Kas ma olen nõme?

Käisime täna Johaniga arstil ja panen aga “kohustuslikud” andmed kirja, et kunagi oleks hea otsida, kui peaks vaja minema.

9. kuu tulemused: 10600 g, 77 cm, peaümbermõõtu ei mäleta …

Kasvus ta enam nii tuhisedes juurde ei võta ega pikkust ei viska, nagu vahepeal, aga kuna algul võttis tõesti nii palju juurde, siis ma ei muretse, et nüüd vaikselt edeneb. Arst ütles ka, et täiesti normaalne on kõik, olgugi et ta kõigest 300 g on kuu ajaga juurde võtnud.

Täna tehti vereproov ka ja läksime sinna ruumi, kus seda tehakse – õed olid juba valmis mänguasjade ja muude värkidega, ütlesid, et kohe näha, et pole enne seda proovi võetud, kuna laps on nii heatujuline, vastasel juhul ta seda ei oleks ning istusime siis maha.

Mul oli klimp kurgus, igasuguseid nõelapakendeid ja torusid harutati lahti, tõsised ja murelikud näod ees, et oh, kus lapsel tuleb nüüd valu ja nutt. Mina ei ole kunagi süste, nõelu ega midagi taolist kartnud, aga mul oli Johani pärast mure, kuidagi nii halb, kui tal on halb, hea, et ma nutma ei hakanud.

Noh, istusime siis, Johan süles, Jaanus oli ka kaasas, kükitas ta juures kõrval, arst puhastas sõrme ära ja torkas. Ei midagi. Veri hakkas voolama, arst hakkas seda sinna torusse koguma ja Johan ei teinud mitte piuksugi ega teist nägugi. Õigemini, tegi küll teise näo – kulm oli kortsus, suu oli ammuli, et issand, kui põnev punane asi ja toru ja kui ägedalt arst ta sõrme pigistab. See sõrme pigistamine kestis tükk aega, sest no väike laps ja väikesed tilgad, aga kogus vaja kokku saada. Me olime kõik hämmingus, kui tugev poiss ta on ja ma olin kuidagi nii uhke ja kergendunud.

Arstidki ütlesid, et sõrme otsas on palju närvilõpmeid ja tegelikult on see päris valus. Endalegi ei meeldi sõrme otsa torge, pigem laseksin veenist võtta, see on palju vähem valus. Igatahes, kogus sai sinna torusse, plaaster pandi peale, mida Johan tahtis pidevalt suhu panna ja tulime tulema.

Verd analüüsiti samal päeval ning kui oleks mulle tulnud kõne, siis oleks mingi jama olnud, kui kõnet ei tule, siis on ok. Jee, ei tulnud.

Mul on hea tunne, et see vereanalüüs tehti, sest annab kindluse selles osas, et tema söögid on mitmekesised, ainetest mingit puudust tal ei ole, varud on tiptop ja see on meile Jaanusega väike tunnustus või kinnitus, et jätkake samas vaimus.

Aa ja arst küsis esimeste sõnade kohta ka juba. Ütlesin, et ma ei tea, kas see on sõna, aga emme ja mämmämm on tal päris tavalised väljendid. Tekkis kuidagi häälitsedes, aga mida aeg edasi, seda selgemad need on. Näiteks, õhtuti, kui ikka emme juurde vaja, siis on kindel “emme” või kui nõusid pesen ja jala otsas ripub on ka “emmemeemmememeem”. Ja kui süüa või juua tahab või keegi meist sööb/joob, siis paneb köögi poole “mmämmäämmm”. Arst ütles, et emme ja mämm võivadki kõlada, nagu häälitsused, aga tegelikult on need tal sihilikud, nii, et hakkab juba vaikselt tulema.

Veel üritab ta igasuguseid väljendeid ja sõnu jäljendada. Näiteks, kui jaurab midagi, ma vaikselt vastan, peaaegu sosinal (sest seda jääb ta kuulama, kuna on huvitav): tasa-tasa. Siis vaatab otsa ja teeb järgi: tasatasa või tatatata. Täna ütles täiesti selge tasa, Jaanusel olid silmad suured ja minul oli hea meel, et jess, mai kujuta ette, vaid sai tõestuse, et muudkui jäljendab.

Aa, kas ma seda mainisin, et hakkas kõndima ja ikka nii, et jalutab rahulikult üle toa? Igatahes, mainin siis uuesti. Seda hakkas ta tegema 8-kuuselt, lõpupoole.

Ühesõnaga, Jonts on äge – areneb, möllab, kavaldab – teeb igasuguseid naljakaid asju. Lihtsalt vaatame ja imestame/imetleme, et oh, kus on ikka äge poiss valmis tehtud!

Aga räägime nüüd minust. Minul on see asi, et kui ma enamasti trallitan Johaniga, vaimustun temast pidevalt ja üritan olla best mom ever, siis tegelikult ma olen avastanud, et ma olen täiega nõme.

Noh, mitte täiega, aga piisavalt. Vaatasin enda Instat – mul ei ole seal muud, kui Johan seda ja Johan teist. Mõtlesin küll enne lapse saamist, et Facebooki ja Insta kontod jäävad ikka minu omaks, aga tuleb välja, et katus sõidab ja need võeti üle. Minust on seal päris vähe pilte.

Sellele on täiesti põhjus olemas – mul ei olegi muud elu, kui lapsega elu. Hetkel see ongi minu elu ja midagi polegi nagu… teha. Mõtlen küll, et tahaks kuidagi aktiivsem olla või rohkemat ette võtta, aga ma ei tea, mis on minus toimunud peale lapse saamist – no, ei oska asju planeerida. Ei ole raha/aega/raha/aega ja nii läbisegi. Inimesi ka ei ole. Samas, mida ma põen, ta on alles 9-kuune, küll me jõuame ringi tuuseldada ja küll ma jõuan ennast ka üles leida.

Vahel on lihtsalt tunne, et rong läheb sellise tuhinaga eest, mina olen kodune ema ja olen kõikide poolt unustatud või mahakriipsutatud. Pole siis ime, et kaotan sõbrannasid, keda ma poleks uskunud, et kaotan – veini ei joo (suurtes kogustes), lollakatega deitidel ei käi, kuskil ägedatel üritustel ei käi, lapsehoidjat pole, päeva tipphetk on see, kui Johan mulle “tatatata” ütleb.  Selles osas ma olin vahepeal täiesti leinas ja tundsin sügavat kurbust – ma sain lapse, mis on minu jaoks elu suurim sündmus üldse, aga toetuse ja rõõmustamise asemel, sain mingeid lisadraamasid (mida ühel noorel emal tõesti vaja ei lähe) ja tsaupakaa, oli tore.

Jaanusega olen ka rääkinud sellest hämmingust, et esiteks, sõprus, mis see veel on? Selle kohta on tal palju ilusaid teooriaid ja lohutusi, mis lõppude lõpuks ei pane mind üksikuna tundma. Ja teiseks, kuhu see aeg kaob, mida ma teen päev läbi, et ma tunnen, et midagi ei jõua. Ärkan hommikul kell 8 ja juba ongi kell 19-20, mil hakkan Johaniga õhtuasju tegema – puder, pesu, pidžaama jne kuni magab. Aga Jaanus on nii mõistlik ja toetav (kõikidele emadele oleks ühte Jaanust vaja) ning ütleb, et jah, need ei saagi aru, kuhu see aeg kaob, kes ei oska väikeseid asju hinnata. Kui paljud lapsevanemad näevad, et ah, päev oli igasugust jama ja kaost täis, Johan kallas end veega üle, mingi pläga on kuskil, jälle pese, kuivata, vaheta riideid, hoia ta meeleolu üleval jne. Sellised ettevõtmised võtavadki kokku päris palju aega. Aga see pole raisus päev, vaid samal ajal toimuvad elu suurimad sündmused – võib-olla just täna avastas Johan selle, kuidas paremini tassist juua või omandas uue oskuse, kuidas midagi käes hoida, süüa jne. Need on tema tohutud edasiminekud, mitte meie kaos ja jama ning raisus päev.  Sellise jutu peale ei vaata ma tõesti seda, kui nõmedad kõik päevad on. Ütleksin, et isegi erilised.

lovemother

Ma pean ikka ja jälle meelde tuletama, et ma ei jää millestki ilma. Jah, ma ei käi pidudel, ei ole mega ägeda rannakehaga suvel Pärnus möllamas ega teosta end mitte kuidagi tööalaselt, mida ma, muide, hullult igatsen. Aga see on ajutine. Ja endiselt on see plaanis, et teine laps kohe jutti ning siis kasvatan nad suuremaks, lähen tööle tagasi või teen mine tea, mida. Aga saan uuesti “välja”. Ma ei taha laste vanuses suurt vahet sisse jätta juba seetõttu, et ma ei taha hakata nuputama, millal uuesti, vaid korraga ära ja saab vaikselt “uut” lastega elu sisse seada ega pea mõne aasta pärast jälle titepuhkustega kõike pea peale keerama. Üksikuks Johani ma jätta ei taha, seda olen ka öelnud – ma tahan, laste nimel, et neil oleksid kaaslased, nn väike garantii, et on veel keegi, kelle peale saab loota – õde või vend. Pealegi, ma olen 30 ning 30ndate algul on päris hea aeg lastega maha saada. Tegelikult, ma tahaksin neid rohkem kui 2, aga majanduslikel põhjustel hetkel rohkemast ei unista. Kuidagi peab oma koduni jõudma ja kui sinna oleme läbi tohutu ime ja suure töö jõudnud, siis võin edasi mõelda, kui veel vanus kannatab.

Et jah, mul on viimasel ajal mingi mõttetu ja rongist maas tunne hinges närinud, aga kui ma selle enda peas jälle lahti hekseldan + mingi doos Jaanuse/Johani sõnavõtte saan, siis tean, et kõik ongi täpselt nii, nagu peab olema.

Ma olen igatahes elevil, milline elu on paari-kolme või siis ok, viie aasta pärast. Loodetavasti mitte päris ära kustunud või kui olen, siis tuli otsa ja põlema uuesti.

juggle

Advertisements

4 thoughts on “Kas ma olen nõme?

  1. Äge kutt Sul! 🙂 Minu pisike hakkas nädal enne aastaseks saamist kõndima, kuigi harjutas juba varem seda.
    Vaatan ka, et meil on üsna sarnased mõtted laste osas – ma nii väga soovin ka teist ja miks mitte ka kolmandat last (olen vist varasemates kommentaarides sellest kirjutanud), aga majanduslikult peab ka mõtlema. Ja siis on need vanemad, kes saavad vastutustundetult rohkem kui 2-3 last..
    Mul kadusid lapsega ka mitmed sõbrannad-sõbrad, aga samas tulid asemele uued tuttavad, kellega titeasju rääkida ja playdate’ korraldada. Kui Johaniga nt Männi Pargis või haigla juures olevas mänguväljakul käid, võib poisid kokku lasta. 🙂

    Liked by 1 person

  2. Jaa! Nii palju äratundmis”rõõmu” su postituses. Olen ka see emadusse ära kaotatud naine.

    Mina pöörasin juba raseduse ajal nii ära, et tõukasin ise kõik sõbrad endast eemale. Üldse olin ma üsna paranoiline ja mida kõike veel. Rasedus pole kõigi jaoks see kõige ilusam aeg. Kuigi mul on tunne, et teine rasedus oleks kindlasti parem juba. Maya sündis ära ja siis ühel hetkel tundsin ennast meeletult üksinda. Aga aeg läks edasi, laps oli aina suurem ja julgesin rohkem temaga igal pool käia ja mitmedki sõbrasuhted on nüüdseks üles soojendatud.

    Lisaks olen leidnud kaks väga head sõbrannat just tänu sellele, et neil samas vanuses tütred on. Ühele lendasin ise facebookigrupis peale ja teine lendas mulle peale. 😀

    Teine laps on mul ka hingel suures osas samadel põhjustel. Kunagi pole maailmas liiga palju inimesi, kes sinust hoolivad. Endal on 4 õde-venda ja no mitte ei taha oma last üksinda jätta.

    Ja kuigi ma olen nii tänulik, et saan oma lapsega kodune olla ja alati olemas olla kui tal mind vaja on, siis igatsen tööle/kooli. Inimeste sekka “tähtsaid” asju tegema. Blogimine õnneks natuke aitab. Vähemalt ei unusta kirjutamisoskust ära. Parem kui mitte midagi! :’D

    Liked by 1 person

    1. Jaa, kusjuures, olen ka ise sõpru eemale peletanud, sest … ei teagi, miks. Vist ei jätkunud energiat, et olla see sama reibas ja lahe, kuna ka mulle ei meeldi rase olla. See on minu jaoks päris ahistav teekond. Muidugi on eriline, aga siiski, mul oli tunne, et ei kuulu kuskile enda kõhuga ja äkki teen lapsele/endale viga. Kah parajalt paranoiline 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s