*ei suutnud pealkirja välja mõelda

Head lastekaitsepäeevaaaaa!

Närvitsemise ja enesehaletsuse hoog on edukalt üle elatud ning ma usun, et paljud emad teavad, et see ongi kõigest mingi hoog. Iseasi, kas paljud tahavad seda nõrkusehetkel avalikult üldse tunnistada, aga mina olen selline, et kõik välja.

Mul on nii hea meel kuulda lugusid teistelt emadelt, sain kirju, kõnesid ja mis peamine oligi: jaa, ma tean, mida sa tunned! See läheb mööda, on küll tunne, et mitte iial enam muud keelt ei oska, kui lapsega jutustada, aga varsti on see kõik läbi. Sõbrannadega rääkisime ka asjadest, mis mingil etapil neil oli ja kuidas nüüd – ühesõnaga, sain klaariks!

Tuleb vahel lihtsalt selline “maolennüüdeluaegtittedega” tunne. Aga ei ole, sest nad lihtsalt pole eluaeg tited.

Kahju, muidugi, on lugeda neid kommentaare, kes minu emotsioone maha teevad. Nagu üks kuumpea, näiteks, kirjutas, et ma ainult halan ja vingun ja nüüd treisin (TREISIN?! :D) veel teise ka, kas kavatsen veel 2 aastat vinguda 😀 Noh. Ma ei mõista selliseid absoluutselt. Miks, ometi, loevad nad seda blogi, kui koguaeg üks hala ja ving. Mingu ja tehku enda jaoks midagi kasulikku, ärgu mürgitagu end selle kohaga siin. Aga ma ei saa, see ajas mind nii naerma – treisin! Mingit alandavamat sõna laste tegemise kohta ei suutnud välja mõelda?

Ma ei tea, kas ma olen juba ette negatiivse suhtumisega, aga ausalt öeldes ootasin juba ammu midagi taolist, et oioi, ise nii hädas ja teed veel teise juurde. Jaanusele isegi ütlesin, et olgu valmis, mõni “vägev” leiab kindlasti võimaluse nüüd ära susata, kui kuulutan, et saame teise lapse. Värviline maailm, mis muud!

Aga olles nüüd end tühjaks kirjutanud, närve maandanud ja kõike seda, siis mul on tõesti hea meel kõikide toetavate lugejate ja sõbrannade üle, kes ei ole üldse nii kadunud, kui mulle tundus.

Meie Johaniga veedame täna mingid tunnid töenäoliselt õues, mingid tunnid niisama kaisutades ja naerdes. Ta on selline naerupall, et lõkerdab nii, et terve maja kajab. Ja no rääkides korraks veel igasugustest madalseisudest, siis tõesti, laps teeb kõik poole kergemaks – tema mängulisus ja naer ei jäta külmaks ning minu peamine eesmärk on alati olnud see, et misiganes ma närvitsen, siis tema ees ma seda teha ei taha. Lapsel säilib hea tuju ja lõpuks tekib see minul ka – pole võimalust halada.

Järgmisel teisipäeval on ultraheli, kus mõõdetakse kuklavolt ja tehakse kindlaks igasugused riskid. Ma ei jõua ära oodata! See rasedus olen kuidagi nii vabalt võtnud. Kui Johani ajal ma muud ei mõelnud, kui seda, kas ta süda ikka lööb, kui arstile lähen, siis nüüd läheb mul vahel meelestki, et rase olen. No mitte meelest, aga pole pidevalt teadlikult selle teema juures.

Osaliselt on see hea, aeg läheb märkamatult, aga teisalt, kui ühel hetkel avastan, et jeerum, mida tema küll seal tunneb ja kuidas läheb, siis tekib pabin küll. Ja selge see, et enne ultraheli on ka pabin. Nagu eile Jaanusele ütlesin, et see on kõige olulisem ultraheli – me peame kõigeks valmis olema. Esimene suurem uuring. Oeh, tuleks see juba kätte. Ja tuleks see detsember ka juba, sünnitaks ära ja hakkaks elu sättima ning vaikselt asjadega edasi minema. Rase tunne on selline … ootel, aga sellest ma olen sada korda rääkinud. Ja ootel ongi mul keeruline olla (kui lugeda üleeelmist postitust – Johani ajal oli mul rasedana samasugused hood).

Ühesõnaga, pole mul häda midagi jälle – kõik läheb, nagu peab ja no, emadus ju.

P3170093
Nice story, mom.
Advertisements

5 thoughts on “*ei suutnud pealkirja välja mõelda

  1. Hii, see “treima” on päris lustakas väljend. Mulle öeldi peale kolmanda lapse sündi ühe endise sõbranna poolt (kes on õpetaja), et nohh jälle oled paljunenud.
    Võttis korraks sõnatuks. Hiljem sain teada, et tal ei olnud endal õnnestunud rasedaks jääda, kuigi oli pikalt proovinud. Nii et kibedus.

    Tulevikus kui lapsed on suured (ja ise oled veel noor), mõtled nostalgiliselt sellele titeajale tagasi ja mõistad KUI mõnus ja eriline see oli.
    Me saime 3 last järjest, 25ndaks eluaastaks olid lapsed valmis treitud. 😀 Nüüd oleme noored (omaarust) ja aktiivsed 40sed, lapsed on suured ja iseseisvad, ühel lastest on ka juba juhiloaed, nii et meil mehega on vabadus kõike teha, mida süda lustib. 🙂 Kodu ja koerad on hoitud, maja köetud, toidud tehtud.

    Aga ma soovitan Sulle, et leia omale mingi… hobi, huviala, kuhu kõigi raskuste (lapsehoid jne) kiuste kord nädalas välja minna. Mingi kindel seltskond, kus sarnaste huvidega täiskasvanud koos käivad. Koor või kunstiring vms. See hoiab terve mõistuse juures.
    Me oma kooris innustame neid, kel raske aeg või titaga kodus, igal juhul välja tulema ja sellest on nii suur abi naise endaks olemise tundele.

    Liked by 1 person

  2. Minu meelest on tore, et saad lapsed nii vaikese vahega, jah alguses on raske aga saab selle titemajandusega uhelepoole ja siis sul on kaks lahedat tegelast, kes juba uksteist lobustavad. Minu lastel on vanusevaheks 4 aastat ja tuleb oelda et oli paris raske jalle taiesti nullist selle titendusega alustada sest 4 aastane on juba taitsa asjalik tegelane ja koik need titeasjad olid juba unustatud.

    Liked by 1 person

  3. Nii armas Johan!❤

    Lapsi muretsetakse ka!😁😁

    Olen sama suhtumisega. Kõik, mis koguneb, endast välja. No ja siis olengi teiste meelest vinguviiul.

    Samuti ei saa ma aru, kas keegi ähvardab neid inimesi relvaga, kes “sunniviisiliselt” seda blogi loevad. Minge ostke elu ausõna.

    Liked by 1 person

  4. No ikka on hullemaid väljendeid ka olemas kui treima. Trukkima nt 😀 Aga pea püsti, meil kôigil on neid madalseise ja mõõnasid. Isegi nendel emadel, kel juba lapsed suuremad. Kui ikka see üksilduse tunne peale tuleb ja toob musta kassi kaasa, kes lihtsalt kukile ronib ja enam olla ei lase, tuleb end välja elada. Kes kirjutab, kes tantsib, kes läheb jooksma. Kes jaurab sôbrannadele. Need kellele ei meeldi, noh pehmelt öeldes kerigu edasi vôi jalutagu minema.

    Liked by 1 person

  5. Sirvisin Su blogi ning mul lapsed sama vanusevahega, esimene suvel sündinud, teine talvel. Kirjutan sulle mõned oma mõtted ja kogemused, ehk on natuke abiks. Suvel oli kindlasti lihtsam, just need raseduse lõpukuud, vastsündinu riietamine, temaga jalutamine jne. Lisaks suvel rohkem üritusi ning ka ise oled liikuvam, Teise raseduse lõpukuud: talvine pime aeg, libedus jne tegi mind näiteks kodusemaks, ei jalutanud nii palju kui eelmise raseduse ajal ning ei olnud ka keha nii heas füüsilises vormis. Ise muidugi tundsin end hästi, aga just viimastel raseduskuudel ja peale sünnitust andis see seljavaluna tunda. Seega soovitan trenni teha, võimelda vms, tasub ära. Mudilase kõrvalt ikka liigutad end palju, aga sellest mul nt ei piisanud:D Talvel on see enda riietamine ka ikka üks peavalu – tahaks ju kena väja näha ka viimastel raseduskuudel, aga need rasedate mantlid jms riided…oeh… Mu jaoks oli parim valik osta endale üks hea soe mantel, mis oli eest nö vaba lõikega, vööga seotav. Talvel oli beebiga liikumine ka palju rohkem piiratud. Pikk viiruste periood ning nõnda sai pikalt rahvarohkemaid kohti välditud. Kui üks päev sajab lund, teisel vihma, siis kolmandal päeval vankriga sellel jääl ka päris keeruline. Seega kui ise ei saagi lastega päeval välja, siis on hea, kui mees õhtul suuremaga ikka saaks. Nii saad ka ise natuke hinge tõmmata, väiksemaga uinaku teha vms. Kui ma enne ei arvanud ka kõhukottidest midagi, siis teise lapsega tasus selle ost kindlasti ära. Esimesel kuul soovis beebi palju lähedust ning soovis vaid süles magada, Siis oligi ta mul kõhukotis ning sain suuremaga toimetada. Suurem laps võtab su emotsioonid endale üle, seega juba esimesest päevast kui beebiga koju tulin, käitusin nii, et suurem aru saaks kui tore beebi ikka on. Kaasasin suuremat kohe alguses beebiga tegelemisel, aitas mähkmeid viia, tuua, riideid valida. Kiitsin suuremat palju-palju iga väikese asja eest. Suurem hoiab väiksemat väga ning pisike vaatab suuremat siira imetlusega.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s