Rase on olla

Mul on mingi hull nestimise tunne peal. Ma ei tea, kas see on sellest, et kevad on üldse mingi kodusättimise ja -igatsuse aeg, aga täiesti palavikuliselt mõtlen, mida koristada, ümber paigutada ja kuidas saaks kuskile looduslikumasse kohta elama.

Eelmisel kevadel olin sel ajal ikka korralikult rase ja sel kevadel tulevad samad tunded peale, mingi elevus ja närv, isegi Pelgu haigla lõhn, kui vastuvõttudel käisin tuleb meelde, kuigi seal polegi erilist lõhna. Oma rasedate beebigrupi naiste “ah, laps möllab kõhus”, “kuulge päris raskeks hakkab minema”, “kas teil ka see tunne on?” jutte igatsen ka, sest see algas ka siis.

Ja blogimisega alustasin ka eelmisel kevadel aprilli lõpus. Kuidagi kõik asjad teevad jälle elevaks, nagu igatseksin seda või ma ei tea. Kuigi rasedust ma tõesti ei igatse, mulle ei meeldinud rase olla, aga samas nüüd mõtlen, et äkki nüüd natuke meeldiks. Eriline aeg on see kahtlemata, aga ootamisega on see asi, et ma muutun kannatamatuks ja ei oska olla.

Aga äkki nüüd oskan … Ma ei pea enam vanu harjumusi muutma, sest ma juba elan niigi beebile turvalist elu alates rasedusest kuni praeguseni, ei pea sisimas enda ja teadmatusega võitlema, tean, et paksuks lähen ka ega ehmata selle peale, et oot, kas ma polegi siis see äge, kellel ainult ilus pallike ette tuleb. Liigutuste peale ka ei ehmata vast. Ei ole neid ootus vs tegelikkus asju – ma tean juba kõike.

Ma ei ole rase! Heietan, nagu oleksin. Aga noh, lihtsalt. Miskipärast tuleb kõik viimasel ajal nii eredalt meelde ja lahe on mõelda. Võib-olla nüüd, kui Johan on suurem, siis mul on lihtsalt rohkem aega sellele mõelda ja sellest see heietuste jada. Ja tegelikult ma tunnen juba tükk aega, et tahaksin uut last, ehk siis huvitaval kombel see raske beebiiga või natuke vähem raske praegune iga ei ole mind päris ära lõpetanud.

Igatahes, vahel on kahju ka, et see esimene on ära olnud, sest kuidagi nii eriline oli asju uurida, osta, nuputada, närvitseda oma esimese beebi jaoks. Mul on siuke softy tunne peal praegu, et… on 😀

Täna käisin sõbrannadega Männi pargis lastega jalutamas ja panin selga samad asjad, mis eelmisel kevadel rasedana – teksad, tennised ja raseda tuulekas. Siis oli ikka täitsa kevade ja lapseootuse tunne peal, aga samas vaatasin Johani ja mõtlesin oma tavapärast mõtet – uskumatu, et mul see kõik tehtud ega ei nuputa enam, kui valus on sünnitus või mis nägu see laps tuleb.

Paigutasin eile magamistuba ümber ja vaatasin enda valget kohvrit, mõtlesin automaatselt, et hmm, mida ma seekord haiglasse kaasa võtaksin, et oh, tahaks pakkida. Eksole. Ma mäletan, et haiglakohvri pakkimine oli vist üks hullemaid asju üldse – tohutu hirm, et midagi jääb välja, nagu Aasiasse hakkaks lendama. Beebigrupis levisid suured nimekirjad ja screenshotid haiglakoti nimekirjadest, üks suur võrdlus käis mitu kuud enne tähtaega – kõik muudkui ostsid asju kokku ja tundsid kuude kaupa, kuidas iga hetk hakkavad sünnitama. Tegelikkus oli see, et chill. Või oli see chill, sest olin enne üle mõelnud ja igaks juhuks igasuguseid asju sinna kokku ostnud, küll plätusid ja snäkke ja sidemeid ja siis teist sorti sidemeid ja siis aluspesu ja siis imetamistopid ja imetamisrinnahoidjad ja nibukreem ja lapse hooldusvahendite komplekt ja igast snäkke ja … Draakoni kommid olid ka, seda tean ma raudselt.

Ühesõnaga, naljakas on mõelda ja pole kindel, et kui ma peaksin praegu sünnitama minema, siis vähem asju võtaksin. Üks põhjustest miks mulle rasedus ei meeldi – ma ei tea, mis saab ja kas lapsega on korras, kas sünnitus kulgeb okeilt jne. Ehk siis ei tea ma ka seda, mida ma oma haiglakohvrist vajaksin. Arutelu tulemus: tõenäoliselt võtaksin sama palju asju kaasa.

Mida ma sellest haiglakohvrist nüüd üldse jahun. Lilli, sa ei lähe sünnitama.

Igatahes, hullult ärev, kevadine ja rase tunne on!

…Ja see on vist põhjus, miks ma ikka veel ei ole tegutsenud enda rannakeha nimel – sest ma ju peangi “parajas” kaalus olema.

Lõppu paar tänast pilti Johanist ja lugu ka, et näidata, milline tema iseloom juba on.

Läks juhtmeid kiskuma (mis on omameelest päris hästi ära pandud) ja tabasin ta teolt, kaamera käes, hakkasin riidlema. Ta oli tükk aega vait ja nõjatus seal omaette. Kuni meelitasin, et ok, vaata nüüd siia jne. Ja kui ta mulle pilgu viskas – seal oli maailma kõige solvunum ja põlastavam nägu 😀

P3140059P3140069P3140073P3140074

Selline 8-kuune on mul kodus – oma tundeid ta igatahes ei varja 😀

 

Advertisements

19 thoughts on “Rase on olla

  1. Väga armas poiss. 🙂

    Su kirjast on väga palju äratundmist. Hetkel on ka mul sama seis. Nii sooviks järgmist last…. Tänavatel jäävad silma hetkel vaid rasedad ning tundub vaid, et kõik teised saavad lapsi…
    Internetis ringi surfates “tulevad ette” vaid igasugused raseduse, lapse saamise jms artiklid.

    Ka mina olen mõelnud, et haiglasse niipalju kaasa ei võtaks 😀 Ja isegi olen mõelnud, et kuidas teavitada rasedusest vanematele. Et kuidas seda lahedalt teha.

    PS! Männi park on mu lastel lemmikkoht. Elame ju kohe kõrval 😛

    Liked by 1 person

  2. Johan vist ilmselt ikka polnud niiiiiii raske beebi kui juba uut tahad 😀 minu oma 1a1k ja no eiiii taha uut. Ikka veel on öudukas.
    Aaa ja kas ma olen juba end ära ketrand kui väga ma hambaid vihkan? Meil siin umbes nädalake tuleb 4 hammast korraga milledest 2 on suured purihambad. Feel my pain!! Minu limiidiks jääb üks laps.
    Samas rase vöiksin olla, nunnu oli, ei mingeid vaevusi 😀

    Liked by 1 person

    1. noh, ikka suht raske on, mul tegid tuttavad suured silmad, et ikka veel öösel 3-4 korda ärkab ja lõppu ei näi tulevat 😀 vähemalt nüüd mõistab lõunaund magada, väiksena ei teinud sedagi 😀 imestatakse jah, et miks ma uut tahan, et peale sellist värki 😀 ma olen vist natuke masohhist…

      Like

      1. Minu oma ka ärkab öösel.. aga 5-6x, löunauni pool tundi, vahel harva tund.
        Söpsil magab ilusti 22-05, korra tissib ja ärkab kell 9. Löunatudu 3h.
        Mul on imelik laps 😀

        Like

      2. Jaa, mina kuulen ka ikka hästi magavatest lastest 😀 Aga ma vist olen juba harjunud sellega, et öösel on magamine nii ja naa, ma ei oskakski terve öö enam magada 😀

        Like

      3. Minu laps on pool aastat vanem Johanist ja ikka veel ärkab u 4 x öö jooksul vähemalt! See pole küll lohutus, aga lohutus siiski, et sellega harjub tõesti nii ära ning minu jaoks pole üldse probleem ega mainimisväärt asigi enam. Lõunaund magab jalutades kärus suht ainult. Ja laste saamise soovi see ka ei vähenda kuidagi, neid sooviks 4, olen poolel teel õnneks 😀

        Liked by 1 person

      4. Kusjuures, tõesti harjub! Pigem kui juhtum pikalt magama, siis juba mõtlen, mis lahti 😀 Täiesti teemast väljas, aga kas Ingver on sinu pärisnimi või niisama? Küsin seetõttu, et me oleme Jaanusega koguaeg mõelnud, et üks tüdrukunime variantidest võiks Ingver olla, aga pole kindel, kas see üldse nimeks sobib 😀 või kas meil iial tüdrukut tuleb 😀

        Like

  3. Jaa see teise tita tuhin- mul on see nii hästi meeles 🙂 kui esimene poeg sai aastaseks siis oli juba pisipojake endale kõhus pesa ehitamas…hetkel siis on kodus kohe varsti kahene ja üks neljakuune. Ma arvasin et mega raske on nagunii kahe beebiga aga hoopis kergem tundub kahega kui oli ühega…pisem jälgib suure huviga suuremat ja suurem aitab kurvale vennale luti suhu ja ikka pidev tiimitöö käib 😀 aa ja haiglakotist niipalju, et teine sünnitus algas ootamatult 36 rasedusnädalal teises eestimaa otsas, kaasas vaid rasedakaart…ja sai sünnitatud küll ilma susside ja muude vidinateta võõras linnas, võõras haiglas, võõra ämmaemandaga!

    Liked by 1 person

  4. Nii vahva, mäletan väga hästi kuidas mai kuus istusin oma mehega pelgus ja ootasime oma esimest ämmaka vastuvõttu. Istusid meie vastas oma palliga, mina imetlesin sind, et oled nii ilus rase ja minul see kõik veel ees. :)Lisaks mäletan, et sul oli triibuline maani kleit seljas (hea mälu eks). 😀
    Peale seda avastasin sinu blogi ja viisin pildi kokku, et see oled sina. Sellest ajast saati olen sinu blogi jälgija olnud. Hurraa! Varsti on aasta täis ja ikka olen siia pidama jäänud ning ei plaani veel kuskile kaduda! 🙂

    Like

    1. Nii lahe on lugeda, et selline kokkusattumus! Ma jäin Pelgu ooteruumis oma triibulise kleidiga mõnele teisele ka silma, kes hiljem on maininud 😀 Aga kuidagi nii heldimus tuleb peale, kui seda räägid, sest ma mäletan täpselt, mis tunne seal istuda oli ja kuidas ma mõtlesin, et küll on hea, et selle kleidi ostsin – niiiii mugav! 😀

      Like

  5. Oi kui ilus noormees Johanist on sirgunud. Super tubli oled, et vaatamata raskustele (loe mitte magada saamisele) ikkagi teist last tahad. Ma olen vist onnega koos sest mu 9 kuune magab juba paar kuud terve oo 19.30-7.30 ja paeval teeb kaks und 1. 30 min ja 2. 2,5 h samasugune magaja oli mul ka esimene laps. Mul on ausalt selline respect nende emade eest, kes aastaid magada ei saa, ausona superwoman’id olete koik!!

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s