Pildid sotsiaalmeedias ja minu näited: See, mida me näeme, on ainult väike osa

Eile oli vastlapäev ja arvake ära – terve Facebook ja Instagram oli kuklipilte täis.Täna on 1. märts – terve Facebook ja Instagram on esimese märtsi pilte täis. Ka mina olen mõlemal päeval üks autoritest, kes neid pilte sinna riputab. Seoses sellega hakkasin mõtlema piltidele ja nende mõjule.

Ma mäletan, kui olin üksik, siis igal tähtpäeval, olgu see nii väheoluline, kui tahes, hakkas silma sotsiaalmeedias, kui tore kõigil on – pildid, asukohad, kohvikute tag’id jne. Kuigi ma teadsin, et see ei ole ju kõigil nii ja kuigi ma vahel ei oleks isegi viitsinud neid asju teha, siis ikka tekkis tunne, et teistel on nii äge ja minul on ainult töö, kodu ning ei mingit toredat sotsiaalset elu või tegevust.

Tegelikult ei tea keegi, mis on mingi pildi taga. See ongi see n-ö filter – näidatakse mingit osa, mitte tervikut. Selles ei ole midagi halba, et neid pilte üles pannakse ja seda osa elust näidatakse, aga halb on see, kui tundlik vaataja unustab reaalse elu ja arvestab ainult sellega, mida talle ette söödetakse. Vaataja näeb, et oh, nad on kuskil ja neil on nii lahe – järeldus: neil ongi nii lahe elu iga päev. Justkui, iga päev ollakse seal kohvikus ja süüakse värvilist, sätitud sööki.

Mõni inimene võib-olla muigab selle jutu peale ega kujuta ette, kuidas saab nii üldse arvata, aga vastuvõtlikud inimesed, kes on üksikud, õnnetud, depressiivsed just nii mõtlevadki. Aju teeb trikke ja nende üksik/mõttetu tunne aina süveneb.

Tihti ei tulda selle pealegi, et loogiline – sa ei tee pilti argipäevast, kus sul dressipüksid jalas, juuksed sassis, sööd suvalist (mitte nii ilusat) toitu. Või siis sellest, kuidas sul on endal halb tuju ja end mõttetuna tunned – no on päevi, kus asjad lihtsalt ei suju ja tunned end kuidagi saamatuna, kõigil on selliseid jõuetuse päevi olnud. Samamoodi ei hakka keegi, näiteks, vaidluse ajal rääkima, et ohh, kuule, me vaidleme, teeks pilti ja paneks FB’sse. Ohh! Ok! Täägi mind ka siis ära! Ja ära unusta check in’i teha! Rauuudselt saame selle eest palju laike!

Nagu vanasti albumitesse pandi väljatulnud pildid, samamoodi Facebooki ja Instagrami – me ju valime pildid, mis on mingis osas ilusad, mõnusad, meeleolukad. Need on väikesed nopped, mitte ei hõlma tervet elu.

Ma lihtsalt tunnen, et tahaksin seda kõigile neile meelde tuletada, kes vahel võrdlevad end teistega ja vaatavad neid pilte küll väljaskäimistest, väljasõitudest, kohvikutest, perega aja veetmisest, beebidest, ilusatest kodudest jne – need on mõned valitud pildid, mis on vahel sätitud, vahel tuunitud, vahel Instas mõni filtergi lisatud – need ongi toredad hetked, aga see ei tähenda, et terve elu on neil muudkui erinevad tegevused, sõidud, kohvitamised, sättimised ja puhtad beebid ning ideaalsed kohtingud/reisid mehega. Kõik me teame, mis on reaalne elu, sest kõik elavad seda. Ei ole nii, et kes ei postita ilusat pilti, sellel ei ole ilusaid hetki, samuti ei ole nii, et kes postitab ilusaid pilte, ei tegele muude probleemide või muredega. Ärme unusta tervikut.

Võrdlemine teistega, üldistamine ja sellega seoses halva tunde tundmine ning surve olla sama “lahe” tuleb vahel automaatselt. Tead küll, et see on kõigest pilt, aga on hetki, kus see mõjub justkui enda elu kritiseerivalt ja mõtled, et, ahh, elan siin oma väikest ja ebaolulist elu, kui teised tegusid teevad või kui teistel on kõik nii ideaalne.

Ma ei väida, et kõikidel sellised mõtted peast aegajalt läbi käivad, aga ma tean, et päris paljudel küll ja on ka minul käinud. Samamoodi ei väida, et nendes piltides ei ole seda, mida näha – neis ongi ilu, toredust ja kõike muud. Nii, et nagu elus ikka – ei ole asjal ainult ühte poolt ning üks ei välista teist.

Ja veel – kunagi ei tasu enda elu (ega pilte) teiste omaga võrrelda. Nii palju, kui on inimesi, on ka olusid – kõigil on omad head küljed ja omad mured ning “tumedamad kohad”. See on absoluutselt kõikidel nii, mitte vaid väljavalitud õnnetutel. Tuleb osata näha tervikut ja võtta seda tavalise elu osana, sest täpselt see need igasugused õnnelikud/õnnetud hetked ongi – tavaline elu.

Niisiis, siin on näitena  vaade minu piltide”telgitagustesse”.

Näitan teile mõnda enda Facebooki või Instasse lisatud pilti ja räägin, mis nende taga veel on.

1. Lõbusad pildid lapsega

instapiltSiin pildil on tegelikult näha ka, et üritasime teha ilusaid pilte, aga mingi sahmimine käib ja nagu ikka, lapsed teevad ise, mis tahavad. Aga põhiline – tundub, et nii lõbus ja tore. Tegelikkus: eesmärk oli teha ILUSAID pilte. Sellele eelnes (või järgnes, ei mäleta)  paras kammaijaa ja vaidlus Jaanusega – kuidas ma pean olema, mida ma pean tegema, nohh, teeme nüüd ilusa pühade pildi – hulluks stressiks läks ja milleks? Täiesti mõttetu põhjus. Aga mina olin magamata, närvis, jõulud ja see pinge, et ma pean ilusa pildi saama ja ma pean seal ilus olema, kuna muidu on terve Insta ja FB ainult titepilte täis ning olen üks “nendest emadest” – tulemus: ilusat (seda, mida tahtsin) pilti ei saanud, aga sain toredaid perepilte (ehk siis jälle titepilte), mis ongi armsad ja iseloomulikud. Mis seal ikka.

2. Mõnus talvine jalutuskäik perega.

kandmineOh, millest ma siin alustan. Tundub, et nii tore perekondlik jalutuskäik, mis tegelikult nii oligi. AGA!

Ma ei tea nimetada neid kordi, mil oleme Jaanusega kakelnud lapsekandmise teemadel. Mina olen talle lugematul arvul rääkinud, et see on vale kandekott (saime kuskilt odava ja suvalise Babybjörni kunagi) ja vale kandmise viis. Olen ka lugematult kommentaare teistelt saanud, et kuule, kas sa tead, et see on vale asend ja kott lapsele. Tema aga väitis vastupidist – kõik, mida olen kuulnud, on tootjate välja mõeldud, miks siis sellised ikka veel müügil, miks siis paljud nii kannavad jne. Neid vaidlusi on nii palju olnud, lausa tülisid ja olen veendunud, et oli ka enne seda jalutust. Last oleme selles kotis kandnud vist kokku 2-3 korda, alati on Jaanus käega toetanud, nii, et lõpuks oleme rahu teinud. Ja seetõttu ka rahu teinud, et enam me seda kotti ei kasuta ning enne, kui ergonoomilist kotti ei osta, siis ei toimu mingit lapse kandmist.

Aga jalutus oli mõnus ja Johan naudib meiega samal tasemel olemist ning liikumise suunas vaatamist – info ülekülluse pärast ma igatahes ei muretse enam.

Ja pilt on ka nunnu.

3. Imeilus rase!

32b8c-lilli-19Ohh, kui ilus rase – nagu palli oleks alla neelanud ja nii imeline, nautiv olek!

Ei, ei ole imeline nautiv olek ega palli allaneelamise välimus. Kõik rasedapildid on küljega tehtud ja põhjusega. Tegelikkus on see, et kleit, mis on seljas, on puuvillane maikakleit, sest midagi muud enam selga ei mahtunud. Ime, et seegi selga venis. Ma olin higistav, hingeldav rase, kes mööda randa, nagu part üritas kaasa sõtkuda. Ma ei hakka panema seda pilti siia, milline ma nägin välja selja tagant, aga üüratu kann ja paistes jalad on miinimum, mida öelda. Selleks ajaks oli rasedust vist 34-35 nädalat, kui ma ei eksi ja kergest, imelisest olekust sellel palaval ilmal oli asi kaugel.

Aga pildid said ilusad ja kuigi mul oli tunne, et ma ei taha sellist olekut jäädvustada, siis mul on hea meel, et seda tegin, sest nüüd ma vaatan enda kõhupilte hoopis teise pilguga.

4. Meie mõnus vastlapäeva hommik!

vastladInstapilt minu vastlapäeva hommikust. Milline idüll! Jätab mulje, et vot nendel inimestel on küll nii korras elu – kõik on nii ilus ja muretu. Kohvitassid ja ilusad kuklid – küll meil on tore hommik! Tegelikkus: Jaanus pidi minema mingit tehnikaasja korraks ajama, mina ootasin kodus, et saaks vastlakukleid koos süüa ja siis Lohusallu sõita. Ühes tassis on kohv, teine tass on tühi, sest ma eeldasin, et ta varsti saabub ja saan sinna ka kohvi teha. Aga mida ootamise ajal ikka teha – pilti!

Kuklid on taldrikule sätitud nii, et üks, millel oli vahukoor karbis sassi läinud, ei oleks esiplaanil, tassid on sätitud nii, et ei paistaks, et ühes tassis on kohv ja teises ei ole. Kohv on, muide, pätikas. Köögipool oli pimedam, laud on ka seal tumedam, aga mina tahtsin ilusat ja helget vastlakuklipilti, et ikka näidata, milliseid ägedaid kukleid õde (õed, sest teine käis ka abis) Gustavis teeb. Niisiis viisin taldriku ja tassid elutoa poolele ja panin valgele kummutile ning tegin seal pilti. Samal ajal kui Johan mul jalaotsas rippus ja tähelepanu nõudis.

Siis tuli Jaanus koju, sõime oma kuklid ära ja läksime välja.

5. Vastlapäev Lohusalus – nii mõnus, lõbus, stressivaba perekond, kes teeb vastlapäeva puhul väljasõidu. lohusalusNii tore, jalutus sadamas, meretuul, õnnelikud näod! Tekib tunne, et nii toredad vastlapäeva tegevused! Tegelikkus: jõudsime Lohusallu, Johanil oli uinak pooleli, üritasin vaikselt vankrisse tõsta, et ta edasi magaks. Muidugi mõista ärkas ta selle peale üles. Sõbranna lapsel hakkas ka lõunauinak, niisiis läksime Jaanusega kohe jalutama, et sõbranna saaks kodus uinutada oma last ja meie jalutades oma last. Mõtlesime, et oh, teeme mõnusa jalutuse looduses ja selleks ajaks Johan kindlasti magab ja saame ilusaid pilte ka klõpsida.

Asi lõppes nii, et õues oli vali tuul, Johan ei jäänud enam magama ja karjus vankris, sest ta ei ole see laps, kes tahab lamada, kui ei maga – tema tahtis ka “jalutada”. Võtsime lõpuks sülle, kui olime juba sada aastat teda uinutada ja rahustada üritanud. Siis avastasin, et kombeka kapukad ehk need tuulekindlad papud jäid sõbranna juurde tuppa ja Johanil olid jalad kombekaotstest väljas, villased sokid jalas. Stress kuidagi aina kasvas – magamata, parajalt raske laps kordamööda meie süles, kellel tohutu meretuulega jalas vaid villased sokid (sukkpükste peal) – ei mingit tuulekindlust jalalabadel. Üritasin käega jalgu kinni hoida, et külma ei saaks, ise tundsin end maailma halvima emana – lapse une ajal hakkasime kuskile minema, kui niigi tal unega probleemid, jalad “paljad”, tuul ulub (ei olnud enam, oi kui tore jalutuskäik). Jõudsime sadamasse, et ahh, teeme siiski mõne meeleolupildigi. Fotokas, objektiivid ja värgid kaasas, mida ei ole –  ühtegi mälukaarti! Meil on neid päris mitu, eraldi karbis – karp jäi koju laua peale. Noh, tead! Tee siis üks telefonipilt, asi ants ja lähme minema!

Ja tagasiteel muudkui kirusin, kuidas ma ikka last riietada ei oska, kuidas ma teda uinutada ei oska ja see varing. Jaanus, muidugi, oskas mind kuidagi ilusti maha rahustada, juba tunneb vist neid tuure ja tõi mu maa peale tagasi.

Aga lõpp hea, kõik hea – jõudsime sõbranna juurde oma magamata lapsega ning ilmnes, et ka tema laps keeldus mingil põhjusel uinakust, niisiis, poisid said möllata, meie saime jalutusega karastada, pärast toas jutustada, kukleid süüa ja kokkuvõttes oli väga mõnus olla!

6. Sõbrannal külas – lapsed mängivad ja emad kohvitavad

idullLõpetuseks laenan sõbranna kontolt meie imelise vastlapäeva pildi ja selle puhul võite ise arvata, mis võis selle kauni laua ümber veel toimuda. Vihjeks nii palju, et Johan on akiivne 7-kuune ja sõbranna poeg on aktiivne üle 1,5 aastane.

Kuigi, pean ütlema, et näha ägedaid väikeseid poisse laua ümber ringi traageldamas ongi ilustamata väga idülliline. Olgu seal siis nii palju kära, mürglit ja segadust, kui on.

Advertisements

10 thoughts on “Pildid sotsiaalmeedias ja minu näited: See, mida me näeme, on ainult väike osa

  1. Ei olnud sa mingi part 😀 Täitsa kõbusalt jalutasid 🙂

    Muus osas on sul muidugi õigus. Iga pilt annabki edasi vaid ühte hetke ja emotsiooni 🙂

    Like

  2. Teemaväline kommentaar. Vabandust. Aga kas selle nr 3 imeilusa raseda pildi on teinud professionaalne fotograaf või keegi niisama sõber? Küsin, kuna pildil on horisont ikka täiesti-täiesti viltu, see on vastuvõetamatu, kui tegemist on fotograafi tööga.

    Like

    1. Olen isegi märganud, et viltu. Tegemist ei olnud professionaalse fotograafiga, vaid inimesega, kes tahtis end kõhupiltide tegemisel proovile panna. Hoolimata selles ühest viltusest silmapiirist, tulid pildid tegelikult väga ilusad!

      >

      Like

  3. Oo jaa. Mei oli just hiljuti perega fotosessioon. Kõik higised, väsinud ja end kringliks keeranud, et vähemalt ühte piltigi saada.
    Ise olen realist seoses nende idüllihõnguliste postitustega. Kuna sõbralistis on vaid piiratud seltskond, siis tean üsna hästi, mis kes ja kuidas 😀

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s