Mõned lasteasjad, mida kiidan ja järjekordse “antidepressandi” avastus

Eelmises postituses sain oma auru välja, aga pean ütlema, et ajaga on tõesti halvasti. Ma olen nii palju mõelnud, kuidas minusugune “olenvägevteenkõike” on nüüd lapsega täiesti jännis ja kuidas teised ei ole. Eks taandub ikka sinna, et lapsed ongi erinevad, olukorrad on erinevad, sest kogu kompotti lisanduvad muud mured ka, mitte ainult lapse kasvatamine. Ühesõnaga, mis seal ikka. Vahel lööb laine üle pea ja tunnen süümekaid, et kuidas ma nii häda olen ja ma tahan ju vähemalt ühte last veel – ei tea, mis must siis veel saab.

Muide, see kogemus ei ole mind selles osas ära kohutanud. Ma tahan ikka veel teist last ka. Paljudel on peale titega jantimist, et eiei, nemad enam ei taha, nii kinni paneb ja jube. Aga ma ei arva, et tahaksin seda lapsevärki nüüd tühistada ja et see paneb igatsema oma lapseeelset vabadust. Üldse ei pane. Ma arvan, et see on minu arengu teekond ka. Mul on lihtsalt vaja rohkem aega planeerida, rohkem kannatust õppida ning rohkem aktsepteerida reaalset olukorda, sest olen selline “kõik nüüd, kohe ja täiuslikult või asi jääb katki”. Mulle peab ükspäev kohale jõudma, et kui ei saa kõike nüüd ja kohe ning täiuslikult, siis ei ole ka midagi traagilist lahti.

Ühesõnaga, õpin, arenen, täienen – saan hakkama. Ja ma tõesti tahan teist veel. Vähemalt.

Jutt läks nüüd pikale, aga tegelikult tahtsin rääkida asjadest, mis meile eriti meeldivad ja mis meie elu kergendavad. Mulle üldse ei meeldi, kui blogide postitused on ainult igasuguseid asju ja tarbimisi täis, mitte elamusi ja emotsioone, aga samas, kellele ei meeldiks hea soovitus ja blogide kaudu saab päris palju infot. Kui ma rasedaks jäin, siis üks suurimaid infokanaleid olidki minu jaoks blogid – mida osta, mida mitte, milleks miski hea või halb on.

Jagan teiega ka seda, mis minu jaoks viimase aja “päästjad” on olnud. Suvalises järjekorras.

GoBabyGo sukkpüksid – kuna sukkpükse oli niikuinii vaja, neid on hea külmal ajal pükste alla panna ja sokkide kadumise pärast pole vaja muretseda, siis ostsin juba need, sest Johan on roomama/käputamise õppimise eas ja nendel on nii põlvedel, talla all kui ka peal takistused. Johan muud moodi viimasel ajal ei olegi kui põlvili või isegi jalalabadel, käed toetavad ees. Ühesõnaga, hull kakerdaja on.

Ma olin tõsiselt üllatunud KUI head need on! Mul on teisi sukkpükse talle ka, aga neid ei kipu nii palju jalga panema, kui gobabysid. Ülimõnusad, pehmed ja mis meile eriti oluline – ei ole tugeva kummiga ega liiga kitsad ülevalt, vaid just laia pehme äärega. Johan on parajalt kõhukas ja pretensioonikas (üldse ei meeldi igasugused kihid ega riidesse mässimised, nagu tittedele ikka vist) ning talle meeldib nendes väga olla. Ostsin tavalised puuvillased, aga neid on meriinoga ka. Mõtlesingi, et tahan õhemaid, et oleks hea niisama toas olla või teiste pükste alla panna, et liiga soe ka ei hakkaks. Igatahes, tõesti soovitan neid tooteid! GoBabyGo brändi avastasin siis, kui sõbranna kinkis Johanile ühed sellised sokid. Nii, et ma tänan sind!

Ostsin sukkpüksid Rocca al Mare Keskusest Scandikidsist – see on vist mu lemmikpood, kuigi ma pole seal palju šopanud, aga aegajalt käin e-poes unistamas, sest seal on nii palju täpselt selliseid asju, mida ma Johanile tahan või oma peas mõelnud olen ja mis eriti lahe, üsna sooneutraalne – ei mingit “poistele helesinised” ja “tüdrukutele roosad” asjad: http://scandikids.ee/

Elodie Details pudipõlled – alles ma tegin Johani lisatoidu postituse ja mainisin seal ära, et ma ei tea, millist pudipõlle osta. Riidest ligunevad läbi, peab koguaeg pesema, neid peab hunnikuga varuma, kummist on liiga kummised ja ebamugavad. Siis mainis mulle üks tuttav, et luges postitust ja soovitab Elodie Details pudipõlle. Ok, hakkasin uurima ja tuli meelde, et olen näinud neid küll kuskil, aga siis, kui endal veel last ei olnud. Ma ei ole ka pudipõllede erilist uuringut igalt poolt teinud, niisiis need põlled ei hakanud kohe silma, sest igas titepoes neid ei müüda ka. Beebicenter müüb, käisin seal ja no, just sellised, mida vaimusilmas ette kujutasin! Pealispind pestav, teine pool pehme, ilusad, stiilsed. Kui ta ise hakkab söömist harjutama (mida ma, muide, tahaksin varsti juba teha), siis vist ostan sellise, mis on varrukatega või mingi keebivariant. Aga seniks kasutan ED omasid. Seal on lahedaid nn tiivakestega variante ka, sobiksid rohkem tüdrukutele vist. Mina olen neutraalide fänn ja valisin kaks hallides toonides põlle  – marmor ja õhupalliga.

Hakkasin vaatama, et nende kodulehel on nii palju lahedaid asju ehk siis sain ühe unistamiskoha juurde: https://www.elodiedetails.com/

Lukuga pidžaamad – mul on üsna palju trukkidega tudukaid, aga üks unesegaja on see, kui Johan sipleb ja kuidagimoodi pistab oma jala trukkide vahelt välja, trukid on siis lahti, temal on ebamugav ja ta ärkas öösiti pidevalt just seetõttu ka. Nüüd ostsin Lindexist lukuga pidžaamad, mujal pole neid näinud ja elu on palju lihtsam. Lindexi lasteasjad on üldse mõnusad. http://www.lindex.com/ee/kids/baby-0-1-year/nightwear/

Sophie la Girafe – ma olen seda kuskil vist juba maininud ka. Kui endal last ei ole või on nii beebi, et ei oska veel asju korralikult haarata, siis ei kujutaks elusees ette, et mingi pikk kummist kaelkirjak võib asendamatuks muutuda. Aga tõsiselt – Sophie on meie Johanile sama vajalik, kui söök või mähkmed vist. Või äkki saab võrrelda seda juba lutisõltuvusega. Igatahes, beebi, kellel tulevad hambad, vajab Sophiet terve ihu ja hingega. Seda müüakse küll vist peaaegu igas hästivarustatud beebipoes. http://sophielagirafe.co.uk/

 

Munchkini söögilusikad – need on need, millega ise teda toidan ja mainisin ka ühes postituses, aga kui väga jauramiseks läheb, panen ta söögitooli ja ta hakkab lusikaid närima ja loopima. Nendest on saanud asendamatud “mänguasjad”.

Need on sellised, mis muudavad värvi, kui toit on liiga kuum. Arvasin jälle, et ah, suvaline lisafunktsioon, aga ausalt öeldes mugavam on küll. Muidugi kontrollin ka ise temperatuuri alati üle, aga mulle see lisafunktsioon meeldib. Lusikad ostsin Mustika Babycityst, aga olen üsna kindel, et neid on mujal ka. Pead ei anna, pole uurinud…

p2030730

Puzzlematt – ühel hetkel sain aru, et mängukaarte aeg on läbi, see muutus Johanile üsna ahistavaks ja niisama tekk maas läheb pidevalt kortsu, niisiis otsustasin, et ma lausa vajan oma elavale lapsele puzzlematti, kus ta saab rahus püherdada, roomamist õppida ja valutult pikali kukkuda. Teate, kui raske on ilusat matti leida? Jah, müüakse igas supermarketis, aga need on sellised erkpunane, -sinine, -roheline, -kollane ja numbritega. Kuidagi nii ärevad värvid. Kui mänguasjad ka veel sinna panna, siis võib üsna kiiresti peast sassi minna. Niisiis, googeldasin hullult palju, kuni leidsin, et üks naine müüb buduaari turul pastelsetes toonides matti, mille ma ka ära ostsin. Enne, kui ta mulle vastata jõudis (arvasin, et äkki meil ei lähe kaubaks), jõudsin juba Järve Keskuse Jukus käia ja sealt mati ära tuua. See siniste toonidega matt tundus algul liiga kontrastne, aga tegelikult on päris ilus ja mõjub toas hästi. Netis olin näinud seda küll, aga ei saanud aru, et seal on valged JA kreemikad toonid lisaks, mis pehmendavad.

Siis vastas ka selle teise mati müüja, otsustasin, et ostan selle ka, kuigi ma juba Jukust sain. Aga see teine oli nii ilus, pastelne ja purjeka peal oli J täht ja see oli alla 5 € ehk üliodav – ei saanud ostmata jätta. Nüüd siis Johan püherdabki kahe peal. Piltidel on nad niisama kõrvuti, sest tahtsin näha, milline see teine matt on, tegelikkuses nad päris nii laokil ei ole. Uurisin müüjalt, et kust ta ostis ja ütles, et samuti Jukust. Ju seda siis enam ei olnud, kui ma vaatamas käisin. Igatahes, armas ja detailne matt. Mõlemad on paksemad, kui supermarketite numbrimatid ja ma olen ülirahul – ei mingeid kortsus tekke ja jura.

Puzzlematt on järjekorde selline asi, mida arvasin, et suvaline tilulilu, mida vaja pole. Nagu arvasin ka mängukaarte kohta. Ma ei tea, kuidas teistele, aga meile oli/on neid väga vaja.

Mänguasjad – näiteks sellised, mis krõbisevad. Osadel tegelustekkidel ja raamatutes on need krõbisevad lehed. Ma alahindasin nende toimet – tõepoolest lastele need meeldivad. Siis on väga suur asi, kui on mänguasjad, kellel on suured silmad ja teevad häält – Johan on müüdud. Ja kõrisevad-kolisevad asjad, mida saab närida ja vastu maad ohjeldamatult taguda. Või vastu lauda. Mänguasjad on need, mida alahindasin ja arvasin, et mida vähem igasuguseid jurasid, seda parem, aga tuleb välja, et ta leiab nendest ikka palju rõõmu ja tegevust.

NB! Ka vannimänguasjad on teema! Meil on mõned värvilised kummist asjad ja vann on eriline lõbus möll.

jontsmanguplatsil

Lisatoit – hull avastus küll! Aga ma ikkagi avastasin, et olgu, mis on – päevased uned on saanud regulaarsemaks ja rahulikumaks. Ööd on endised, aga päeval on peale sööki uni peal – rahu talle, rahu mulle, rahu Jaanusele. Mõneks hetkeks. Vähemalt mõned päevad on nii olnud, aga nagu minevik näitab – selle põhjal mingit erilist statistikat teha ei saa.

Rääkides sellest – tegin ka lõpuks hunniku kodust kõrvitsapüreed. Sain Jaanuse ema käest kõrvitsa ja hakkasin jändama. Kui keegi ei tea, kuidas seda teha, siis mina, näiteks, tegin nii:

  • Kõrvits tükkideks – koore eemaldasin tükeldades, sest kõrvitsa kõva pealispinda annab koorida.
  • Tükid potti – mul oli suurest kõrvitsast 3/4 ja ülejäänud jätsime emale – minu 5-liitrine pott sai ääreni täis
  • Natuke lisasin vett, kuna kartsin, et ehk ei tule kõrvitsast nii palju vett ja püree ei jää kerge. Ehk siis suure (väga suure) tassiga lisasin vett.
  • Tulele ja keema. Kuna tegin kõrvitsa kuubikuteks, siis see kees väga kiiresti päris sodiks. Potitäiest jäi järgi umbes pool.
  • Võtsin tulelt, tegin saumikseriga veel pehmemaks ja ühtlasemaks.
  • Säilitamine: Ühe kausikese panin Johanile kohe jahtuma, et saaks ära süüa. Kaks väikest Hippi purki, mis mul käepärast olid, steriliseerisin ära ja panin need täis ning külmkappi. Ülejäänud jahutasin, panin minigrip kottidesse ja sügavkülma. Pannakse ka jääkuubikukotti, aga Johani kogused on juba üsna arvestatavad ja olen pannud ka jääkuubikukotti, aga seda on nii ebamugav teha – hull plägamine. Panin pooleliitrised minigrip säilituskotid poolenisti täis, selline paras ports, igaühes 2 kulbitäit. Kui ka ühel päeval kõike ära ei söö, ju see järgmise päevani ikka säilib. Kokku sain 8 kotti, 2 purki, 1 väike kausike.

See vist ei ole üllatus, et poeasjad maitsevad teisiti, kui koduasjad, aga kui poe ökokõrvitsapüreed maitsesin, oli see jube. Kui koduoma maitsesin, siis mõtlesin, et issand, kui hea – siidine, magusam, maitsekam. Ma olen iga kell nn koduviljade poolt, aga kahjuks ei ole neid iga kell saada. Peab rohkem turul käima ja usaldusväärseid talusid uurima.

Rynkeby õuna-mustsõstra-punapeedi mahl – loobusin mõneks ajaks kohvist. Ma ei ole küll selline, kes päevad läbi seda jooks, aga üks tass hommikul oli lausa kriitilise tähtsusega. Kuna Johan on selline aatomik ja olgugi, et mu 1 hommikune tass oli ka lahja (võrreldes lapseelse musta kohviga, millel lusikas sees püsti seisis), siis otsustasin katsetada, kuidas on meie elu ilma kohvita. Aga loomu poolest ülimadala vererõhuga, magamatusest ja väsimusest sassis – midagi ma siiski vajan. Rynkeby mahlasid fännan juba ammusest ajast. Kui tööl oli hull väss, siis ajasin värske viljalihaga apelsinimahla sisse ja eluvaim tuli tagasi. Apelsinimahla seekord ei võtnud, üldse tsitruselised jätsin puutumata, sest paaril korral, kui apelsini ära sõin, oli Johan eriti täpiline. Ma arvan, et sellest. Ostsin õuna-mustsõstra-peedimahla – esimene lonks oli selline natuke hapu ja õunane. Aga järgmised olid kuidagi eriti head ja ausõna energia ja vitamiinid justkui voolasid sisse, päris tõsiselt, ma tundsin ergutavat efekti. Olen seda nüüd täitsa palju joonud ja Johan ei ole ikka veel täpiline. Blenderit oleks vaja, et saaks ka üheks närvidelekäivaks smuutiinimeseks hakata.

Pilt ka sellest antidepressandist.

p2040258

Selline väheste asjade, aga pika jutuga kiidulaul.

Ma nüüd vaatan, et Johan vanni saaks.

Lõpetuseks, ma ei tea, kas asi on mahlas, selles, et sain enne blogis auru välja lasta või võimlemisminutites (/huumoriminutites), mida Jaanusega kahekesi “pensionäride klubis” ehk kodus täna tegime, aga tuju on tunduvalt parem. Asi vist selles ka, et te olete nii head tagasisidet ja lohutust mulle andnud – igatahes, tuleb palju vett juua, vitamiine süüa, muresid kurta, lasta end lohutada ja edasi elada. Ja lapsi musitada-kallistada.

Advertisements

8 thoughts on “Mõned lasteasjad, mida kiidan ja järjekordse “antidepressandi” avastus

  1. Meil on ka Sophie, mille piiks tüdrukule alati naeratuse näole toob. Munchkini lusikad ka olemas ja mina isegi enam üle ei kontrolli püreed, laiskus ja usaldus koos vist. ED põllesid käisin ise ka ükspäev vaatamas, kõige ilusamad ja neutraalsemad! Pole mingeid tilu-lilu ninnunännu pilte jms. Puslematt meil ka, aga roosa variant. Muidu ma roosat ei armasta, aga sel korral tegin eraldi. Seal lilla ja valge ka tasakaalustavad, niiet roosa ei karju. Ostsin lausa kaks komplekti, niiet endal ka seal mõnus vahel lapsega pikali mängida 😀

    Kõrvitsa mina tegin lausa nii (ehk on kellelegi tulevikus abiks), et lõikasin pooleks, seemned välja, koor pealpool ahjuplaadile ja ahju kogu kupatus. Välja võtsin siis kui koor oli kortsus ja vajus lössi. Nii tuleb koor ülikergelt ära (sõrmega tõmmates lihtsalt) ja sisu saab siis kas läbi sõela lasta või nt saumiksriga üle teha.

    Meeldib

    1. Kusjuures, mõtlesin ka, et teeksin ahjus ja olen kuulnud, et on lihtsam, aga arvasin, et äkki läheb rohkem aega. Nüüd tagantjärele võrreldes tükeldamist, keetmist, siis olen üsna kindel, et ahjus saab kiiremini valmis 🙂

      Meeldib

  2. Minu 6 kuune on vist ainuke beebi maamunal, kes sellest kaelkirjakust midagi ei arva 😀 kuigi hetkel teine hammas tulemas siis pigem sugab ta igemeid hoopis puzzlemati tukkidega.
    Meil ka need Munchkini lusikad, mulle ka vaga meeldivad ja lisaks meil ka Munchkini kausid, mis samamoodi muutuvad valgeks kui toit liiga kuum.

    Meeldib

  3. Meil samad teemad käsil. Pudipõlled jms. See sukkpükste vihje oli hea. Seal poes käin ka unistamas. Tõesti mõnusad valikud. Hoia neil soodukatel silm peal, nad saadavad sms’e aegajalt 😉
    Aga puslemati kohta tahtsin küsida. Miks see on hädavajalik? 🙂
    Meil ta on kogu aeg põrandal. Miks seda matti vaja on? Et kui kukub siis ei saa haiget? Olen teistel ka näinud. Aga kui ta roomab, siis roomab selle pealt ju ära. Ei saa ju kogu kodu sellega üle käia?

    Meeldib

    1. Tegelikult ei olegi nii hädavajalik vist. Aga ma tunnen, et meile on küll, sest ma ei taha, et ta otse vaiba peal mürgeldaks. Roomamise õppimise algul on kukkumist vist rohkem ja mänguasjad koondan ka sinna, siis võimalus, et ehk kukub matil ümber, mitte selle kõrval. Aga jaa, Johan ei oska korralikult roomata ega käputada, vaid paneb jalad sirgu põlved õhus ja ronib mööda põrandat 😀 Mitte kiiresti ega palju, aga kui oleks oskust või jõudu mingist äärest kinni haarata, siis ajaks end vist juba püsti ka. Tihti leian ta, tõesti, mati kõrvalt, aga tõstan matile tagasi. Enamasti siiski mängib matil. Üks mati eeliseid on see ka, et ei ole karvane ja ei korja kergesti sodi külge, nagu mu vaip või mõni tekk, mis mul on.

      Meeldib

  4. Praeahjus küpseb kõrvits magusamaks ja maitsvamaks kui potis keetes. Lõika kõrvits tükkideks ja pane koos koorega viilud ahjuplaadile. Veidi vett võid ka plaadile kallata. Ja küpsenud kõrvits tõmba siis koore küljest ära ning püreeri. Ma vist üldse valmistasin enamiku püreede jaoks köögiviljad praeahjus.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s