin ära minestama, ta oli siis pea kuue kuune alles ja mehe arvates oli ka jumala Ok, et tädi tal juukseid kärpis veidi. 😀

    Meeldib

    1. Appi. Ma ei tea, kuidas mina sellisel hetkel reageerinud oleks. Tõenäoliselt oleksin löönud tohutult lamenti ja hakanud asju pakkima ning esimesel võimalusel koju ära tulnud. Ma ei kannata milligrammigi, kui keegi teine selliseid otsuseid vastu võtab ilma minuga kooskõlastamata.

      Meeldib

  3. Mina oleksin ka väga väga väga väga solvunud 😦 see ON eriline hetk, eriti veel seepärast, et see ei ole lapse poolt “valitud” hetk (nagu esimene hammas, pööramine, käputamine, esimesed sammud, sõnad, jne), vaid üks neist vähestest MEIE poolt valitud hetkedest. Meie otsustame millal ja kuidas ta võtab esimese ampsu päristoitu. Aga ei taha Sind veel rohkem üles keerata 🙂 kui asjad perspektiivi panna ja laiemalt mõelda, on see siiski liivaterake rannas. Muide, minu vanem laps tegi oma esimesed sammud issile, sel ajal, kui mina paariks hetkeks õue läksin. Ma olin niiiii solvunud, kuigi ei olnud otseselt kellegi peale solvunud olla, aga kibe tunne jäi ikka. Nii ootasin oma esimese lapse esimesi samme. Teine laps siis parandas vea ja kinkis oma esimesed tipa-tapad mulle 🙂

    Meeldib

  4. Minu arvates ei reageeri sa üldse üle. Ma sinu nahas oleksin ikka väga solvunud, isegi praegu pea aasta tagasi kui mul poiss hakkas lisatoitu saama mõtlen ma et issand jumal kui mees oleks andnud ilma minuta esimese toidu, oleks ma ta minema saatnud 😀

    Meeldib

  5. Mina mõistan ka seda solvumistunnet. Mul oli aga vastupidine olukord, meest üldse ei huvitanud, kuidas laps esimesele söögile reageerib, kas ma annan seda koos temaga või üksi vms. Ma olin hoopis selle huvi mitte tundmise peale solvunud 😀

    Meeldib

  6. Ohh, ma tean seda “esimeste asjade” ootuse tunnet ja nüüd kahjuks tean ka seda muserdatust, kui mina ei saa olla selles osaline… Mul 1,3 aastane piiga. Tema esimest lisatoitu sain ise anda ja ma olin nii elevil. Ostsin hullu ökokõrvitsa ja lõikasin ja pildistasin ja püreestasin ja pildistasin ja tegin video lapse ilmest jne. Mehe jaoks olin suht nõdrameelne oma kõrvitsapiltidega 😀 Endal ka naljakas tagantjärgi. Aga nüüd, kus ma sain tunda ka seda, kui ma ei saanud olla lapse “esimeses” osaline, siis tuli see postitus meelde ja kirjutan pigem siia, kui räägin mehele (ta vist ei mõistaks seda nii, nagu minusugused emad). Nimelt lapse esimene pats. Mu tüdrukul suht haprad juuksed veel ja ootasin seda päeva, kus nad natuke pikemad, et saaksin talle esimese armsa patsi teha. Mõtlesin, et ostan spetsjomm armsa patsikummi jne, seesama nõdrameelsus jälle. Aga, paar päeva tagasi palusin ämmal last valvata kuni süüa teen ja kui nad siis mõne aja pärast kööki sööma tulid, siis mida ma näen… mu lapsel on pealael pats. Minu suvalise roosa juuksekumminartsuga on nad suutnud lapse õblukesed juuksed väikeseks tutiks siduda. Ma hoidusin silmsidest ämmaga, sest see pilk oleks ta lihtsalt maapõhja neednud, mu huulilt tuli vaid teeseldud “oi, mis sul on, väike armas patsike”. Ma olin ikka päris nördinud. Ilmselt naeran poole aasta pärast jälle oma tahan-ise-esimesena seiga üle, aga praegu, 2 päeva hiljem, olen ikka veel natuke kurb. Tundub nii tühine see kurbus, aga ikkagi… 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s