Uskumatu juhtum Magistrali Rimis

Saate aru, mis täna toimus! Ma pean seda jagama, sest see oli mu päeva tippsündmus.

Käisin Johaniga Magistrali Rimis toidupoes ja eeldasin, et ta jääb tee peal vankris magama. Natuke suikus seal küll, hakkas justkui silmi kinni panema, läksin poodi sisse ja kohe oli üleval – poes on kärarikas, palav jne. Noh, ega midagi harutasin kombekast ja asjadest lahti, et üle ei kuumeneks ning mõtlesin, et teen kiiresti oma ostud ära. Mingi paari toiduasja oli ainult vaja, et süüa hakata tegema.

Kellaaeg oli päris jama – ilmselge tipptund, varem ei saanud ma minna ja lootsin, et ehk ei ole nii hull see seis, oli küll. Pood täitus üsna kiiresti rahvaga, järjekorrad venisid pikaks (poodi sisenedes päris nii ei olnud), aga ok, endiselt lootsin, et saan kuidagi kiiresti ja valutult selle käigu tehtud. Kui Johan vankris ei maga, siis ega ta seal vait ei ole – karjub, kuni saab välja, ei ole nii, et ahh, mina siin niisama lamamas, eriti veel, kui mingi action käib ümberringi.

Seekord oli asi hullem, sest lisaks sellele, et välja tahab saada, oli tal palav, parajalt unine ja järjekorrad olid poole poeni, jee!

Ega midagi, mina olen kisaga harjunud ja tegin, mis ma suutsin – laps võimalikult riidest lahti, lohutasin teda ja puha – enamus poesolijatest vaatasid mind sellise näoga, et miks sa ometi siin oled. Ma ei liialda! Ma sain nii palju pilke mitmest järjekorrast, et kus see laps alles karjub, et imelik hakkas. Lapsed mitmest eri perest näitasid näpuga ja uurisid vanematelt, miks beebi nutab. Nii, et tõesti, see hakkas kõigile silma ja kõrvu, et Johan kisab.

Ma ei tea, kas ma olen juba immuunne, aga minu jaoks ei olnud asi nii hull – ok, kisab jah, aga teen ostud ära, mis mul üle jääb, ei kiirusta sahmides ja ahastades õue ju. Niigi, valisin oma neli asja paari minutiga ära, aga lihtsalt kitsas poes liiklemine ja järjekorda minek oli omaette saavutus. Tundub, et niigi närviline tipptund tegi poekliendid veel närvilisemaks, sest mind vaadati mitu korda sellise kurja pilguga, et miks ma ometi midagi juba ei tee, et Johan vait jääks. Ja kordan, ma tõesti ei pane praegu juurde, et tuleks ilusam jutt. Oli paar klienti, kes vahetasid lausa järjekorda, visates mulle endiselt vihaseid pilke, et isver, kui häiriv on röökiva lapsega samas poes olla.

Igatahes, seda olukorda on ennegi olnud – see polnud põhjus, miks praegu kirjutan. Põhjus, miks kirjutan oli üks meesklient. Noh, olen mina karjuva Johaniga kuskil riiulite vahel (sest sinnani järjekord ulatus), võtsin ta sülle, et ta rahuneks, ostukorv käevangus, vanker ka kuidagi seal kõigil jalus, Jontsil kombekas rippus veel jala otsas – täisvärk, kuni kuulen eemalt kassa juurest mingit kisa.

Mul oli Johaniga tegemist, ei pannud tähelegi, kui karjuti, et tulge edasi! Tulge juba edasi! Täitsa kurjalt, mulle tundus. Mina mõtlesin, et misasja, kitsas on, kuhu ma tulen, kas mind saadetakse poest välja, mul on maksmata ju 😀 Tuli välja, et kassas olev meesklient oli palunud kassapidajal oodata, mind rivi ette lasta, et saaksin asjade eest tasuda ja kiiremini poest välja. Nagu, uskumatu! Meie vahe oli päris mitu inimest – olin otsapidi kuskil riiulite vahel, mitte paar inimest kassast eemal.

See mees ei olnud selline, et poes oleks kisa vähem või mida iganes, ta oli pigem sellise suhtumisega, et mul on ebamugav olukord ja laps on rahutu, ehk on teil parem, kui saate järjekorras ette ja kiiremini õue. Ma olin nii tänulik!

Tulin siis oma korvi, lahmaka vankri, tite ja jala otsas rippuva kombekaga maksma. Õnneks, mul oli mingi 4 asja, nii, et läks kiiresti, aga mind pani imestama müüja. Ta oli närviline, et mõtleks, nüüd peab terve järjekord ootama, kuni ma sahmides tulen. Ei tere ega midagi, rabas ülihelikiirusel mu asjad peost ja karjus: on see kõik vä?! Jah, kõik. Siis peksis oma kassa klahve nii, et imestan, et see kassa veel töötab ja ohkas nii valjusti, nagu issand, kui keeruliseks on tema elu nüüd selle ilusa žestiga tehtud.

Mida iganes, täiega lahe oli! Tänasin seda meest ja läksin minema, Johan, muidugi, rahunes ka maha, kui liikuma saime ja tagasiteel jäi vankris magama.

Lihtsalt, mul on kahju, et ma pikemalt sinna tänama ja jutustama ei saanud jääda, sest see käitumine vääriks aplausi – ma olen nii vähe viimasel ajal sellist suhtumist kohanud ja see oli tõeliselt värskendav! Lahe, et inimlikkus on säilinud ega piirdu ainult sellega, kui ebamugav kellelgi parasjagu on teist aidata või lihtsalt see olukord (tite kisa) viisakalt ära kannatada ilma närvilise keerutamise ja vihaste pilkudeta.

Kuigi, ma olen valju lapsega ennegi järjekordades, arstikabinetis või kusiganes olnud ja see ei tekita minus enam erilist stressigi, nii, et ma oleksin ka külma rahuga seal järjekorras oma aega suutnud oodata. Aga siiski, ma olen tänulik, üllatunud ja heldinud – mees, seal järjekorras – you made my day!

humanity

Advertisements

17 thoughts on “Uskumatu juhtum Magistrali Rimis

  1. Nii äge mees! Enamike poolt ikka ülinõme suhtumine, lapsevanemaid ju palju ja kõik samu asju läbi teinud (see on ju tegelt tavaline asi beebi puhul, et 1 hetk rahulik ja tubli ja sekund hiljem higine ja väsinud ja janune). Olen ka ise Hispaanias ühes riidepoes alehulluse ajal, kus järjekord oli 10m ühe naise beebiga enda ette lasknud ja ise tema koha võtnud. Ta küll ei karjunud hüsteeriliselt, vigises rohkem, aga oli nii pisi, max kuu vana, et kohe hakkas kahju. Õnneks tundus, et kõik said aru ja keegi ei vaadanud imelikult. Vahel sp tunne, et soojal maal elu nii palju mõnusam – lapsed ja koerad on osa ühiskonnast.

    Liked by 1 person

  2. Meenub üks lapsetu seik Roccas enne iseteeninduskassade aega,kus inimestel pikas järjekorras kärud, kaks, kaupa täis, mul oli vaja osta 1 SIDRUN ja siis ka üks mees seal ajas järjekorra laiali, et kuulge tütarlapsel on üks sidrun, laseme ta äkki ette 🙂 …. Ja eiiiii, mõni pööritas silmi, mõni suud – aga hiigel vahva,et keegi üldse nägi oma ninaotsast kaugemale. Aga jaa selline asi juhtub vist KORRA või KAKS elus 😀

    Liked by 1 person

  3. Minu jaoks on ülinormaalne lasta kassajärjekorras endast ette inimesed, kellel on paar ostu näpuotsas ja minul terve korv pungil. Kord seisis minu taga vanem meesterahvas, kel näpus vaid üks lambipirn. Pakkusin talle, et teil vaid üks toode, võite minu ette minna! Aga mees kohkus nii ära ja ajas kategooriliselt vastu, et eiei temal aega on. Eestis mulle tundub, et pole väga levinud see komme ja mõeldakse, et kuidas endal hea oleks. Mujal Euroopas on see hoopis imelik, kui niiviisi tähele ei panda ja etteminekut pakuta. See meesterahvas oli tõesti vist ainus normaalne klient seal poes, kuri pilk ja etteheitmine ei tee olukorda mitte kuidagi paremaks, me kõik oleme olnud kord väikesed ja jumal teab mis olukorras nutta röökinud – kes kõvemini, kes vaiksemalt. Vahva, et Su poeskäik nii rõõmsal noodil kulmineerus 😊

    Liked by 1 person

    1. Ma ikka tänasin teda seal kassas kiirustades korduvalt ja südamest, ma usun, et ta nägi, et olen siiras ja üsna üllatunud, aga selline tunne oli, et ma ei tea, mida oleksin pidanud tegema või ütlema, et ta ikka aru saaks, kui äge see on, mida ta tegi!

      Liked by 1 person

  4. Eks see vist tõesti nii ole, et beebiga emadel ongi see lapse nutu taluvus tunduvalt suurem. Väidetavalt on naistel üldse suurem kui meestel. Et jah, isegi kui mingitpidi mõistad, et midagi teha ei saa ja ema peab ka poes käima ja ostma, siis see heli võib ikkagi talumatult häiriv olla, kahjuks. Mitte, et õigustada otseselt mingit halvasti käitumist või halvustavat suhtumist, aga eks see võib olla automaatne reaktsioon, kahjuks. Ei kujuta ka ette, mis see hea lahendus oleks, Prismas olen näinud mingit lastega emade kassat, aga pole nii palju vaadelnud, et näha, kas reaalselt seda vaid lastega vanemad kasutavad või eelkõige nn tavakodanikud.

    Liked by 2 people

    1. See vist on tõesti automaatne reaktsioon. Saan isegi aru, kui halvustajad on need, kellel lapsi ei ole. Mina ka ei ole osanud end ema rolli panna enne, kui lapse sain või ei oleks aimanud käitumist, mida väikesed lapsed korda saadavad/tunnevad jne. Aga kui on pereinimesed ja niimoodi silmi pööritavad, siis see paneb küll imestama. Aga mis sellesse ikka süveneda, päris kõik ei olnud pööritajad, nagu näha 🙂

      Meeldib

  5. Nooremana ja lastetuna,tunnistan,ei märganud ma ehk selliseid asju.Mida vanemaks,seda rohkem oskan teistega arvestada ja märgata.Kuidagi iseenesest mõistetav on lasta järjekorras väikelastega inimesed endast ette või siis need,kellel vaid mõni asi näpu vahel on.Kulmu kergitama paneb vahest küll teiste kaaskodanike suhtumine,kui näiteks neist tagapool oleval lapsega järjekorras seisjal olen enda ette lasknud minna.See tekitab ebamuguvust nii mulle,kui ka ettelaskvatele;olen näinud altkulmu pilke ja isegi sõimata saanud.Aga noh,mööda külgi.Oma kaasakodanike märkamine on aga oluline ja loodan,et minu lapsed samuti kasvavad “märkajateks”.Mõned kuud tagasi juhtus selline seik:sõitsin koos emaga pimedal maanteel (elame talus),kui napp 7 km enne kodu tuigerdas järsku sügavast kraavist vägagi sõidetavale maanteele tumedates riietes inimene.Ilmselgelt oli ta purjus (just oli 5-s kuupäev).Helistasin igaks juhuks 112 ja minu üllatuseks lubati patrull välja saata ning inimene turvaliselt koju toimetada.Mis sees,et lähima linnani oli ca10km.Süda aga ei andnud rahu.Keerasin autol otsa ümber ja leidsin siis selle silmini purjus ja tumedates riietes kodaniku teepervel tuikamast.Pidasin auto kinni,ohutuled peale ja rääkisin temaga juttu.Liikusin koos temaga lähima kõrvalteeni (napp 50m) ja jäime politseid ootama.Kuna minu autos ruumi polnud,pagasnik oli täis ja taga laste turvatoolid no ja nii purjus inimest lõpuni ehk oli veidi hirm ka usaldada,ei julenud ma oma autosse teda lasta,aga politsei tuli peagi.Lubasid kenasti inimese koju viia ja hõikasin neile veel,et kui patrullautos mõni helkur leidub,andku sellele potensiaalsele enesetapjale.Eks selliseid juhtumeid ole veel ja enam neid ei mäletagi.See lihtsalt on nii loomulik osa elust.

    Liked by 1 person

  6. Kirjutan nüüd ilmselt ebapopulaarse kommentaari.
    Selline ettelaskmine on minuarvates ainult siis ok kui järjekorras rohkem inimesi pole ja ainult ettelaskja veidi kauem ootama peab. Loomulikult on karjuva lapsega ebamugav poes olla, aga samamoodi võib seal sabas seista mõni algjärgus rase (mul nt. oli sel ajal poes pidev hirm, et kukun kohe oksendama) või mõni inimene, kes enne külastusaja lõppu üritab veel hea-paremaga haiglasse jõuda (PERH on kohe Magistrali keskuse kõrval ju) või lihtsalt terviseprobleemidega inimene. Lapse kisa lihtsalt kostub kõigile kõrvu, aga paljud muud hädad jäävad märkamata. Ja nende muude hädadega on samamoodi nagu väikeste lastega – ega enne aru ei saa kui pole omal nahal kogenud. Nii et kurjad pilgud võivad olla ka põhjusega. Ise ma üritan käia poes üldse sel ajal kui tipptundi pole, kas siis lastega või ilma ja võimalusel kasutan iseteeninduskassat. Aga selge see, et alati pole võimalik valida millal poodi minna.

    Meeldib

    1. Pole see midagi ebapopulaarne kommentaar. Ma oleksin ka vabalt seal karjuva lapsega oma järje ära oodanud. Kurjad pilgud olid siis, kui laps karjus, et noh, ema, tee midagi. Siis, kui juba rivi ette sain, tajusin ainult kassapidaja tigedat olekut, teisi ei jõudnud enam tähele panna. Aga see on tõsi, et eks kõigil kiire ja erinevad mured, mis seal ikka.

      Meeldib

    2. Nõustun XX-ga.Ma olen palunud enda ette sellisel juhul,kui on näha,et laps on rahutu või kui vanem on mitme lapsega poes üksi ning seetõttu on poeskäik omajagu ettevõtmine.No ja talvel,kui oleme paksemalt riides,kipuvad lapsed mu meelest eriti poodides jonniseks.Olen ka pöördunud kõigi järjekorras olijate poole,a’la laseksime palun teatud inimese ette!?.Muidugi on kõigil kiire,aga samas üks inimene ette lasta,eriti,kui ta just sinu taga seisab,ei tekita kellegile teisele järjekorras ka ajakadu.Mingi aeg tagasi Tartu Rimis olin ma kassas teine,kui minu taha tuli 4-liikmeline perekond:isa,ema ja 2 väikest last,kellest siis väiksem oli isal süles.Rohkem inimesi järjekorras polnud.Käru oli neil kraami täis,nagu minulgi.Palusin neil endast mööda minna.Pereisa esimese asjana keeldus viisakalt,aga ma jäin endale kindlaks 😀.See tegi mu muidu rutiinse toidupoe käigu lihtsalt rõõmsamaks.

      Liked by 1 person

    3. Praegu just meenus,et kunagi oli näiteks Valga Maximas eraldi kassa just lastega poekülastajatele,aga kuna ilmselgelt liialt paljud külastajad eirasid seda ja nii kujunes sellest ikka nö.tavakassa,siis kadus see variant.Ja üks Maxima näide veel,küll ehk veidi teise nurga alt.Kunagi sattusin kassasabas seisma,kui maksjaks oli silmnähtavalt vägijooke tarbinud vanem mees.Tekkis mingi segadus viina hinnaga ja oi,milliste sõnadega siis kassapidajat kostitati.Valga Maximas on alati palju rahvast ja sellel hetkel oli igas töötavas kassas oma 5-6 inimesega järjekord.Palju tugevaid ja noori mehi sealhulgas.Kassapidaja jäi viisakaks,klient aga sõimles üle poe ikka väga ropult.Ma ei pea end maailmaparandajaks,aga ju siis olengi selline,kes oma nina igale poole topib.Ei saanud lihtsalt vait olla,seega sekkusin.Õnneks kuulis seda kisa ka mingi hetk turvamees.Kogu point on siiski selles,et olla kaaskodanike suhtes tähelepanelikum.Mis aga veel puudutab seda kassasabatamist -kui keegi palub mis iganes pakilisel põhjusel end ette lasta,ei näe ma küll probleemi.Vaevalt seda massiliselt ja nö.pahatahtlikult ära kasutama hakataks.

      Liked by 1 person

  7. Mina olin oma pesamunaga Pärnu Maximas ka jube pikas järjekorras. Põnn oli alles selles magamisosas (alla poole aasta ta oli). Seisan seal ja järsku tuleb minu juurde üks kassapidaja ja kutsus mu kaasa: “Tulge teie siia!” Appi, ma pidin pikali kukkuma!! Tal algas oma tööpäev kassas ja ta tuli mind enda kassasse esimeseks kutsuma! Ma ei jõudnud ka teda ära tänada!
    Ja teisel korral lasi mind Rimis üks meesterahvas enda ette, ka olin lapsega seal järjekorras.

    Olen ise ka n.ö tagasi andnud ja enda ette inimesi lasknud kellel seda selgelt vaja on 🙂

    Tervitustega,
    Naabrinaine K.

    Liked by 1 person

  8. Minu meelest on küll Eestis inimesed rohkem märkama hakanud. Käruga liigeldes ja bussiga sites, tullakse 9-l juhul 10-st appi, kui maha minnes sinna uste vahele koperda jään. Paar nädalat tagasi beebile passi tehes oli järjekord meeletu: saime a la jrk nr 302, tablool oli 262 st ootejrk væhemalt 1h. No mis siis ikka, koorisin beebi turvahällis kombekast lahti ja sättisime ennast ootama, ônneks foto olin taibanud enne ära teha. Môtlesin, et huvitav kaua me siin vastu peame ja mis lôbustusi ma välja pean môtlema:) Ja no ausalt 5 minti vôib-olla seisime, ja tuli üks poiss, kes andis enda jrk nr-i, sest ta oli enda asjad juba valmis saanud…aww… ma olin ikka nii heldinud:))

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s