Tere, uus beebi!

Ma ei saa enam vait olla, ma olen justkui halvatud, muid teemasid enam peas pole, kui ainult see üks! Ma ei oska millestki blogida, millestki niisama lobiseda, sest koguaeg tahaksin välja pursata seda, mis toimub. Nüüd ma siis purskan.

Mäletate seda postitust – Rase on olla? Siis ma veel ei teadnud, et jah, on küll rase olla! Ei tulnud mulle absoluutselt kuskile teadvusessegi, et see võibki nii reaalselt olla, lihtsalt mõtlesin, et eelmine kevad olin nii rase, küllap sellest kuidagi reageerin ja …

Siis hakkasid imelikud asjad toimuma – söökidel olid üleöö mingid imelikud maitsed. Kõik oli kas tuima maitsega, mõttetu mingi materjal või täiesti vastuhakkav ja mõru. Näiteks, sõime lihakastet Jaanusega ja tundsin, et oi, kui vastik, see liha on ju täiesti pahaks läinud, kuidas ma aru ei saanud, lausa kohutav või mingi imelik maitse on juures ja muudkui nokkisin liha igalt poolt välja, kust sain. Jaanus vaatas sellise näoga, et kuule, see on täiesti ok liha (tema on tavaliselt see, kes on söögi suhtes ülikriitiline ja mina olen suht “kõigesööja”) ja Jaanus mõtles kohe, et eiei, sa oled rase. Ahh, misasja, ei ole, see liha on pahaks läinud või mul on lihtsalt täna paha olla.

Või soolased söögid. Mulle ei meeldi absoluutselt soolased söögid, st liiga soolased. Üks söök tuli liiga soolane ja Jaanus, kes on soolaarmastaja, ütles, et ok, nats soolane, sa vist ei taha. Ja mina: hmm, huvitav, nii mage! Jälle oli Jaanus veendunud, et selge, täiesti rase, see pole normaalne.

Kohv oli järsku ilma maitseta, lihtsalt kibe või mõru asi, mis pani kõhus keerama, kõik asjad olid kuidagi nii jamad.

Siis vaatasin, et hmm, miks ma kaalust kuidagi nii palju juurde võtan, st nii palju lausa, et silmaga näha – kõht on ees. Eiei, peab dieeti ikka pidama ja trenni tegema, see on too much – püksid on kõik kitsad JÄLLE. Ma pole veel oma beebikaalust lahti saanudki, kui juba võtan juurde. Niisiis, olin sunnitud oma rasedapüksid jalga panema, et ei pigistaks. Ikka veel ei pidanud seda imelikuks.

Ja siis tundsin, et kui alakõhtu katsuda, on seal justkui mingi muna või see suur kõht on kõvaks läinud, ei ole lihtsalt juurde võtnud pekk. Hmm. Selge. Mul hakkavad päevad!

Nii väsinud, nii kuidagi… nutune või imelik oli olla – ilmselge hormoonide möll ja kui need päevad nüüd lõpuks hakkavad (mida siiani peale sünnitust polnud olnud), siis jeerum, mis sealt kõik tulemas on – raudselt nii jube, et voodihaige.

Igatahes, olingi veendunud, et mul algavad kohe-kohe päevad, ostsin tampoonipaki üle saja aasta endale koju, samas panin naistearstile aja, et kontrollida, kas on minuga ikka kõik ok, kuidagi seedimisega on jama, naisteasjad on pinges, paha on olla – äkki siiski mingi sünnitusest tulnud vigastust, mida järelkontrollis ei tuvastatud. Jaanus oli veendunud, et ma olen rase ja mõtles, et väga hea, läheb arstile ja saab teada, et on rase, asi selge.

10. aprillil, tavaline poeskäik, mõtlesime, et ahh, ok saame siis selguse majja ja mina “võidu” Jaanuse ees, et ma ei ole rase – lähme ostame rasedustesti.

11. aprilli hommikul läksin siis testima. Ostsin sellise testi, millel on peal kirjas “Kõige varajasem rasedustest, alates 8 päeva peale viljastumist on vastus” – midagi taolist, igatahes ekstra varajase. Testribale peab ilmuma 2 triipu – 1 kontrolltriip, et test on õigesti tehtud ja teine tulemuse triip – kui see ka tekib, siis on test positiivne.

Tegin siis testi, kohe ilmus 1 triip ja siis vaatan, et hmm, huvitav triipjas vari on seal, kuhu teoreetiliselt positiivse testi korral peaks teine triip ilmuma. Ehk siis ilmselgelt olin ma veel seda meelt, et test on negatiivne, aga päris hea kokkusattumus, et üks vari just seal on. Mõtlesin, et päris naljakas. Kuni avastasin, et ok, Lilli, mis krdi vari, kust peaks see vari tulema. Ja siis jõudis kohale, et ahah, siin pole naljakat midagi, see pole vari, sest aina selgemaks see läheb – ilmus ka teine triip. Ma olin šokis!

Ma ei olnud kunagi positiivset rasedustesti teinud (Johaniga teadsin, kui päevad jäid ära ja läksin kohe arstile) ja seda tunnet, et oh, äkki olen rase (kui pole ka tundeks põhjust) on olnud aegade algusest, mai tea, mis naiste värk see on – iga tundmus – kohe rase. Seekord mõtlesingi, et ahh, kunagi ju pole, kui arvad et oled või mingid tunded – mul hakkavad päevad hoopis. Selles meeleolus olin. Aga ei, testil näitas 2 triipu – üks täiesti selge ja teine veidi udusem, aga oli olemas.

Käed hakkasid värisema, jooksin Jaanuse juurde, et appi, issand positiivne! Tema oli täiega rahul omadega, et selge see, et positiivne ja samas ise ka ikkagi üllatunud, et omg, see asi on käes, yet again.

Ma mõtlesin koguaeg, et oi, kui ma järgmine kord rase olen, siis on kõik hoopis teisiti – ma teatan Jaanusele mingi üllatusena, filmin reaktsiooni ja kõik on väga äge. Tegelikkus oli see, et lasin pulgale, triibud tulid kohe ja kohe jooksin Jaanuse juurde, plärtsatasin: ma olen rase! ja oligi kogu võlu. Aga eriline oli sellegipoolest, sest me olime jälle justkui puuga pähe saadud.

Ma ei uskunud veel tükk aega ja pildistasin seda testi, käisin seda hiljem prügikastist otsimas, sest äkki nägin valesti. Nope, triibud, rase. No, rase, mis rase, Lilli!

Ei olnud seda ka, et me oleksime rasedust tohutult ära hoidnud, sest muidu ju ei oleks rase, aga ma lihtsalt ei uskunud, et nii, kui otsustad vabalt võtta – saagu, mis saab, siis kohe ongi asi käes. Mõtlesin küll, et sügisepoole ehk planeeriks teist, saaks suve nautida, veini juua ja kõike seda, aga ei. Miskipärast ei uskunud, et see nii kiiresti kõik käib, nagu mingi tiinekas. Aga noh, Johani ootasime umbes 9 kuud, et rasedaks jääda ja seetõttu mõtlesingi varem alustada. Justkui see oleks mingi osade kaupa ettevõtmine, et ok järjest teeme rasedaks. See kas toimub või ei, pole vahet mitu kuud seda siis harjutada. Päevi mul ka ei olnud, mõtlesin, et pole need ovulatsioonid ka siis teab, mis vägevad. Päris pole.

Ühesõnaga, rase jah. Osaliselt oli šokk, et omg, mida me tegime, aga samas on nii äge. Enamus ajast on ikka nii äge.

Aa, arstiaeg, mis oli kinni pandud, jäi kinni, aga lisaks panin Pelgusse veel ühe aja, sest mõtlesin, et raudselt olen tegelt läbi mingi ime juba ammu rase – nii raseda tunne, nii suur kõht juba ja nii tugevad sümptomid. Ma olin kindel, et mingi 10 nädalat vähemalt.

Käisin siis ühes kliinikus 21. aprillil, Jontsu 9-kuuseks saamise sünnal, ja sealt öeldi, et väga väike rasedus, 5 nädalat, loodet pole näha, aga ümbris näha. Paar päeva hiljem käisin Pelgus, öeldi ikka veel sama, 5+3, loodet pole näha. Natuke olin mures, sest Jonts oli näha juba 5+5.

Täna käisin uuesti Pelgus kinnitamas, kas ikka on kõik ok, kas loode on nähtav ja mis värk on. Jee, sain kinnituse, kõik on korras! 8+1 öeldi suuruseks, eeldatav tähtaeg 18.12 ehk minu sünnipäev ja süda ilusti lõi, rahulikult oli omal kohal, Jonts umbes sellisel ajal juba keerles ja traageldas ringi nii, et isegi arst ütles, et nii aktiivne laps. Juba siis oli tal iseloom. Aga uus beebi chillis oma nurgas nii nunnult, et mul tahtis pisar silma tulla.

Siis sain terve posu pabereid ja saatekirju, nagu ikka – ämmakale, vereanalüüsile, ultrahelisse, uriiniproov – ma ütlesin kõigele kiiruga jah, jah, jah, sest tahtsin sealt juba välja joosta parklasse, kus Jaanus ja Johan autos ootasid, et neile ka pilti näidata.

Ja kui ma siis välja sealt sain, siis pisar tuli silma, õhin oli nii suur, me kilkasime seal autos, Jaanus filmis reaktsiooni, nii äge oli!

Ma pean ütlema, et seekord olen kuidagi emotsionaalsem, sest nüüd on see seos raseduse ja lapse vahel selge – kuidagi nii suur asi on ikka lapse saamine. Esimene kord ei saagi aru, sest ei jõua kohale, et kõhus on laps. Mulle vähemalt ei jõudnud.

Samas seekord on selles osas tuimem, et ei ole esimese korra õhinat ja elevust, kuidagi rahulikum, isegi kardan, et miks me nii tuimad oleme, aga see on ok vist.

Erinevus veel nii palju, et seekord on süda paha! Täiesti paha! Ok, oksendanud ei ole, aga õhtul lähen magama iiveldusega, hommikul ärkan – nii paha, et pea ajab ringi käima, väsimus on jube, tahaks Jontsuga möllata, aga vahel on ikka nii laip olla, et ei saa silmagi lahti – täiesti kustunud. Maitsed, nagu mainisin, on kõik imelikud, kuuma- ja külmavärinad on läbisegi, emotsionaalsem olen, paks olen … Sellised asjad. Juba. Aga noh, see on ok. Kuigi jah, tuli meelde eelmine rasedus ja miks mulle rase ei meeldinud olla. Seekord lubasin rasedust nautida, kuid hetkel ma ei tea, kas mul see välja tuleb 😀

Samas, seekord on erilisem tunne küll, just seetõttu, et tajun vist värki paremini – minu laps on kõhus.

Ma tean, et on “kirjade järgi” vara teatada, aga nagu eelmine kordki teatasin inimestele vara, siis seekord samuti – see, et kas ütlen või ütlemata jätan, ei otsusta tema saatuse üle – kõik, mis tuleb, tuleb niikuinii. Kui peaks midagi juhtuma, siis juhtub ja siis jagan ka seda. Selline ma lihtsalt olen. Muidugi ma mõtlen ka, et kui ma liigselt kiindun juba või kui ma teatan või tänagi ei teadnud, mis mulle arstil öeldakse… Oleksoleksoleks.

Hetkel on kõik hästi ja seda ma ka jagan. Rõõmustama peabki siis, kui on rõõmustamise aeg! 🙂

Ja siin on esimene pilt meie kõige uuemast liikmest!

uuspisike

Advertisements

39 thoughts on “Tere, uus beebi!

  1. Nii tore uudis 🙂 Palju õnne ja toredat kasvamist 🙂
    Küsin, et kas hoidusite või oligi juba plaanis ja proovisite?

    Like

    1. Kirjutasin selles postituses ka, et tegelikult ära ei hoidnud, pigem see juhtus lihtsalt uskumatult kiiresti, ma ei osanud seda uudist nii ruttu oodata 😀

      Like

      1. See meenutab mulle kangesti enda teise lapse saamislugu. 😀 Ta oli täitsa plaani võetud ja mõtlesime, et hakkame triipe püüdma 2015 aasta kevadel. Noh, ja siis vana aasta õhtul saunas lõin käega, sest esimese lapse triibud saime alles pärast poolt aastat.. ja pärast ütlesin ka kõva häälega, et see oleks kangesti onu Murphy kui nüüd rasedaks jäin. Ja Murphy saab mul septembris 2. 😀

        Liked by 1 person

  2. Niiii äge!! Palju õnne ja toredat ootust! 🙂
    Meie oleme proovinud juba üle aasta esimest last saada ja pole õnnestunud ja kui ma tavaliselt pärast sellise postituse lugemist läheks ja nutaks silmad peast, sest miks mina ei saa, siis praegu tuli kohe siiras rõõm ja lootus ja naeratus näole. Ja ma isegi ei tunne sind päriselt, ainult blogi kaudu 🙂

    Liked by 1 person

    1. Tundsin kohe, et pean vastama – meie esimene laps tuli meie juurde pea 2-aastat. Oh seda kurbust ja ootamist. Aga, kui esimene laps sai 1-aastaseks ja otsustasime vabalt võtta, siis sesimesest korrast jäin rasedaks ja saime kaksikud 😀 Seega, pikka kannatust Sulle ja loodan, et varsti tuleb neid riburadapidi 🙂

      Liked by 1 person

  3. Ma olen mingi viimased 9 kuud tundnud, et olemine on veits rase, samasugused maitsemuutused ja iiveldus ja muna kõhus ja hormoonid ja nii edasi ja nii edasi … Äkki peaks igaks juhuks hakkama kotti pakkima … 😀 Tegelikult on mul just SEE aeg ja rase ma kindlasti ei ole, aga kohati on ikka päris rase enesetunne. Millest, ei tea.

    Aga teile õnned! Tore on ka see, et sa vähemalt tead, millal see “rase on olla” tunne üle läheb, mul selles osas tähtaeg puudub. 😀

    Liked by 1 person

  4. Nii tore uudis 🙂 Õnne asjaosalistele!
    Omast kogemusest võin öelda, et teine rasedus kulgeb lausa helikiirusel. On ju esimene nii väike ja temaga tegelemine võtab oma aja. Et jh, ei saa arugi kui uus beebi juba sündima hakkab.
    Kerget ootamist 😉

    Liked by 1 person

  5. Mida kuradit?!
    Sorry 😊
    Hea uudis ju ja palju õnne. Nii tore!
    Aga teine blogi, kust beebsu uudiseid loen.
    Kusjuures just arutasin, et kõik blogijad on rasedad (ok, väike liialdus), kes järgmiseks? Ja siis tulen ja loen. Buum! Olemas 😁
    (Lipsukese postituse peale olin õrnalt kadedusest roheline, siis nüüd juba päris korralikult)

    Liked by 1 person

      1. Oh…meenus, et üks fellow blogger on veel lapseootel (esimene beebi siis).
        Aga see, mis praegu toimub 😁…
        Nüüd küsimus suurele ringile: “Kes järgmine?” 😀

        Like

  6. Nii nii äge, palju õnne, nalja, jaksu ja ehk mõistab uus beebike veits paremini magada! 😀 Olen Su blogi algusest peale jälginud ja kaasa elanud, mul endal on Johanist poolteist kuud noorem poiss kodus ja paljud asjad nii sarnased. Uudist lugedes oli nii selline ärev tunne sees nagu sõbranna oleks rasedaks jäänud 😁 Lastel saab nii lahe olema koos kasvada, veelkord, paljuuu õnne ja loen edasi veel suurema huviga kui siiani!

    Liked by 1 person

  7. Oo, megaäge ju, palju palju õnne teile! 🙂 Johan on kindlasti eriti tuus suur vend.
    Mul oli sama, et hiljem mõtlesin, et kuidas ma aru ei saanud 😀 15x päevas käisin vetsus – ahah, trenni tõttu on ainevahetus kiirenenud. Paugun ja vihastan iga väiksema asja peale = ok, eriti räme PMS jne. Naljakas ikka, kuidas aju töötab 😀

    Liked by 1 person

    1. Just, vetsus hakkasin ka hullult käima ja siis juba mõtlesin natuke, et ok, ainus kord kui niimoodi vetsuvahet käisin oli rasedana 😀

      Like

  8. Nii äge uudis, palju õnne teie perele! Umbes aasta tagasi hakkasin sinu blogi lugema, minu lapseke sündis aasta ja kaks päeva enne sinu uue beebi tähtaega. Jõudu ja jaksu ja veelkord palju õnne! 🙂

  9. Palju õnne kogu perele 🙂 olen üks juulikatest, kes veel veidi mõtleb, kas saada järjest lapsed või mitte, igaljuhul julgustav, et võtsid juba teekonna ette! Ja kõige toredam on, et lapsed sünnivadki siia ilma ju ennekõike armastusest. See kõige tähtsam minu arust 🙂 btw, minul juhtus nii, et poiss sündiski mulle mu oma sünnipäeva hommikul. Mehega tegime koguaeg nalja, et raudselt tuleb mulle sünnipäevaks – no ja siis tuligi! Maailma parim kingitus 🙂 nüüd teeme nalja, et minu sünnipäevad sisaldavad edaspidi kartulisalatit, viinereid ja küpsisetorti :)) will see!

    Like

    1. Mina mõtlesin, et lastel on koos toredam kasvada ja ise ka nooremaks ei jää 😀 aga sünna ei oleks siis enam minu sünna tõesti 😀

      Like

  10. Palju õnne 🙂 Mul on tüdrukute vanusevahe veidi alla 1a ja 4 kuu, sul tundub, et tuleb umbes samasugune vanusevahe lastel, kui mu arvutused mööda ei pannud 😀 Igatahes praegu olen täiega rahul, et nad nii järjestikku sündisid, algus oli küll raske, aga see kõik on ära tasunud 🙂

    Liked by 1 person

  11. Mul laste vanusevahe 1,5 aastat. Kui pisem sündis, ei saanud arugi, et ka teine laps majas on. Ta vaid magas. Sõi ja magas edasi. Lausa lust oli 😀 Mingi hetk magas siis vähem, siis vajas rohkem tähelepanu. Suurem laps oli igati abiks. Siis oli magamise teema päev läbi. Hommikul ärkas pisike kõige enne, siis oli üleval, kui suurem ärkas, siis läks juba pisem magama, kui siis pisem ärkas, hakkas suurema lõunaune aeg ja siis kui suurem ärkas, läks jälle pisem magama… Magamise teema päev läbi 😀 Teatud aja pärast harjutasin nad koos lõuna ajal magama – aeg iseendale 🙂

    Aga titeuudised on alati nii toredad. Kuigi ma vist hetkel muud ei näegi, kui rasedaid. See on see, kui soovid midagi niiiiiii väga, siis vaid seda näedki. Nii tahaks veel ühte…

    Liked by 1 person

  12. Nii tore uudis! Muideks meil oli teise pojaga nii, et ämmakas ütles sünni kuupäevaks 22.03, aga tuli 21.03- minuga samal päeval. Nüüd poja aastane ja oleme koos juba sünnipäevi pidanud 😀 Üks tort, üks pidu, üks koristamine 😀 Kuigi jah, tulevikus ilmselt saadetakse mutt pikalt ja minnakse sõpradega trallima 😀 Niiet, mõnusat ootusaega 😉

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s