Puhas titejutt: 7-kuune Johan – ta on nii äge kutt!

Eile sai meie Jonts 7-kuuseks ning täna oli ka rutiinne arstikontroll.

Ega seal arstil midagi väga suurt ei tehtud, nagu ikka, mõõtsime, kaalusime, jutustasime, mida teha oskab ja nii oligi. Vaktsiinid on kõik saadud, 1-aastaselt saab uuesti.

7-kuune tundub mulle nagu aastane juba. 5-kuune on titt, 6-kuune on 6-kuune, aga 7-kuune on nagu aasta. Mis loogika see on, et selliseid seoseid teen, ma ei tea, aga järsku on ta suur poiss. Kuigi minu meelest ma alles sünnitasin (brr…).

Aga no pole ka ime – kaalub ligi 10 kg, 9920 oli vist tänane kaal, pikkust on samas kuidagi vähe või seisab paigal või on mõõtmisviga – 73 cm, mis on juba mitu korda üsna sama olnud. Ja võimekas on ta ka – toe najal kõnnib mööda kõikvõimalikke ääri, iseseisvalt on ta seisnud paar korda mingid loetud sekundid (ei ole paar sekundit, ikka arvestatav aeg), kui midagi maast tahab, siis kükitab, võtab asja ja tõuseb jälle. Kukkunud ei ole ta enam ammu – kõik selge, kuidas tuleb istuma minna, niisiis, sinikaid pole ka enam kogunud. Ja tegevused on tal kõik kuidagi kavalad ja naljakad – kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Mis kõige ägedam – mingi uus “jutt” on tulnud ja arusaamised. Näiteks, varem oli mingi ühtlasem häälitsus, ooo ja mmm, nüüd on mingi emememememmmmee (nagu emme, eksole) ja vahel räägib üldse mingit keerulist pudikeelt, mis kõlab nii lahedalt. Ja mõistmise osas on ka täiega lahe – ma ütlen talle midagi ning ta justkui saaks aru. Eks see põhiline on “Johan, ei tohi!”. Ei tohi juhtmeid kiskuda, ei tohi radika otsas turnida ja radika temperatuurinuppu keerata, ei tohi põrandasoojendust max peale keerata (ühel ilusal hommikul läksin vannituppa sauna), ei tohi koguaeg esikusse vankrirataste juurde/vahele/alla minna, ei tohi sahtlitesse minna, mida lahti jaksab teha jne. “Ei tohisid” on päris palju.

Kõlab, nagu ma oleksin ainult mingi keelaja mutt, aga tegelikult on meil naeru kõvasti rohkem – ka suuremat sorti “ei tohi” peale võib ta naerda, sest algul on see ju põnev mäng, kuni saab aru, et ei tohi ongi see, et seda tegevust ta teha ei saa. Juhtmete keelu on ta päris ilusti omandanud, radika värk vajab harjutamist (see on põhiline hasart ja naer tal, et mitu korda ma teda keelama/ära tõstma tulen), aga asja juures äge on see, et järjepideva korrutamise ja keelamise tulemusena ta saabki aru, mida tähendab “ei tohi”.

Läheb, silmad kilavad peas, keel suust väljas, juhtmete poole, jälgin silmanurgast (kuigi ta arvab, et ma ei näe), siis käsi tõuseb juhtmete suunas ja mina “Johan, ei tohi!” ning vahel järgneb pikk jutt sellest ka, kuidas me oleme sellest ju rääkinud ja miks ei tohi, mis kõlab koomiliselt, kuna mine tea, millisest osast ta seal aru saab, millisest mitte, aga mina räägin temaga ikka pidevalt. Ja sellest keelamisest ta saab aru, ilma, et ma läheksin teda ära võtma. Õigemini, vahel tuleb, muidugi, sekkuda füüsiliselt ka, aga edusammud on tohutud.

Mingi aeg oli nii kaval, et mänguasja pani sinna lähedale ja mängis. Sellel hetkel, kui ma ei vaadanud, läks juhtmete kallale, nii, kui ma hakkasin “Eii…”, oli tema, klõps, mänguasja küljes sellise näoga, et “mis sul veel hakkas, mis kisendad?”. Nii, et saab aru küll, kui oskab omameelest mind üle kavaldada. Vahel käitub ka nii, et tuleb ära, siis muudkui kiidan ja vahel teeb meelega ega tule – nagu oleks tore mäng.

Juhtmed ei ole õnneks täielikult kättesaadavad. Oleme nii palju, kui võimalik ikka ära peitnud, aga talle piisab vähesest nägemisest, et huvi tekiks.

Uus avastus on Jaanuse kontoripoole sahtlid, mis on üsna kerged ja liuglevad. Istub sinna ette, tõmbab sahtli lahti ja hakkab sobrama – ilusti jutustab, laliseb omadega rahul, kuni avastan ja kõlab see “Johan! Ei tohi!”.

Kaval on ta, näiteks, selles osas ka, et kui ei tohi kamina juurde minna ja seisame tal ees, siis ta teeb, nagu keerab ringi läheb tagasi, nii kui “müür” hakkab eemalduma, on ta kohe klõps õigetpidi tagasi ja kiirkõnnis (kiirroomamises) kamina poole. Või ei pööra isegi tagasi, vaid üritab ringiga asjale läheneda.

Tema arengu juures üks äge asi on kindlasti veel see, et ma saan temaga mängida – näitan midagi ette, siis teeb ka või isegi, kui arvan, et ta ei oska, üllatab selle tegevusega hoopis järgmisel päeval, kui mänguasju näeb. Nii hakkab ta juba klotside pointist aru saama, autost jne.

Üritan temaga hästi palju rääkida ka. Avastasin mingi aeg, et ma ei räägi üldse, mida ma teen või mis miski on. Võisin rääkida pikemalt ja keerulisemalt, et ok, nüüd paneme riidesse, lähme eiteakuhu, aga ma ei rääkinud, et see on pluus või püksid. Asjade nimetusi väga ei kasutanud. Nüüd üritan igasugu asju nimetada, et tal vaikselt mingid seosed hakkaksid tekkima.

Ülihead raamatud sõnade ja asjade seoste tekkeks on Amii World “Esimesed sõnad minu ümber” ja “Sõnad minu päevas”, milles on pildistatud pildid, näiteks pudrukauss, pall, auto jne. Hea on see, et just pildistatud, mitte joonistatud – seda reaalsem see asi on. Raamat on väike ja papist, niisiis, Johaniga koos neid “lehitseda” on väga mõnus – seni pole katki suutnud teha, mitte sinnapoolegi. Igatahes, neid raamatuid me koos vaatame ja nimetan muudkui asju, mis on pildil ning kui vähegi leian ka kodust vaste, näiteks kauss ja pall, siis võtan need ka ette ja näitan neid.

p2090613

Mulle tundub, et see igatahes mõjub. Seal raamatus on pilt mänguautost, meil on ka kodus üsna sarnane mänguauto ja tihti, kui autoga sõidame, ka räägin, et näed, see on auto, lausa pöörame ta auto poole, mitte ei pane kohe istuma, et näeks, mis on auto. Ja nüüd auto pilti nähes on ta justkui rohkem elevil, et oh, seda pilti ma tean! Või kui mainin autot, siis kohe pea pöörab ja silmad säravad. Sama on ka puuga. Seal on üks suur pilt puust ja mina, igakord, kui see pilt tuleb, teen eriti hoogsa “puuuuuu!” ja nüüd kui pilti näeb, on ka kohe elevil. Seda ta vist ei tea, mis see puu õues on, aga pole kindel ka. Minu põhiline puu rõhutamine on see, et ta on Johan PärnPUU!

Ühesõnaga, ma tajun, et ta on hakanud palju aru saama. Palju ka ise väljendama. Tean selgelt, mis meeldib, mis ei, mida tahab, miks kukub niisama jaurama jne.

Jauramise värk on tulnud küll. Midagi ei saa või ei taha, siis pea kuklasse, ise pulka või lausa nõgusaks ja krääääuuun. Selle peale ma ei hakka nunnutama (kuigi ma nunnutan teda ikka korralikult, välja arvatud “ei tohi” ajal), selle peale ma olen üsna konkreetne, et ärgu mitte üritagugi või paratamatult tuleb naer peale, sest ta on koomiline. Ja siis kestabki see jauramine lühikest aega. Veel. Eks aasta-paari pärast näha ole, kui edukas ma siis oma konkreetsuses olen, kui algavad tõelised jauramised.

Söömise koha pealt nii palju, et sööb suht kõike – aedviljad, puuviljad, lihad, pudrud – aga püreena. Ma ei tea, ei ole veel tükitoidu asja ette võtnud, vist nats chicken olen selle koha pealt, kuigi võiks ikka alustada.

Ja teine asi, mida mõtlesin, et peaks juba pissipoti ostma – harjutaks varakult. Olen kuulnud, et osa teevad nii ja hiljem on kergem. Mine tea, kas on, aga võin ju proovida.

Muidu on elu selline, et mida suurem, seda rohkem nunnutamist – no ausalt, me nunnutame teda igal võimalikul hetkel, kuidagi aina “hullemaks” läheb see asi 😀 Aga nii lahe on, lausa põnev, ma ütleksin.

Ma ei jõua ära korrutada, et hoolitamata kõigest, mida olen siin kurtnud – lapse saamine on parim otsus ja tegu, ever. Ja ma mõtlen sellele i g a päev, ilma liialdusteta.

 

Advertisements

11 thoughts on “Puhas titejutt: 7-kuune Johan – ta on nii äge kutt!

  1. Sul on nii tubli poiss 🙂
    Aeg ikka lendab lastega – mäletan hästi kuidas ootasin sinu sünnitama minekut, endal oli tähtaeg augusti alguses, ja muudkui mõtlesin et kumb enne hakkama saab 🙂
    Johan on ka nii kenasti arenenud – minu paar nädalat noorem poiss ei roomagi veel..see on see paratamatu võrdlemine – tean küll et ei tohiks aga paratamatult kui on enamvähem samas vanuses lapsed, siis võrdled. Johan on nagu suur poiss, minu oma veel titt 🙂

    Like

    1. Tõsi see on, et võrrelda ei tasu, kuigi eks muidugi tekib see automaatselt. Aga ega laste kasvamine ei olegi võistlus 🙂 Johanil on kasvamisega miskipärast kiire, jah. Arst ütles, et umbes aastase lapse mõõtu ja tegu, nii et tegelikult ei ole ka teistel kiiret kuskile, jõuavad suured olla küll 😀

      Like

  2. Põnev lugemine!
    Kas seisvast asendist istuvasse mineku või kükitamise õppis Johan ise ära või kuidagi aitasite ka? Huvitav oleks teada sest meie pliks tõmbab end hetkel kõige võimaliku najal püsti aga kui juures pole on mats maas 🙂
    Teine teema – näputoit! Ma ei tea kas kõik emad on nii pabinas või mitte aga mul on sellega seoses väga suur hirm. Äkki idee järgmiseks postituseks kus ligejad saavad oma kogemusi jagada 🙂

    Liked by 1 person

    1. Ei aidanud ise kaasa. Algul ta ei osanud istuma saada, siis karjus ja tõstsime ta istuma, siis tuli see aeg, kui mõned korrad kukkus ikka päris kolksuga – ju ta otsustas, et peab kuidagi paremini ikka ise liikuma saama, kui see, et kolksuga põrandale 😀

      Like

  3. Nii vahva, et Johan nii hoogsalt areneb! 🙂

    Ma tavaliselt ei kommenteeri postitusi, aga kui sa ütlesid, et räägid temaga vähe, siis tuli mul seos mu lõputööga, milles uurisin raamatute ettelugemist lapsele vanemate poolt. Teooriaosa kirjutades uurisin mitmeid välismaiseid uuringuid, milles soovitati võimalikult vara lastele lugeda ka juturaamatuid. Ühes oli isegi kirjas, et juba sünnihetkest või raseduse ajast võiks valjuhäälselt lugema hakata.. seda just seetõttu, et laps kuuleks võimalikult palju erinevaid sõnu ja korrektset keelt.. ka selle kohta on paralleel tõmmatud, et teatud sõnade arvu kohta, mida laps kuulnud on(ei mäleta arvu), tekib tema sõnavarasse uus sõna… selliseid huvitavaid mõtteid siis tänasesse hommikusse 😜

    Liked by 1 person

    1. Kusjuures, tegelikult ma ei räägi vähe, pigem räägingi nii, nagu Jaanusega, aga avastasin, et äkki ma ütlen mingeid nimetusi vähe. Räägin mingit mula mingist asjast, aga mis see on, seda ei ütlegi. Automaatne jutt kuidagi. Raamatuid olen talle ka ette lugenud, aga see on pigem enda lõbuks lastejuttude meenutus, sest tema tahaks neid katki rebida ja asi lõppeb sellega, et kisab käsi pikk ees, saaks raamatu kätte 😀

      Like

  4. Me läheme selles järgmine nädal arstile. Praegu käime võimlemas. Aitab ka arengule meeletult kaasa (mis tänu hammaste tulekule tiba aeglaseks jäi minu meelest). Terapeut ütles, et kõik ilusti eakohane. Paistab, et roomamine jääb siin majas vahele. Kisub põlvi kõhu alla. Eks ma aitan kaasa ka igasuguste harjutustega. Ujumas tahaks käima hakata. Lasen veeharjutusi ka endale näidata. Nii palju tahaks teha ja nii vähe aega on 😊

    Palju õnne vägilasele!

    PS. Plika magab nigelasti eks. Täna öösel oli kõik hästi ja oleksin võinud magada jh. Mida mina tegin. Ärkasin keset ööd ja lihtsalt jõllitasin teda heldinult. No ma ei või. .

    Like

    1. Meile öeldi, et ei olegi vaja eraldi võimlemas ja ujumas käia, kuna areng on hea ja mingeid ülepingeid ka ei paista olevat. Aga just emadele on see kasulik, kui titega käia, saavad ka vaheldust ja kuskile välja 😀
      Roomamine jäi meil ka vahele ja minumeelest pööramine tuli ka suht hilja võrreldes muude asjadega. Aga läks ka muudkui põlvedele, üritasime ka kuidagi aidata, et saaks edasi ja ühel päeval, kui tekitasin toas lihtsalt rohkem ruumi sellega, et võtsin mängukaared ära ja mänguasjad kaugemale, hakkas värk pihta – kohe igasse toanurka, kuhu vähegi sai 😀
      Aga magamisega on meil ka endiselt halvasti ja eile, kui lõunal magas, tahtsin koguaeg ukse vahelt piiluda, et noh, millal ta ärkab, ma ei oska midagi peale hakata ja tahaks teda juba sülle võtta, sest ta on ju nii nunnu, eriti siis, kui ärkab. No, ma ka ei või. 😀

      Like

  5. No nii armas on ta ikka! Mul on poiss umbes 1.5 kuud noorem, st hakkab kuuekuuseks saama. Loodetavasti hakkab ka nüüd nädala jooksul käputama, nii vinge oleks! Tahtsin küsida nende pehmete klotside kohta ka: kas sul on 30tk või 60tk pakis? No ma ei suuda otsustada, kumba võtta. Otsustusvõimetu kuubis. Äkki oskad soovitada 🙂

    Liked by 1 person

    1. Need klotsid on lemmikud – saab närida ja kokku panna. Ideaalsed sellises vanuses lapsele. Temal pole vist vahet, kui palju neid on, aga ise olen avastanud, et tahaks juurde, seda põnevam on MINUL ehitada 😀 Tavaliselt on nii, et ma hakkan midagi ehitama ja tema järjest lammutab – siis on tal huvitav 😀 Alles ehitasin siin mänguautole garaaži ja mõtlesin, et neid võiks veel olla 😀 Nii, et mina soovitan suurt pakki. Algul pole kindlasti sellise hunnikuga klotsidega tal midagi teha, aga nad kasvavad ja küll kasutust leiavad 🙂

      Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s