Kuidas leida elukaaslast? Otsusta, et naudid üksindust, veini ja kibestumust – just siis ta tuleb ja rikub sinu “rahu”!

2,5 aastat tagasi oli minu elu hoopis teistsugune – ma olin üksik, rabasin tööd teha, vahel käisin deitimas, samas usk, et leian endale kaaslase, kellega  elus edasi minna, oli minimaalne – no, see lihtsalt ei mahtunud mu ellu.

Õigemini, oleks mahtunud, aga igakord, kui kellegi leidsin, oli mingi häda – pidevalt pidi mingeid mänge mängima – kes kellele helistab, kui tihti kokku saada, mis sõnu kasutada, kas see on ahistav või meelitav, kas julgeda uurida tulevikuplaane või peab seda teesklust “ah võtame vabalt” edasi mängima, üleüldse, kas ma raiskan praegu aega või mis värk on?

Asi, mille taha on kõik takerdunud, on pähetambitud standardid – kas tal on need omadused, mis peavad kaaslasel olema ja kas ma olen piisavalt vääriline, et kellegi kaaslane olla? Äkki ikka peaks algul “näitlema”, muidu ehmatab liiga kiiresti ära. Küll pärast ära harjub – ega tal pääsu pole.

Mina ei tea, kuidas teistel oli, aga minul oli alates sellest, kui vähegi tiinekaks sain, sugulastelt küsimused ja hiljem tuttavatelt ning kolleegidelt, et noh, kas peikat ka on? Noh, miks ei ole? Või kui paotad suud ja räägidki kellestki, siis – mis tööd ta teeb, kes ta on, kus ta elab, kas tal on enda korter või maja, mis auto tal on? Ja veel, noh, mis sellest peikast sai, miks lahku läksite? Kuni selleni, et sain umbes kolm-neli aastat tagasi lausa õiendada, et mida ma jaman, miks ma ühtegi meest juba lõplikult ära ei vali, kas sa ise aru ei saa, et lapsed peab ka üles kasvatama?! Millised lapsed? Äkki ma ei tahagi lapsi või äkki ma ei saagi lapsi? Kõik käis koguaeg mingisuguse üldplaani järgi, millele mina küll alla ei ole kirjutanud. Ja keegi kunagi ei küsinud, kas ma olen õnnelik või mida ma üldse tahan.

Väike vahemärkus – õnneks, vanemad need survestajad ei olnud.

Muidugi, ma tahtsin perekonda ja head kaaslast, aga seda tambiti nii meeleheitlikult pähe, nagu oleksid mingi tõsisema puudusega, kui sul kedagi ei ole. Mulle jäi mulje, et teised muretsesid sellepärast palju rohkem, kui mina. Põhiline ütlus: “Noh, ise nii tubli ja kena noor naine, ei saa nüüd siis ühtegi meest või?!” Isver, kuidas see mul harja punaseks ajas.

Suhetega on olnud nii, et võtsingi enda pähe selle, mida arvasin, et tahan – mees peab olema teatud kriteeriumite järgi, tal võiksid olla teatud varad, teatud füüsilised omadused, mingi väike naljasoon jne. Aastaid sai suheldud, küll nii-ja naasugustega, aga mitte ühegi puhul ei tundnud, et vot, kümnesse. Seda enam, et isegi, kui pealtnäha on kümnesse, siis kuskilt ikka koorus miski, mille tõttu mina olin õnnetu. Vahel ma isegi ei saanud aru, miks ma õnnetu olen, kui kõik on justkui olemas.

Nagu mainisin, pidev mäng, kemplemine, jura käib – ei saanud vabalt olla sina ise. Isegi, kui arvad, et oled, siis ikkagi ei ole – tõeline mina oli juba aastaid tagasi kuskile ära peidetud, sest mulle jäi mulje, et keegi ei väärtusta inimest ennast, kedagi ei huvita, kes ma ise olen, ilma CV’ta, keda ma siin ikka lollitan. Kõik korrutasid mulle, et tuleb mõelda “targalt”, et elamine saada, tuleb võtta mees, kellel on kõik olemas. Kuigi, see mõtlemine  ei käinud minuga absoluutselt kokku, siis ma tundsin igalt poolt survet, et just nii peabki elama – pole ju kuskilt mulle lahendust tulnud – ei ole sugulaste kaudu kinnisvara ega poemüüja palga eest ammugi – millised minu väljavaated ikka on, eks. Ja ometi ma tahtsin seda, et need kriteeriumid oleksid viimased, mida suhtes otsida. Ehedust ja mõistmist oli suhetes vähe, aga mina just seda igatsesingi ning päris paljud nn kandidaadid imestasid, miks ma neist üdini ei vaimustu, kui neil ometi on ju vara ja nodi.

Kogu see suhtekrempel leidis rohkem, kui kaks aastat tagasi oma lõpu, mil otsustasin, et ok, nüüd küll aitab – mul tuli kopp nii ette igasugustest pendeldustest!

Äsja oli lõppenud üks lühike suhe, mis algul tundus, et oo, äge, aga üsna pea oli selge, et ägedast on asi kaugel. Jah, olid mingid standardid täidetud, aga need ei vastanud minu “kriteeriumitele” – suur korter (mille suurust või terrassi ei jõudnud ta ära kiita), soe töökoht, bemm garaažis – täielik klišee, ma tean. Aga sisu polnud see.

Ma tundsin end nartsuna ja algul arvasin, et äkki see on sellest, et ma ei ole teatud kaugusel oma eluga. Kuni hakkasin tajuma hinnangute andmisi ning küsimusi stiilis “kas sa kavatsedki eluaeg poes töötada?”, “kui tihti sa trenni teed?”, “kas sul elus mingid kõrgemad sihid ka on?”, “kas maja ja pere on sinu jaoks tipp?”, “mis haridustase sul lõpetatud on? … polegi bakat käes?!” jne. Ja samal ajal, kui tema hiilgas enda saavutustega ja sellega, kuidas ta, näiteks, ei ole majainimene ja mitu korda nädalas peab siiski trenni tegema, vaatasin mina selles korteris hämminguga ringi ja mõtlesin, et kas sina rahuldud siis sellise eluga – korteriboks ja karjäär? That’s it? See tundus kuidagi nii … lühinägelik, väiklane elu, milles ei olnud ühtegi seda omadust, mida ma hinges tahtsin ning ometi suutis see minisuhe mind halvasti tundma panna, sest justnimelt sellist elu ongi kõik kohad täis – kedagi ei huvita, kes oled sina, vaid kui palju miski maksab ja kui ilus miski väliselt näib. Ja kui sul teatud omadusi ei ole, oled sa justkui alla arvestuse ja “võistlusest” väljas. Mõtlesin ka sellele, et ok, kui võtta inimeselt ära need asjad, mille järgi paljud end kirjeldavad – materiaalsed väärtused, siis mis TEGELIKULT alles jääb? Mulle tundus, et olen ainus inimene, vähemalt Tallinnas küll, kes hindab midagi muud, kui korter n-ö uutes majades ja bemm garaažis. See mõtlemine oli mulle nii võõras.

assholes1-2

Miks ma just seda viimast väikest seika kirjeldasin – sest see oli see lõplik “ok, aitab” suhe. See oli nii minimaalne aeg tegelikult, kui see kestis, et suhe on vale öelda, aga siiski viimane piisk ja tõeline äratuskell, mis pani otsustama ning kõik need eelnevad “tiksujad” ka kokku võtma – seda elu mina ei taha!

Otsus tehtud – kopp ees deitimisest, kopp ees aru andmisest teistele, kus maal ma suhetega olen, millal lapsi teen või mis on mu elu eesmärgid, kopp ees endast mingi mulje jätmisest ja kopp ees kõikidest inimestest.

Ma ei uskunud ühessegi siirasse suhtesse, milles saavad inimesed õnnelikud olla – vot nii kibestunud ma olin. Ja miks ma ei pidanudki olema – ainult petmisi, lahutusi, võltsi elu ja teiste kritiseerimist ja ülelaskmist on elu täis – justkui muud ei oleks ja kui ka on, siis raudselt seal on tegelikult midagi, mis on vale. Nii mulle näis.

See tähendas minu jaoks seda, et esimest korda elus loobusin mõttest saada omale elukaaslane, siiras suhe, ammugi perekond. Otsustasin, et olengi üksik, elan endale, teen tööd, keskendun muule ja minge kõik sinnasamusesse. Ning otse loomulikult, joon palju veini.

Ja KUI peaks juhtuma ime, et keegi siiski minu ellu tuleb, siis ei mingit jura – kas kõik või mitte midagi – mingeid mänge ja teatrit ma küll ei tee. Aga parem oleks, kui kedagi ei tuleks ja olekski asjaga ühel pool.

Esimest korda elus see otsus ja mõte täpselt nii toimima hakkaski – ei mingit kripeldust, ülim rahu tuli, sest teadsin, et olen alati õnnelikum üksi olnud, kui kellegagi koos, ma ei pea enam salaja nuputama, et kui kõik suhted nii nõmedad on, siis miks ma ikkagi kedagi tahan? Ja miks ma siis pole ära valinud või siis neid suhteid ära kannatanud? Äkki peaks ikka selle suhte välja kannatama, äkki nii saadaksegi pered ja kodud? Aga miks mina siis ei suuda? Miks ma end nii jobuna tunnen, et ise ei vasta hoopis nende inimeste standarditele? Kas ma olen üldse asjadest valesti aru saanud? Äkki suhted ongi sellised ja ma olen lihtsalt palju filme vaadanud?

Ma pean ütlema – ma hakkasin täiega nautima enda vabadust! Nii kerge oli olla, sest järsku jõudis see jama kohale – suhteid, armastust, ehedust pole olemas ja ma saan õigustatult olla isekas, veinine, suvaliselt deitida (kui sedagi viitsisin) ja kõiki pikalt saata! Vaikselt tulid tagasi vanad huvid ja hobid, joonistasin, lugesin, vaatasin netist saasta, suhtlesin vanade sõpradega, kui neid alles oli – kõik oli äge.

Ma unustasin ära kõik “hea elu ja hea kaaslase kriteeriumid”, võtsin elu nii, nagu ma oma peas olen alati võtnud, selle vahega, et ma ei surunud seda alla, et kellelegi vähegi vastuvõtlikum ja meeldivam tunduda – mul oli ükskõik, mida keegi minust arvab ja milline naine peaksin olema, mul oli ükskõik kui palju vanatüdruku või teadagi, kelle, silte endale külge saan ning see tunne on maailma parim. Isegi, kui kohati tundus, et olen ainus omataoline, vähemalt enam ei lasknud ma end massist mõjutada, sest see, mida ma EI taha, oli mul juba olnud ja arvamust kinnitanud. Tulgu siis, mis tuleb.

Kuni ühel päeval, üsna varsti, astus poodi, kus ma töötasin, Jaanus ja mingil põhjusel tahtsime justkui üksteist kõnetada – ma ei saanud aru, kas ta on tuttav või ei (tuttavaid, nii tööalaseid kui muid, on mul palju), sest ta tundus selline, nagu oleksin teda ammu tundnud. Aga jutustamise asemel jäime lihtsalt teineteist jõllitama ning sinnapaika see asi jäigi. Kuni oli teine kokkupõrge moodsa ajastu kohtumispaigas – tinderis (jaajaa, saame üle tinderis kohtumise valehäbist, nagu nende kontode taga poleks inimesi). Ma pean ütlema, et ega ma seal “like” ei jaganud, niisama sirvisin, mis näod on ja lõppkokkuvõttes oli see nagu mingi telefonimäng, kus ma ainult “ei”‘sid jagades ringi vaatasin. Aga Jaanuse tundsin ära, et ohh, kas see on see sama, kes poes mind vahtis?! Muidugi panen “like” lihtsalt sellepärast, et ta tundus nii äge inimene – raudselt mingi eriline kunstiinimene või näitleja. Päris vale ei olnudki!

“It’s a match!” ja kohe oli meil jutt lahti, kohtumine paigas ja paar kuud või isegi poolteist kuud hiljem elasime koos.

Pealtnäha tundus see justkui liiga kiire, sest nii ju ei tehta. See ei peaks ju nii lihtsalt käima, kui ma olen aastaid nn otsinguil olnud? Aga kuidas siis tehakse? “Käiakse” mitu aastat ja kaalutakse/mõõdetakse kaaslast igast otsast, kuni avastada, et ah, ei sobi?

Mul ei ole mitte kunagi mingit sellist tunnet peale tulnud, et vot, see on SEE! Kümnesse. Aga seekord, esimesest kohtumisest peale, oli asi selge, see ongi see! Mulle küll neid tutvumisaastaid vaja ei ole. Mul on asi kindel. Niisiis, absoluutselt kõik läks vastupidiselt sellele, mida olin ammu aega tagasi mõelnud – teatud kohtumispaik, teatud suhtlemine, teatud aeg käimiseks, teatud esimene kohting – ei midagi taolist.

Kõik mu standardid olid peast kadunud ja ma nägin ainult teda ennast – milline värskendus oli näha siirust, ausust, ehedust ja imetlust – ta imetles mind sellisena, nagu ma olin ja mina imetlesin teda sellisena, nagu tema on. Mitte kordagi ei tundnud ma seda, kuidas ta hinnanguid annab või oma peas linnukestega lahtreid täidab vastavalt sellele, mis värvi on mu silmad või milline on mu haridustase. Mitte kordagi ei teinud ma ise ka seda tema puhul – kõik oli täpselt nii, nagu peab olema! Ei mingit ülevoolavat mängu, muljete avaldamist või tohutut arust ära minekut – esmakordselt oli mul kindel tunne ja ometi, ma isegi ei tundnud teda nii kaua.

Peale aastatepikkust ringivaatamist, tutvusi, käimisi, juramisi ja otsust, et tahan olla üksi ega midagi kuuldagi mingitest suhetest, tuli Jaanus mu ellu, nagu soe tekk, mille alla pugeda peale külma vihmatormi – kuidagi nii õige, et mul ei olnud ühtegi küsimust ka enam peas, vaid lihtsalt rahu. Nii poeetiline, eksole, aga ma ei oskagi seda muud moodi kirjeldada.

Üle väga paljude aastate nägin tõelist küpset mõistust – ei mingit näitemängu, jamamist, argpükslikkust või võltsi olekut – otsused ja siirus käsikäes – see ületas pika kaarega kõik need standardid ja suhted, mis mul enne olid olnud. Ning põhiline, me olime mõlemad täiesti meie ise, võtku või jätku. Mõlemad teadsime, mida elult tahame, milliste mõtete järgi elame ja kõik klappis ilma igasuguse “harjutamise” või väänamiseta. Sain teada, et on küll olemas selline asi, nagu iseenesest klappimine – kui kõik on õige, siis ei ole vaja pingutada, järeleandmisi teha, kedagi välja kannatada jne – õigemini, kui sa midagi taolist teed,siis hea meelega ja see ei tundu mingisugune ebamugavus, vaid on täiesti loomulik elu osa.

Kust ma selle viimase “jõu” võtsin, et ok, annan viimast korda võimaluse suhteks, ma ei tea, aga ma olin nii kindlalt otsustanud, et tema ongi SEE inimene. Sellist inimest, keda usaldada täielikult ning kellega saab suhtes olla nii, et tunned vabadust, mitte ahistust, ma otsinud olingi. Me saame mõlemad vabalt olla meie ise ja minna elus edasi täiesti iseendana – lõppesid need mängud ja jamad, mitte kellelegi ei pea aru andma, kellegi meelevallas ei pea olema, ei pea täitma kellegi loodud nõudmisi – me teame, kes oleme ja teame, kuhu me läheme. Ja teame, et kui ka terve maailm oleks täis võltse inimesi, survestajaid, hinnangute andjaid, pettureid, siis vähemalt on üks inimene, kes meil on alati olemas, kelle poole murega pöörduda, mistahes kuupäeval ja kellaajal, kellega elus, hoolimata kõigest, koos edasi minna ja tänu kellele, on seljatagune kindlustatud, meie ise teineteisele.

See on maailma parim tunne.

set

Nii, et elukaaslase leidmine on imelihtne – ma tean, lihtsam öelda, kui teha, aga proovi – vastupidiselt paljudele eneseabijuttudele, kus soovitatakse üles kirjutada kõik, mida kaaslases tahad, soovitan mina vastupidist. Ära mõtle talle, ära otsi teda, ära aja teda taga, ole sina ise, väärtusta ennast, tee omi asju (isegi, kui see oma asi on veini joomine ja klatši lugemine – ka seda on vaja, ilma enesesüüdistuseta), ära mõtle endale ajakriteeriumit välja, et teatud aeg/vanus on see, mil PEAB see keegi leitud olema ja ära lase kellelgi panna end tundma, nagu sa ei oleks piisav – sa oled piisav. Ja siis, kui sa oled ehe sina ise, üldse ei oota kellegi tulekut ning kui see on viimane asi, millesse sa usud (järjekordne klišee, aga tõsi), tuleb ta su ellu, näeb sind täpselt sellisena, nagu sa oled ja leiab, et sa oled kõige vaimustavam olend maailmas. Kõik on lihtsamast lihtsam ning justkui iseenesest paigas ning oh, üllatust, koos saadab teid edu ka mujal.

Aga, seni, kuni ta tuleb (ja ära mõtle, millal ta tuleb) naudi vabadust teha üksi, mida ise tahad – muusika üürgama, vein ette, tahad, koristad, ei taha, siis ei korista, tahad räägid omaette juttu, ei taha, ei pea kellegagi rääkima, tahad, paned riided selga, ei taha, ei pane, tahad, raseerid end, ei taha, ei raseeri ja mitte ühelgi puhul ei saa keegi kobiseda, sest keegi ei näe ega kuule sellest, mida sa teed – täiega äge! Nautige!

f0007-lilli-7

Advertisements

24 thoughts on “Kuidas leida elukaaslast? Otsusta, et naudid üksindust, veini ja kibestumust – just siis ta tuleb ja rikub sinu “rahu”!

  1. Olen juba mõnda aega su blogi lugenud lugenud ja niiiii väga naudin su kirjutamisstiili – see on hästi vaba ja ehe. Ma küll ei tunne sind, aga ma alati kujutan ette, et sa räägid nii, nagu kirjutad 😀

    Sellest postitusest jäi minu jaoks kõlama “Ja teame, et kui ka terve maailm oleks täis võltse inimesi, survestajaid, hinnangute andjaid, pettureid, siis vähemalt on üks inimene, kes meil on alati olemas, kelle poole murega pöörduda, mistahes kuupäeval ja kellaajal, kellega elus, hoolimata kõigest, koos edasi minna ja tänu kellele, on seljatagune kindlustatud, meie ise teineteisele.” Nii ongi 🙂

    Liked by 1 person

    1. Aitäh! Kusjuures, ma vahel loen oma teksti üle ja mõtlen, et äkki ma kirjutan liiga “rääkides”, sest ma tõesti nii räägingi ja mõne koha puhul tahaks hullult, et kõik teaksid, millise hääletooniga ma mingit asja ütlen 😀

      Meeldib

  2. Niii armas ja soe tunne oli seda lugeda, te olete väga armas paar ja kogu aeg, kui sa Jaanusest kirjutad kumab sellest nii palju armastust läbi 🙂
    Minu lugu on mõnes mõttes sarnane. Deitisin igasuguste jobudega, kes alguses tundusid tublid-toredad, aga mingil hetkel käis ikka klõps ära, et asi pole õige. Otsustasin ka mingil hetkel, et aitab, ma ei jaksa enam mõelda kuidas istuda, kuidas astuda, mida öelda, mida mitte öelda ja kogu seda kräppi läbi teha, mida sa kirjeldasid. Kuni, täiesti juhuslikult jooksin ma lillepoes (niiiiii random koht, ma käin võib-olla kord aastas lillepoes!) kokku oma praegu elukaaslasega ja pilgud kohtusid ja… sinnapaika see asi jäigi 😀 Tegin oma ostu ära ja hakkasin parkla poole liikuma, kui ta mulle järgi jooksis ja ütles, et ta ei saanud pilkude kohtumise hetkel A-d ega O-d suust, aga et ta tahaks minuga deidile minna. Järgmisel õhtul läksimegi. Paar päeva hiljem läksin tema juurde õhtusöögile ning jäingi. Nii et põhimõtteliselt meie tutvuse 4. päeval kolisin ma tema juurde sisse. Tundsin tutvumise ajal ja tunnen praegugi, et olen kodus ja et sellest mehest saab ühel päeval mu abikaasa ja laste isa. Sinna oleme poolel teel – sel suvel on pulmad ja ega lapsedki mägede taga pole. Aga see äratundmise tunne, et SEE ongi nüüd SEE, on out of this world. Ei mingeid näitemänge, ei mingeid üksteise muutmisi ja kogu seda tsirkust.

    Liked by 3 people

  3. Aga tead, nii vist ongi. Ma käisin ka alates suhtlusest poistega ühest suhtest teise. Kas suhe lõppes ja kohe leidus järgmine või lõppeski eelmine uue pärast, igatahes üksi polnud ma elus olnud. Kuni siis algas uus aasta sellega, et läksin tollasest peikast lahku. Väga valus oli ja ülesaamine võttis paar kuud. Selle aja jooksul otsustasin, et kõik, ei mingit suhet, ei mingit meest. Nüüd olen mina ise ja olengi üksi ja naudingi.
    Sellest selgest tõdemusest jõudis vast nädal mööda minna, kui sain tööl kokku mehega, kellele kohe ütlesin, et me teame teineteist, tutvusime “sellel” üritusel. Ütlesin lihtsalt ütlemise pärast, ilma mingi tagamõtteta. Tema eitas ja paar tundi hiljem kirjutas FB, et tõesti, mul õigus. (Dohh, millal naistel EI ole õigus 😀 ). Kuu hiljem olime koos ja mina kolisin tema juurde. Sellest veel 6 kuud hiljem ostsime oma maja ja nüüd planeerime pere.

    Jaa, me oleme kuulnud tohutult kommentaare, et nii vara, mida te õige mõtlete, miks nii kähku. Aga miks mitte? Just täpselt, kes ütleb, et vot nii kaua peaks enne kokku kolimist/kodu ostmist/lapse saamist koos olema? Me mõlemad otsustasime, et nüüd on kõik ja oleme üksikud; me mõlemad tundsime kohe ära, et see inimene on see õige inimene. Ja see tunne on tõesti ülim. See kui ma suutsin endaga rahu teha, et üksi on okei olla, et üksi olekut saab nautida. Ning vot sellise rahulolu ja teadmise juures armuda on parim tunne üleüldse.

    Liked by 2 people

    1. Nõus, see ongi parim, kui oled rahu teinud ja siis n-ö värskelt ja avatud olekuga leiad ideaalse inimese. Kuigi mul oli isegi kahju – nüüd, kui ma nautisin üksindust, siis rikuti see ära, hahaha 😀

      Meeldib

  4. Nii lahe lugu 🙂
    Ühtpidi mulle väga meeldib lugeda selliseid stoorisid ja ma tunnen ennast mingil määral ära ka selles Sinu “fuck it” mõtteviisis. Ainult selle vahega et ma võiks vist öelda et ma ei ole kunagi PÄRIS PÄRIS suhtes olnud – sest nii kaua kui ma mäletan, olen ma alati mõelnud et peab olema kas SEE või mitte midagi. Mitte iialgi ei ole ma aru saanud sellest, et inimesed on koos kellegagi lihtsalt selleks et olla.. minu jaoks tunduks suhte loomine loogiline siis kui noh.. muidu ei saa? ja nii palju on selliseid lugusid kus after years of bullshit finally see õige inimene jalutab vastu, aga ma kogu aeg mõtlen et huvitav mis värk siis mul on 😀 ma olen selle bullshit osa suht skippinud (loogiline, igast värki on olnud aga ma ei ole kunagi ühegi sellise “suhte” puhul mõelnud et see on midagi muud kui ajaveetmine, ei ole ka teisele inimesele sellist lootust andnud) ja alati väga mina olnud ja selle teadmisega et parem üksi kui vale inimesega.. Ma tõesti jälestan igasugust näitlemist ja mängimist ja juramist – whats the point? Ja siis ühel hetkel oligi selline magical moment igatpidi ja mõlemapoolne – kestis ilusad kaks nädalat 😀 Ehk siis ma mõtlen et äkki ikkagi on mul mingi viga küljes, ma olen enamvähem nii elanud alati, nagu Sina kirjeldasid ja no pole päris samamoodi läinud 😀 Ja kui ma mõtlen et tegelikult on ju nii paju üksikuid inimesi maailmas – siis ilmselt ma olen ka üks nendest. Mitte et see kurvaks teeks otseselt – mulle väga meeldib üksi ka olla ja saan kindlasti endaga hästi hakkama – aga natuke nagu kurb mõelda et oled 77 ja üksi ja sul ei ole mitte kedagi.

    Meeldib

    1. Kusjuures, mul varem ei olnud seda, et kõik või mitte midagi. Mulle meeldis igasugustes suhetes olla, aga muidugi, tekkis tunne, et äkki nüüd on õige ja sain ka paari hingevalu tunda. Aga mul on hea meel, et kogesin igasugused koperdused teistega ära. Kui mul neid halbu näiteid ei oleks olnud, äkki ma ei olekski Jaanust osanud ära tunda. Kuigi sellest ma tõesti aru ei saa, et miks peab mängima ja jurama – kohe letti, mis eesmärgid on ja siis vaadata, kui ühtivad, siis edasi, kui ei, siis head aega ja järgmine 😀 Oleks see vaid nii lihtne, eksole 😀

      Meeldib

    2. Vau, sa kirjeldasid täpselt minu tundeid. Ainuke vahe selles, et mina ei karda ka 77aastaselt üksi olla 😀
      Huvitav jah, et osadele naistele nagu nt blogi autor, on suhtes olemine tähtis ja nad tunnevad ka ühiskonna survet. Aga teistele naistele on elu lihtsalt elu ja ei tunne mitte kelleltki survet, isegi mitte endalt.
      Sul on isegi vedanud et leidsid 2 nädalaks suure armastuse tunde. Tahaks ka oma unistuste printsi kohata, kasvoi üheks sekundiks, tahaks teada mis tunne see on 😛

      Meeldib

      1. Mul oli pikalt periood, kus ma ei tahtnud suhet. Suhtlesin küll, aga seda päris suhet ei tahtnud, kuidagi ahistas hullult. Siis tuli järsku see asi, et aga äkki siiski võiks olla suhe ja vanus muudkui liikus edasi kuni jõudsin sinnani, et tahan suhet, tahan perekonda ja tahan selle asjaga pihta hakata 😀 aga siis avastasin, et ega see nii lihtne ei ole ja otsustasin, et ahh, kõik on jobud, midagi ma ei taha 😀 kuni saingi.

        Meeldib

  5. Ma olen 100% nõus! Minu arvates standardeid leiutades ehk, et kaaslane peab olema nii-ja naasugune, iseloomult, välimuselt, huvide poolest ja nii edasi välistame me juba varakult mingi grupi inimesi, kes võiksid meiega kokku sobida aga kes võib olla ei vasta täielikult nõuetele.

    Oma kaasaga kohtusin ma täiesti kogemata sõprade kaudu ning alguses me ei meeldinud üksteisele absoluutselt! Ei olnud seda armastust esimesest silmapilgust, äratundmist ega miskit muud säärast. Hiljem hakkasime kirjutama (tema Itaalias, mina Eestis) ning siis tuli ka klapp. Kui me lõpuks ‘käima’ hakkasime siis ma alguses täitsa imestasin koos sõbrannadega, et ta ei tundnud olevat ‘minu tüüp’ kellega mina ennast ette kujutasin või nemad. Aga samas klapp, üksteise mõistmine, ausus ja lihtsus olid olemas ning on siiani, pea kuus aastat hiljem. Väga mõnus on olla suhtes, kus saab olla sina ise ning kus kaaslane aktsepteerib sind 100% sellisena nagu sa oled ning sina teda.

    Seega ka leidsin selle õige täiesti kogemata (ilmselt kui ta poleks sõpradega tol õhtul pubisse tulnud nagu ta plaanis, poleks kunagi kohtunud kah :D) ning otsimata.

    Liked by 1 person

  6. Nii mõnus lugemine ja mõnes mõttes tore äratundmine. 4,5a tagasi kui ma tegin lõpu ühele deitimisele mis kestis paar kuud, otsustasin et mulle aitab meestest. Ma ei tahtnud ei näha ega kuulda mitte ühestki mehest, sest kopp oli nii ees. Umbes kaks nädalat hiljem, septembri lõpus, kohtusin ma oma uues töökohas üht noormeest. See mees leidis miskitmoodi tee mu südamesse ja novembris kolisin ma tema juurde. Mulle väga meeldis see kuidas meie suhe algas. Ei mingit netis kohtumist (ütlen seda seetõttu et eelmine nö suhe just nii algas ja üldse oli nii mõnigi teine tüüp kellega just netis tuttavaks sain), käisime üksteisel külas,vaatasime filme, jalutasime koos tööle ja töölt tagasi. Mitte keegi ei ole mind nii vaadanud nagu tema. Nii armunud pilguga et sõnadest jääb väheks :D. Hetkel on meil raske periood käsil, aga ma tunnen et koos saame kõigest üle. Mul on vedanud. Meil on vedanud.

    Liked by 1 person

  7. Tundsin ennast nii ära selles loos!

    Mul oli üks pikaajaline ebaõnnestunud suhe ja peale seda mitu peikakandidaati, kes täielikud nõmedikud olid. Näiteks kutt, kes IGA asja pärast nuttis või teine, kes ei lasknud mul millegi eest maksta. Kui valetasin, et mul kõneaeg otsas, kandis mu numbrile raha?!? Kes teeb nii?!? Siis otsustasin, et aitab, minu pekki need mehed! Ma olin kõigis nii pettunud ja tundsin, et maailmas on normaalsed mehed otsa saanud.

    Järgmine päev läksin sõbrannadega Rootsi kruiisile ja minule tuli tutvustama end üks noormees. Ma sain kohe aru, et tema on teistsugune ja keegi eriline. Tänaseks, kolm aastat hiljem, on meil täiesti müstiline sõprus ja suhe üheskoos ning kasvatame kohe pooleaastaseks saavaid kaksikuid 🙂

    Liked by 1 person

  8. Kusjuures ma lausa googeldasin sinu Jaanust, kuna tõsimeeli arvasin, et tegemist on mingisuguse kuulsusega 😀 😀

    No minul sai mingi hetk meestest villand ja olin täiesti veendunud, et jäängi oma pojaga kahekesi. Olin see nö pagasiga naine. Taheti mind, aga mitte minu last. See muidugi absoluutselt välistatud, et lasen oma poega niimoodi traumeerida.

    Asusin uude kohta tööle. Ja seal ta istus, silmad nagu söed. Minu hingesugulane, kellega nii sarnased, et lõpetame teineteise lauseid. Alguses oli suisa hirmutav ja mõtlesin, et äkki tegemist mingi stalkeriga 😀 Aastaid kõndisime üksteisest mööda ja elasime teineteisest vaid kilomeetri kaugusel. Ju siis olid saatusel omad plaanid. Nüüd on mul mees, kes armastab mu poega nagu enda oma ja kinkis mulle tütre, kellel silmad nagu issil.. süsimustad. Mul on kõik ja rohkemgi veel. Südames nii palju armastust, et hirmus hakkab. Äkki polegi päris.

    Kiirustamise koha pealt niipalju, et meil sai kaheksas veebruar kaks aastat koos oldud. Selle aja jooksul saime lapse ja ostsime ühise kodu. Tunne on selline nagu polekski mitte kunagi kedagi teist olnud. Ainult tema ja mina.

    Liked by 1 person

  9. Meil on ka koos oldud “ainult” 2,5 aastat,sellest 8 kuud oleme juba abielus olnud.On täpselt sama vana poeg nagu teil.
    Mul oli ka enamvähem sama lugu nagu sul 2,5aastat tagasi ja olin juba arvestanud,et lōpetan üksi nurgas koos viie kassiga :/

    Liked by 1 person

  10. Ei või olla, lihtsalt nii tuttav tundub kogu see jutt, mida kasutasid halva suhte näitena, päriselt ka, nagu oleksid sama inimest ja olukorda kirjeldanud! Hämming lausa 😀

    Loen su blogi algusest peale, nii meeldib see kuidas ja millest sa kirjutad; meeldib see, et sul, Jaanusel, Johanil on nö nimi ja nägu, et sa püüa kiivalt kõike eraelulist varjata, samas isiklikumad asjad hoiad endale. Su blogi on soe, mõnus ja hästi kirjutatud ning hea meelega loen edaspidigi 🙂

    Liked by 1 person

    1. Mine tea, kas on tegemist eriti stereotüüpse näitega või ongi sama inimene – kui suur see Eesti ikka olla saab 😀
      Aga igatahes, ma tänan sind! Ei püüa varjata meie identiteeti, aga tõepoolest, on asju, mis on meile erilised ja isiklikud, nagu kõigil, ja nendest ma ei räägi. Kuid võib öelda seda, et olen alati olnud päris avatud inimene, mulle meeldib kogemusi ja mõtteid jagadan ning ega ma väga ei muretse ka sellepärast, mida keegi siit loeb või järeldab – elu on elu, see ei peaks kellelegi väga võõras või piinlik olema ja ongi seda mõnusam, kui räägitakse asjadest nii, nagu nad on 🙂

      Meeldib

  11. Nii südantsoojendav on selliseid lugusid lugeda.
    Ka mina olin ühes sellises suhtes, kus kõik välised kriteeriumid olid täidetud, aga hinges tekkis pikapeale kohutav tühjus.
    Minu poliitikust (kohalik omavalitsus) elukaaslasele oli väljaspool tööd oluline vaid sport, sagedased paaripäevased golfireisid (olin kaasas, kui vähegi võimalik, kuigi golf mind ei huvitanud, maastikud kyll), jahilkäimine, seks ja kord nädalas kinos käia.
    Täpselt selles järjekorras.
    Tal ei olnud aega peale oma valdkonna uudiste mitte midagi muud lugeda ja mina tasapisi lihtsalt kuhtusin selle kõrval.
    5-tärni hotellides ja Michelin’i tärnidega restoranides veedetud puhkused ei suutnud mu üksindust leevendada, sest tõeliselt rääkida ei olnud kellegagi.
    Tema eesmärk oli oma elu võimalikult mõnusaks elada, mina soov pisut intellektuaalsemat sisu sellesse lisada sooviks jäigi.
    Sest tööelus oli see tal olemas, elukaaslaselt soovis ta lihtsalt pisut kerglasemat attitude’i.
    Nyyd on see pada oma kaane leidnud ja mina samuti 🙂

    Asi ongi justnimelt selles, millised on need “kõrgemad eesmärgid”.

    Minu jaoks on see viimane sellise inimese leidmine, kellega oleks pea-aegu et ühine vereringe.

    Mitte doktorikraad, Alfa Romeo (suvaline näide), või muu nn kriteerium.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s