Algas teine trimester! Juba.

Eelmises postituses jäi see oluline asi kilkamata, et esimene trimester on edukalt läbitud, jee! Nii kiiresti ja märkamatult, aga see läks Johani oodates ka nii kiiresti. Enamus sellest ajast sa lihtsalt ei saagi aru, et oled rase, ei jõua väga kohale, ootad uuringuid, ei suuda nii suurelt veel rõõmustada. Ja kui see Oscar test, KV mõõt ja kõik see tehtud, siis alles tunne, et ok, nüüd ma olen ametlikult rase ning ongi juba 3 kuud läinud.

Niisiis, tänase seisuga on … ma pean vaatama, kaugel need nädalad ja päevad on. Näed, eelmine kord teadsin täpselt, enam absoluutselt näpuga järge ei aja. 12+4 peaks olema, tähtaeg pandi 17.12, kui ma juba ei maininud.

Seekord on mul suht alguses juba paras kõht ees, aga paari päeva eest tuli see kuidagi eriti esile. Selline tunne, nagu poole raseduse peal ja ausalt öeldes, see on mind pabistama pannud. Ma tõesti ei soovi enam üle 4 kg’st sünnitada, tahaks teada, mis tunne on max 3,5st välja pressida. 4+ oli ikka… vähe palju. Aga no, mis ma oskan öelda, hull puuviljade isu on! Kõik asjad hakkavad vastu, välja arvatud puuviljad, mis pidid lapse eriti suureks kasvatama, nii, et tegelikult olen toitumisega juba praegu hädas. Ja laps tuleb raudselt 5-ne.

Unes näen juba igasugust soga, nagu rasedad ikka – sünnitusi, katastroofe, niisama absurdsusi ja jälle sünnitusi. Mingi liik unenägusid on sellised, et ahh, nii lihtne on ju sünnitada, aga mingi liik on sellised, mis tuletavad reaalselt valu alguse meelde, et oiijummaal, siit läheb ju ainult hullemaks ja lausa väga hulluks. Phh… Detsembrini on aega ja juba mõtlen sellele.

Ma olen natuke kummaline või ei ole see valu ikka nii täpselt meeles, aga tegelikult on mul hasart sünnitama minna, ma lausa tahan teada, mida ma seekord teisiti teeksin või kuidas end valitseksin. Selles mõttes on kindlustunne, et üle on võimalik see põrguvalu elada. Samas, see tunne, mis sünnituse ajal ja peale seda tekib, on nii võimas, et ma ei oska seda sõnadesse panna, ilmneb mingi täielik ürgnaise tugevus, mida mitte iial kuskil mujal selliselt ei koge. Ma pole enne ligilähedalegi millelegi sellisele tundnud ja vaevalt, et midagi taolist üldse ongi olemas. Võib-olla kõikidel sünnitajatel ei teki seda tunnet, võib-olla ei teki see järgmise lapsega ka, aga igatahes eelmine kogemus on mul selline.

Kukkusin nüüd sünnitusest heietama. Ma lihtsalt äsja avastasin ühe tuttava kontolt, et ta on mõni aeg tagasi sünnitanud ja see viis mu jälle kuskile sinna aega tagasi. Sellel pildil oli nii palju siirast rõõmu ja ehedust, helk silmis, laps süles, kuidagi nii õnnis olek. Ma tean täpselt, mis see oli ja lihtsalt üks pilt võttis mind nii emotsionaalseks.

Sellel ajal, kui Johaniga haiglas olin, oli mul, muidugi, enamus rõõmu ja hämmingut seetõttu, et jeerum, ma sünnitasin ära, ma ei pea seda enam tegema ega nuputama, kas lapsega on ok – ta on siinsamas ja MINA tegin selle ära.

Olgu, mida ma ikka heietan. Hormoonid, muide, möllavad täiega seekord. Üldse ei salga, tahaks koguaeg pillida, nii rõõmust, kui kurbusest. Mingi asi tundub nii ilus ja siis mingi asi tundub nii kohutav, et ajab nutma. Ilusast rääkisin, aga kohutav on, näiteks, see, kuidas Soomes veekeskuses hulpis 5 aastane poiss ligi 5 minutit, pea vee all lihtsalt triivis RAHVA KESKEL ja mitte keegi ei märkanud ega aidanud, et ahah, see laps upub. Mitte keegi, inimesed läksid eest ära, et ahh, mingi laps siin hulbib ja segab mu olemist. Laps hulpis täiskasvanud inimeste külje all, inimesed vaatasid ja läksid minema. Et noh. Miks mul oli vaja seda siin praegu kirjutada, aga see oli teema, mis ajas mind täna emotsioonide skaala teise otsa – minu jaoks on see midagi nii mõistetamatut. Õnneks see laps päästeti (kuna hulpis liiga lähedal ühe inimese külje all) ja seda peetakse imeks, et peale nii pikka veesolekut, andis elustamine tulemust. Ema oli sõbrannaga parasjagu saunas. Selline absurdsuse tipp ajas mul täna klimbi kurku.

Lisaks jubedatele uudistele, olen ma nii palju juba jõudnud mõelda, kuidas ma kahe lapsega hakkama ei saa ja küll ma olin ikka loll, miks sellega nii kiire oli. Eriti nüüd, kui Jaanust ma vaevu näen – tal on nii tihedad tööajad, et käib kodus ainult ööbimas ja varakult minema jälle. On päevi (enamus on sellised), et sahmin Johaniga, higi voolab ja mõtlen, et ok, kus see teine siis veel oleks? Aga samas, eks nad ju kasvavad ja küll ma nendele süsteemidele siis pihta hakkan saama, kuidas kahe väikese lapsega toimetada. Pealegi, ma ootan nii väga järgmist suve – Johan on kahene ja teine laps poole aastane, vaikselt hakkab elu kuidagipidi jonksu minema (loodetavasti) ja saame end kõik sellesse pereellu neljakesi sisse seada ning edasi liikuda. Edasi liikuda ehk ma saan hakata enda keha taastamisele (ja oi, kuidas peab hakkama vaeva nägema) ning töö peale mõtlema.

bey
Umbes selline before and after tuleb mul. (Right…)

A teate, üks asi kurvastab mind veel – laupäeval on Eesti Blogiauhindade Gala ja mina ei saa minna. Justnimelt seetõttu, et Jaanusel on mega tihe aeg, tuli välja, et ka see õhtu on tal nii kinni kui kinni (kuigi ma planeerisin üritusele minemist ma ei tea, kui kaua). Lapsehoidja leidmine ei ole laupäeva hilisõhtul just kõige kergem ja täna avastasin, et Johanil on palavik, nii et kogu kompott kokku ja jääb see pidu ära.

Lisaks sellele, et Jaanus on hõivatud, on ta veel haige ka. Ettevõtlus on ka nagu lapsevanem olemine – sul ei ole haiguspäevi ega puhkuse päevi, kui tahad edasi minna – muidugi on võimalik suure hädaga mingiks tööks asendaja leida (kui see asendaja on vaba), aga siis riskid kliendi kaotusega. Haiguse andis ta Johanile ka edasi, lootsime, et ta pääseb, aga ei. Siiski, Johan on meil tugev poiss ja nii vähe, kui tal ka on midagi olnud, siis põeb päris kiiresti läbi.

Et jah, laupäeval mind partyl ei näe ja sellest on kahju! Mulle meeldivad sellised üritused, kus on rahvas, meedia, melu. Mulle täiega meeldivad! Seda enam, et millal see viimati oli, kui kuskil käisin – vist tööasjus, kui erinevates kohtades vägesid juhatasin. Loodan, et kõigil on äge (kindlasti on) ja kui on keegi, kes lootis mind seal näha, siis sorry! 😦

Aga ok, lähen nüüd duši alla enne, kui ma jälle netist (või kustiganes) midagi leian, mille pärast lambist pillida.

oranges

 

 

Advertisements

20 thoughts on “Algas teine trimester! Juba.

  1. Oii Lilli, nii kurb, et sa tulla ei saa! Seda enam, et mina ja paljud, paljud teised on veendunud, et sa ei lahkuks sealt ilma auhinnata 🙂 Ma küll enda 7 kuust vaadates mõtlen, kuidas sa suudad olla pregnant jälle. Mul oli see rasedus nii õudne aeg, ma ei peaks vastu. Ma lugesin raseduse ajal su blogi vist igapäev ja lausa mitu korda. Nii põnev oli lugeda, mis edasi saab 🙂 Ise olin ju paar kuud maas. Sel korral loen ka huviga. Ole tubli edasi ja jõudu-jaksu

    Like

    1. Mul on hea meel, et ma olen uuesti rase, sest kui ma kauemaks oleksin mõtlema jäänud, siis minee teaaa, kas oleksin ikka selle asja ette võtnud 😀 aga jaa, täiega kahju, et ma tulla ei saa, oleks natuke kodust välja melu keskele saanud! 😦
      Ja nii tore, et nii arvate! Tõelised toetajad! 🙂

      Like

      1. Sa oma rasedusega ajad lausa kadedaks, tahaks isegi uut beebit juba. Ma esimesega oksendasin 5 kuud ja veetsin aega haiglas…oma praeguse kõrvalt ma sellist lõbu lubada ei saaks. Tubli oled ja järgmine aasta samal ajal on juba unustatud ja räägid ehk kolmandast juba 🙂

        Like

  2. Mu esimene poeg oli 4 ja pool kg. Loomulik, normaalne sünnitus. Teine pea kilo vähem. Sünnitus üldiselt oli veidi kiirem ja kergem (olin rohkem valmis ja hästi teadlik igal hetkel), aga mulle tundub, et omal ajal suurem laps pressis end pigem ise välja, nüüd väiksema lapse puhul pidin pressidega rohkem ise pingutama. Kolmanda rasedusega ma ilmselt enam ei pabistaks, kas tuleb suur laps või mitte. Jõudu!

    Like

    1. Selles mõttes on tõesti hea, kui on suur ja tugev laps, kes sünnitusel kaasa töötab, sest olen palju kuulnud lugusid, kus on pikk ja raske avanemine ning pressimine, kuid laps väike. Võimalik, et suurem surub end kiiremini välja ka siis, kui ema ei jaksa 😀 Aga ei tea midagi, mul on kõigest üks sünnitus olnud, ei saa midagi üldistada 😛

      Like

  3. Mul mõlemad lapsed suve lõpus/ sügisel sündinud, mäletan, et ämmakas keelas just lõpus õunte söömise ära. Kuna olen suur õunasõber, siis võin sügisel kilode viisi oma aia ubinaid ära hekseldada :D. Ehk mis ma tahan öelda, on see, et kui beebi juba “küps” ja tegeleb lõpus rasva kogumisega, siis tasub puuviljadega piiri pidada. Magusa ja puuviljadega tagasi hoides oli esimene laps mul 3700 g ja teine 50 g kergem. See-eest oli teise tulek üllatavalt kiire, et ei jõudnud haiglasse. Kuna Sul ka väike vanusevahe, siis arvesta ka selle võimalusega 🙂 Kõlab nagu ähvardus 😀

    Like

    1. Häh, ma hoidsin kõike tagasi, laps oli 4676 g 🙂 sünnitus oli lihtne! Kui ma sõin seda, mida hing ihkas (lemmikud olid mandariinid, arbuus, viinamarjad), sündis laps kaaluga 3456 g. Ise olin muidugi maakera. Ja taaskord väga kindlat režiimi jälgides laps kaaluga 4214 g. Kusjuures rasdusega võtsin ise juurde 7 kilo. Vot siis 🙂

      Liked by 1 person

  4. Lugesin su blogi kui olid esimest korda rase ja mina alles proovisin jääda.. nyyd oled teist korda ja jäin ka lõpukssssss 🙂 minul hetkel 10+5 ja tore on seekord ka lugeda aga veel toredam on seekord kaasa elada 🙂 igaljuhul synnitusjuttudega pole sa veeeel suutnud mind ära hirmutada 🙂 keep it going! 🙂

    Liked by 1 person

  5. Ma raseduse ajal pistsin kahe suupoolega igasuguseid puuvilju sisse. Eriti lõpus, sest noh, oktoobris sündis ja need õunad… 😀 kuna mul oli rasedusaegne diabeet, rääkisid arstid kogu aeg, et tuleb suur laps ja ikka üle kanda ei lase jne. Ma lõpuks isegi ei üritanud end tagasi hoida selle jaoks, et suurt last ei tuleks, ainult veresuhkru taseme pärast ikka pidasin vahet. 😀
    Ja pärast kõiki kilosid õunu, kõiki ennustusi lapse suure kaalu kohta, sünnitasin pisikese, kes kaalus 3084g. Vot sulle suurt last 😀

    Liked by 1 person

  6. Ma olin ka eelmisel aastal samal ajal värske toidu fänn, liha küpsetamise lõhna ei talunud üldse ja seega oligi põhiline toit meie peres värske kartul ja koorega värske salat (heal juhul mingi viiner ka kõrvale). Minu lemmikud olid need lapikud nektariinid, need on nüüd just praegu kõige paremad. Proovi! (või ära proovi, äkki hakkavad sulle ka meeldima 😀 )

    Like

  7. Lugesin ka seda lugu ja ei saa aru , kuidas on voimalik et keegi ei reageerinud nahes last nagupidi vees?! Ja lapse ema laheb sauna ja jatab 5 aastase uksi, sinna see aasta ema tiitel laheb 😦 kohe kui mu vanem laps sundis teadsin et ta peab oppima varakult ujuma. Hakkasime temaga ujumistrennis kaima kui ta oli 7 kuune ja nuud 4 aastasena on ta nagu kala, ujub ja sukeldub ja koik jutud.

    Liked by 1 person

  8. Millised puuviljad last kasvatama pidid?
    Mul esimese tähtaeg oli 21.detsember, sündis 4.detsember ning kaalus 3670 g. Teine sündis täpselt ette antud tähtpäeval ning kaalus 4120 g. Nüüd kolmandaga tahaks veidi piiri pidada igasuguste selliste asjadega, mis last eriti kosutavad 😀 Mis sellest välja tuleb, ei tea 😀

    Aga seda blogi jälgin ma kogu aeg, selline ausus ja asjade õigete sõnadega rääkimine mulle meeldib. Lugesin just ükspäev uuesti Johani sünnilugu 🙂 Paljuski äratundmisrõõmu…
    Mul mõlemad ka Pelgulinnas sündinud ning igati kiitus sealsele personalile. 🙂

    Like

    1. Kõik puuviljad pidid last kasvatama 😀 Nii mulle väideti, aga kõige hullemad on viinamarjad, banaanid. Ja siis kõik ülejäänud! 😀 Samas räägitakse, et puuviljad kasvatavad lapse suureks alles lõpus. Mina ei tea üldse, mida uskuda, sest eks iga inimese organism on erinev ja seetõttu ka mõju erinev.

      Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s