Jutud Johanist: 8-kuuseks saamine, esimesed sammud ja sellest, kuidas ma täna pillisin

Nagu juba eile mainisin – Johan sai 8-kuuseks ja teen, nagu iga kuu, postituse temast.

Põhjus, miks ma seda eile ei teinud, on see, et täna oli tal arstiaeg, nii, et saaksin õiged mõõdud-kaalud ja ehk uudised ka kõik ühte kohta kirja panna.

Uudiseid ei ole – kõik on hästi, Johanil on küll väike nohu, aga eks see ka mingi aeg vaibub. Arst endiselt kiitis meid – Johan kasvab, on tõeline asjapulk ja tugev poiss.

Nahaprobleem ehk atoopiline dermatiit on tal ka selline tuleb ja läheb, nagu eelmine kordki, siis ka nüüd ütles, et eks ta kasvab sellest välja ja näha on, et kontrolli alt see väljunud ei ole. On päevi, kus ta laigud on karedamad ja punasemad, on päevi, kus neid üldse näha ei ole, aga nii, et tal keha sügeleks, oleks põletikud, seda õnneks ei ole.

Vannis ei käi enam päris igal õhtul, et nahka mitte kuivatada – see on kindlasti abiks olnud, vahel lisan veele Linola vanniõli ja kreemitan teda tihti baaskreemiga Atolys.

Päev pärast 8. kuu sünnat on tema kaal 10 kg 300 g, pikkus 75 cm.

Üleüldiselt on Johan ikka väga kiire arenguga. Nagu mainisin, siis eile tegi oma esimesed sammud. Neid oli järjest 3-4, mitte suvaline ja juhuslik ast. Ikka kõnd oli. Kui ta midagi pähe võtab ja miski silma hakkab, siis ta PEAB selle saama, olgu siis kasvõi liikumiseks kõnd. Toega kõnnib ta küll, isegi nii, et tegelikult ta asjale ei toetu, vaid tunneb, et peab millestki kinni hoidma. Aga eile võtsin midagi külmkapist, uks oli parasjagu lahti, kui ta seda silmanurgast nägi ja olles juba enne laua najal püsti jalutas rahulikult külmkapini, et ta, jumala eest, enne sinna jõuaks, kui uks kinni pannakse.

Mina vaatasin, hing kinni, süda tagus, tardunult, et ma ta kõndi ära ei rikuks. Ise samal ajal vehkisin kätega, et Jaanus ka näeks. Nägi ja vaatas sama tardunult.

Nii, et esimesed sammud on tehtud!

Muide, küsisin arstilt seda ka, et ma nüüd kardan, et liiga vara hakkab käima – äkki lähevad jalad kõveraks, olen seda kuulnud, et lastel, kes vara kõndima hakkavad, võib nii juhtuda. Arst kinnitas (vist teist korda mulle juba), et eiei, seda ei juhtu, kui ta ikka on tugev poiss ja ise valmis, mida ta ka on. Sõbrannalt kuulsin veel seda ka, et kui ilusti D-vitamiini anda, siis ei ole ohtu, et luud pehmeks ja painduvaks jäävad, nii, et ega midagi, uhan muudkui D-vitamiini, nagu peab ja jälgin põnevusega Johani samme.

Täna ei ole ta ühtegi sammu ilma toeta teinud ja võib-olla ei tee enam nii peagi, aga vahet pole – küll tuleb siis, kui jälle tunneb, et vaja “jooksu panna”. Mina ei kiirusta tagant ega ürita ta arengut ja soove ka kuidagi tagasi hoida – ei saa ju last istuma või lamama sundida – nii, et iga laps kasvab omas tempos ja nii ongi õige.

Lalisemine on aina enam rikkalikum – lisaks sellele, et juba ammu teeb emme-emme, mämm-mämm, tuli eile mingi tahhtahh või oli see tttohttoh. Kuna ma vaatan tihti ühte raamatut, kus on mänguauto pilt ja kui mängib autoga, siis ka ikka mainin: see on auto, siis rõdult näeb õue ja räägib ttohttohh – äkki see on auto?

Igatahes, kõiki neid väljendeid olen ma pidanud juhuslikeks – ma ei tea, kas ta päriselt ka midagi ütleb või niisama häälitseb, eks aeg näitab.

Emotsionaalseks läksin ma ka. Lausa pillimiseni. Vaatasin ühte vlogi, mida olen pikemat aega jälginud. Seal peres on kaks last, esimene tuli peale pikka proovimist, viljatusravi jne – tulemuseks ideaalne laps, tore poiss, hea magaja, kõik värgid. Teine laps tuli üsna ruttu peale, kuna arvasid, et lapse saamisega läheb kauem, aga oh, imet, naine oli rase, kui esimene poiss oli 9-kuune. Nad ei kartnud üldse, esimesega oli kogemus olemas – lapsevanemdus on enamvähem teada.

Teine laps tuli selline, kes on justkui meie Johan – nõudlik, elav ega maganud kella pealt öiseid ega lõunaseid unesid vähemalt aasta. Kuigi kõik muudkui õpetasid, mida teha, kuidas teha, siis miski ei toiminud ja tõdesidki, et ongi selline laps, selline aeg ja küll kõik möödub. Nüüd, kui laps on peaaegu kahene, rääkisid sellest, KUI raske tegelikult sellise lapsega elu on. Olid nad ju teadnud omameelest kõike, mida üks beebi teeb ja mida vajab, aga teadmised olid teisega justkui pühitud. Sama võib öelda Jaanuse osas – tal on vanem poeg, keda ta on näinud kasvamas ja teadis, mida üks beebi teeb või vajab – aga tegelikkus on midagi muud, Johan ja vanem vend on kui öö ja päev.

Need vanemad rääkisid oma videos esmakordselt avameelselt KUI kurnav see on, nii tervisele kui ka enda suhtele, sest kui sa oled ööd läbi magamata, õigemini magad teatud tunnid, siis see tahes tahtmata mõjub, ole sa nii lahe ja aktiivne, kui üritad olla. Mingi hetk ikka langed ja süüdistad ennast, et no kuidas sa ei jaksa, kui teised vanemad jaksavad.

Igatahes, see arutelu ja kogemuse jagamine, mida nad mehega rääkisid, oli täpselt nagu väljavõte meie elust ja see läks kuidagi nii hinge, sest meie ka Jaanusega oleme ikka raskeid päevi ja öid üle elanud, neid on olnud lugematult, oleme kümneid õpetusi lugenud, kuulanud, kuidas laps PEAB seda ja teist – millestki pole piisanud, ise oleme mõelnud, et äkki me ei oska, siis oleme ikka tõdenud, et ei, meie laps on selline, siis tuleb see nõrkus, et ei, äkki siiski midagi muud jne. Käsi südamel, me oleme üritanud juurutada kõiksugu graafikuid, asju, mida iganes – see ei toimi.

Kõik hakkas toimima siis, kui otsustasin, et mina tunnen oma Johani sünnist, õigemini kõhusolemisest saati – ma tean, milline traageldis ta oli nii sees kui on väljas, ma tean, mida olen teinud, mis mõjub, mis mitte. Hoolimata tabelitest, kordadest, normidest ja mitmete laste emade tarkustest – minu Johan on selline – ta on emotsionaalne, uudishimulik laps ja tunnen selle üle uhkust. Las ollagi. Ja kui lõpetasin kindlate kellaaegade järgi toimetamise või kindlate mustrite juurutamise (mida ma kuude ja kuude kaupa üritasin teha, sest beebidele peaks nii mõjuma) – ehk kindel unegraafik, lutt suhu, kussutamine-sussutamine, uinutamised jne, siis läks elu kõigil paremaks. Johan on vist kõhust saati tahtnud püsti olla ja ringi joosta – sest pool rasedust veetsin samuti magamata, kõhus lihtsalt peksles ja vähkres üks poiss. Pole siis ime, et liigutusi juba 17. või oli see 16. nädalal tundsin, mida esmaraseda kohta väga varajaseks peetakse, peaaegu, et võimatuks.

Igatahes, see video mõjus mulle, sest ma teadsin ja tundsin täpselt, mida need vanemad tundsid – see on segane aeg, mida isegi tunnistada ei julge, kui see käes on, sest süümekad on vanemate teine nimi – ikka arvad, et ise teed midagi valesti.

Video oli sellest, et kuna nad olid ööde kaupa magamata ja olid pahurad, väsinud, mõned päevad isegi ei tea, mis toimus, sest nii zombie olek, siis lükkasid uue lapse saamist edasi ega suutnud mõeldagi sellele, aga nüüd, kui raskem osa on läbi, uned on tagasi saadud ja väljunud kõigest targema ja tugevamana, üritavad nad kolmandat last ka saada. See otsus ei olnud lihtne, kuna teise lapse magamisteemad ja see, kuidas see elule põntsu paneb, pani vanemad kõvasti kahtlema, kuid nüüd nad tunnevad, et on valmis.

See oli äge, ilus ja eluline video, mis paljudele võib-olla korda ei lähekski, aga ma pillisin täiega ja läksin kohe Jaanusele kiitma seda, kui lahe on meie Johan (kuigi me niigi kiidame ja tunneme end õnnelikena päevas sada korda) ja kuigi vahel me ei tunne, et me oleme piisavad, siis me oleme väga tublid ja me teame, et anname endast kõik tema nimel. Mistõttu on silmaalused kõvasti tumedamad, nahk nagu tiinekal, toad rohkem segi, aga täitsa savi.

Rääkides täitsa savist – mul on mingi vabanemise tunne tekkinud. Kas on sellest, et kevad on käes, Johan suurem ja mõistlikum, mina enesekindlam, aga teotahe, lapsega koos tegustemise tuju, külaskäimiste tuur jne hakkab peale tulema, mida varem ei olnud. Kuidagi, mõnus on olla. Mul on nii lahe perekond, et tahaks jälle pillida! 😀

Ja rääkides külaskäimiste tuurist, siis üleeile käisime Mariannil külas, sõime mereannipaellat (yum!), plädisesime niisama, mängisime nii laste, kui koeraga ja hiljem tegi Mariann meist ka paar pilti oma stuudiotoas. Sellised need pildid tulid – lihtsad ja kodused, ei mingit soengut, fotomeiki või ägedaid komplekte seljas. Nii, et Johani 8. kuu minisünna pildid said sellega tehtud!

DSC_2265

 

Advertisements

8 thoughts on “Jutud Johanist: 8-kuuseks saamine, esimesed sammud ja sellest, kuidas ma täna pillisin

  1. Palju õnne Johanile ja teile Jaanusega ka muidugi! Olete kõik kolm tubli töö siiani teinud!
    Kuna mul on Johani-sugune preili kodus kel ka kasvamisega jube kiire ning magamiseks ka aega eriti pole, siis tean mida sa tunned ja kuidas see mõjutab igapäevaelu ja suhet. Samas paneb see mind vahel tundma, et kui ma saan sellise aktiivse lapse ja muuga hakkama, siis saan siis elus ka kõige muuga hakkama! 🙂
    PS! Tore oleks sama vlogi jälgida kui saad lingi lisada.

    Liked by 1 person

  2. Tean seda kurnatuse osa ja selle mõju suhtele väga hästi. Ka meie (praeguseks 4aastane) tütar on väikesest peale oma graafikuga olnud – hiline magama-mineja ja hiline ärkaja – seega ka kogu päevane rütm on “tavaliste” laste omast alati mitme tunni võrra hilisem ehk nihkes olnud. Lisaks oli meil al. 6. elukuust kuni rinnast võõrutamiseni (1 a 1 k) totaalne probleem söömisega, st ta ei tunnistanud muud lisatoitu kui tema põhitoiduks olev rinnapiim (lisaks maadlemine liiga madala hemoglobiini ja aneemiaga). Kõik see stress kokku on minu ja mehe suhet ikka kõvasti raputanud – õnneks küll mitte midagi nii hullu, kust me koos tugevamalt välja poleks tulnud. Aga siiski… Omavahelisest kvaliteetajast oleme unistanud sellest ajast, kui selgus, et meil polegi “ideaalbeebi”. 😀

    Sinu postituse see lõik, kus kirjutad “…, sest meie ka Jaanusega oleme ikka raskeid päevi ja öid üle elanud, neid on olnud lugematult, oleme kümneid õpetusi lugenud, kuulanud, kuidas laps PEAB seda ja teist – millestki pole piisanud, ise oleme mõelnud, et äkki me ei oska, siis oleme ikka tõdenud, et ei, meie laps on selline, siis tuleb see nõrkus, et ei, äkki siiski midagi muud jne. Käsi südamel, me oleme üritanud juurutada kõiksugu graafikuid, asju, mida iganes – see ei toimi.” on meil korduvalt läbi räägitud/arutatud ja me oleme lõpuks aru saanud, et jah, meil ongi teistsugune, oma graafikuga laps, me ei saa, ega tahagi sinna midagi parata – sest ta on indiviid, kes tahab ise olla. Aga mis järelduse olen mina teinud – kui ise ja ka koos mehega oled “rahu lteinud/eidnud”, siis alati leidub keegi (tavaliselt lähikonnast), kelle meelest pole sa/te ikkagi piisavalt vaeva näinud ja proovinud, sest no kuidas saab olla, et laps EI maga ja EI söö graafiku järgi, sest “No minu ajal…”; saamata aru, kui raskeks ja ebamugavaks nende pidev õpetamine/tänitamine lapsevanemate olukorra veel enam teeb. :-/

    Nii et teile Jaanusega on mul öelda ainult “Visake viis!” ja olge uhked, et olete oma poja eripära(de)ga leppinud ja nende üle uhked! Ainuõige ongi enda sisetunnet ja last usaldada.

    Jõudu-jaksu maadeavastaja kasvatamisel! 🙂

    Liked by 1 person

  3. Minu meelest ongi noortel (eriti esmakordsetel) vanematel kõige raskem ignoreerida oma lähedaste ja pere “häid ja toimivaid” soovitusi ükskõik mille kohta. Inimesed ei kipu aduma, et nii täiskasvanud kui lapsed on igaüks omamoodi ning lapsevanemad reeglina on juba ise erinevaid meetodeid proovinud. Mõnda sugulast tuli lausa ignoreerima hakata kuna meist hakati lihtsalt nahaalselt üle sõitma oma “teadmistega”.
    Mina nt olin tursetega rase. Kõik analüüsid olid korras, isegi haiglas uuriti ja puuriti aga jõuti tulemuseni, et tegemist on organismi eripäraga vett koguda. Ja siis tuli jälle mõni heasoovija, kellele rääkisin ära loo, et see on paratamatus ning tema siis andis hea soovituse, et söögu ma paar värsket kurki ja kõik laabub, tema sugulasel küll toimis…. Mul on täitsa kahju, et ma raseduse ajal emotsionaalne polnud vaid rahulik ja chill. Nii mõnelegi oleks krõbedam ütlemine ära kulunud.

    Liked by 1 person

    1. Kusjuures, mulle tundub ka, et õpetama kiputakse pidevalt ja eriti just neid, kellel on esimene rasedus, esimene sünnitus, esimene vastsündinud jne. Selline tunne, et kui neid õpetajad ei oleks, siis ilma ei saaks me üldse hakkama ja nende kogemus on kõikehõlmav – justkui nad teaksid kõike, mis kellele sobib ja toimib. Tihti ollakse veel umbusklikud, kui nende soovitus ei toimi – arvatakse, et ju ma ikka päris täpselt nii ei tee, nagu peab. Mõned imestavad, et kellega küll suhelnud olen või kuidas ma seda kogenud olen, aga ju siis pole neid pidanud õpetama – kõik on toiminud, nagu “peab”. 😀

      Like

      1. Word! Ma olen nii väsinud igasugu õpetustest ja nõuannetest ja kaasatundmistest. Mul on samasugune mittemagaja, mittesööja, graafikutestsuva, teenmistahan laps, me oleme ka mehega sadu kordi sellega leppinud, siis jälle arvanud et teeme köike valesti, ja et meil on selline jube pörgu-beebi ja teistel inglikesed.. ja siis jälle olukorraga leppinud kui kuskilt nurgatagant kargab keegi tark ja elukogenud sugulane/tuttav/lehmalellepoeg kes köik uuesti peapeale keerab oma tarkustega.
        Raseduse ajal samamoodi. “Ära söö seda, ära tee seda, ära istu nii, ära astu naa, ära hoia käsi nii, ära pane jalga nii”
        This too shall pass, nagu öeldakse. Küll ta kunagi ikka magama hakkab. Siis kui kool hakkab jube vara ja parem läheks alles kolmandasse tundi 😀

        Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s