Johan sai eile poole üheseks ja kirjeldan enda vaimseid “Ameerika mägesid”

Johan on JUBA 6-kuune. Ma ei hakka siin heietama, kuidas ma aru ei saa, kuidas aeg läheb ja kuidas ma aru ei saa, et mul on laps. Aga no, ma ei saa aru! See selleks.

Mul on natuke süümekad – me ei pea minisünnasid. Oleks võinud teha neid sünnapilte, et hiljem oleks pildirida ja saaks näha, kuidas on aina suuremaks kasvanud, aga samas, me niigi klõpsutame koguaeg igasuguseid pilte.

Eile oli Johani sünna ja ega ma ei teagi, mida me siis tegime. Koristasin tuba.

Rääkisin eelmises postituses ka, et Johan on tohutu kiirusega arenenud – kuidagi väga äkki on liikuma saanud, niisiis, minu peamine tegevus on ta kannul käimine ja jälgimine, et ega ta end vigaseks ei kukuks. Ronib igasuguste äärte najale ja sealt võib teisele poole kukkuda, nii et turvame seljatagust. Ei taha teda keelata ja piirata ka – las avastab ja areneb.

Me pole ikka veel oma kodu beebikindlaks teinud (mistõttu me muudkui jälgime), aga see on järgmine suurem projekt. Telekaalus terve täiega tuleb mingi asjaga ümber piirata, põranda läheduses olevad pistikud tuleb ära katta, üleüldse asju tuleb madalamalt kõrgemale paigutada.

Üldiselt võin öelda, et seoses liikuma hakkamisega ja erinevate kohtade avastusega, on ta ise ka vaimselt tohutult arenenud. Suhtlemine muutub aina selgemaks – kõik ilmed, viiped, hääled on täiesti arusaadavad ja sihilikud. Manipuleerimine on tal ka käpas, aga see on päris naljakas.

Ja seoses selle arenguga ning lisatoiduga kasvab tal ka enesekindlus ning seda rahulikumaks on jäänud. Meil on ISEGI mingisugune unerutiini moodi asi jälle tekkinud. Varem olid päevased uned väga kaootilised, aga nüüd hakkab vaikselt selginema see asi ja unne läheb ta rahulikumalt. Enne oli paanika, kuude kaupa justkui võitles unega, tundide kaupa muudkui uinutasin, rahustasin, kussutasin, lasin tühjaks karjuda, kussutasin ja kiigutasin jälle jne jne jne …

Aga samas, seda rahulikumat aega on ennegi paar nädalat olnud ja kammaijaa alanud uuesti, nii et ega ma enam ei julge hõisata, et oh, nüüd nii ongi, jee. Ei tea siin midagi.

Ah, ja muide, eile sõi ta esimest korda liha aedviljapüreega ning ta on kuidagi eriti lõbusas tujus – suur poiss, palju rahmeldamist – ju ta vajab ikkagi rohkem tankimist, kui arvasin.

Muu elu on meil üsna rahulik. Kui minu paanikahood välja arvata. Ja ilma naljata, aegajalt tuleb selline paanika peale ja haletsus, kuidas ma äkki ikkagi halb ema olen ja halb naine, midagi ei jõua jne, et ma ei tea, kust see jama tuleb. Magamatus ja väsimus on endiselt – sealt see tuleb vist. Imelikult käib ka – tükk aega on hea ja äge ning järsku, täiesti tühine asi võib nii verest välja viia, et täitsa nutt lahti ja häda käes.

Täna on ehe näide tuua – olin arvutis, googeldasin midagi. Nii vähe, kui ma päeval üldse arvutis olen, enamasti ei olegi, aga no oli vaja korraks. Johan jauras midagi või tuli muudkui juhtmetesse ehk siis ma ei saanud keskenduda sellesse, mida sealt lugema pidin, Jaanus lebotas ja järsku läksin ma nii närvi. Kas on raske vaadata mõne hetke Johani järele nii, et ka mina paar hetke saan arvutis passida ja oma krdi googeldatud jutu lõpuni lugeda. Jaaaa sealt see siis tuli…

Kas minu asjad ei ole olulised, kas ma teen liiga vähe, kas on raske mõista, kui kurnatud ma olen, kas sa tead, et minul pole lebotamise hetke, pole mõtet mulle oma ajast ja välja minemisest rääkida, kui ma ei saa reaalselt kahte minutitki endale, rääkimata pikemast ajast, kas kõik peab koguaeg minu õlul olema, mis on koduga seotud, kas ma ei saa enda hobisid arendada, kas ma inimesena olengi ainult üks tühi vare, kelle nimi on ema ja muud ei olegi, kes ma üldse enam olen – kogu see laviin pilliga pooleks.

Sellisel hetkel tundub, et mõnusad ja head ajad on meelepete ja TEGELIK elu on selline, et ahah, tuli meelde, ära juubelda siin midagi, Lilli. Aga tegelikult on vastupidi – ahastuses on kõik võimendatud – Jaanus teeb täiega palju ja tegeleb Johaniga, aga mul tuli täiesti plahvatus, et krt, ei saa nii vähestki aega rahulikult lugeda. Ja millest see tuli? Sellest, et googeldasin midagi ja Johan muudkui tuli mind segama ning Jaanus ei võtnud teda enda juurde. Täiesti mõttetu suvaline probleem.

Ega midagi, halasin ära, vaidlesime ära, aur sai välja, asjad said klaariks, et ok, tuleb mõistusele tulla ja õue minna – ilmselgelt on meil hapnikuvaegusest tingitud ajukahjustus, kui nii nõmedad asjad on probleemiks. Läksime Meriväljale õe juurde ja tegime seal vankritiire – rahunesime maha.

Mul on hea meel, et igasugused segased hetked on meil siiski päris selged. Just selles osas, et saame aru, millest mingi asi tuleb – väsimus, õues pole käinud, stress mingist asjast – ei ole see, et elu ongi jube ega kuku seda jahuma, kuni üks meist nutu saatel kohvreid pakkima hakkab ja demonstratiivselt kolima kukub. Saamegi aru, et elu on meil see, mida me tahtsime – tuleb endaga vaeva näha ja ikka veel sisse elada “uude” olukorda. Mis see nii uus enam, poole aasta pikkune olukord juba.

Mõtlesin omaette, et ok, kui mul ei oleks last, mis ma siis oleksin. Jube hakkas. Nii äge, et mul on laps! Iga päev korrutan seda endale ja Jaanusele. Jaanus juba teab, et kui mul see hull säramise nägu pähe tuleb, siis on ka see lause tulemas: issand, Jaanus, meil on ju laps! Või siis ütlen: tead, mis on nii äge!? Jaanus vastab: see, et meil on laps. Mina: Näh, kust sa ära arvasid, et ma seda ütlen!

Tal on peas mu heietused juba. Ühesõnaga. Segane aju, mis loodetavasti ühel hetkel paika ka loksub.

Igatahes, tulime jalutuskäigult koju ja päris mõnus tunne oli – õues oli nii ilus päikeseline, aga külm ilm – lõi natuke klaarimaks küll, ikka teine asi, kui Mustamäe metsas kärutada. Kodus ootas meid supp, mille Jaanus eile tegi ja ma pean siinkohal kiitma – Jaanus teeb maailma parimaid suppe.

supp1

Ja nii see tänane päev läkski.

NB! Täna, kui päikese käes jalutasime, siis avastasime, et Johani silmavärv on natuke muutunud – hallides silmades on helepruunid/rohelised träpsud – ah, kui nunnu ta on!

Advertisements

8 thoughts on “Johan sai eile poole üheseks ja kirjeldan enda vaimseid “Ameerika mägesid”

  1. Sa räägid jälle minust ma vaatan 🙂

    Saskia jäi haigeks. Kui ennem tundus, et olen väsinud ja magamata, siis nüüd vist lähen üldse segi ära. Kõige parem on veel see, et perearst on puhkusel. Lasen mehel uurida, äkki saab kellegi teise juurde kontrolli minna.

    Kutt on äge! Ootan juba, millal minu oma ringi müttama hakkab.

    Edu meile 😀

    Liked by 1 person

  2. Mulle tundub ka, et minust räägid. Viimasel ajal on eriti palju neid mental breakdown’e, järgmisel hetkel on jälle elu lill, siis mõtlen, et kuidas ma üldse võisin niimoodi mõelda enne.. ja siis hakkab otsast peale. 😀
    Aga… kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Pea püsti ja vaatame oma lapsi heldinud näoga edasi 🙂

    Liked by 1 person

  3. Juhhei, ma ei ole ainuke! Kusjuures sama dialoog, arva-mis-on-äge-see-et-meil-on-laps, on meil ka nii umbes üle nädala.
    Lahe on see, et Johan on 2 nädalat vanem kui minu tibu, see tähendab, et kõik, mis teil toimub, juhtub väikese viivitusega ka meil. Täiega dejavu.
    Superhea lugemine igaljuhul, palju äratundmisrõõmu! 👏

    Liked by 1 person

  4. Naiskad! Teadsite, et üks magamata öö pidi võrduma peapõrutusega. Me oleme krdi tegijad! 😀
    Igatahes tulin kiitma üht ülitänuväärset asja: inhalaator. Sama päeva õhtuks saime nohu/köha lahti ja nüüd peaagu möödas kõik. Tellisin omale isikliku ka ära. Kulub kõigele pereliikmetele lõpuks.

    Selline küsimus veel. Kas ainult minul või ongi imetaval emal nõrk immuunsus? See on kohutav, kui kergesti kõik külge hakkab. Rinnalapsed pidid samuti jube terved olema, aga mis siis meil..

    Meeldib

    1. Ma mõtlesin inhalaatorile, kui Johanil nohu oli, aga õnneks ei olnud see tal nii hull. See ost on plaanis küll. Immuunsus võib täiega nõrk olla, sest magamata ja väsinud – ma pole küll haigeks jäänud, aga see on ime. Iga päev käib pea ringi ja nõrkus peal, üldse ei imestaks, kui nt veri mingi nõrk. Võtan vitamiine ka, muidu oleksin vist suss püsti ja valmis 😀

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s