Rasedusest tingitud ajukahjustus – puudub taju enda kehast

Kuidas on nii, et inimene ei taju enda suurust ja kehakaalu? Kui ma poes riideid vaatan, siis ma valin ikka veel selle suuruse, mida enne rasedust oleksin valinud. Vaatan, et S või 36, see on hea küll, ei pea proovimagi.

Selles mõttes tõesti ei pea, sest ausalt öeldes, pole lootustki, et need selga läheksid.

Kehaliselt ma ei saa aru, et ma olen juurde võtnud, ma ei taju seda paksu tunnet või raskust. Vanasti tuli see raske tunne juba kiloga, aga enam ei ole absoluutselt. Vist on asi selles, et rasedus oli vahel ja vot see oli raske, aga tänu sellele tundun ma nüüd endale päris ok. Jah, trenni peaks kõvasti tegema, aga eelkõige seetõttu, et olla tugev, isegi välimuses pole enam nii väga asi (kui kõht välja arvata).

IKKA VEEL ei ole mul kaalu. Ma koguaeg unustan osta, nii, et ma ei tea, kui palju ma kaalun, aga raudselt üsna sama, mis sünnitusmajast tulles.

Rasedus ja sünnitus on selles osas mu aju väärastanud (või paika pannud?), et ei vaata end nii kriitilise pilguga enam. See, aga, ei tähenda, et mind ei huvitaks, milline välja näen. Muidugi huvitab ja eriti huvitab mind see, et saaksin oma kõhu ilusaks ja pepu trimmi. Aga ma ei masetse ega ahasta, et issand, kui paks ma olen. Sest mulle ei jõuagi kohale, et ma kaalun rohkem ja olen suurem, kui enne rasedust olin.

Alles siis saan aru, et mu keha on ikka midagi muud, kui pilte vaatan. Siis ma näen, et huvitav, kuidas ma nii suur siin pildil tundun. Ei Lilli, sa ei TUNDU, vaid sa oledki selline.

Ja siis saan ka aru, kui riideid proovin – hmm, miks need püksid nii imelikud on (ehk nagu viiner kiles), ise tõmban täiest jõust lukku kinni. Või kui Jaanusele näitan, et huvitav, kas see on mulle paras, tuleb kohe vastus, et ei see on väike. Ta isegi ei mõtle! Sest ta näeb selgelt, erinevalt minust.

Või näiteks, vahel vaatan end peeglist ja mõtlen, et muidu olen päris äge, aga imelik, et need käsivarred teistsugused on – suured. Mul olid ilusad käsivarred vanasti. Aga see kohale ei jõua, et ma olen üleni juurde võtnud, seetõttu on ka käsivarred suured. Ma ei tea, kuidas, aga ei pane neid seoseid kokku enam.

Ükspäev istusin toolil ja minust küljel oli peegel. Korraks vaatasin keha ja ma täitsa ehmatasin! Üks asi on peeglisse vaadata ja teha seda “peeglinägu”, aga teine asi on see, kui näed end kogemata peeglist, mingis imelikus asendis või jutustamas. Mina, igatahes, istusin – maailma ilusaim asend, eksole. Istusin ja jõllitasin, et oot-oot – olgu, see käsivars on ikka väga jäme, see selleks, aga mis toimub TERVE alakehaga?!

Istudes on niigi selline, et kann on lai, jalad laiad aga ma olin kuidagi eriti lai, polstrite ja voltidega, in all its’ glory, ja ma ei saanudki sellest enne aru, kui ma poleks juhuslikult peeglisse vaadanud ehk end kõrvalt näinud. Mitte niisama, et ahh, selline asend, ei – ma olen konkreetselt “pehmete klubis”.

Kõige hullem on see, et mul on veel trikoo tulemas. Ma loodan, et see selga läheb ja kui läheb, siis peab Jaanus pilti tegema, et ma näeksin, milline ma tegelikult välja näen ega lükka trenni tegemist edasi põhjusega, et ma ju sünnitasin pool aastat tagasi ja et see on normaalne. Võib-olla on ka, aga kui nii jääb, siis ma märkamatult muudkui laienen, ilma, et arugi saaksin ja ühel päeval on šokk, et kuidas ma ei näinud ja miks keegi ei öelnud.

See teema tuli mul sellest, et Mallukas ükspäev kirjutas, kuidas ta peab L suurust ostma, aga ei tunne, et oleks L. Noh, ma ostsin täna püksid, ka L suurus ehk UK 12, mis on meie mõistes  40 ehk L vist. Panin need jalga ja mõtlesin, et vale suurus sisse märgitud – need püksid on täiega ilusad ja teevad mind peenikeseks. Ahah, Lilli, vaevalt, et vale suurus. Ei jõua kohale, et pean suuremaid suurusi valima, aga vaatan, kaua vaatan – ma ei näe, et oleksin L suurus, kuigi veidi rohkem kui aasta tagasi kandsin 36 ehk UK  8. Ma tõesti ei näe, et oleks väga suur erinevus – ei jõua kohale, ajus on mingi blokk. Mis siis, et enda riided on vahepeal väga ebamugavalt väikeseks jäänud – sellel peab mingi muu põhjus olema, mitte see, et olen juurde võtnud.

gettingfat

Tuleks see trikoo ja saaks selles ühe pildi – äkki siis jõuab kohale, et vist on aeg end kokku võtta. Sõna otseses mõttes.

Advertisements

5 thoughts on “Rasedusest tingitud ajukahjustus – puudub taju enda kehast

  1. Mina peale 1a2k poisi sünnitamist ei saa siiani aru kui palju laiem ma olen. Koguaeg ostan proovimata riideid, sest poes niisama vaadates läheb küll. Ei lähe! Täielik viinervorst kiles olen neid selga pannes, hea et üldse selga saan.
    See on lihtsalt uskumatu mida rasedus kehaga teeb või siis mõistusega, mis hakkab moonutama nägemistaju.

    Liked by 1 person

  2. Mul on just vastupidine probleem. Enne rasedust olin selline lihastes, treenitud ja kandsin suurust 38. Nuud peale kahte rasedust olen nii kohna, lihased on koik kadunud (kuigi treenin endiselt), kannan suurust 36, kaalunud ei ole aga kuna koik riided on suured siis ilmselt kaalun kusagil 6-7 kg vahem kui enne rasedusi. Ei saa aru miks see nii on, soon palju (kuigi vaga tervislikult) liigun palju. Ara hakmab juba tuutama kuidas koik uurivad et ega sa end ei naljuta. Kui kusagil mingi uhine sooming on siis naen kuidas koik mind puurivad ja vaatavad kas ma ikka soon. Muidugi soon aga kahe vaikese lapsega on energiakulu suur lisaks veel imetamine ja trenn. Aga jah vastik on kuulda selliseid kusimusi.

    Like

    1. Arvata on, muide, lihased on mul ka samas kuidagi eriti nõrgad või vormitud. Rasedus tegelikult pehmendabki lihaseid ja kudesid, vähemalt kõhul, et oleks lihtsam sünnitada jne, aga kuidagi, ilmetu on jah see asi. Ma muidugi olin enne sellise töö peal ka, kus 12h järjest tormasin jalgel ringi, pidigi trimmis olema 😀

      Like

  3. Minul nullis rasedus aastatepikkuse töö ja vaeva. Nüüd hakkasin otsast peale. Kahjuks teeb imetamine oma töö. Energiat pole nii palju kui vaja oleks.

    Like

  4. Mul võttis 1 a ja 3 k aega, et end kätte võtaksin. Olin juba ennem rasedust 6-7 kg rohkem oma ideaalist ja heast enesetundest, rasedus tõi kokku 14 kg juurde, mis ikkagi kuskil 9 kuud pärast sünnitust läinud olid. Ehk siis, olin tagasi küll raseduseelses kaalus, kuid tundsin end kehvasti.
    Nagu alguses öeldud, kui laps aasta ja kolmekuuseks sai, hakkasin toitumiskava jälgima ning trennis käima. 4 kuuga sain oma soovitud kaalu ja sentimeetreid on kehalt lahkunud üle 30. Eks see kõht on veel murekoht, praegu tööle naasmise ja lasteaiaga harjutamise kõrvalt ei saa veel seda trennirütmi ka kätte ning kodus treenija tüüpi ma pole. Ehk ma kunagi saan kõhu ka veel ilusaks… ja siis tuleb uus rasedus peale. 😄

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s