Kass on peal ja aasta ema tiitel käegakatsutav

Ma ei tea, kas see on mingi planeetide seis, magnettormid, kuufaasid, tähtede plinkimine, aga ma ärkasin üles ja kass oli peal. No, lihtsalt, seletamatult täiesti muserdatud olek.

Vahel tunnen, et oh, ma olen äge naine, hea ema, teotahteline, maailm on valla ja pea on ideid täis. Ja vahel on see tunne, et vajuks maa alla. Täna oli see viimane variant.

Absoluutselt kõik asjad käisid pinda – mul on kole nahk, mu juuksed on suvalised heinatuustid, mu riided on kõik jubedad, ma ei tunne end ilusa ja hoolitsetud naisena, kodu on korrast ära ja tagatipuks, ma olen jube ema.

Jube ema tunne seisneb selles, et ma ei tea, kui palju Johan sööb. Reaalselt mõeldes ei ole hullu, et täpselt ei tea, kasvab nii kiiresti, vastavalt sellele ju tegelen. Aga ei, täna oli see päev, et väga hull on, kui ei tea ja ma olen halb ema.

Tavaliselt ta ärkas, sõi putru, vahel puuviljapüreed, siis lõunaks mingit liha-aedvilja asja, õhtul jälle putru. Vahele on sattunud ka paar keedetud porgandit, aga kuna nendega ta pigem mängib, siis vist ei ole veel mainimist väärt. Kogused on korralikud, mitte paar ampsu, vaid 120-200 g ühe toidukorraga. Lisaks saab ta rinnapiima. Nüüd olen avastanud, et sellest ei piisa – tal läheb kõht kiiresti tühjaks ja tahab aina rohkem süüa. Mina ei saanud sellest aru ja iga kord imestasin, et isuga sõi või jõi, kui ma andsin selle mõttega, et “noh, annan proovi pärast, äkki kõht jälle tühi või janu”. Siis vaatasin, hing haige, et jeerum, ma ei tea, millal laps peaks sööma – tal on kõht tühi ja ma üritan ta meelt lahutada, eksole. Ehk siis jube ema.

Eriti jube oli see, et vaatasin – mul ei ole talle nii palju toitu varutudki, niisiis olen kaks päeva “palavikuliselt” poodi jooksnud, teinud omameelest normaalses koguses häid valikuid ning koju jõudes avastan, et ikka võtsin vähe. Nii halb oli mõelda, et milline ema imestab selle üle, kui laps tahab süüa ja avastab, et aajah, mul polegi nii palju anda. See on JUBE tunne.

Nagu ütlesin, et ega muidu ei oleks midagi,  ostaksin õiged kogused ja teeksin ise ka juurde, kui ma lihtsalt ei oleks ärganud sellise tundega, et mingi eriline raskus on peal ja kõik asjad mõjuvad. Äkki asi on hormoonides, sest see on ehe selline PMSi tunne, et kõik asjad käivad närvidele, ajavad vihale või masendusse. No, ma ei tea.

Igatahes, hea on see, et saan aru, et see on lihtsalt selline päev, mitte elu ja sundisin end ikkagi “üles ärkama” ning läksin välja. Saime maal oma tiirud tehtud, tulin koju ja olin ikkagi kuidagi jõuetu.

Tegelikult ma tunnen, et see vist on mingisugune ainete puudus – nahk on kuiv nagu paber, lausa valus on, üldmulje on hall ja kurnatud, kuigi ma võtan vitamiine ja täna öösel sain isegi magada (ärkas kõigest 2 lühikest korda, see on minu mõistes luksus), aga rasedus ja pikk imetamisperiood pimedal ja külmal ajal teevad ikka oma töö.

Siis tuli meelde, et kui nahk on lausa valusalt kuiv, manukaon mesi parim ravi. Juhuslikult oli mul üks meega sheet mask olemas, aga kui ei oleks olnud, oleksin mett otse näkku pannud.Olen seda teinud ja mõjub tervendavalt. Ega midagi, peale pikka duši viskasin selle lehe omale näkku ja isegi päris hea hakkas.

Ma lähen nüüd magama ja siis hakkab veel parem.

 

P3120054
On sul muidu veel süüa?
Advertisements

28 thoughts on “Kass on peal ja aasta ema tiitel käegakatsutav

  1. Ära põe, iga jumala kord lapsega arsti juures vastan ma 99% küsimusele: eee, ma ei tea…

    Mitu korda päevas pissib? Kas inimesed loevad seda?? Või kui Mari väike oli, siis ka küsiti, et noh, mitu milliliitrit piima päevas joob? Mitu grammi sööki sööb? Kust kurat ma tean 😀 Ja näed, elus on see marjunn, ilma selletagi, et ma ei teadnud kunagi, et mitu tundi ta magab, mitu korda pissib/kakab või mitu grammi püreed sööb 😀

    Meeldib

    1. Kusjuures, arsti juures ma ei põe enam, aga algul oli küll tunne, et ok, kust ma tean mitu korda ta sööb, kui ta on rinna otsas all the time. Kas ma peaksin lugema 😀 Aga eile oli lihtsalt kass peal ja siis olid kõik asjad selles süüdi, eriti veel see, et ma ei tea basicut ehk imestan, miks lapsel kõht tühjaks läheb 😀

      Meeldib

      1. Ära muretse. Üks päev Mari muudkui jonnis ja jauras, kuni ma käratasin talle, et kas ta saab inimene olla ometi, et MIS sul häda on??? Siis vastas, pisaras voolates: “mämm mämm….süüüa….” 😀 #aastaema.

        Liked by 1 person

    1. Tegelikult ei ole koguaeg kass ja deprekas. Sa ei näe mind igapäevaselt, blogis ei ole koguaeg depressiivsed jutud ja ma olen siiski väikese lapse ema – väsimus, jõuetus, meeleolukõikumised on noore ema puhul tavalised, ilma, et peaks kohe diagnoosiga kiirustama. Kõigil on paremaid ja halvemaid päevi ning ka inimtüübid on erinevad, kes kuidas neid “üle elab”. Diagnoosimise aluseks on ka palju teisi tunnuseid, ma imestan vahel kui kiiresti tekivad üldistused ning kui kergekäeliselt nende sõnadega käitutakse. http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ps-ravi/DEP/depressiooni_ravijuhis.htm

      Meeldib

      1. Diagnoosidega pildumisega tasuks jah ettevaatlik olla, aga kes ikka oma s6navara niiväga jälgib …
        Kuigi v6iks 🙂
        Kassimist ja muretsemist on siit küll t6esti palju tulnud, aga tegemist ongi esimese lapsega, loomulikult on k6ik olukorrad uued. Badass Motehr tahab ju igaüks olla (v6i mulle nii tundub).
        Minu lapse pediaater ütles kunagi nii, et tolmurullid ja segadus v6ivad tema pärast olla, aga magamata ja kurnatud ema on k6ige hullem, mis ühele lapsele/perele juhtuda saab.

        K6ik läheb mööda, ka see iseenesest lühike periood 🙂
        Ja joo vett!

        Liked by 1 person

    2. Tahtsin ka kommenteerida, et puhtalt blogi põhjal kellelgi depressiooni diagnoosida ei saa. Kõigil on vahel halvemaid päevi, eriti kui laps on keskmisest nõudlikum ja aktiivsem ning enda asjade tegemiseks aega napib. Mulle just meeldib, et Lilli ausalt ja ilustamata kirjutab, kuidas vahel kass peale tuleb ja blogi ei koosne ainult emme-nummi-tibu-nännu-pluti-pluti jutust.
      Mul on laps natuke noorem kui Johan (4-kuune), aga ka paras rahmeldis ja nõudlik. Lohutav on lugeda, et ma pole ainus “aasta ema”, kes terve aja õndas emaduses ringi ei hõlju :D.

      Liked by 1 person

  2. See lapse toitmise värk ongi ahastama ajav. Mul suurem laps juba 8 ja iga jumalama päev ma nuputan, et mida süüa anda. Vahel jõuab pãev nii õhtusse, et ma ei teagi, mida ta söönud on. Toitu, mis ma mehele teen, ta enamasti ei söö. Teen suure potitäie ja ta ei võta ühtegi ampsu. Siis olen kange ema ja ütlen, et kui ei söö, siis nälgi. Teinekord tuleb alles õhtul hilja meelde, et laps söömata. Kûsin vahel ikka, et mis ta söönud on. Mônikord teeb ise võileiba vms. Aga tunne on neil õhtutel küll kohutav.

    Meeldib

    1. Oh, usun. Tuleb enda tuttavateltki see olukord tuttav ette, kus nad on mures, et nad ei teagi, mida laps sõi, kas ta sõi ja üleüldse ühtegi sööki ei taha ka. See on mul veel ees 😀

      Meeldib

  3. Naha kuivus vedeliku tarbimisega seotud. Iga kg kohta 30ml vett on inimesel vaja pluss imetamise ajal sellest rohkem juua sest rinnapiim on enamuses vesi ja siis sa ise kuivadki ja rinnapiima jääb ka väheks ja laps ei saa kõhtu täis. Pane päevane vesi kuhugi purkidesse või kannudesse valmis siis ei pea mõtlema kas ja kui palju joonud oled, eelmisel õhtul lihtsat valmis panna.
    Uni on väga oluline, ilma selleta ongi kõik pilves ja muserdav. Mul 3 aastane kes siiani kehva unega, et jah.. Kui saad proovi päeva unede ajal ise ka puhata, see aitab natukene.
    Kui tunned, et lapsel kõht jääb tühjaks paku talle kahvliga purustatud banaani näiteks, hea kalori ja kõhutäide ja puuviljad on head, las sööb nii palju kui soovib!
    Varsti ehk kevad ka tulemas, kui päikest rohkem on kergem, see pime aeg teeb palju pahandust.

    Meeldib

    1. Jaa, ma olen päris tugev veejooja, aga peale lapse saamist avastasin, et keha vajab ikka veel rohkem vett. Enne last jõin kindlasti paar liitrit ja rohkem päevas, aga tundub, et sellest ei piisa või unustasin vahel juua. Igatahes, see on tõsi, vedelikupuudus on üks põhjustest küll, miks ma selline olen ja uni on teine. Unevärgiga on nii, et vist olen nii harjunud juba selline “pooludune” olema, ei saagi enam aru, et see ei ole normaalne 😀

      Meeldib

  4. Kui laps väiksem oli, siis pidevalt ei saanud aru, mis tal häda on, et äkki röögib valude käes. Tavaliselt tahtis lisaportsu piima. Siis ma hakkasingi tal esinevaid probleeme kaheks jaotama: nälg ja väsimus. Esmajoones proovisin neid 2 lahendada ja kui ei aidanud, siis vaatasin edasi.

    Liked by 1 person

  5. Meie laiuskraadil on vitamiinipuudus praegusel aastaajal täitsa loogiline (kuigi lahendatav). Ja kui arvestada akna taga valitsevat oknotsembrit siis sama hall tuju ei pane imestama.
    Hoia lisaks kodustele toitudele kapis alati mõni purk mõnd poepüreed, mida kutt meeleldi sööb. Väikese inimese äkknälg on kole ja vajabki kiiret lahendamist 🙂

    Liked by 1 person

  6. Kui tihti sa oma aega saad? Minu puhul on just see oluline et iga nädal saaksin teha midagi mis mulle meeldib (kohvikusse sõbrannaga, kino, juuksur, shoppama, jalutama jne). Ennast on vaja laadida, see on väga oluline. Teiseks on vaja leida aega mehega kahekesi.

    Liked by 1 person

  7. Hm, meile viibutati 7. kuu kontrollis sõrme, kui ütlesin, et sööb vahel 115 g püreed (“Selles vanuses korraga kuni 100, kokku 200 päevas!”). Tibi võttis vist arsti sõnast kinni ja korrigeeris ise kogused väiksemaks.

    Mul tekkis mõte, et äkki pole Johanil mitte nälg, vaid janu? Saab ta sul lisaks rinnale vedelikku? Ma arvasin enda oma kohta, et rinnast ikka piisab (meil pigem jahe elamine, õhuniiskuski optimaalne), aga ei. No ja luristab nii 200 ml vett lisaks rinnale veel sisse.

    Meeldib

    1. Jaa, annan talle vett alates sellest, kui lisatoitu hakkas saama, sest öeldakse küll, et rinnapiimast peaks piisama, aga tegelikult sain üsna kiiresti aru, et ei piisa. Seda ma imestan, et arst ütles, et kokku 200g, nii vähe. Johan sööb raudselt poole rohkem. Meile ütles arst, et 200 päevas on miinimum, mida temavanune peaks sööma. Arstid, tabelid ja normid on ka sellised, et olen õppinud neid n-ö kohandama 😀 Lapsed on erinevad ja erineva kasvuga – Johan on suur poiss, loomulikult vajab ta ka rohkem süüa ja kui ta ikka joriseb ning kõht on tühi, siis see limiit, mitu grammi nüüd sööb või mitte, väga ei huvita. Kui kõht on tühi, siis ma teda ka toidan.

      Meeldib

    2. Googeldasin nüüd uuesti seda tabelit, kus on vanuste kaupa normid välja toodud. Selle järgi peaks ta tõesti max 200g sööma. Aga samas, kui arvestan, et ta oma kasvult sünnist saati ees olnud, siis mõtlesin, et ehk siis selles tabelis ka. Algul, kui ta 5-6-kuune oli, uurisin tabelit, kuid üsna pea hakkasin sisetunde järgi toimetama – peamine, et oleks puhas beebitoit, ilma lisatud maitseaineteta ja igati tasakaalus. Pole väga tublisti tabeleid järginud.

      Meeldib

  8. Ma olen samal seisukohal, et lapse järgi tuleb vaadata, lihtsalt arsti tähelepanek meenus (hakkasin ise ka mõtlema, et mis, söödan nüüd üle siis või – ta ju annab märku, kui tahab/ei taha).

    Tead, ära muretse. Sa oled oma lapsele hea ema:)

    Liked by 1 person

  9. Mina ka ei tea palju laps sööb. Tissi saab igal ajal, kui vaid soovi avaldab ja püreed täpselt niipalju, kui lõpuks keeldub. Ei ole mina gramme ja ml taga ajanud. Vett annan samuti lisaks. Lapsel läheb kõht kinni muidu.

    Panin endale aja nahaarstile, kuna nägu on hirmuskohutav. Ma ei saa aru millest. Toitun päris tervuslikult. Ei söö nisu, suhkrut jne. Liha, salat ja puuviljad ning puder. Vett joon meeletult. Kodust ei julge väljagi minna, kuna see on tõesti õudne.

    Olen praktiliselt kiilakas. Nutt tuleb peale. Ostsin biotiini. Eks ta näha ole.

    Kere on ikka vedel. Teen trenni. Jõudu, jooksu, HIIT’i.

    Energiat enam pole. Lihtsalt eksisteerin. Mõnel päeval tunnen, kuidas juba justkui minema hakkab ja siis kukun kolinal. Olen tige. Tõstan laste peale häält juba. Nutan jälle, kuna tunnen end nii sitasti tehtu pärast. Loen igasuguseid abistavaid artikleid ja püüan meeleheitlikult ree peale tagasi saada. Mul on ju tegelikult kõik enam, kui suurepärane. Mul on ideaalne mees, kaks tervet ja armast last, oma pesake. Ma ise olen terve. Rahapuudust pole. Mida sa mutt masetsed eksole. Ma ei tunne end ära. Ei oleks uskunud, et väsimus niimoodi mõjuda võiks.

    Tegelikult on ta juba mitu ööd maganud rahulikult. Hambapiin on selleks korraks möödas. Mida mina teen? Ärkan mitmeid kordi, et lihtsalt kontrollida, kas ta hingab. Täielik psühh 😀

    No minu puhul on küll vist nokk kinni, saba lahti.

    Meeldib

    1. Ei taha hirmutada ega lahmides diagnoose loopida, aga sinu kommentaari lugedes tekkis mõte, et tahaksin enda kogemusest kirjutada.
      Mul olid samad sümptomid (küll aga polnud mul veel last), juuksed kukkusid peast ja energiat polnud, tuju oli alla arvestust jne. Tegin trenni( olin elu parimas vormis) aga põhimõtteliselt päeva pealt enam ei jaksanud, ja keha reageeris sellel trennile mis teha jaksasin just vastupidiselt ehk hoidis pekist kinni. Nahk oli rabedam kui paber aga samas vinniline.
      Mõne aja pärast diagnoositi mul tõsine kilpnäärme alatalitlus koos autoimmuunse kilpnäärmepõletikuga (organism ise ründab kilpnäärme rakke ja hävitab seda) põhimõtteliselt mu kilpnääre on surnud. Hakkasin levotüroksiini sööma, u. 4 aastat läks aega aga nüüd on hormoonid korras, sümptomid kadunud ja tunnen end super hästi.
      Tihti tekibki peale rasedust kilpnäärme talitlusega probleeme, seda saab perearst lihtsa vereprooviga kindlaks teha, Olen kuulnud, et mõned perearstid teevad seda rutiini korras naistele peale sünnitust.
      Ja lisaks D-vitamiin! oi see on kuld 😀 Mu endokrinoloog uuris ka selle sisaldust mu veres( raseduse ajal) ja tuli välja, et see on väga madal. Hakkasin siis topelt kogust sööma ja no mulle tundub, et elu ja tuju läheb aina ilusamaks 🙂
      Ehk selle pika jutu lõpetuseks tahan öelda, et kõik naised(mitte vaid uued emad) võiks lasta kontrollida kilpnäärme hormooni kogust veres, eriti selliste sümptomitega.
      Vabandan pika romaani pärast, aga ma nii tahaksin, et kõik teaksid, et vahel on sellisele seisundile “lihtne” lahendus. Pealegi, see on üks väheseid hormoonravimeid mis on ka raseduse ja imetamise ajal täiesti ohutu, pigem hädavajalik (nt minu puhul). Lihtsalt natuke mõtteainet 🙂

      Liked by 1 person

    2. Ohh, nii tuttav tunne. Aga see on ehe mingi aine puudus ja unetus, sest ma tean, et ei saa olla nii, et ah, olen masenduses niisama, kui tegelikult olen õnnelik.

      Meeldib

  10. Sain oma diagnoosi ja ongi alatalitlus. Arst kontsulteeris spetsialistiga, kes lasi koheselt ravi peale panna. Maikuus külastan ise ka teda.

    Meeldib

  11. Väike masekas on, aga vähemalt saan lõpuks abi. Enam ei jaksa selle kohutava väsimusega. Lisaks avastasin veel, et naba juures on kõhulihastel väike vahe sees. Vaja sellega ka tegeleda.
    Lugesin kusagilt, et 2016 lapsed pidid saatuse lapsed olema. St, et tulid siia ilma meile midagi õpetama või ise teatud kogemusi saama. Jeei noh 😀 Leidsin artikli ka:
    http://buduaar.ee/Article/article/lapsed-kes-sunnivad-sel-aastal-on-saatuse-lapsed

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s