Ma ei pidanud olema see ema

Mis siis ikka, teen jälle “esimesena” suu lahti ja tunnistan oma patte. Võib-olla mitte esimesena, aga olgem ausad – kes see ikka seda hõisata tahab.

Mul olid plaanid, milline ema ma olen ja milline laps mul on. Ma pidin olema ema, kelle lapsel on ainult arendavad mänguasjad, kes teab täpselt, millisel arenguetapil millist asja ta vajab, et arengut toetada, kelle lapsel ei ole lutisõltuvust, siis otsustasin, et olgu, olen ema, kelle lapsel on lutisõltuvus, siis pidin uuesti ümber otsustama – mu laps ei tahagi lutti. Ei taha ka siis, kui teised emad juba korduvalt ütlevad, et miks sa lased karjuda, kas tal lutti ei ole.

Ma pidin olema ema, kellel on kord majas – kui on uneaeg, siis laps magab ja ma olen nii mõnusalt enda tegevuste juures ja kui on söögiaeg, siis laps sööb. Ma pidin oma last läbi ja lõhki tundma ning teadma täpselt millal miski toimub ja kuidas ta reageerib.

Siis pidid mu lapsel olema hästi ägedad ja moodsad riided, mina pidin olema hästi äge ja hoolitsetud ema, mitte mingil juhul käest lastud närvihaige moor. Mina ja mu laps pidime käima muudkui inimestel külas, jalutamas, šoppamas, kohvikutes, lasteringides, beebivõimlemistes, ujumises, fotograafi juures. Kui seal on käidud, pidin kodus muudkui kõige tervislikumaid sööke tegema, koristama ja olema ergas, positiivne noor ema. Kellel on mega äge keha, sest imetamine pidi ju kaalu langetama. Minu puhul paika ei pea. Üleüldse, pidin ma nautima beebiiga ja olema pilvedes.

Aa, beebinurk koos enda kaunistatud beebialbumiga pidi ka olema ja selles albumis pidid kõik “esimesed” kirjas olema. Esimene keeramine, esimene naeratus, esimene hammas, esimene lokk, esimene misiganes.

Ja telekat ega ühtegi nutiseadet ei tohtinud ta iial nähagi mitte, rääkimata selle vaatamisest.

Saame tuttavaks, eelkõige mina minu endaga – ma olen ema, kellel ei läinud miski nii, nagu ma aastaid olin enda jaoks välja mõelnud. Johan on vähem kui paari nädala pärast 6 kuune ja ma ikka veel harjun, et ta on minu elus ning et plaanid on lihtsalt väike soovitus, mitte asjade käik, nagu seni oli olnud. Ikka veel planeerin elu vanast harjumusest nii, nagu oleksin üksi – ma ei tule selle peale, et näiteks, enne kodust väljumist võib ette tulla see, et peab mitu korda mähkmeid ja riideid vahetama või et Johanil on mõni päev jauramishoog peal, mistõttu liiguvad absoluutselt kõik asjad aeglasemalt ja et suur koristamine, mille olen ette võtnud võib pikale venida, kuni endal on hing täis ja õues pime. Ja et ei ole enam nii, et ahh, ma võin poole ööni ka seda teha. Ei või, sest 18 paiku hakkab juba Johani õhtune väss end ilmutama, siis on temaga mängimine, söömine, vann ja magamine. Ja magamine võib halvemal juhul venida päris mitmele tunnile.

Ma ei ole äge, särav, moodne, sätitud, ergas, ma ei suuda väga järge pidada, kui kiiresti ta areneb, sest ta areneb tohutu kiirusega, ma ei ole kindel, kas see, kuidas talle lisasööki annan, on ikka õige ja mul pole aimugi, millest tal aegajalt allergia tuleb ja läheb, kuigi jälgin ja muudan enda menüüd. Ma ei ole temaga kordagi fotograafi juures käinud, selga pannud ilusaid komplekte ega koostanud beebialbumit kõikide tema “esimestega”.

Ma ei käi temaga mitte kuskil peale poe, ei käi väga külas, võimlemistes, ringides, värkides. Mul ei ole väga suurt huvi tohutu emmedekambaga suhelda ega muljeid jagada, kuigi see võiks olla kasulik. See tuleb vast sellest ka, et kui jagan infot ja kogemusi, siis ma saan nii palju silmapööritusi selles osas, kuidas on meil graafikute ja nende asjadega. Mis mõttes laps ei maga, ta ju üleväsinud siis jne jne. Pluss veel see kurikuulus tabel laste unevajadusest, mida olen korduvalt silme ette saanud. Ma olen lugenud, jamanud, katsetanud, teen endiselt kõike, mida ma saan – ta ei jää magama ja teiste emadega kogemuste jagamine ning info küsimine on tekitanud minus kerge feili tunde – kui pealtnäha KÕIGIL on kella pealt graafikud ja imetoredad beebid, siis äkki ma teen midagi nii valesti, et minul on paras pähkel ja äkki ta juba kasvab üle pea.

Ma ei tea, kas teised emad on kuidagi osavamad või nende lapsed on rahulikumad, aga Johan on tõesõna sünnist saati nii nõudlik ja vali olnud, et vahel on ta täiesti lohutamatu. Kuni näeb mõnda ekraani. Jaa, ta on vaadanud Jaanuse suurde arvutisse suure põnevusega, telekasse, kui see käib, telefoni. Algul hoidsime teleka kinni, sest ma ei ole eriline teleka vaataja ja pole aegagi selleks. Siis avastasin, et vahel on see ainus viis, kuidas ma saaksin süüa või riidesse panna või üleüldse lihtsalt läbilõikavast kisast vaikust – multikas youtubest käima ja tal on naer näol. KUI KOHUTAV!

Ma peaksin olema lapsevanem ja teda õpetama, suunama, kasvatama, mitte, et ahh, miski muu ju ei toimi. Aga ma vist ei oska, sest mitte miski muu ei toimi.

Mul on piinlik seda tunnistada, aga siin ma olen ja tunnistan – mu laps vaatab telekat ja mina panen selle talle käima. Ma ei pidanud olema see ema.

 

goodmom

 

 

Advertisements

26 thoughts on “Ma ei pidanud olema see ema

  1. Tean seda tunnet! 🙂
    Minu teine laps on hetkel 2-kuune ja jeerum kuidas me jaurame nende magamistega – juba päeval ta ei maga normaalselt ega pikalt vaid teeb aint oma powernap’e ( 5-20min ), aga õhtud/ööd – KOHUTAV! Enamjaolt jääb ta ööunne 12-3 paiku, siiani kõige hullem variant oli kell 5.
    Endal on küll tunne, et ma olen juba kõike proovinud, aga see laps lihtsalt ei mõista magada.
    Plaanisin ka olla ilus, värske emme ja lapsega muudkui beebidega sõbrannadel külas käia ja olla ning nautida, reaalsus on enamjaolt krunn peas ja kodus. 😀

    Liked by 1 person

  2. Ära kiusa end niisuguste mõtetega. Saadan sulle kalli! Muide, minul oli 6 aastat tagasi KAKS nõudlikku beebit (kaksikud). Ma esimest poolt aastat ei mäletagi, on vaid ähmased aimdused sõnulseletamatust väsimusest. Kuidas ma üldse ellu jäin? Blogi pidada ma poleks elus jaksanud… Head ajad tulevad! Varsti vaatad pisar silmis, kui empaatiline ja intelligentne su laps on. Sest ülitundlikud ja nõudlikud beebid seda kipuvad olema. Praegune lõiv tasub tuhandekordselt tulevikus ära!

    Liked by 1 person

  3. Ahh, nende unetundide/vajaduste tabelit ära üldse vaata! See tekitab ainult frustratsiooni! Minul kolm last. Nr 2 on 3,9 ja pole kordagi veel öösel korralikult maganud. Magab ca 30 minuti kaupa ja siis röögib. Aga on ka öid, mil ta röögib 5ni hommikul ja siis nuuksub 7ni, mil hakkan vanemat last kooli saatma. Lõunaunesid ei teinud ta 2-kuusest alates. Lihtsalt ei magagi lõunal. Ja kuna mul on kolm!!!last ja kogemusi 10 aastat, siis ajavad kaagutavad paarikuiste laste (hästimagavate) vanemad päris vihale. Jah, ma olen kõike proovinud, jah, ma olen arstide juures käinud, sensitiivide juures, proovinud igasugu ökokraami, homoöpaatiat jne. Voodit vedanud igas asendis igale poole, elukohta vahetanud jnejne. Ja muidugi kus on, sinna tuleb juurde. Pesamuna, kes sai just aastaseks, ei ole samuti sünnist saadik maganud. Lõunatudud on ammune minevik ja kui nad mingil kujul eksisteerisid, siis olid need 20 minutit pikad, pärast 3-tunnist nutuga kussutamist. Pean lihtsalt leppima faktiga, et mul pole magajad lapsed ja kergelt hüperaktiivsed takkaotsa.

    Mis ma öelda tahtsin on see, et meid on veel! 🙂 iga laps on erinev ja tabelid (ja kaagutavad inimesed) on lihtsalt lisa stressiallikas ja kurat, nagu vähe oleks seda stressi noorel emal, eks!? Keep on going!

    Meeldib

  4. Ahh,ära vaeva ennast nende mõtetege.Sa oled tubli,sa annad endast kõik ja teed kõik et su laps on rahul ja õnnelik.😊Minul on 3 väikest last kodus viimane on 4 kuune kõik lapsed on mul olnud erinevate iseloomudega.Ja mis siis kui talle meeldib telekad vaadata,ega ta siis seda koguaeg ei vaata ja ise tahad ka natuke ise endale aega.Ja magamine on kõigil lastel erinev,minu pisem 1 kuu ei jäänud ilma kussutamiseta magama ja koguaeg kisasas kui midagi ei meeldinud,ma olin nii hädas,aga lõpuks muutus kõik,see võtab lihtsalt aega.Jõudu ja jaksu sulle ja ära pane tähele mida teised arvavad või ütlevad.Sina tee ikka nii nagu sina õigeks pead.

    Meeldib

  5. Sulle ainult tundub, et teistel on ideaalne kõik 😉 paljud ei julgegi ausalt rääkida, kuidas tegelikult asjad neil kodus on, sina aga teed seda ja see on väga väga hea! Lõpuks ometi üks aus elukirjedus lapsega 🙂 Foorumid ja fb grupid on täis ideaalseid emasid (ok, mõnel vb ongi tõesti kõik ainult graafiku järgi ja sünnist saati kõike järgiv laps), kes pidevalt kirjutavad, kui roosad ja õnnelikud nad on ja beebi teeb ka kõike ainult kella pealt ning üldse ideaalne kõik. Aga mis tegelikult teiselpool ekraani toimub me ei tea ju aga suure tõenäosusega on vähemalt 90% täpselt samad mured, mis sul ja mul ka 🙂 värsked emmed (sealhulgas ka mina alguses) loevad kõike seda “head” ja siis sellest tekibi see halb tunne, et miks mina nii ei oska ja ei saa, kõik ju kirjutavad kui hästi neil kõik. Tegelikult saame väga hästi hakkama ja rohkemgi veel 🙂 lihtsalt näide elust siia – ka meil öösel magamisega probleeme aga minu sõbranna, kelle beebi mõni kuu vanem, magab fb beebigrupi kommentaaride järgi nagu väike inglike terve öö 😀 ja küll mina olen saanu sõbrannalt õpetussõnu ja ka pahandada, et miks last magama panna ei oska. Kuid ühel õhtul tegid meie mehed (kes juba varasemast ajast suured sõbrad) jalkavaatamise õhtu, sõbranna mees haigutas pool õhtut ja lõpuks minu mees küsis, et miks nii väsinud, et teie saate terve öö magada (olin juba ammu mehele nutmas käinud ja rääkinud kui tubli meie sõprade laps on ja magab terve öö, sõbranna ju räägib nii aga mina nii saamatu) ja teil pole öist tralli nagu meil. Sõbranna mees aga tegi selle peale suured silmad, et misaaja?! Nad pole kordagi normaalselt magada saanud, terve öö üks kussutamine ja ringi jalutamine, kuna laps magab ainult süles, muidu röögib ainult ja nad ei oska enam mitte kuidagi. Novot siis sõbranna ideaalse magamise juttu 😀 ega mees ju ei teadnud et rääkida ei tohi ja mida ta naine fb grupis kokku kirjutanud on 😀

    Meeldib

  6. Oh ara ole enda vastu nii karm. Eks need kellel veel endal lapsi pole teavadki koige paremini, kuidas peab olema, kaasa arvatud ka mineviku sina.
    Minu esimene laps oli nagu Johan, ok magas ta kull super hasti aga no nii noudlikku beebit ma pole siiani kohanud. Koguaeg pidi tsirkust tegema, omaette polnud nous sekunditki olema, esimene eluaasta kandsime teda koik kordamooda sules. Siis sundis teine laps ja vana rahu ise. Ma tean et sa ehk ei taha seda kuulda aga mul aitas molema lapse puhul uned korda saata unekool.
    Mulle tundud sa kull vaga kift ja tubli ema, tee tapselt nii nagu sulle sobib ja olgem ausad koik need ideaalsed instagrami klantspildi emad ei ole paris, reaalsusega pole seal midagi pistmist.

    Meeldib

  7. Ma olen beebiraamatut tagantjärele täitnud ja siis pole ka paljude sündmuste peale tulnud, mida sinna sisse kirjutada. “Minisünna” pilte pole jõudnud ka enamasti õigel päeval teha. Kadestan inimesi, kes on järjepidevalt iga kuu samas kohas numbriga pildi teinud ja siis sellest 12 kuu popurrii kokku pannud.

    Meeldib

  8. Nii hea on teie lugusid kuulata! Tekib kohe parem tunne. Ma ei ole olnud põdeja selles osas, et mida teised kõik ütlevad, aga mis puudutab Johani, siis tuleb ikka see tunne, et äkki teen midagi valesti ja ei taha ju päris mööda ka kasvatusega panna, niisiis, teiste kriitika mõjub ikkagi. Aga väga hea, ma sain kindlustunnet juurde, et meid on veel ja päris läbikukkujana ei pea end siiski tundma 😀

    Meeldib

  9. Minu esimene laps oligi ideaalne. Ausõna!
    See teine aga täpselt selline nagu sinul Lilli. Absoluutselt mitte miski ei sobi. Sünnist saadik jube nõudlik ja riiakas. Esimest kahte kuud ma ei mäletagi. Siiani käin klomp kurgus ringi. Täna lõpuks pääsesid kraanid jälle valla ning ulgusin korralikult. Olen tõeline närvihaige. Rinnaga toitmine kurnab mind veelgi lisaks kõigele. Miks minul see õigesti välja ei tule ja nii kuradi raske on? Kuigi mul on teine laps siis lubasin ka kõik “õigesti” teha. Aga ma tõesti tõesti ei jaksa enam ja kaalun pudelipiima peale üle minekut. Vot selline ema olen mina. Lähedastele ei julge isegi piiksatada oma plaanist. Häbi on.. Minust ei ole midagi alles enam. Vare, närvihaige vare.

    Meeldib

    1. Madalseisudel ja närvihaigetel päevadel ma tunnen sama, et mitte midagi pole alles, see on kohutav. Ja eriti kohutav, et neid päevi on päris palju. Ma olen korduvalt Jaanusele öelnud, et ok, ma lõpetan vaimuhaiglas või ei tea, kus. Kuidagi läheb see mega hull seisund mööda ja saan jälle hakkama. Imetamisega mul muud muret pole, kui see, et võtab nii nõrgaks ja läbi. Aga imetamine on teema, mis viib paljud emad hullumiseni, nii, et sul on igati õigus seda tunda. Tean inimesi, kes on samal põhjusel pudelile üle läinud, elu on palju kergemaks läinud. Minumeelest need nn standardid ja sajatajad teevadki asja keeruliseks ja süümekad ongi need, mis meist sellised vared lõpuks teeb. Pea vastu!

      Meeldib

  10. Super blogi Lilli! Aitäh aususe eest ja et kirjutad asjadest täpselt nii nagu need on!
    Minu preili on poolteist nädalat vanem kui Johan ja nii paljud mõtted ja tunded, mida kirjeldad, on mul väga sarnased. Meil ei ole ka ainult linnud ja liblikad siiani olnud kuna korralikku ööund pole õnnestunud magada alates pisikese päti sünnist peale, kuid vaatamata kõigele olen nii nii õnnelik, et meil on selline armas ja tubli laps. Ning ma tahan ka juba teist! 🙂
    Pidage vastu ja olen 100% kindel, et ühel hetkel õpib Johan selle magamise värgi ära!

    Liked by 1 person

  11. Tead, ma olen nii kaua selle üle juurelnud, et kuskohas te kõik neid ideaalseid emasid näete? Mul on tunne, et see on paljudel justkui stampväljend, et “igal pool on ainult ideaalsed emad”, aga kus see igal pool on? Ma olen olnud üsna paljudes beebigruppides, loen palju foorumeid, väga palju blogisid ja mul tuleb heal juhul pähe kaks inimest, kelle puhul tõesti saab öelda, et no kõik tundub tibens-tobens. Kas päriselt ka on – ei tea. Samas põhjust kahtlemiseks ei näe.

    Igalpool mujal torkab ikka silma, et igaühel on omad mured. Kel väiksemad, kel suuremad. Ja siis muidugi oleneb palju ka sellest, et kuidas nendesse asjadesse suhtutakse.

    Ma praegu näiteks võin igal võimalusel oma nooremat kiita, et magab suurepäraselt. Ja katsugu keegi seda mulle ette heita peale seda tralli, mis ta esimesed kaheksa elukuud (ning esimene laps esimesed 18 kuud!) korraldas. Aga noh, ma muidugi tol ajal suhtusin sellesse ka pigem huumoriga. Muidu oleks vist väga suur madalseis tulnud, sest ilmselgelt suudab üks kahe väikese vanusevahega lapse ema taluda ainult teatud arvu magamata öid. Ma olin sellest taluvuspiirist kindlasti kahe jalaga üle.

    St. ma ei saada kriitikanoolt sinu suunas – sa oled äge, Lilli! Vaid ma lihtsalt ei mõista, et kuskohas siin see kauaigtsetud ausus ja päriselu on? Minu meelest tunnevad ju väga paljud väikelaste emasid nii ja vähemalt need, kelle blogisid ise loen, ka kõiki neid tundeid on väljendanud. Ehk siis ma ei näe siin haruldust, vaid see on ju tavaline 🙂

    Ja nagu öeldakse: kõik möödub! Ja mida ei öelda on see, et siis tulevad uued probleemid 😀

    Meeldib

    1. Ma vist loen vähe beebiblogisid, aga teiste vanematega suheldes, beebigruppides olev jutt ja paljude muude tuttavate lood/õpetused/ettevalmistused/”beebitegevused” tekitavad minus küll selle tunde, et ma nagu oleksin kuskil mujal maailmas, et asjad pole päris nii või ei toimi, mida nad justkui raudkindlat tõde muudkui korrutavad. See paneb nad kulmu kortsutama, mind ümber veenma või hinnangut andma. Mina arvasin alati, et see ongi tavaline, aga kui ma saan nii palju kuulda seda ahhetamist teiste poolt, siis ausalt, on paha tunne küll ja mulje, nagu midagi on siin jama. Aga eks ongi paremaid ja natuke vähem häid päevi.

      Meeldib

    2. Täpselt nii! Olen ka alati hämmingus kui öeldakse sellistes blogides, et tänud aususe eest jne…et selline see päris elu just on ja teised tahavad nö ideaalsed emd näida. Ma ei tunne ühtegi sellist inimest, kes sooviks mingit võltspilti jätta endast, samuti pole netis kohanud. Ja samas tunnengi ka päriselt emasid, kes suudavad lastega toime tulla kodus ja selle kõrvalt magistrikraadi/doktorikraadi teha, väsimusest ja kurnatusest hoolimata. Elud on t6esti erinevad, aga see ei tähenda, et üks on ausam kui teine.
      Ja üldse ei soovinud selle konkreetse blogi kohta midagi halba öelda 🙂 lihtsalt mõtisklesin sel teemal. Aga kõik need praegused blogid räägivad ju asjast ausalt!
      Ja minu silmis on kõik naised, kes oma lapsi südamest armastavad, head emad! Vahet ju pole, kes mida jöuab, peaasi, et laps tunnetab ema soojust ja hellust.

      Meeldib

      1. Tegelikult on nii, et laste kasvatamist ei saagi eraldi vaadelda – sinna kuulub kogu keskkond ja olud, kuidas elatakse. See, et keegi jõuab beebi kõrvalt doktorikraadi ära teha, on väga hea, aga oleme nüüd ausad – see pole AINULT emas ega selles, kuidas ta lastega toime tuleb, kinni, vaid kogu kompotis – kas tal on rinnalaps, kui tihti ta sööb või saab RPAd, kui palju laps päevas magab, kas tal on vanemad, sõbrad, tuttavad, hoidjad, kes vaatavad lapsi, kuni ta on ära või õpib, kas saab mees lapsi tihti vaadata ja toita ega pea olema pikalt tööasjus ära. Sest reaalsus on see, et üks beebi või väikelaps ei saa üksi kodus olla, kui vanemad mujal toimetavad, selge see. Mina võin ausalt öelda, et selliselt elades, kui meil ei ole vanemaid ega tuttavaid, kes last hoiaks ja kui elukaaslasel on tihedalt tööd, kui pole võimalust hoidjat palgata ning kui laps on tähelepanu osas nõudlik ja sõltub söögi osas enamuse päevast minust, siis mina ei saaks kooli minna ega suuremat sorti projekte hetkel käsile võtta ning ma ei pea end kuidagimoodi halvema emana end tundma, kui need, kes saavad sellel ajal oma kraadid kätte – kõik on väga suhteline. Ja ma tean ka, et see ju nii ei jää. Hetkel oleme meie 3 ning ei mingit lähedalolevat taustsüsteemi, et saaksime vajalikul hulgal muude asjadega või kasvõi päevase tukkumisega tegeleda.
        Teised blogid on tõesti ausad, ma ei ole neid palju lugenud, ma lihtsalt kirjutan endale ja neile, kes loevad ega võistlegi, kes on ausam ega pole väitnudki, et teised blogid on võltsid. Mul tõesti selles osas statistika puudub, sest ma pole väga agar blogide lugeja, ainult väike hulk. Aga põhiline, mida mina mõtlesin ja mistõttu mina aegajalt süümekaid tundsin/tunnen on teised emad, kellega siin-seal olen kokku puutunud. Ma ei tea, kuidas KÕIK emad lapsi kasvatavad, aga kirjutangi ju vastavalt enda kogemusele ja on emasid, kes on üsna kriitilised, õpetavad, hukkamõistvad – mitte millegagi siin hetkel ei liialda. Nii, et kui nüüd kuidagi ausate emade tundeid riivasin, siis seda ma ei kavatsenud teha, räägin lihtsalt enda asjadest ja kokkupuudetest nii, nagu on.
        Nagu ütlesid, tegelikult on oluline, mida laps tunnetab ja see ongi mulle hetkel peamine, et tal oleks soe, armastatud ja turvaline tunne. Seetõttu halangi teile blogis oma halvad päevad ja mõtted ära, et seda talle mitte teha 😀

        Meeldib

      2. Muide see konkreetne ema, kelle kraadiomandamisest kõnelesin, teeb seda 3 lapse kõrvalt, kellest üks on beebi ning mees töötab mõned päevad nädalas `lausa teises linnas! Kirjutabki väitekirja konkreetselt öötundidel (beebi ärkab ka veel mitu korda öösel!) – et müstilisi inimesi on olemas! Aga loomulikult, tavaliselt on sellistel inimestel jah vägev taustaabi olemas.
        Aga kahjuks ei räägi ma siinkohal endast 🙂 Minu tänase päeva saavutuseks saab vist see, et jõuan magamistoa kapi ära koristada :D!

        Meeldib

    3. Mulle tundub, et esmakordne kuuekuuse lapse ema on üldse pisut tundlik ja filtrid on tegelikult vahel. Isegi väga sõbralik soovitus võib kurnatud inimesele kõlada etteheitena. Ma arvan, et sealt ka see stamp – mina feilin, teised on täiuslikud. Mis feilib on aga väsinud taju kuuldu tõlgendamisel.
      Selline teooria mul omast kogemusest. Esimene laps saab mul aastaseks varsti. Ja sellest ajast umbes kolmandiku on korraldanud üksjagu keerulisi öid.

      Meeldib

  12. Esimese lapse ajal oleksin võinud kõik maailma asjad korraga korda ajada. Nüüd on juba see saavutus, kui nõud ära pesta jõuan. Upuks vist vapsee sita sisse, kui ämmaga koos ei elaks. Tema õnneks aitab maja korras hoida.
    Ei tea, aga mina igatahes olen ümbritsetud super emmedest ja nende probleemivabadest lastest. Nende jutu järgi vähemalt. Siinkohal räägin reaalsetest inimestest, mitte foorumitest ja gruppidest. Lilli blogi on ainuke sellistest, mida jälgima hakkasin, kuna meil samad emotsioonid läbi raseduse ning nüüd ka laste suhtes. Mina saan siit jõudu!

    Liked by 1 person

    1. Muide, mind lohutab sama mõte. Pealegi, kuigi ma olen vahel nii väsinud, et pea sassis ja ajud koos, siis ikkagi tema aktiivsus ja tegutsemine tõesti teevad väga suurt rõõmu. Mul on lausa põnev jälgida 🙂

      Meeldib

  13. Oh, kui hea on ka minul lugeda. Mu lapsed on küll hea unega ja jäävad tavaliselt umbes tunni-kahega magama, aga öösiti on siiski minu kaisus. Neljakesi ühes voodis on kergelt öeldes kitsas… Noh, kahe põngerja kõrvale mahuvad tegelikult vist tõesti ainult emmed ja kondiväänajad. Mees ulub, miks ma neid ära ei vii. Viigu ise kui tahab. Ma ei puhka ennast küll välja, aga mulle meeldib, kui nad kaisus on. Neile meeldib vist ka. Ega nad muidu tuleks. Aga need “esimesed”…. 😀 mul peaks kuskil need raamatud olema vist jah… ja nuti teema on ka mul siiani, et ei luba ekraane rohkem, kui mina ise vaatan. Teletupsud on peas, masa ja karu tunnusmeloodia kummitab, lemmikud muusika videod eraldi listis jne jne. Õues käime ka. Kogu aeg. Kui just ei saja, pole väga tuuline, külm või palav. Mänguasju pole ka palju, sest need on kolme toa peale laiali hajutatud. Mnjh, tundub, et asi on stabiilne 😉

    Liked by 1 person

  14. Pärast beebi sündi tegid igasugused õpetused ja nõuanded üsna haiget ja tekistasid saamatuse tunde. Kõik teadsid täpselt kuidas midagi tuleb teha aga probleem oli see, et meil ei olnud nendele nõuannetele vastavat beebit. Kuidas ma teen mitmetunniseid käruringe (kui laps ei maga siis vankrisse- hittnõuanne) kui laps polnud 3 kuud nõus minutitki vankris olema? Laps oli niikuinii rahutu (sündis raskelt ka, ilmselt veidi sellega ka seotud), gaasid kestsid aastani (toiduallergiad). Nõuandeid anti väga erinevaid ning enamasti olid need vastukäivad. Nii võtsimegi lihtsalt omaks beebi rütmi ning lähtusime oma sisetundest. Esimese eluaasta lõpuks oli nõudlikust beebist kasvanud tubli ja asjalik põnn.
    Õnneks need titeea probleemid pole alatiseks, aeg lahendab.

    Liked by 1 person

  15. Tere tulemast klubisse! Lohutuseks võin vaid öelda, et ajaga läheb kõik palju kergemaks ja Su enda suhtumine muutub ka vabamaks. Mu laps on hetkel 2,5 aastane ja nüüdseks olen küll lasknud asjadel lihtsalt minna. Tagasi vaadates olen aru saanud, et kogu see põdemine söömise ja magamise jm teemadel oli tegelikult täiesti ebavajalik. Meil ei käi emadusvõistlus.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s