Raseda titemammi üksik elu

Ma mõtlesin, et ei tee järjekordset hala postitust, aga no on kurtmise tuju. Ma lihtsalt avastasin, et olen üksik – kõik on kuhugi ära pagenud või loobunud, et ahh, ta on ju mingi rase ja titega ja sada häda. Veini ka niikuinii ei joo, mõttetu. Selline tunne, et aeg, mil oled rase ja titega, oledki teiste poolt kuskile kasti pandud. Heal juhul oodatakse ära aeg, millal n-ö vabaks jälle saan, aga võib-olla ka mitte.

Nüüdsel ajal ainus üritus, kuhu mind sobib kutsuda, on tittede üritused ja seal olen siis omajagu käinud. Jee. Sest mul ju muid soove elus enam pole, kui tittedega sahmida. Keegi ei tule selle peale, et tsau, lähme sinna või tänna. Ise ma ei tule ka selle peale vist, et kutsuda, sest kuidagi imelik on end pressida kuhugi, samas ma ei teagi, millal see kõik selliseks kujunes, nii et ega ma ei saagi kedagi või midagi süüdistada. Ütleme nii, et 9 kuud rasedust ja 10 kuud titendust on teinud oma töö. Kui jube.

Ja ega ma mingeid vanu tuttavaid ka ei viitsi vist külastada, kuigi paljud on küsinud, et tsau, mis teed, saame kokku – mul selleks “uueks tutvuseks” ja pinnapealseks “kuidas läinud on” ka energiat pole. Ma räägin ikka nendest, kellega ma ei olegi aastaid lähedane olnud, siis tundub tülikas niisama kohtumistel käia, lihtsalt moepärast, seda enam, et vaja hoidjat Johanile, kuna Jaanus rabab tööd teha ja teda näeb viimasel ajal harva. Ma ei ole see “kohtuja” tüüp ning lause “kuidas sul läinud on” kelleltki, kellega pole sada aastat suhelnud, toob mulle judinad kaela, nagu mida ma peaksin vastama? Hästi? 😀

Teate, mis oli tavaline reaktsioon selle raseduse puhul ja mitmelt poolt? Aaa, rase, jälle, äge, aga sa ei saa ju juua nüüd? Ma just mõtlesin, et suvi on ees ja saame juua? Ikka ju ei saa? Oi, krt, anna andeks, et ma su plaanid ära rikkusin! Mida ma nüüd tegema pean, et su ilmselget pettumust vähendada? Panen abordiaja kinni ja ootan, millal on “õige aeg”?

Ma saan aru ka, et rasedatega ei ole lahe väljas hängida ja ei saa nad juua, mida iganes. Aga kuidagi nii nõme tunne on, selline, et ah, sa jälle siis out selleks korraks. Noh, olen siis.

Kindlasti olen ise ka süüdi – ei ole agaralt sõbrannadega koduväliseid asju korraldanud, aga kes mind tunnevad, need teavad, et meie graafikud Jaanusega on kaootilised, mul ei ole lapsehoidjaid või vanemaid võtta, kellele laps iga kell visata – mul ei ole siin linnas mitte ühtegi lähedast inimest, peale õdede, kes õpivad-töötavad 24/7, tagatipuks, mul on majanduslikult suht raske, niisiis, see ongi keeruline minu jaoks olnud. Aga et päris maha kriipsutada… Ma ei tea.

Võib-olla on harjumatu lihtsalt, et vanasti sebisin ringi, orjasin tööl, kontakte oli igasuguseid ja nii kui titemammi, siis paigas – ei mingeid kõnesid, kirju, üritusi, plaane. Noh, mis ma oskan öelda, harjumatu on kodune ema olla, selline tunne, et oledki kuskil varjus, kuni jälle vabadusse pääsed.

Mul on mingi täiesti halalaviin hetkel, jaa, ma tean, läheb üle. Pole meeldiv suhtluskaaslane ja mis kõik, sest pole ju äge kambajõmm või ideaalne rase, kes oma seisundit naudiks. Justkui, kumbagi gruppi ei kuulu. Ühesõnaga. Mul mingi eksistentsiaalne kriis vist. Ja hormoonid 😀 Nii hea on hormoone süüdistada, selles mõttes on rase hea olla ja kaalu osas ka – pole erilist ägedat figuuri, aga mul on põhjus, jess! 😀

Mu postituse point ongi vist see, et märge teha, mida ma mingil ajal tundsin ja hiljem jälle põnev lugeda. Ma vahel loen eelmise raseduse jutte ka, lihtsalt lõbupärast.

Aga kui nüüd aus olla, siis ma tunnen, et inimesed on nii isekad – siis, kui neil on vaja, siis suheldakse, aga ei panda tähele seda, kui teisel on seda vaja. Ma ise olen vist samasugune ja tundub, et see ongi inimloomus. Whatev.

Paar päeva olen end tundnud lihtsalt nii üksinda kuidagi – elan oma väikest elu, unustatud mutt, Facebookis ainult titepildid ja kindlasti see “et jeerum, see eit ka segi läinud oma titendusega” – blogib, paneb pilte – kogu see klišee, mis veel olla saab. Ma ei tea, mis mul on. Tahaks poksikotti, kus end tühjaks rahmeldada ja kõiki vaimusilmas läbi sõimata – äkki siis tuleb natuke selgem jutt! 😀  Hullult tahaks ropendada, aga ma pole see tüüp, kes avalikult blogis ropendab, jama.

Selline kibestunud postitus tuli! Sorry not sorry.

fuckeveryone

 

Advertisements

32 thoughts on “Raseda titemammi üksik elu

  1. Olen nüüd natukene aega Su blogi (privaatselt) lugenud ja tänase postitusega seoses:

    Mul on kolleeg, kes läks lapsehoolduspuhkusele ära. Olime kõik äksi täis ja tahtsime ka teda toetada ja uurisime jne, kuid üks hetk tundus, et ta nagu hoidis ise eemale ja hakkas aina vähem suhtlema, mis on samas ka igati loogiline. Sellest tundus, et aga võib-olla ta tahab ise rohkem vabadust saada ja talle olulistele teemadele keskenduda. Isegi, kui külla endid viisakalt pakkusime, ei tundunud see hea variant. Ja ükskõik milline muu asi peale laste paistis teda pisut närvi ajavat. Nagu ta ei saaks enam ise veidi hingetõmbeaega endale jätta.

    Nii, et kui need kommentaarid kõrvale jätta – võib-olla inimesed saavad aru, et peaks sulle ruumi jätma, aga tegelikkuses heameelega jutustaksid ja kuulaksid sinu elu jutte 🙂 Isegi kui mul endal lapsi ei ole, siis toredate inimeste titejutte jaksaks iga kell kuulata!

    Meeldib

    1. See on õige point, ka minul ei olnud tahtmist midagi teha, sest lapsega tegelemine võttis tõesti viimse välja. Ega ei teagi, kuidas seda tasakaalu ja õiget “punkti” leida.

      Meeldib

  2. sama siin..

    elan väikses linnas, kasvatan oma põnni üksinda ja mul ongi reaalselt ainult 2 inimest, kellega aeg-ajalt kokku saada. Kõigil on omad elud.. Samas tean, et 2-3 aasta pärast on olukord juba teine, tekib rohkem aega enda jaoks, küllap siis tulevad ka uued tutvused ja kohti kus käia. Saame hakkama!! 🙂

    Liked by 2 people

  3. Ma ei saa aru, kas (teistel) naistel tiirleb tõesti kõik veini ümber või? Kas siis kuidagi ilma joomata ei saa aega veeta?

    Meeldib

  4. No aga sinuga siiski võetakse ühendust ja tahetakse suhelda (need vanad tuttavad), aga siis ikka sulle midagi ei sobi. Tundub, et siin ongi puhas hormoonide keiss praegu. Üksi olla ei sobi ja kui keegi üritab suhteid soojendada, siis see ka sulle ei sobi. Või siis sisimas tunned puudust mõnest konkreetsest inimesest ja see postitus on varjatud etteheide ainult valitutele.

    Meeldib

    1. Kes ütles, et mu pere maal elab? Nad elavad igal pool. Pealegi, odav on suhteline mõiste, kui üldiselt maal elamisest rääkida. Vajab siiski kindlat plaani – tööasjadest elamistingimusteni välja. Hea meelega läheksime maale elama, aga kahjuks puudub hetkel rahaline võimalus seda teha.

      Meeldib

  5. Ma käisin üle saja aasta sõbra sünnipäeval. Need paar tundi olid lausa meeliületavad. Olla lihtsalt niisama ja rääkida maast ning ilmast. Ainuke asi, mis mind häiris oli see, et ei saanud kannigi maha, kui juba lennati peale “mida joome” jutuga. Eeee vett palun. Misasjaaaa? ?!! Rase oled vää? 😒
    See, et ma alkot ei tarbi, tegi mind automaatselt justkui mingiks friigiks.

    Meeldib

  6. Sama. Elan depresiivses väikelinnas, suhtlen messengeris 2-3 teise titemammiga kes elavad kaugel, teises eesti otsas vöi hoopiski välismaal. Kuigi suhtlemine on harvemaks jäänud kuna neil köigil ideaalbeebid kes magavad ja on muidu tublid, kiired arenejad. Minu oma endiselt pörgubeebi ja siuke tunne et ma aint vingun köigile kui sitt elu see titemammi elu ikka on. Mees jalutab kah varsti minema nönda.. peret mul ka pole kellele titte jätta et ise tunnike-kaks aega iseendale vötta.

    Mis värk selle veiniga on?? Ma ka enne rasedust olin veinimaias aga käsi südamel ma pole nüüd 2a tilkagi joonud. Esiteks rasedus ja teiseks ma ju imetan. Jah mu laps on 1a3k ja ma endiselt imetan, päris palju, mitte 2x päevas.

    Meeldib

    1. Ma ei ole saanud sellist hetkegi peale lapse saamist, et rahulikult joon veini – ei ole enam see, kui ei saa rahulikult istudagi, siis loogiline, et veini ammugi ei joo nii, nagu varem. Kuigi jaa, mõistan veiniasja – ma igatsen veini, seda tunnistan küll! Ma olen ka see veinihull ja ei tea, mis värk sellega on 😀

      Meeldib

    2. Aga muidu, jaa, beebi osas sama – seni on mind vist üks inimene mõistnud, mis puutub lapsesse, sest tal oli endal samasugune beebi. Aga kõik teised vangutavad vaikselt pead ja arvavad, et ju ma ikka ise midagi valesti teen ega ole piisavalt karm või järjekindel. Kõikidele emadele kuluks üks meie laste sugune laps ära – pooled kommentaarid ja jutud oleksid hoopis teises valguses 😛

      Meeldib

      1. Minu esimene laps oli pigem keeruline laps- ei maganud päeval eriti, ainult siis kui õues käisime, kuni 10 kuud kestvad gaasivalud, jubedad nutud ja vingud hammaste tuleku ajal jne…
        ei tea, mis sul tegelt kodus on jne… nii väikese lapsega ei saa olla karmim v järjekindlam (millega üldse?!) … on nii nagu on.. fakt on see, et kergemaks läheb iga päevaga (noh… muidugi nii väikese vanusevahega lastega nagu sul tuleb, ilmselt algul on raske… aga ka siis saab minna vaid kergemaks)… kuid… sinu postitusi lugedes… seal on palju negatiivsust ja vingu… elu ei ole nii kole ja hall ja raske… ole ise rõõmsam ja tahtejõulisem ja sa kohe näed, et läheb kergemaks.. ja ära hoia inimesi endast eemale, suhtle just teiste titemammadega.. võid kindel olla, et kui keegi teine sind ei mõista, siis nemad raudselt mõistavad.

        Meeldib

  7. Ja juba mitmendat korda on mul tunne Sinu postitust lugedes, et omaenda mõtteid loen….
    Samuti oma teist last ootan ja kuidagi üksildasena kipun ennast tundma selle “titemajanduse” sees…Esimene laps küll juba suurem ja temaga saab juba juttugi vesta nii, et tuleb täislausetega vastuseid (ta kaks ja pool), aga no ikka igatsen väga seda, et oleks rohkem elu väljaspool kodu, kohtumisi ja et keegi üldse kutsuks kuhugi….Tean, et kohevarsti oken jälle veel rohkem rakkes ja kuna esimene laps oli raske beebi, siis ega ma ei julge paremat loota ka…
    Igatahes, Sinu jutt kõnetas ja kindlasti on meiesuguseid veelgi (mõni veel siingi kommenteetinud). Mina loodan, et nö aeg paneb asjad paika, eks pärast neid koduseid aastaid on näha, kas ja kes veel üldse on, keda minu elu ja tegemised huvitavad ning kas huvi veel suhelda üldse on. Mina olen hetkel loobunud nii mitmegi nö siiani sõbrannaks peetud inimesega suhtlemast, kuna tunnen, et ei jaksa üksi olla ainult see pool, kes küsib ja huvitub, teeb ettepaneku kokku saada jne. Kui ikka kogu aeg on tunne, et olen üksi see, kes püüab. siis no milleks. Nii nimetangi juba mitmeid sõbrannasid mõttes “lihtsalt tuttavateks”….

    Meeldib

    1. No üsna sama siin, sõbrannad jäävad tuttavateks, aga tean, et minu “eemalolek” pole igavene ja eks siis näha ole, kus või kellega kohtun ja suhtlen. Nagu öeldakse, loodus tühja kohta ei salli, küllap tulevad uued.

      Meeldib

  8. Ka mina tundsin ennast ära teatud kohtades. Minu sõbrannad on ka ära kadunud ja ilmselt mõtlevad et ma tahangi praegu rohkem rahu saada. Nende tegemised tiirlevad samuti alkoholi ümber ning mina sinna ei sobi. Ise olen kõige rohkem puudust tundnud mõnest kõnest, kirjast, lõunast. Ma ei saa ega tahagi neist hilisõhtustest (kell 19 algavatest 🙂 üritustest osa võtta. Nüüd kui mind üle pika aja ühele üritusele kutsuti tundsin ennast seal kui võõrkeha ja kui lahkusin oli mul tunne et ma ei vajagi neid inimesi enam oma ellu, sest oleme nii erinevad. Mind emaks saamine muutis, mulle ei sobi sellised keskastiilis läbud kuhu igasugu suvalised tondid kokku kutsutakse et koos odavat alkoholi juua ja allapoole vööd nalju tehakse. Kurb lausa mõelda et minu sõbrannadele need sobivad (lisan et ka neil on lapsed). Ma ei teagi mis minu kommentaari mõte on 🙂 tuleb vist ka uusi sõbrannasid otsida 🙂

    Meeldib

  9. Ma püüan sind kuidagi lohutada ja ma, lastetu, selgitan sulle oma vaatenurka. Ma ei ole üldse peoinimene, pigem käiks sõpradel vahel külas, vestleks, käiks restoranis vms ehk siis esindan seda satsi, kes on noor naisterahvas ja kelle elu ei käi alkoholi ümber (siit kommentaariumist jääb paraku selline mulje, et teistsuguseid inimesi polegi olemas, kõik ainult joovad koguaeg!). Ka minul on mitmed sõbrannad juba emad ja ka oleme kaugeks jäänud. Aga sellel ongi seesama põhjendus, nagu sa ise ka kirjutasid, et alguses on lapsega nii palju tegemist, harjumise ja magamatusega toimetamist ja kõik need kutsed/plaanid lihtsalt ei sobi ju väikelapsega emale, sest kõik peaks toimuma spontaanselt ja sõltub lapse tujust jms. Seetõttu paljud jätavadki “ruumi” lapsevanematele. Mina näiteks eeldan, et kui laps juba rahulikum ja päevaplaan paigas, siis annab sõbranna ise märku, et kuule, teeks miskit. Aga seal on veel üks “aga”, täpselt nii, nagu keegi on siin kirjutanud, et “hilisõhtused” ehk alates 19:00 kutsed ka ei sobi. No paraku on nii, et enamus inimesi käib tööl ja nad ei saa ju oluliselt varem kokku saada?! Ok, kutsusin paar sõbrantsi oma sünnipäeva puhul restosse, ja ikkagi oli lapsevanemast sõbranna ainult tund aega restos, viskas salati endale hingealla ja lahkus, sest vaja lapsega seda ja teist ja kolmandat teha. Oleks nagu kohustusest tulnud, aga tegelt ei taha olla lapsest eemal. Mis me siis piiname seda ema? Sama lugu oli hiljuti ühe lõunaga – laps jookseb ringi igal pool, kukub, kisub teiste asju, siis on vaja ta magama kärutada – ehk siis sõbranna ei olnudki meiega pm laua juures eriti ja sujuvalt läks last magama kärutama, kokku poolt tundi äkki saime suhelda. See on kõik ülimalt arusaadav, aga meie, teised, ei oska selle olukorraga miskit peale hakata – pigem jääbki mulje, et me segame, paneme lapse ja ta ema ebamugavasse olukorda. Arusaadav, et on selline aeg ja puha, tahaks kuidagi toetada jms, aga sellepärast kuidagi jäävadki need kutsed harvemaks, et lihtsalt need ettevõtmised, kohvikud vms ei sobi selle lapse ja tema ema jaoks, ei taha neile ka ebameeldivusi ju valmistada. Keegi mainis siin kirjade ja lõuna kohta – taaskord, inimesed on tööl ja väga keeruline on lõunat ju paindlikuks sättida, et lapse magamisgraafikutega seda ühildada. Kirjadest- ega lapsega emadel pole ka aega pikalt kirjutada ja suhelda, seega, oodata kirju, kui endal pole aega vastata, on veidi isekas. Aga see selleks. Ma lihtsalt tahtsin oma kommentaariga öelda seda, et ka lastetutel inimestel on omad tegemised ja kohustused, mis nõuavad aega, planeerimist ja pühendumist ning mida ei saa alati paindlikult muuta, mida aga väikese lastega vanematega suhtlemisel vaja oleks. Ja siis teiseks see sama teema, et lastetud ei oska valida seda õiget hetke ja tegevusi, mida värskete emadega ette võtta ja selleks, et mitte ebameeldivusi tekitada, siis igaks juhuks ei kutsuta. Ja ega keegi ei mõtle lastega inimeste peale nii, nagu te kambaga arvate, et “issand, rase ja titega, appi, kui nõme, seda küll ei kutsu!”, pigem ongi selles tegevuse iseloomus asi ja kutsumata jäetakse, kuna ei taha ebameeldivusi põhjustada! Ma arvan siiski, et te peaksite ikkagi ise ühendust võtma, kui tahate kodust välja, sest teised ei oska teie mõtteid lugeda. Ja lohutan veel, et see olukord paraneb kui põnnid lasteaeda lähevad – siis ei jõua “playdate’del” ära käia. Mina, lastetuna, tunnen end vägagi kõrvalejäetuna, sest päris mitmed lähedased sõbrad ei kutsu mind oma laste sünnipäevadele jms, sest mul pole lapsi ja seega ma ei kvalifitseeru. Ma jälle leian, et kui on lähedane sõber, siis ma tahaks ka nende laste elust osa saada, näha kuidas nad kasvavad ja seda ka siis, kui mul endal veel lapsi pole. Vaadake kasvõi enda pealt, kas te oma lapse sünnipäevale olete kutsunud lastetuid häid sõpru – ega ikka ei ole ju küll! Aga miks?

    Meeldib

    1. Selles suhtes on sul õigus, et ei oska aimata, millal kutsuda jne, aga samas, kui inimestel endal on juba lapsed, siis nad veidi aimavad seda seisundit, milles noor ema on. Aga tõsi, planeerida on nii raske ja eks mul lihtsalt kees üle natuke. Mäletan ise ka, kui olin lastetu, siis teisi emasid torkida ei tahtnud, arvasin, et teen sellega neile teene. Rääkides sünnipäevadest, siis jaa, ma jäin ka nendest ilma, isegi rasedana olles. Mina tundsin, et mind ei peeta sedasorti inimeseks, keda tahetakse enda lastega kokku viia, noh, ega ma siis ei pressi ka 😛 enda lapsel pole sünnat pidanud ja see, keda kutsun või kuidas üldse esimest pidu pean, on küsimärgi all.

      Meeldib

      1. Tead, su sõbrannad saavad aru, et sul on keeruline, aga paraku ei saa nad sinu meelelahutamisega tegeleda ja veel sellistel tingimustel, mis sulle just sobivad. Ikka sina oled ju omad valikud teinud ja teises elurütmis ja sina ise peaks ikka otsima kontakti. Ma tõesti usun, et neil ei ole midagi sinuga kokkusaamise vastu, aga nad lihtsalt ei oska reageerida/suhelda/rääkida. Täpselt samamoodi nagu sinul endal on keeruline asjadest rääkida, sest eluetapid on nii erinevad. Aga see ei tähenda, et nad pahad ja rumalad inimesed on ja sinust halvasti mõtlevad! Ma mõtlen küll nii, et kui ma kunagi ka lapse peaks saama, siis ma võtangi seda nii, et nüüd mõnda aega elan endale ja lapsele ja kui ma mahun kuhugi ettevõtmistesse, siis ma võimalusel lähen ja suhtlen.

        Meeldib

  10. Mina arvan, et sa oled ülekohtune oma sõbrannade suhtes. Minule ka tundus raseduse ajal, et inimesed kadusid, aga mina sain sellest aru ja tegin sellega rahu. Kedagi kadumises ei süüdistanud ja tänu sellele on mul sõbrad edasi ja nüüd ka minul nende jaoks rohkem aega. Sinul ei pruugi neid varsti enam olla, kui materdad neid enda valikute pärast 😦

    Meeldib

  11. Sinu valik oli laps/ed saada. Ega nad süüdi ole, et sinul raske kohaneda. Eks neilgi sellega raskusi. Aga olles sinu sõbranna, oleks ma sellist postitust lugedes kurb ja pettunud.

    Ja äkki seletaksid lähemalt, millist käitumist sa siis neilt ootad? Millised kutsed oleksid sulle sobilikud jne. Hetkel tundub, et sa ise ka ei tea ja väga pole aega ka, aga sõbrannades pettunud. Ilmselt ei tea siis ju nemad ka mida peaksid tegema. Ja sõprus eeldab ikka mõlema poole pingutusi.

    Meeldib

  12. Hetkel küll teemast täiesti mööda, aga mäletan varasematest postitustest, et jäid raseduse alguses koduseks, kas see mõjutab kuidagi ka hilisemat emapalka kui istud nt 7 kuud haiguslehega kodus?Ühesõnaga mõtlesin, et oleks tore kui leiaksid aega/mõtteid, et mõni selline emapalgaga seonduv postitus kirja panna 🙂

    Meeldib

    1. Minuteada minul vist ei mõjutanud, kuna jäin samal aastal haiguslehele, mil sündis laps, aga emapalk arvestatakse vastavalt sellele, milline oli sissetulek ja makstud maksud lapsehoolduspuhkusele eelnenud kalendriaastal. Eraldi postitust ma vist ei oskagi selles suhtes teha, et kõik on otsingutega kättesaadav – leidsin kuskilt googeldades, kuidas arvestada dekreedirahasid ja emapalka, arvutasin täpselt selle järgi ja nii ka hakkas tulema. Aga ausalt öeldes, peensusteni ma seda ei tea, mul oli pigem see, et rahaliselt tuleb, mis tuleb, aga tervis eelkõige ja kui oli vaja koju jääda, siis suva see palk, nii pidingi siis tegema.

      Meeldib

  13. Kogu Su blogi on üks hädaldamine ja virisemine. Nüüd treisid ühe tite veel juurde ja vingud veel paar aastat? Ime siis, et keegi ei taha enam Sinuga suhelda.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s