9-kuune Johan: jõuab kohale, et olen ema

Täna sai Johan 9-kuuseks. Mul ei ole aimugi, kui palju ta kaalub või kui pikk ta on ja arstiaeg tuleb alles 26ndal, aga seda ma näen, et ta on nii suur! (Jaa, mul ei ole ikka veel kaalu kodus.) Ma mulisen sellest koguaeg, et appiappi, kui suur ja millal see juhtus, aga noh, ma mõtlen ka sellest iga päev.

Viimasel ajal on tema jutulalin selliseks läinud, et Jaanusega muudkui vääname seda, mida kuulsime, sest tundub, et no see oli küll täislause 😀 Või et ohh, ta ütles seda järgi! Näiteks, räägin, et tädi Katu tuleb külla, siis lalises mingi tatatu vastu ja me olime kohe, et oh, ta ütles “tädi Katu”! Ütles ta jah 😛

Üldiselt saan öelda, et titeahastus või harjumise aeg saigi vist läbi ja umbes 8-9-kuuselt on see aeg, mil esimese lapsega end enamvähem ok’lt tundsin. Või siis jõuab kohale, et ma olen ema. Seda on imelik öelda, aga automaatselt teed asju, muidugi armastad oma last üle kõige, aga päris üle öö ei jõua kohale, et olen ema. Vahel on siiani hämming, et jeerum, mul on laps. Mõne jaoks tundub see pikk aeg ja paneks taaskord diagnoose, aga minu jaoks on see päris ok vist. Titeahastuse all mõtlen seda, et kui tundsin end tohutult piiratult, harjusin uue olukorraga, pooleldi võitlesin selle vastu ja pooleldi tundsin, et pean ideaalne ema olema. Nüüdseks on magamisega ka see, et peaaegu harjunud, et ühtegi ööd järjest magada ei saa ja isegi imelik on mõelda, et ma pole seda teinud alates mingist raseduse osast tänaseni. Õigemini, enne sünnitama minekut oli üks öö selline, et ärkasin hommikul ja imestasin, kuidas ma nii rahulikult magasin ja nii välja suutsin end puhata. Siis oli varsti minek ehk ju keha otsustas, et olgu, säästame sind üheks ööks, maga siis ka vahepeal. Ja kogu see värk kokku – vahel väsinud, vahel mitte, uued olukorrad ja asjad – see ongi minu elu, mitte ajutine mingi… projekt. Ma olen ema.

Algus titega oli ikka päris keeruline, sest ma ei osanud end hoida ka, aga nüüd tundub, et ahh, see aeg on samas nii lühike. Jaa, eks see magamatus ja väsimus annavad mõnel päeval rohkem tunda, kui teisel, aga samas … harjub ära.

A teate, mida ma täna mõtlesin? Õhtupoole, kui Johanile süüa andsin, käisid need mõtted. Esiteks, ma ninnunännutan temaga nii palju, et ma ei ole kindel, kas ma iial temaga normaalselt rääkima hakkan. Tegelikult, räägin ikka normaalselt ka, aga ma ei jõua teda vahel ära nunnutada! Suure suuga lubasin, et mingit pudikeelt ma rääkima ei hakka, kuigi jaa, ma ei teegi seda – mähkmed pole ikka veel mähkud või mässud. Aga ma nunnutan teda koguaeg! Et oii, Johan, kas sa ise ka tead, kui nunnu sa oled või oii, nunnujunnupunnu – mida iganes sõnu tuleb jutti. Mõtlesin täna, et jeerum, ma ei kujuta ette, mida tal mulle vastu öelda on, kui rääkima õpib. Kusjuures, tundes ennast ja seda, kuidas kunagi enda koeraga rääkisin ja milliseid “imelisi” hellitusnimesid iga päev välja mõtlesin, siis ei imesta, et lapsega sama, aga ikkagi arvasin, et ei, lapsega ju küll nii ei juhtu – ta pole koer. Selles osas ju siis on. Pole mingit vahet, kas hellitasin koera ja plädisesin, kui nunnu ta on ja kuidas ta pooleks musitan või nüüd kui Johanile sama räägin.

Ja teiseks mõtlesin seda, kui söögiaeg läbi sai, Johan kilgates jälle kuskile poole “jooksis” ja mürgeldas – pole paremat tunnet maailmas, kui see, et su lapsel on kõht täis. No, panin end diivanisse lebosse ja eufooriline Johan möllas ringi ning mõtlesin, et vot see on tõeline mom goal – lapsel kõht täis, hea tuju – muu värk oli sel hetkel täitsa suva.

Üleüldse, olen raseduse ja lapsega lihtsaid asju hindama hakanud – igapäevased erilised hetked ongi need, millest elu koosneb ja kui inimesed päevast päeva inisevad, vigisevad ega näe seda, mille üle võiks rõõmu tunda, siis jäävad sest vähesestki ilma ning on eluaeg õnnetud ja ootel – miks miski või keegi neid ometi õnnelikuks ei tee või kuhu on elevus kadunud. Sealjuures, endal on 0 vastutust – nagu terve maailm, elu, saatus, vanemad, lapsepõlv, idikad inimesed oleksid süüdi ja midagi pole parata. Noh, alati võib hullemini ja seda ju küll ei tahaks. Nii, et vaadake enda ümber ringi ja mõelge, kui neidki asju, inimesi, oskusi, võimeid jm ei oleks, õigemini, kui ühel päeval te need kaotaksite, mis igapäevaselt tunduvad tühised. Mõni saab alles siis nende asjade väärtusest aru ning nende kaotus oleks lausa traagiline. Et jah, saab küll hullemini.

Ühesõnaga, täna mõtlesin, et parim tunne on see, kui lapsel on kõht täis. 😀

P3140669

P3140671
Üks lemmiktegevusi – radiaatoril temperatuuri “korrigeerimine”
Advertisements

8 thoughts on “9-kuune Johan: jõuab kohale, et olen ema

  1. Nii äge lokkidega kutt 🙂 Mu pooleteiseaastane tirts ka blondide lokkidega ja me mehega mõlemad tavalised sirged kartulikoored, täitsa piinlik juba mehele väita, et tegemist on tema lapsega 😀

    Liked by 1 person

  2. *naeratab nagu lollike siin omaette*
    Nii tore lugemine!

    Kui Saskia veel päris pisi oli, siis mu mees vestles oma sõbraga teemal laps ja magamine. Sõbral endal kaks plikat. Elukas oli maru positiivne, et oi viie kuuselt pidi lihtsamaks minema. Sõber naeris vaid ja ütles:”Ei, sa lihtsalt harjud sellega.” Toona olime mõlemad sinisilmsed. Nüüdseks mõistame, et tal oligi õigus. Me oleme harjunud 😀

    Ikka hinges Lilli!

    Liked by 1 person

    1. No just, ma vihastasin selliste peale, kes ütlesid, et ahh, sellega lihtsalt harjub, mitte ei muutu. Mõtlesin, et miks nad tahavad mind meelega hirmutada oma ülepingutatud jutuga 😀 Aga nüüd tean – see oli sõbralik lohutus 😀

      Like

  3. Aga mina soovitan küll nii pisikesega kasutada “pudikeelt”. Kõik papud ja kätud ja opad ja kinnud jne on tegelikult lapse kõne, mälu ja mõtlemise arengule head, sest neid on tal lihtsam järele korrata ja seeläbi vanematega suhtlemist alustada. Ausalt, see teeb ainult head nii et ninnunännuta julgelt! Kui ta juba tubli kõneleja on, küll siis kätu käeks ja papu jalanõuks muutub 🙂

    Liked by 1 person

    1. Opa ja kätu on küll minu sõnavarasse tulnud – tõsijutt! 😀 Ja isegi kui tahaks, siis seda ei saagi naljalt sealt välja. Samas, mõtlesin, et ah, ta on ainult veidi aega väike ja terve elu võime “suurte” jutte ajada 🙂

      Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s