Korralik reede õhtu – oli sööki, jooki, muusikat, möllu ja peksu

Johan on alles 8-kuune ja me oleme selle aja jooksul päris palju sünnipäevadel juba käinud. Õigemini, arvestades sellega, et kui lapse sain, polnud mul eriti üldse lastega tuttavaid ja ma olin kindel, et igasugused mängutoad ja asjad jäävad minule päris kaugeks, ammugi teiste lastega pidutsemised jne. Ma arvasin, et heal juhul läheb see möll lahti lasteaias. Aga eile käisime taas ühel sünnipäeval, kus tuttava tütar sai 1-aastaseks.

Meil oli nii lahe! Ma ei oska kirjeldada, kellel lapsed, need teavad, aga vaadata enda last teistega mängimas või uusi asju avastamas, on kuidagi nii eriline. Ma vaatan teisi lapsi samamoodi ja tajun täpselt, kuidas ka nende vanemad sellest lastemöllust vaimustuvad. Enne last ma ei saanud aru, mis värk on, aga nüüd tean ja võin vabalt seal mitu tundi kaasa mängida.

Eriti hea on võrrelda esimest sünnat, kus Johan käis ja nüüdset (neljas või viies …?) – esimesel oli ta kõigest paari kuune ja ma mäletan seda survet, et ma PEAN minema ja lastega suhtlema, ma ei saa ju seda enda lapsele keelata, kõik käivad oma beebidega igal pool. See minek oli tohutu stress, terve päev oli keeruline, kõike seda kirjeldasin siin: Päev, mil tahtsin end hullumajja sisse kirjutada. Või lihtsalt metsa röökima minna.

Aga mäletan, et kui kohale jõudsime, oli nii mõnus olla, Johan sai parajalt tähelepanu, et oi, kui väike, kuigi mulle tundus ta siis juba suur ja samas oli lohutav kuulda teiste vanemate seiklusi, kui nende lapsed olid sama vanad. Kuidas autoga tiirutati, et last uinutada, kui vähe saadi kuskil külas olla jne.

Siin on paar pilti, mida tookordsest sünnavideost noppisin. Video oli väga armas, aga kuna see on ikkagi teise poisi sünna ja seal on teisi lapsi ka, siis kahjuks ma seda siin näidata ei saa. Loodan, et Awentuse tiim (kes on video autor ja kelle lapse pidu see oli) ei pahanda, et neid pilte laenasin.

Blogi sööb kahjuks kvaliteedi ära ja jätab pildid sodised… Aga nagu näha, siis kitarr oli Johani suur lohutaja juba väga varakult, kui õigesti mäletan, siis isegi kõhus jäi ta kitarrimuusika peale rahulikuks.

Eile tundsin, et nii! Nüüd on mul temaga päris äge igal pool käia ja seda stressi ei ole enam, mis beebieas. Mul on lahe temaga mängida ja vaadata, milliseid uusi asju ta uues keskkonnas teeb. Eriti lahe on vaadata, kuidas teiste lastega suhtleb. Kui mingil ajal ikka võõrastas omajagu, siis nüüd esialgu vaatas lihtsalt unise näoga ettevaatlikult ringi ja siis “läks käima”. Ainus asi, mis teda vahel endast välja viib on see, kui keegi mingit äkilist liigutust ja ootamatut valju häält tema suunas teeb. Aga see on ka siis, kui ta on unine.

Seda panin tähele, et Johan, kasvult suur ja kui n-ö käima läheb, on päris vali ja ründav, võib teisi lapsi hirmutada. Seal olid küll enamasti üle aastased ja suuremad lapsed, aga ta oli justkui täitsa omasuguste seas. Lemmikkoht oli laste kööginurk, kus olid laste metallnõud kraanikausis, millega kolistas ja kisas. Vahepeal tuli teine väike poiss samuti sinna mängima, aga Johan, möllu täis, pani kohe käed käiku. No, ma eriti ei usu, et ta nüüd meelega tahtis haiget teha või lüüa, aga vehkis nõudega teise lapse suunas, nii et paar kopsu pani ära, mida ma konkreetselt keelasin ja siis kui nõud käest ära said, hakkas kätega teist plännima, mida ma ka keelasin ja ta ära võtsin, samal ajal teist last lohutades, et tõenäoliselt ta tahtis pai teha või on see selline mäng. No vahet pole, Johan peab piiridest aru saama, et mis teeb teisele haiget või paneb ebamugavalt tundma, siis see ei ole ok ja seda ei tohi teha. Jõudsin oma pilgu hetkeks ära pöörata, kui juba ta käed jälle käiku lasi ja teisele lapsele obaduse kirja sai. Selleks ajaks oli teisel poisil mõõt täis ja hakkas nutma. Mul oli nii kahju! Mis siis ikka, eks seda mänguhoos ikka juhtub ja minu asi on tal silma peal hoida ning õigel ajal keelata, et päris üle käte ei läheks.

Mainin selle ka ära, et sünnipäev peeti Minu Mängutoas, Kadaka teel ja kui ma enne ei arvanud sest kohast väga midagi, siis me olime päris üllatunud – lastel oli nii lahe, seal on nii ägedaid mänguasju ja mitte ainult suurematele, vaid ka Johanil ja teistel pisematel oli terve õhtu huvitav. Mõnus, hubane, samas suurematele olid ronimiskohad, peolaud ei ole otse möllu keskel, et kõrvulukustav kisa koguaeg käiks, vaid saab rahulikult juttu ka ajada, kui tahta, siis sai isegi neoonvalgused, diskokuulid jne käima panna – ühesõnaga, tõesti väga hea koht laste sünnipäeva pidamiseks.

Johan ei olnud sünnal kõige noorem, vaid üks imepisike beebi oli ka kohal – ta oli mõne kuune, ikka beebi! Kuna laste kasvud on nii erinevad, siis ma ei hakka üldse pakkuma, kas oli 3 või 5-kuune, aga igatahes väike nunnu ta oli. Ta oli vaprate vanematega peol ja mitte just parimas meeleolus – ikka nuttis, palju lärmi, võimalik, et oli ehmunud, võõraid ja kõike palju. Ma nii tundsin, täitsa südames, mida need vanemad võisid tunda või mida mina sellel ajal tundsin, sest alles meie Johan oli täpselt samasugune ja sama rahulolematu. Ma mäletan, kuidas sellel ajal oli tunne, et ma pean kuskil olema, sest kõik ju käivad, ei saa kodus istuda, aga samas, nüüd ma tean küll, et ei ole kuskile kiiret, küll jõuab ringi käia, üldse pole midagi põdeda – kõige olulisem on see, kuidas lapsel ja vanematel tunne on. Mina igatahes tundsin survet olla igal pool kohal ja kui ei olnud, mõtlesin, et äkki ma olen ainus luuser, kes oma beebit maailma eest varjab. Ma ei tahtnud väga käia kuskil ega kedagi külla, ma tahtsin omaette olla.

Samas, ega ma ei tea ju ette, mis olukord on – meil oli paarikuuse lapsega päris hästi, kuigi autos terve tee karjus, siis pidu oli talle huvitav. Igatahes, oleksin tahtnud nende vanematega jutustama minna, et kõik on ok, see on nii tuttav olukord, te olete nii tublid, aga ma ei läinud, sest ma mõtlesin, et äkki neil on nii palju igasuguseid targutajaid lähedal ja üks kobiseja veel juures pole hea. Tahtsin neile enda kergkäru pakkuda, mis meil kaasas oli ja lamavasse käis, et äkki beebi tahab magada natuke või kiigutust. Ma ei tea, aga ma ei julgenud torkida, kuigi hetkel mõtlen, et äkki see oleks olnud hea. Tagantjärgi tarkused, nagu ikka. No, võtsin enda seisukohast, kuidas olin päris vastane igasugustele pakkumistele ja juttudele (sest need olid enamasti peavangutused, et oioiii, kuidas nutab ja nii vali, nüüd on ikka midagi täitsa korrast ära ja katki). Aga emana tean, et need ei olnud ju halvad tähelepanekud või soovitused – kogenud emad teavad, kui keeruline või närvesööv võib karjuva lapsega olek olla, muidugi tahaks aidata.

Mõtlesin ka sellele, et jeerum, kui kiiresti on aeg läinud – mul on 8-kuune laps, asjalik, mängib, võtab käest kinni ja võib ringi jalutada – millal see kõik juhtus ja kuidas sai nii keeruline aeg märkamatult läbi saada? Eks selge ole see, et kuna endal oligi pidev zombie olek, siis ei teinud päeval ja ööl vahet, aega ei lugenud – nii, see märkamatult vast läkski. Lihtsalt uskumatu.

Ja nii lahe on. Lapsed on nii ägedad, minu laps on nii äge – kuidagi mõnus võitja tunne on peal, sest olgem ausad, rahutu ja aktiivse beebiga on beebiiga ikka keeruline – magamatus ja kaos on asjad, millega on raske harjuda ja imeb viimase välja. Aga ma olen sellest välja tulnud, õigemini jalad on aina kindlamalt maa peal. Selge on see, et igasuguseid aegu on ees, mil jõuan end halliks ahastada, aga nii imelikult, kui see ka ei kõla, ma naudin seda samal ajal. Isegi ahastust. Mul on lihtsalt nii hea meel, et mul on sellised mured, mitte mingid muud. Või noh, käivad asjaga kaasas, ma ei nimetakski seda mureks. Titevärk, noh.

Vaikselt olen mõelnud ja paika pannud Johani 1-aastaseks saamise sünna, kuigi aega on sinna. Kuna ta on suvelaps, 21. juulil saab aastaseks, siis tahaksin võimalusel pidu õues teha – pikniku, looduse ja õuetegevustega möll. Kui peaks ka sadama, siis võiks olla mingisugune katusealune koht, aga ma arvan, et mängutuba ma suvel küll ei tahaks – kõikidele lastele on õues möllamine kasulik ja kui vähegi ilma, siis loodan, et saan neile seda pakkuda. Üks koht on juba silmapiiril ja kuna suvi on päris tihe aeg vabaõhuürituste osas, siis arvan, et räägime omanikega läbi ja bronnime juba praegu ära, eks paistab. Muidugi, pean arvestama ka Jaanuse töödega, sest sünna nädalavahetus on tal juba kinni, aga peame ruttu paika panema, millisel kuupäeval siis peame, sest ideaalis teeksime ikka nädalavahetusel ja kuskil lõuna paiku, et lastel ikka energiatase laes oleks.

Tordi lasen tõenäoliselt enda kondiitrist õel teha (nõus, Katu?), söögid tahaksin ka ideaalis ise (koos abilistega – nõus õed ja ema?)  teha, mitte tellida, mingid nipet-näpet kaunistused võiksid ka olla. Aga peamine, et lastel oleks lõbus, kõigil oleks mõnus ja tore – loodetavasti päris üle ei hakka mõtlema selles osas. Raudselt hakkan.

Ahsoo, ja mida ma veel mõtlesin, lausa nii, et ei saanud magadagi – kui jube tunne, kui teeksin peo, kutsuksin terve hunnik lapsi ja keegi ei tuleks! Ma ei saanud selle mõtte pärast magadagi, sest mul oli juba sellest ettekujutusest halb – kui kahju mul Johanist oleks, kes sätitud söökidega laua taga külalisi ootaks. Oh, eiei, ma ei mõtle sellele! Ühesõnaga, sellel hetkel mõistsin seda tunnet, mis emadel peast läbi käib, kui sünnipäeva korraldada – kas kõigil on lõbus, kas sööki-jooki jätkub, kas lastel on hea tuju, kas üldse keegi tuleb või jäävad järjest mingitel põhjustel koju/haigeks/muud plaanid. Aga mis ma sellest ikka, eks siis näha ole.

Ühesõnaga! Eile oli nii lahe õhtu, mul on nii lahe laps ja kõikidel on nii lahedad lapsed! Lapsedlapsedlapsed! Tahaks neid veel …

isabelisünna1

Advertisements

7 thoughts on “Korralik reede õhtu – oli sööki, jooki, muusikat, möllu ja peksu

  1. Nonii hea on lugeda, et ma pole ainuke, kes oma nelja kuuseks saava beebiga pole tahtnud kuskil eriti käia ja juba hirmuga mõtlen, kuidas esimene sünnipäeva pidu välja hakkab nägema.
    Täna pidin Roccas käima. Ma arvan, et mina olin rohkem pabinas ja stressis sellest käigust kui Pärdik! Ta uudistas ja uuris kõike suure huviga, oli rahulik ja ei teinud kõhukotis piuksugi! 🙂
    PS! Sa näed fantastiliselt kaunis välja! 🙂

    Meeldib

    1. Oi ei, me ei ole üldse ainsad ja tean, et minul oli seda omal ajal väga vaja kuulda! Et on täitsa ok aeg maha võtta. Aga ma tänan sind komplimendi eest, ühele noorele emale (kes tihti tunneb, et on enda päris ara unustanud) mõjub see väga hästi! 🙂

      >

      Meeldib

  2. Tunnen et ma halb ema kuna poja 1a sünnal olid aint vanaemad, minu öde ja mehe parim söber. Aprillikuu Pere&Kodus oli artikkel kuidas üks pere lapse 1a sünnapeoks 500 eur kulutasid

    Meeldib

    1. Ära tunne halvasti! Suva need teised. Meil on sünnakoht tõenäoliselt tuttavate kaudu, söögid üritan nii palju kui võimalik ise teha, aga midagi ülevoolavat, külluslikku ja eiteamida ma küll teha ei saa – lapsed hindavad seda, kui nende ümber on rõõmsad inimesed, kes lihtsalt nendega mängivad – suva need asjad ja mis kui palju maksab. Ja kui neil ei ole suva, siis peame kasvatama paremini, et oleks.

      Meeldib

  3. Ehh, minu poja ühe aasta sünna oli koduaias ja külalisteks vanavanemad :p Esimese nn päris peo pidasime alles viie aastaselt. Esimese eluaasta veetsime suhteliselt vaikselt ja koduselt. Mulle meeldis nii. Plikaga sama teema. Ju ma siis lihtsalt olen selline kummaline. Väiksemaid üritusi sugulaste seltsis ikka külastame, aga see ka esialgu kõik.
    Ma avastasin su insta paar päeva tagasi ja heldimusega vaatasin su põnni.. kui pisikesed ja armsad nad olid. Nüüd suured ja asjalikud. Kuna ma ise rohkem ei soovi, siis ootan juba põnevusega sinu teist 😀

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s