Madalseis nimega “Kas-mul-oli-selle-teise-lapsega-siis-nii-kiire” ja üles jälle.

Oh, mis virrvarr on olnud. Emotsioonid ikka käivad üles-alla, seinast-seina. Eile oli üks sellistest päevadest, kus ma tundsin, et ok. Mida ma, hull, olen ette võtnud? Mul on 1 laps, kellest mul on niigi vaja aegajalt puhata, nii julmalt, kui see ka ei kõla, aga et teha teine ja jutti?! Miks mul nüüd nii kiire siis oli?

Tuba oli sassis, ise olin sassis, suva kottpüks jalas ja t-särk seljas, ainult tahtsin lamada, ärritus oli IGA asja peale, see, et tuba oli sassis, koristada ei jaksa, samas ärritab see segadus, mingi selline loll seisund. Ja see, kuidas meil pole ju oma kodugi! Aga ok, ma olen 30, see on paras vanus lapsed ära teha ning siis on aeg hakata uuesti tööle ja eluga edasi, vaikselt, aga järjekindlalt parema järje ning lõppude lõpuks oma kodu poole. Mul oli lihtsalt täielik masendus, et ma ei jaksa ju praegugi midagi teha, ma ei suuda koguaeg äge ema olla (kui üldse) ja tahaks tööle minna, sest miskipärast lastega kodus olemine ei tundu nii tähtis töö. Selline tunne, nagu niisama passiks kodus, kuigi ma tean, et, oi kuidas veel, see ju nii ei ole. Ma ei tea, rasedus, hormoonid, väsimus, see jant.

Külma valget veini tahtsin ja mitte vähe! No, mõtlesin, et suvi, päevitus, rand, külm vein, muretu elu. Mõtlesin, et millal ma saan muretu enam olla? Mitte kunagi!

Mõtlesin ka, et jeerum, ma olen rase, mai viitsi. Kuidagi nii väsimus oli peal, et mis rase. Ei võinud siis pikemat pausi teha? Ma olen seda sada korda öelnud, kuidas rasedus ei ole minu jaoks just maailma nauditavaim aeg, raske beebiaeg oli ka etem. Lihtsalt see, et minu keha kuulub kellelegi teisele ja need tundmused ning nüüd lisaks mega väsimusele ka iiveldus. Algus on kõige raskem. Suure kõhuga mammut on ägedam olla, kui niisama paistes, väsinud, iiveldav mutt.

Lõpuks tuli Jaanus koju ja olles ise tööasjadest väsinud, uus töö vajas ettevalmistust, vaatas mulle lihtsalt otsa, mõistis, et mul on hetke vaja ja ütles, et ok, ma lähen käin Jontsuga poes ning sina lihtsalt lama. Suva see, et nõud on pesemata, ära põe, lihtsalt lama ja ära mõtle ega tee mitte midagi.

Annab otsida nii head meest, kes märkab teha neid pealtnäha väikeseid asju, mis on sellistel päevadel ja hetkedel NII vajalikud. Muidugi mul olid süümekad, et tema ju käib ning teeb tööd, et me kuidagi pinnal püsiksime, siis tuleb koju, mina olen selline, et silmaalused sinised, pea käib ringi ja siis võtab veel lapse ka, et ma, kes ma olen olnud kodus, saaksin puhata. Samas, ta teab ka seda väga hästi, et Johan ja üleüldse lapsed võivad kuidagi väga võhmale võtta, nad on nii intensiivsed ja et me enda meeleolusid ning väsimust temale üle ei kanna ega tema motivatsiooni/avastamisrõõmu ei langeta, siis tulebki näha neid kohti, kus on see aeg, et ok, ma võtan lapse, sina kogu end.

Ja mõjus! Mul tuli mingi kergendus peale ja koorem hakkas kuidagi lahtuma. Vahel lihtsalt on selline energiast tühi päev, mil ainus eesmärk on laps elus hoida, sest muuks ägeduseks sa lihtsalt ei ole võimeline.

Tegelikult mõjus ka see, et õhtul, kui Johanile putru andsin, veendusin taas, et jah, ta suudab ise lusikaga putru süüa, iga amps on ettevaatlikum, et ikka lusikale puder jääks ja see suhu saaks. Seda on lihtsalt nii lahe vaadata, et tegi nii rõõmsaks! Siis jõudis kohale, et see aeg ja titendus ei ole igavesed, lapsed ju kasvavad ega vaja, et iga suutäit ega pepupesu ette-taha ära tehakse. Oeh. Kuidagi… Oli selline päev!

Õnneks need päevad ei ole püsivad ja täna on hoopis teine asi. Täna on selline, et jee, Jonts, teeme asju! Võib-olla on asi selles ka, et üle saja aasta käisin sõbranna juures küüntes ja mul on nüüd ilusad käed + naistejuttude doos sees.

Tagasitulles jäi tee peale Kännukuke raamatukogu ning mõtlesin, et oh, teen proovi, ma ei saanud Johanile raamatut “Pisike puu”, mida jagatakse kõikidele 2015.-2018. aastal sündinud lastele, aga lugesin netist, et seda saab tagantjärele küsida ka raamatukogudest, niisiis uurin järgi.

Läksingi sisse, küsisin, et kas on võimalik, dokumente ei küsitud, öeldi, et kui ma juba oskan seda raamatut küsida, siis nad annavad. Väga armas teenindus oli, soovis veel tagantjärele lapse sünni puhul õnne ja raamat ongi minu. Rõhutas veel seda, et raamatuga loodetavasti leiavad paljud lapsed tee ka ise raamatukokku, mis on armas mõte. Ma ise ei olnud aastaid raamatukogus käinud ja tuli meelde see lapselik õhin, kui seal vanasti käisin – nagu lõputu infopank, kus on maailma ägedaimad raamatud ja kust sain laenutada asju, mida mul ei olnud, kui geniaalne see väiksena tundus! Eksole. Ok, ülikoolis käisin ka raamatukogus, aga olgem ausad, siis ma seda õhinat küll ei tundnud 😀

Raamat on tõesti üliarmas! Selles on nii luuletusi kui jutte meie armastatud lastekirjanikelt ning meenutas veidi enda lapsepõlves loetud raamatuid. Ikka Ellen Niit, Heljo Mänd, Ott Arder, Eno Raud jne. Väga armas raamat, nii, et kellel ei ole, aga on õigus saada, siis kindlasti minge küsige! Kuna minul ei ole enda lapsepõlvest ühtegi raamatut ega midagi alles, siis minu jaoks on see eriti armas. Ma juba lugesin kodus Johanile ühe Eno Raua jutu ette ka – vist olen ennegi maininud, kuidas mulle meeldib talle lugeda. Täiega! Nii, et raamatud on meile alati hea kingitus – need, mida saab ta ise lapata, aga ka need, mida saame talle lugeda ja võib-olla anname tulevikus lapata. Johan fännab raamatuid – kui ükski muu asi ei aita, siis võtan raamatu, tuleb istub mu kõrvale ja ootab vaikselt, mida ma sealt lugema või näitama hakkab ning ootab, et saaks lehekülgi ise keerata.

Ma ei viitsinud kaamerat võtta, aga tegin telefoniga paar pilti sellest raamatust, et näidata, kui armas see on ja kui ilusad on illustratsioonid.

Peale küüsi ja raamatukogu tulin koju, võtsin Jontsu ja vankri ning läksime õue tiirutama, õigemini mina tiirutasin, tema magas. Samal ajal sai Jaanus enda 2-päevast tööd ette valmistada ning lõpuks saatsingi ta kodus ära. Nii, et me Jontsuga lõbustame teineteist ise sel nädalavahetusel, päästjaid ei ole 😀

See on päris tavaline, et kui soojem aeg algab, siis Jaanusel on seda kiirem tööaeg, mistõttu on ta ka mitme päeva kaupa ära. Kes mäletab, siis eelmisel suvel ma muudkui kartsin, et sünnitan, kui teda pole, samas olingi reaalselt selleks valmis. Sünnituse hetkeks oli õnneks vaba, vahepealsed päevad olin üksi ning kojusõitmise päeval sai ka tema just tööasjus koju ning sai järgi tulla. Ma tean, et mõnele on kummaline, et kuidas ei saa sünnituse ajaks vabaks lihtsalt, siis tegemist on sellise alaga, mis bronnitakse isegi pool aastat ja rohkem ette ära, näiteks suvepäevad, pulmad jne ning suvel nädalavahetusteks, lausa mitmeks päevaks, on asendust väga raske leida, head tegijad on kinni, halvad mõjuvad ka enda mainele halvasti. Meie otsustasime, et ei hakkagi mingit asendust otsima, vaid saame hakkama – sünnihetk on oluline ja mul on hea meel, et ta sellest osa sai, aga poleks ka hullu, kui ajaliselt oleks kuidagi teisiti läinud ning oleksin üksi sünnitanud. Ah, mis ma sellest ikka jahun.

Ühesõnaga, normaalne ja igapäevane elu! 😀

Advertisements

7 thoughts on “Madalseis nimega “Kas-mul-oli-selle-teise-lapsega-siis-nii-kiire” ja üles jälle.

  1. Selliseks päevaks ei pea mina isegi rase olema. Mul oli täna sarnane olukord….ainult, et mina mõtlesin: “Miks ja milleks ma seda kõike teen?!” “Kas see rassimine on seda ikka väärt?” Käisin mööda tube ringi ja omaette pomisesin ja närvitsesin ning koristasin. Siis võtsin aja maha ja mängisin oma 7 kuuse nööbiga…lihtsalt naersime ja kallistasime ja jutustasime koos ja kõik läks jälle heaks. Põhjus, miks ma ennast nahast välja rahmeldan ongi tema. Samas, kui sa ükskord läind oled siit ilmast siis ei loe, kas sa koristasid see kord need sokid põrandalt või pesid tookord need nõud ära. Sinu lapse jaoks ei oma see samuti tähtsust seega võta see moment ja lihtsalt ole oma asjade keskel ja hinga 🙂

    Like

  2. Tere.
    Mul on kaks last vanuses: 2-aastane ja kolme kuune ning 7-kuune.
    Meil oli see algusest peale planeeritud, et juhul, kui tervis lubab, siis tuleb väike vanusevahe. Soovisime, et nad kasvaksid koos.

    Ja nad kasvavad koos, nad ise on nii vaimustuses teineteisest. Parim otsus üldse mu elus. See pole üldse nii raske.

    Kusjuures meie esimene laps oli ka pisut sarnane teie lapse natuuriga. Ma alati mõtlen sellest nii, et mida meie lapsed on tulnud meile õpetama ja mida ta tahab meile öelda. Minu tutvusringkonnas on kahjuks palju sellist nõmedat sildistamist: miks ta nii rahutu on, kas ta on haige või mis tal viga on; oeh ta ju poiss, nii peabki; oi, aga sa oled niii mõnus ja hea laps (tüdruku kohta), poisid on ikka omamoodi.

    Igal juhul tahtsin öelda, et see on super, kui on kaks väikese vanusevahega last. Jah, mõnikord on raske ka, aga kordades rohkem on ikka neid hetki, kui kõik on Suurepärane!

    Liked by 1 person

  3. Mind saadetakse kaastundliku pilguga iga kord, aga savi see. Mõni ongi keerulisema iseloomuga. Midagi pole teha. Tuleb vooluga kaasa minna 😊 Ma oleks võinud sellest kõigest juba ammuilma aru saada.

    Lilli, ma ei ole rase. Hormoonid aga ei taha sellest veel aru saada. Sul vähemalt vabandus. 😁 Mind ei vabanda enam miski.

    Liked by 1 person

  4. Minu lapsed on 2a5k ja kohe 3kuune.

    Kuigi vanusevahe on veidi pikem kui sul, siis küllaltki väike ikkagi. Nii raseduse ajal kui ka praegu küsin endalt mõnikord – miks selline mõte? Kas pikem vahe poleks parem olnud?
    Teine hetk ei kujuta oma elu teisiti ette! Jah, on natuke raske, aga mitte ületamatu. Ja rõõmu on juba praegu palju!

    Väga suur hirm hakkama saamisega tekkis mul sünnituse alguses ja see hoidis sünnitust tagasi justkui. Sain rääkida ühe lähedase inimesega (mehele ka muidugi) nutsin oma hirmud välja ja sünnitus sealt edasi läks kiirelt.

    Seega soovitan tõesti oma hirmudega, nende küsimus mõtetega tegeleda ja isegi kui see kõik tundub raske on see seda igati väärt.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s