Minu naistepäev ehk argipäev.

Kes luges seda artiklit, mis juhtus Hanna-Liina Võsaga migratsiooniametis? See oli nii naljakas ja samas ma tundsin, et ok, mina olen selles olukorras Hanna-Liina.

Asi oli nii, et ta läks passi uuendama ning ametnik, mingi vanem proua, oli hakanud rääkima, kuidas päris elus ta küll enda nägu ei ole ja vaadaku pilti aastast 2007, kui oli sätitud ja ilus, aga nüüd… eks emadus ka mõjub. Vot sellised ametnikud on veel riigi palgal! Uskumatu. Täpsemalt saab lugeda siit: http://elu24.postimees.ee/4038867/hanna-liina-vosa-sai-migratsiooniametis-uellatuse-osaliseks

Mina olen seda juba päris tükk aega tundnud, et ühest küljest, ma tunnen end üsna hästi, kui väsimus välja arvata, aga teisest küljest, ma ei tunne end enam äragi! Varem ma ka ikka sättisin end ja puha, aga nüüd! Jalas püksid, mis jalga lähevad (mitte, et valiksin), seljas mingi asi, mis selga mahub või mis kapis on, juuksed kuidagi kinni, et Johan neid kiskuda ei saaks ja madal koss jalga. Ma ei olnud elusees selline!

Kuidagi … käest ära. Ma ei jõua sättida, mul ei ole motivatsiooni endale riideid osta, sest noh, igapäevaselt rahvahunniku ees ei ole, siis suva, jalatsid on ka suvalised, et oleks mugav, sest Johaniga traageldades ilusad/ebamugavad kingad või saapad on viimane, millele mõelda tahaks. Kuidagi, käest ära on, aga samas ei põe ka enam nii, nagu varem oleksin põdenud ja ma ei teagi, kas see on hea või halb.

Tegelikult! Põen küll. Ma ei põe ainult kodus ja metsarajal, aga rahva seas ei ole küll päris äge suvaline olla.

Näiteks, naistepäev oli. Käisin korraks väljas, Jaanusel oli ühe bändiga mingi töövärk, läksin ka kaasa, võtsin Johani ka, mõtlesime, et teeme mõnusa family oleku. Noh. Õhtune aeg ja kuigi seal oli teisi Johani-suguseid lapsi veel, siis ega meil mugav ei olnud. Johanil oli sel õhtul eriti pahur olek, mina olin üsna sättimata ega pööranud sellele väga tähelepanu (kuna ei jõudnudki väga), kuni jõudsin sinna söögikohta, kus kõik toimus. Siis tuli meelde, et aajah, tegelikult, kui välja minnakse, siis vaadatakse ka, kuidas sa lähed. Ei ole nii, et ahh suva. Suva on küll, kui endal ongi suva, aga mulle oli see harjumatu – ma ei ole kunagi nii suvaliselt kuskil käinud. Ma avastasin, et ma ei oska enam väljaski käia! Tunne oli selline klišee: tšikk sai lapse, lasi end käest ja nüüd istub (õigemini jookseb/jalutab/mängib/kussutab), jaurav laps kaasas, laseb söögikohas lapsel karjuda, endal hullupilk ees, juuksed sassis, mugav koss jalas ja plekkidega pluus seljas. Selline oli minu naistepäevareaalsus.

Ma olin seal söögikohas SEE ema. See, kelle laps valjusti jaurab ja keda teenindajad juba natuke häiritud näoga vaatasid.

Võib öelda küll, et kui keegi oleks mulle sellel õhtul öelnud, nagu migratsiooniametnik Hanna-Liinale, et ma vanasti olin ilus, aga emadus on mõjunud, siis oleksin a) sõimama hakanud b) nutma hakanud c) a ja b korraga.

Ega midagi, õhtu sai läbi, läksime koju, hullult mannetu oli olla, ei mingit mõnusat “sain üle saja aasta välja” värskendust. Aga kuidagi … huvitav oli ka. Ma olen ju ema ja see on äge. Ma tean, et ma ei ole eluaeg selline hot mess – küll jõudma hakkan ja samas on see segadus, sättimatus teatud mõttes isegi vabastav. See on vahel ikka väga pingestav tunne, kui pead nägema viimseni sätitud välja, nagu sõltuvus ja siis tekib päris mina suhtes kompleks – äkki tavaline, sättimata mina ei kõlbagi kuskile.

Nii, et jällegi – see on hea vaimne treening inimesele, kelle töö on eluaeg seda ette näinud, et pead hea (ehk meigitud, sätitud soenguga) välja nägema. Ja kui ma sellest veidi kaootilisest olekust välja tulen ning lõpuks end kunagi sättida ka uuesti jõuan, siis ma usun, et ma meeldin endale poole rohkem, kui enne, sest ma arvan, et ma ei võtaks enda sättimist siis enam nii iseenesestmõistetavalt, kui varem. Pealegi, selleks ajaks olen ma aru saanud, et ma võin sättimata ka äge olla ja oi, kui ma veel end üles lööks, mis siis kõik oleks.

Igatahes, jõudsime oma naistepäevaürrilt koju, olin õhtus pettunud, kuid musitasin ja kallistasin oma väsinud last, panin ta magama, vaatasin, kuidas tal hakkas nii mõnus olla enda teki sees ning tundsin, et see ongi see – ma olen nii õnnelik. Päriselt ka. Ma teadsin täpselt, miks ma olen selline, nagu olen või miks meie elu Jaanusega on selline – täiega põhjus olemas! Meil on Johan, kes on maailma kõige tähtsam, armsam olevus. Ja kuigi ma olin natuke mannetu, kui koju jõudsin, siis viskasin oma dressipüksid jalga, mõtlesin, f*ck it ja nautisin emadust – see on minu elu ja mõneks ajaks kuuluvad sinna hulka väsimus, mugavad riided ja sassis krunn. Mida muud ikka teha.

Elagu emad!

family1 (2)

P3120353

Advertisements

11 thoughts on “Minu naistepäev ehk argipäev.

  1. Üldse pole vahet, mida teised vaatavad või arvavad. Päriselt ka. Su jutu lõpuks sain aru, et tead seda isegi 🙂 . Ole nii, nagu sul endal on hea ja nagu sul parasjagu lapse jaoks on vaja olla. Mul lapsed on 3a ja 5a ja noh, ikka lähen samamoodi üsna tihti kodust välja, et ei mõtle pikemalt mis on seljas, jalas või näos. Lasteaias teised emad, kes lapsi toovad, on kenad ja sätitud ja kõik muud jutud. Aga nad ei vaata koos lapsega läbi ka selle päeva menüüd või ei uudista süvenenult tehtud kunstiteoseid. Igaühele oma, kuid ma tunnen, et praegusel ajahetkel on olulisem olla olemas laste jaoks ja ennast siis veidi tahapaanile jätta. Küll tuleb jälle see minu aeg ka. Muidugi käin ka viisakamates kohtades, aga sättimist kui sellist tuleb ette päris harva ja siis on tunne nagu oleks millegi erilisega hakkama saanud 🙂 . Ja seda erilisem siis see kena väljanägemise tunne on. Elagu emad!

    Liked by 1 person

  2. Hei.
    Tean, mida sa tunned, samas ka mitte päris. Mina olen ennast alati natuke vähem meikinud kui teised neiud nt ülikooli ajal kui ma lapse sain. Mul on 3,5 aastane poeg, ja mäletan väga hästi kuidas vähemalt esimene eluaasta oli samamoodi, et reaalselt ei ole üles löödud üldse pm, kuna nagunii laps ajab midagi peale ja alati pean toimetama ja ringi jooksm jne, peamine samuti mugavus. Ehetest tundsin mina suht puudust, aga ma ei kandnud üle aasta neid pm, sest laps ju kiskus mu kaelakeesid ja pikki kõrvarõngaid. Samas kui su kõrval on inimene, kes sind armastab sellisena nagu oled, siis lasedki veits lõdvemaks ka. Ja kuna see pisike pätakas armastab sind ka siis kui sa käid kartulikotiga ringi. Vahel peaks ehk mehe jaoks end sättima, aga rest of the world..njah, savi neist.
    Muide, kindlasti varsti hakkad “taastuma” kui laps suuremaks kasvab ja jälle enda nö leiad. Palju jõudu😊😊

    Liked by 1 person

  3. Ehh, käisin täna ämma sünnipäeval. Noo, panin retukate asemel üle pika aja sukad jalga 😀
    Lapsega jalutamas käies riietun sportlikult. Kui inimeste sisse lähen, siis püüan vähemalt normaalsed püksid jalga panna. Ma isegi ei kujuta ette, mida mu tuttavad arvata võivad ja uskumatu, mul suht savi ka. Eks nad ole mind harjunud nagunii enamus ajast spordiriietega nägema, kuna sinna läks ennem tirtsu kogu mu vaba aeg . Nüüd hea, kui juukseid kammida jõuan või puhta pluusi selga panna. See on üks koht veel, kus ma enda sõnu sööma pean. Varem vaatasin “neid”emasid ja vangutasin pead. Nüüd olen klubi kuradi president. High five bitches 😀 😀

    See Johani naeratus on väärt miljon korda enamat, kui soeng, meik, riided! 😉

    Liked by 1 person

  4. Noh ma olen siis vist see nö sätitud ( 3 lapse) ema, sest ma ei näe küll, et see enda peale “kulutatud” 15-20 minutit mu lapsi kuidagi vähem õnnelikuks teeks, samas kui kerge meik, kammitud juuksed ja puhtad riided mulle endale hea enesetunde loovad. Muidugi iga päev ma ennast ei meigi, aga ka kodus olles on mul ikkagi juuksed kammitud ja puhtad riided seljas.
    Ps. Lasteaias olen mina ka see ema, kes kunstitöid lapsega vaatab ja vôib vabalt pool tundi garderoobis oodata, kuni laps end ise riidesse pusib.

    Meeldib

  5. Kui sättimine on väga oluline su jaoks, siis tegelikult leiab selleks aja, usu, leiab küll. Laps pole vähem õnnelik, kui tal on end värskelt tundev ema. 🙂
    Ja tegelikult tundub, et sul ei ole lihtsalt mugavaid ilusaid riideid – need ei ole veel leidnud teed sinuni! Ema olemine ei tähenda, et peaksid kohe olema näruse enesetunde ja näruste riietega.

    Meeldib

  6. Mina leian, et ema on ka inimene ja see 20 min, mis enda korda tegemiseks kulub ei kahjusta kindlasti last kuidagi. Mul on 2 last, noorem on beebi ja ma satin end iga paev, tunnen ise end varskemana ja paremini. Lisaks puuan leida enda jaoks ka iga nadal aega, et teha trenni, naomaske jne. Vanem kaib lasteaias ja pisem magab ju ka ikkagi vahel niiet ei tee midagi otseselt laste heaolu arvelt. Ja vahel votan moned tunnid, et minna kuhugi ilma lasteta ja ma ei ole kindlasti selleparast halvem ema, vastupidi kui tulen laetud akudega koju tagasi olen ise roomsam ja mul on rohkem energiat laste jaoks. Ennast ei tohi emadusse ara kaotada!

    Meeldib

  7. Ma ei tea, aga väsimust see nn. sättimine küll eemale ei peleta. 😀

    Näen ilma meigita ka väga hea välja. Sama julgen Lilli kohta öelda. Kui mul lapsi polnud, siis puhkepäevad olid samuti meigivabad. Veel koomilisem on seda sportimise ajaks näkku määrida. Töö juures niigi kõik aeg jumestus näos. Oma kodus puhkan kõigest. Kui ma nii kole oleksin, siis mu mees ei oleks vist minuga. 😀 Pigem poleks mina sellise mehega, kelle juuresolekul ma end vabalt tunda ei saa.

    PS. Minul kuluks kokku vähemalt tund. Laps selline jube nõudlik teate 🙂 Olen eelnevalt ka kirjutanud, kuidas poja ajal olid asjad hoopiski teised. Olin ka sätitud ja elamine ideaalses korras ning vaatasin neid malts emasid pead vangutades. Nüüd sain oma vitsad ja söön sõnu nii, et kurku jäävad kinni. Prioriteet on laps ja kui saan, siis söön/joon, et elus püsida ja kui VÄGA HEA päev on, jõuan ehk koristada.

    Meeldib

  8. Ma vist väljendasin end ebatäpselt – sättimata olek minu mõistes ei tähenda seda, et ma üldse peeglisse ei vaataks ega midagi ei teeks. See on võrreldes lapseeelse ajaga, mil sättisin ikka korralikult – kuna mul loomulikud väga krässus juuksed, siis kas sirgendamine, vahendid ja värgid ehk lokkide rõhutamine jne (võttis aega), selliste juuste puhul ei piisa kammi või käega juustest läbi laskmine, teine asi meikimine, mulle meeldib põhjalikult täismeik peale jne see protseduur, kolmas asi riided – komplektid, kuni koti valimiseni. Sedasorti sättimist ei ole olnud. Jah, viskan ikka ripsmetuši ja põsepuna peale, juuksed kokku, selle vähese aja ikka leiab, aga see on ka see, et pole nüüd teab, mis sätitud tunne, kui ma räägin naistepäeval välja minemisest. Ei, ma ei ole end emadusse kaotanud, ära trööbatud välimusega (kindlasti kujutasite ette scrunchyt peas, retuuse jalas ja ketsi seal otsas, ei seda ei ole). Lihtsalt, väsimus võimendab iga meeleolu, mis on, võimendas ka seda, et olen sättimata (ehk minimaalselt sätitud, ilma kontsata – ma armastan kontsi ja vanasti vist magasin ka nendes). Nagu Jane ütles, lapsed on meil jube nõudlikud, nii et ripsmetuši panek ja mingi sättimise miinimumprogramm võib venida tunniseks kindlasti.
    Aga jah, kodus ma ei meigi ega kavatsegi seda teha. Mees hindab seda palju rohkem! 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s