Johani esimesed 3 vanematevaba tundi

Tänane päev on jälle võidukas – Johan oli esimest korda 3h ilma minu ja Jaanuseta.

Paljude jaoks tundub kindlasti see üsna tavaline asi laps emale või kellelegi jätta, aga meil sellist võimalust ei ole olnud, niisiis, nagu olete vast lugedes aru saanud, oleme olnud ainult meie kolm ja niimoodi toimetanud ning asju jaganud.

Nüüd, aga juhtus nii, et Jaanusel on Rootsis tööasjad ja minul oli täna raamatupidamiskursuse õhtu ning tuli võtta lapsehoidja. Hea on, et lapsehoidjad olid vabad ja kohe nõus tulema – minu õed. Ma ei ole neid enne lapsehoidmisel kasutanud, kuna nendel endalgi kiired ja pingelised elud, tegemist palju ja no, pole ka põhjust olnud. Mul ei ole üksi kuskile minna niikuinii – head sõbrannad kaugel, ei ole seda, et lähen sõbrannadega kohvikusse istuma või chillima. See selleks.

Ma olin täiesti närvis, sest kummalgi õel endal lapsi ei ole, mingit hullu titekogemust teiste lastega ka mitte ja Johan võib vahel korralikult võõrastada, eriti õhtusel ajal, kui on unine. Olin juba arvestanud tohutu paanikaga ja et hoian telefoni muudkui laual, et kohe, kui teade tuleb, et ikka päris jama, siis jooksen koju.

Enne minekut, ülepablades, mõtlesin, et ah, ma ei lähegi sinna täna, jätan lihtsalt ära, sest Johanil tulevad hambad, natuke viril on aegajalt, sada põhjust – pole seda draamat vaja, aga nagu arvata võib, see kõik on mu enda ülepabin ja mõtlemine.

Samas mõtlesin, et millalgi peab see ju juhtuma ja see on ideaalne võimalus teda teistega harjutada.

Sättisin neile mähkmed ja asjad ka ritta, andsin juhendid, et vot, see mänguasi on väga teema, kui kisa lahti ja süüa tuleb anda nii ja riided on siin jne.

Ma võin öelda, et ei oleks uskunud, et nii närvis enne minekut olen – kõhus lausa keeras. Siis tuligi see aeg kätte, et pidin uksest välja hakkama minema, Johan jäi mingi aeg enne juba magama, aga muidugi, nagu kiuste, oli kisa lahti just siis kui mul oli aeg minna. Noh, läksin ise minema, igaks juhuks ei andnud näolegi, kuna ma muidu oleks hiljaks jäänud. Ja kuulen minnes, kuidas kisab. Ei ole tore tunne enda last karjumas kuulda, kui ise oled kuskile eemaldumas. Aga samas, mul väga paha isegi ei olnud, sest teadsin, et midagi hullu ei saa juhtuda – küll ta lõpuks rahuneb.

Peamine on see, et hoiavad inimesed, keda usaldan, söögid-joogid-mähkmed olemas, nagu neilegi ütlesin: tehke, mis tahate, aga peaasi, et elus hoiate 😀

Läksin siis kursustele, paha tunne oli sees, koguaeg vahtisin telefoni ega mingit teadet ei tule, kuni lõpuks, tund aega hiljem, tuli ühelt õelt teade, et noh tip-top laps ju ja sõnumiga koos tehtud pilt, kus Johan on suure naeru ja heatujuga mänguhoos. Siis oli kivi südamelt läinud ja kuidagi palju parem olla. Ma kujutasin ette, et tohutu paanikanutt nii tal kui õdedel, aga polnud sellele lähedalgi.

Tulin koju ja kõik oli ideaalne – 5 min oli kisa teinud, aga peale seda juba korras – laps oli söönud, köök oli ära koristatud, mänguasjad rivis, Johan oli teinud veel üsna pika uinaku ka ehk siis sai korralikult mängitud ja väsitatud. Kui koju jõudsin, oli äsja unisena ärganud ja siis oli küll kerge paanika, aga see oli juba ok, sest ma olin ka kohal. Igatahes, asi läks kordades paremini, kui ma ette kujutasin.

Eks see nii olegi, et minuga on ta harjunud, siis oskab manipuleerida ja jaurata juba, aga teised tulevad värske, titevaba peaga, mängivad ja panevad ta magama, ahah, ok.

Jaanus helistas ka ja küsis, kuidas läks, sest oli terve õhtu mõelnud, et okouu, Johani esimene “üksi” olek. Ta oli nii õnnelik, kui kuulis, et kõik on hästi, ka justkui kivi langes südamelt, nii, et pole see midagi ainult emade ülepabistamine. Eks me oleme ka üks lähedane punt ja parajad lõviema/isa ning parajas koguses emotsionaalsed – elame ikka nii sisse või kaasa, kuidas parem nimetada. Vahel lihtsalt tekib selline eriline kaitsereaktsioon, kuigi teame küll, et tuleb Johanile maailma tutvustada ja peame harjutama teda sellega, et on aegu, kus meid ei ole.

Igatahes, mul on nii hea meel – jälle üks võit juures ning samm iseseisvama elu poole nii Johani kui meie osas.

jontsmangib3
Riläks, ema!
Advertisements

2 thoughts on “Johani esimesed 3 vanematevaba tundi

  1. See on hea, kui te harjutate 🙂 Mul oli ka laps päeval mõned tunnid alati ema ja isaga, tegin ise tööd. Lugesin, et see halb, laps ei kiindu. Täna on aga lood küll sellised, et lapse jaoks on see väga hästi mõjunud ning mina olen tema jaoks ikkagi a ja o.

    Liked by 1 person

    1. Mina oleksin nii õnnelik, kui oleksid vanemad veidi lähemal ja et saaks last juba algusest peale nendega ka harjutada. Vaevalt, et see ema-lapse suhtesse mingi kiindumusvaeguse sisse toob, sest ema on ikka ema 🙂 Kui just enamus ajast teistega ei ole, aga muidu ise olen ka seda meelt, et pigem mõjub selline suurem lähedaste ring hästi 🙂

      Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s