Blogi sai 1-aastaseks!

Ma ei teadnud seda, aga Facebook tuletas mulle meelde, et täna, aasta tagasi, jagasin kõigiga enda blogspoti blogi aadressi (http://filtrita.blogspot.com.ee/). Nagu ühes postituses mainisin, siis mulle tundub, et olen seda teinud juba pikka aega, sest nii palju on toimunud. Mul ei ole pöördelisemat aastat vist mitte iial olnud. Ühest küljest on alles aasta, teisest küljest juba.

Kirjutamine on mulle meeldinud juba põhikoolist, see pole üldse mingi uus asi, ja blogida olen tahtnud vist aastaid juba, kuid kunagi ei ole olnud motivatsiooni või teemasid ning mõtlesin, et ah, keda see blogi või minu mõtted ikka huvitavad.

Rasedana oli ideaalne võimalus – hakkan järjekordseks titeblogijaks! Tegelikult siis ei olnud enam eesmärk olla blogija, kuid lihtsalt jagada enda kogemust, sest ma ütlen ausalt, tundsin end kuidagi üksikuna – esiteks, olid paljud minu rasedusaegsed mõtted sellised, millest sõbrannad ega sugulased aru ei saanud, seetõttu rasedajuttudega neid tüüdata ei tahtnud, niisiis, alustasingi kirjutamisega. Teiseks, olin kindel, et minu moodi tundjaid/mõtlejaid on veel ja võib-olla tunnevad ka teised tundjad end üksikuna ning vajavad omasuguse lugusid lugeda. Ei olnud mul mingeid vaevusi, mingeid hädasid – lihtsalt ei meeldinud rase olla, esimene rasedus ja nii palju, kui ma ka ei valmistanud end selleks vaimselt ette (sest laps oli pikalt oodatud), ei olnud ma valmis selleks tundeks, et mulle ei meeldigi rase olla. Ega ka selleks hukkamõistuks, mille osaks ma sain, kui seda tunnistasin. Toetuse asemel hakkasid osad eemale hoidma, et ahh, sulle ju ei meeldi sellest rääkida. Aga pole hullu, ma sain rääkida blogis teiega. Mul on siiani seda raske seletada, aga nii oli ja las see jääda.

Nii hea, et ma blogima hakkasin! Ilma blogita ei oleks mul pooltki meeles, mis kõik toimunud on või mida ma tundsin mingitel hetkedel. Vahel on praegugi tagantjärele lahe lugeda, näiteks, enda viimase trimestri apteegis vaarumisest ja nibukreemi otsingust (Rasedusaegne mina-pilt: Emasloom National Geographicust + eilne “MULLE AITAB!” vapustus). Oi, oleksin ma nüüd sellise apteekri otsa sattunud, oleksin ikka midagi krõbedamat vastu öelnud. Muide, ma kasutasin seda kreemi vist 2-3 korda, rohkem polnud vaja, mul läks selles osas imetamisega hästi – thank god. Nibukreem pidi hea huulepalsam olema, nii et kasutage hoopis selleks. Miks ei peakski – looduslik ja ülikiiresti tervendav/pehmendav palsam.

Kusjuures, kui ma blogimist alustasin, siis ma olin kindel, et seda loevad ainult mõned sugulased ja tuttavad ning seda ka ainult alguses. Pigem olingi veendunud, et kirjutan endale mingeid mälestusi. See, et nii kiiresti ka nn võõraid lugejaid tuli, oli mulle täiesti hämmastav ja sain aru, et ok, beebindus on ikka big business – nii palju, kui sünnib lapsi ja on noori emasid, on ka kohta titeblogijatele, olgu neid juba sadu või mitte – ikka on huvitav lugeda, mida teised teevad ja kuidas lastel läheb, et mingit inspiratsiooni või nõu ise ka saada.

Sama, nagu sünnituslugude lugemine/kuulamine – neid on maailmas miljoneid olnud, aga ikka on huvitav teada, kuidas miski läks, eriti, kui ise ka selle oled läbi teinud. No, on mingi põnevus, et ohh, sünnitus! Ma olen üks suur kõrv! Sünnituspostitus oligi vist mingi aja peale kõige populaarsem – oodatud tipphetk meile kõigile 🙂 – SÜNNITUS – all the glory details – vist mu elu pikim postitus. Ma olen seda nii palju uuesti lugenud ja mõtlen, et kuidagi vähe isegi kirjutasin – ei saa sõnadesse panna, mis on sünnitus, aga see valu kirjeldus ja kõik see… endiselt, jah. Paljud ütlesid, et nendel ei olnud nii valus ja kas sa ikka uuu tegid. Jah, tegin pikalt uuuuuuuuuu, kuni õhk otsa sai ja valukramp nii suur oli, et polnud võimalik uut kopsutäit õhku sisse hingata, sest liiga valus oli. See oli sünnituse algus või lähenes keskpaigale. Hiljem oli uuuuuuufjngsfdnjfhjrrrrrrrrrääääääääää!!!! Mingi selline uu. Oli küll selline või veel valusam, aga samas tunnen, et iga kell võin uuesti teha, sest nüüd ma tean, et see on üleelatav. Ja seda tunnet, kui oled midagi sellist läbi teinud, on võimatu kirjeldada – ma olen miljon korda ägedam inimene peale sünnitust. Nii ma tunnen.

Beebiraamatut täites vaatan ka tihti blogisse, et oot, kui vana Johan oli, kui seda või teist tegi… Misasja, alles 2-kuune? Jaanus, kuule, ta oli siis 2-kuune siis? Miks ma põdesin? Ta oli ju vastsündinu! 😀

Et siis jaa, blogimine on nii lahe, rahuldustpakkuv nii meeleolude väljaelamise kui mälestuste kirjasaamise osas, soovitan kõigile, isegi, kui tunnete, et mis mina ja keda huvitab. Ikka huvitab! Pealegi, nii lahe on tagantjärele seda kõike lugeda ja ma ei ole kindel, kas ma oleksin omaette ka seda nii järjepidevalt teinud, kui avalikult. Võimalik, et mitte, pigem oleks asi kaootilisem olnud. Aga tänu blogile on mu elu tähtsaim sündmustejada üsna detailselt kirjas. Ja ei saa mainimata jätta – tänu blogile olen tundma saanud ägedaid inimesi, teisi emasid, saanud palju head nõu ja tuge ning hakanud mõistma, kui tore on olla kurikuulsas “emade kommuunis”.

Aitäh teile!

P3150062 (2)

Advertisements

4 thoughts on “Blogi sai 1-aastaseks!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s