Igasugust juttu – talveuni läbi, ühtegi ema mitte iial ei kritiseeri ja meie uuest kokast

No ei ole blogimise tuuri peal olnud ja ma ei teagi, miks. Pea on nii laiali ja mingi kevade õndsus on sisse tulnud – hullult on energiat, mille ma tervenisti Johaniga tegelemisse panen. Mul on peaaegu, et ükskõik kõigest muust, mul on Johan ja ta on nii asjalik ning mida rohkem kasvab, seda rohkem tahab maailma avastada, mida mina ka talle võimaldada üritan.

8 kuud (ja rohkem) on nii kiiresti läinud – imestan, et ta on järsku asjapulk ja ongi see BEEBI beebiiga möödas. Ah, et nii lihtne see oligi? 😀 Hahaa! Olgu, muidugi oli keeruline, aga kui see märkamatult läbi saab, siis mõtlen, et jeerum, pole probleemi, elasin üle, võin uuesti kõike teha. Sama nagu sünnitusega – sellel ajal on tunne, et mitte iial ja peale seda saad aru, et ahah, elasin üle, võin vabalt uuesti teha.

Ok, päris nii ei ole ka, et mul kõigest muust ükskõik, peale Jontsi. Mul on tahe igasuguseid asju ette võtta, aga igatahes tegutseda, mitte vegeteerida. Nüüd, kui Johan on suurem, tekib vabanemise tunne, et ei tea, kuhu jookseks. Tegelikult seda tunnet ei ole, et oh, ruttu endise elu juurde tagasi, pigem vastupidi, tahe tegutseda tuleviku nimel on kordades suurem, kui enne. Mingi… no, ei tea, mis tunne on! Äge tunne! Selline võimas tunne hakkab tulema, et oh, mul on laps ja ta on õnnelik ning mina olen ka veel elus ehk siis olen võimas naine. Ja nüüd võiks veel seda teha! Next, please! 😀

Eks selle titendusega on üks asi küll tulnud, mida paljud ka ennustasid – endised sõbrad jäävad kaugeks – ju nad ei vaimustu minu elust ega peagi, mina ka enne lapse saamist seda asja ei mõistnud. Nende jaoks olen tõenäoliselt lihtsalt titemammi, kellel on koguaeg tegemist, veini enam ei kaani ja mingit põnevat actionit ei toimu. Niisiis, off you go, Lilli. Aga ega midagi, kui nii siis nii.

Pealegi, vaikselt tekivad uued sõbrad ja tuttavad, kes seda külge paremini mõistavad, sest neil on ka hetkel titendus käsil. Ja nii ma olengi märkamatult üks nendest emadest, keda ma vanasti kritiseerisin. Nagu öeldakse, ära enne kritiseeri, kuni oled nende kingades käinud, et mõista ja just seda ma nüüd teengi. Kriitika osas olen ma kõvasti arenenud, ma ei vaata viltu enam ühegi titemammi sassis peale, lapse mustale pluusile või midagi iganes – kõigil on omad põhjused ja krt, lapsevanem olla ongi raske! Nii, et minu mokk on maas ja olen kaost nautima õppinud.

Muide, rääkisin mingi aeg tagasi, et Johan möllas ühes mängutoas olles väga pikalt kööginurgas ja mida üks hea ema selle peale teeb – ostsin oma poisile mänguköögi. Ei ostnud uut, vaid kasutatud, kaasa tuli hunnik igasuguseid toiduaineid, ainus, mis mul puudu, on pannid/potid, mida tahaksin vist metallist. Vanasti olin mingisugusel iganenud automaatsel arvamusel, et mänguköögid on plikade teema, aga äkki Johan on järgmine Gordon Ramsay, plikade teema, my a**. Igatahes, see köök on hitt! Samasuguse innuga sorteerib ahjus oma asju või kolistab kraanikausis, nagu seal mängutoaski. Oleks tore olnud puust mänguköök, sest need on nunnumad, aga ostsin lihtsama plastikust ja pole üldse midagi hullu.

Ja siis ma olen talle juba jalatseid ostnud, kuigi ta veel ei kõnni, aga varsti-varsti. Ma ei ole see ema, kes moepärast beebile jalatseid jalga paneb, sest ebamugavad tunduvad. Alles nüüd olen pannud ja nii lahe on vaadata, nagu mingi suur, asjalik kutt – kuidas minul selline laps on?

Leidsin ühed suvalise pildid, mille niisama ükspäev tegin, seal on näha, et ta on tossupoiss 😀

 

Btw, sorteerisin telefonis vanu pilte vahepeal, kuna vahetan (vahetasin) finally telefoni välja – no, oli ka aeg, midagi enam ei funganud, igatahes, vaatasin mingeid rasedapilte, Pelgupilte jne see jada – nii suvaliselt tehtud pildid ja nii lahe oli vaadata, kuigi ma mäletan täpselt, et piltide tegemise ajal oli tunne, et mõttetu klõpsida või iu, kui kole ma olen. Ei vaata tagantjärele enda rasedapilte absoluutselt selle pilguga, et iu, kui kole – aju võib ikka hullult trikke teha, rase ongi eriline olla!

Ühesõnaga, see postitus on eelmise postituse heietuse järg – mitte midagi asjalikku öelda ei ole, ainult seda, et ma olen kuidagi nii õnnelik ja talveunest ärganud. Ning oma pere suurim fänn, nagu ikka. Lähen nüüd õue D-vitamiini laksu saama. Koos Jontskariga.

Lõpetuseks pildirida ka – kuigi ma lubasin, et söömise pilte ei hakka üles riputama, siis see üks siin vast väga iiveldama ei aja?

Ja veel mõned pildid köögitoimkonnast.

P3140197
Unustasin pudipõlle panna tookord, aga ta väga hull pläkerdaja ei ole – särk läks pessu, niikuinii.
Advertisements

15 thoughts on “Igasugust juttu – talveuni läbi, ühtegi ema mitte iial ei kritiseeri ja meie uuest kokast

  1. Ja mina veel mõtlesin, et ootan mänguköögiga. 😀 Peaks vast oma 14-kuusele kutile ka selle ära tegema/ostma.
    Ning tõsi see on – beebiiga möödus NII kiiresti, kõik need gaasijamad jms. Ja see on TEHTAV. Eile ütlesin mehele, et miks mitte teha järgmine varsti otsa ning siis nt 5-6 aasta pärast veel kaks 😀 😀

    Liked by 1 person

    1. jah, see üks ja ainus lai “andestav” ematuunika 😀 aga ma rääkisin lapse mustast pluusist. ma ikka kunagi vaatasin, et iuu, kui mõnel lapsel oli plekiga pluus selja:D

      Like

  2. Meie ostsime mänguköögi oma kutile kui ta oli aastane. Algul kolkis niisama kapiuksi ja kolistas pottidega aga üsna kohe hakkas kokkama ka. Praegu kolmesena jätkuvalt kokkab, alles eile said kõik tema mängukoerad suppi süüa. Rimis olid mingil ajal metallist pottide-pannide komplektid.

    Like

  3. Appi nuud mul on ka oma 9 kuusele mangukooki vaja! Nii lahe tundub. Aga Johan naeb nii palju vanem valja, selline natu ule aastane laps nagu oleks, ei teagi kas selleparast, et nii asjalik voi et nii palju juukseid peas. Minu 9 kuune kutt on taiesti kiilakas endiselt.

    Like

    1. No, tegelikult ta näebki vanem välja, parajalt suur ka. Teiste aastastega võrreldes täitsa nende moodi või isegi suurem, nii, et jaa, mul endalgi imelik, et ta vaid 9-kuune on :p

      Like

  4. Ossa poiss, ma saan jälle telefoniga blogi lugeda! Kui vähe on õnneks vaja 😁

    Meil siin kaks last veel Saskiaga samal ajal sündinud. Poiss ja tüdruk. No mega rahulikud! Vaatan oma pravuuritari ja ausõna, mulle meeldib, et ta selline sahmerdis on. Meil ei ole mitte kunagi igav ja kõik päevad on ettearvamatud 😁😁 Ei teagi, kas asi on kevades, aga tunnen samuti kuidas tärkan ja super mõnus on olla. Mõnusat kevadet teilegi Lilli ja Johan (mulle nii meeldib see nimi).

    Like

    1. Ma ei ole mitte ühtegi sellist last näinud, kui Johan ja tõenäoliselt teie Saskia. Kõikidel teistel on vaiksed, isegi kui nutavad, siis hääl on ka vaiksem või kuidagi rahulikumad. Johanil on iga väiksemgi asi ja KRAAKKRAAAAAAAK, et ikka võimalikult valjusti, ei mingit hoiatust või vaiksemalt alustamist 😀 Tohutu tegutseja ja mürgeldaja, paras trenn mulle, kui veel kõndima ka hakkab. Ja hullult minus kinni ka, kasvõi ühe käega peab kuskilt kinni hoidma, endal muud tegevused. Väga läheduse otsija algusest peale ja kui ei saa seltskonda, siis on vali kräun. Aga mulle samuti see meeldib, no ongi selline aktivist – kuidagi lahe! Kuigi on päevi, kus mõtlen, et kuule, Johan, ma teen täna vaba päeva, ok? 😀
      Ilusat kevadet teie perele ka ja Saskia on ka nii lahe nimi (ma vist olen seda kunagi maininud)! 🙂

      Like

      1. Mitte üldse paha pärast, aga sa pole vist palju siis lastega kokku puutunud? Sest see, mida kirjeldad, on ikka päris tavapärane laste puhul 🙂 Pigem on erandiks ikka just väga rahulikud lapsed.

        (Ja iga laps on just oma emme jaoks see eriline ja tundub natuke ikka teistest teistmoodi- nii peabki olema, see on armas ja näitab tegelikult vahvalt seda universaalset ema-armastuse iseloomu).

        Like

      2. Ikka olen küll, aga tõsi, pole nendega koos elanud ega tea jah, mis kodus toimub. Tean ainult seda, et ka mitme lapse emad ja arstid imestavad selle üle, mis minule tundub tavaline ja seetõttu mõtlen, et no, ju ikka on paraja iseloomuga. Samuti imestab Jaanus kui erinevad võivad lapsed olla, arvestades sellega, et tema esimene poeg polnud Johani valjule loomusele ligilähedanegi. Nii, et ega päriselt võrdlust ma ei tea, jah. Kuulan vaid kogenumaid enda ümber, kuigi vahel ei tasu seda ka teha, on nagu on. Selge see, et enda laps ongi eriline ja selline tunne, et oo, kui erilisi asju ta teeb – kõik emad tunnevad seda 🙂

        Like

  5. No seda, et hakkama oled saanud, saab öelda siis, kui laps gümnaasiumi lõpetab. Beebiiga on ikka suhteliselt lihtne periood ühe inimese elus. Nagu vana rahvatarkus ütleb: “väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed, suured mured”. Aga noh loodus ongi nii seadnud nii, et inimene kohe välja ei jaga, mis teda ees ootab, muidu ju lapsi ei sünniks.

    Like

    1. No, seda muidugi, ei hakanud eraldi veel mainimagi, aga selge see, et tõsisem asi alles hakkab. Ja no, see, et gümnaasiumi lõpetab, pole ka veel näitaja – hakkama olen saanud siis, kui lapsed saavad ise “jalad alla” ehk võimaldan neile hariduse, teevad häid otsuseid, saavad iseseisvaks ja lähevad ise elus edasi. Aga samm ja etapp haaval 🙂 väikesi võite tuleb ikka tähistada nagu beebiea läbisaamine 😀

      Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s