Ei mingit “kõhubeebit” mulle

Käisin üleeile esimesel ämmaemanda visiidil. Õigemini, sajandal, sest mul on tunne, et polegi vahet sisse tulnud.

Mul on alati mulje jäänud, et Pelgus käib nii palju rahvast, kõik on suht anonüümne ja keegi midagi minust ega kellestki ei tea, ei mäleta, aga ootesaalis ei pidanud ta mind isegi nimepidi hüüdma, vaid oli selline tore äratundmine, et oi, tere jälle. Nimelt, mul on sama ämmaemand, kes eelmisel korral.

See oli nii tore, et noh, tere jah, siin ma jälle olen. Tõesti, selline tunne, et polegi pausi pidanud või siis mingi paar kuud kõigest. Tal olid andmed kõik olemas, rasedakaart/vihik (endiselt ei mõista, miks see peab just “kaart” olema) täidetud, kõik oli kuidagi mõnus.

Kuna mu kõht on juba nii suur võrreldes eelmise rasedusega, siis kartsin, et laps on JUBA ülekasvanud, aga mõõtis emakapõhjakõrgust, kõik vastab nädalatele. Kuulas südant ka, selle sai kohe ilusti kätte – kiire põksumine, nagu neil algul ikka ja mainis, et oo, ta on päris aktiivne, trallitas seal ringi.

Kui eelmisel korral öeldi, et oi, laps aktiivne ja nii tore, siis tundsin, et ahh, kui lahe! Seekord mõtlesin, et ohjeerum, tuleks ta, no naaatukenegi rahulikum, kui Johan. Ja hea magaja. Muidugi, aktiivne on parem, kui loid ja üleüldse, peamine, et lapsel tervis korras, aga ma tundsin, kuidas ma sõna “aktiivne” peale kümme korda väsinumaks jäin 😀

Ja ma ei olnud ainus, kellel see reaktsioon oli – läksin autosse, ütlesin, et arst mainis, kuidas laps on aktiivne ning juba oli Jaanuse reaktsioon (naljaga, muidugi), et oiiieiiii! 😀

Aga üldiselt läks hästi, tulin kabinetist, nägu säras ja mõnus tunne oli, et nonii, läheb lahti. 31.07 määrati uus ultraheli, mil saan teada loodetavasti ka soo, kuigi sellest on mul seekord suht ükskõik.

Vahepeal mõtlesin, et oioii, tahaks tüdrukut ja nii tore oleks. Siis mõtlesin, et ma ei oskagi tüdrukutega midagi teha, kuidagi nii poisi elus sees, et ma ei tea, ei kujutagi ette enam. See tüdruku soov on vähenenud kõvasti, pole nii kinnisidee enam. Siis mõtlesin, et tore, kui Johanil on väike vend, sest tegelikult tulevikus pole nii väike midagi – ongi kambajõmmid. Ühesõnaga, mõlemad variandid on toredad, peamine, et kõik hästi. Isegi mõtlesin, et lahe oleks üldse mitte teada, kes tuleb, aga selleks ei ole mul vist iseloomu, et teadmatuses rahulikult olla.

Mul on Johani asjad kõik alles ja ma ei ole see, kelle tüdrukul peaksid kindlasti roosad asjad olema või nn tüdrukulikud. Pealegi, kogemus näitab, et alguses on üldse suva – riideid vahetan nii palju ja need nn “ilusad” riided satuvad võib-olla korraks pildistamise ajaks selga, kodus on suvaliste asjadega, mida raatsib määrida. Jõuab ju neid tüdrukute asju osta hiljem ka, kui päris imikuaeg on möödas. Pealegi mingi sinine body… miks see peaks poiste oma olema? Mul endal on küll siniseid riideid kõvasti rohkem, kui roosasid ja punaseid, neid nn naistevärve. Et noh.. ma ei teagi, värvid ei ole nii olulised minu jaoks.

Samas, mul on ikkagi õhin vist, kasvõi huvipärast tahaks ka ju teada, kumb tuleb ja saaks muudkui asju, elu ning nägu ette kujutama hakata 😀

Üldiselt, ma olen nii väsinud. Eks rasedus on ka suur osa sellest ja Johan nõuab muudkui oma osa – kõik on selge ja normaalne, aga ma olen nii väsinud. Ma võin püstijalu magama jääda, käin Johaniga jalutamas ja ei suuda kõndida enam – istun pingil, tuigun, silme eest võtab koguaeg mustaks ja lainetab, minestus tahab aegajalt peale tulla – ainus mõte – saaks magada! Aga eii! Johan magab 1 kord päevas ja öösiti ärkab ka sada korda.

Kui mul ka õnnestub korraks tukkuda tema lõuna ajal, siis see on selline, et silm kinni ja juba lahti jälle, ei saa aru, et aega on mööda läinud ja veel uimasem olla. Ja see eeldab seda, et ma ei lähe temaga õue, mis tähendab omakorda seda, et pole lapsele hea ja uni on toas suht lühike. Aga jaa, mul on mingi unepohmakas, selline tunne, et mida vähem magan, seda parem, sest kui ma uinaku teen, on tohutud peavalud ja paha olla, kuna absoluutselt pole välja puhanud.

Tüüpiline kommentaar siinkohal on kindlasti see, et aga lapsel on ju isa ka. Jaa, isa peab tööd tegema, päevad-ööd hõivatud, pole variantigi, et saan nn pausi endale lubada sealt kuskilt. Mainin ka selle igaks juhuks ära, et lapsehoidjaks võimalust pole (hoolimata sellest, kui odav see on jne), aga ei saa hetkel lubada ning vanavanemaid ka ei ole, kes saavad käia ja hoida. St vanavanemad on, aga kaugel ning ei saa lapsehoidjad olla. Tänapäeval on ju vanavanemad, kes vähegi liiguvad, ise ka 24/7 tööl või on tööga tervisele põntsu pannud ja vajavad ise abi ega ole võimelised laste järgi vaatama. Oh, elukest.

Igatahes, see on see väsimusest tingitud jutt, eks ta kuidagi negatiivseks läks, aga kirjeldan olukorda lihtsalt. Kui pole väsinud, siis kirjeldan ainult neid asju, kui äge on Johan ja kui äge, et ta õe või venna saab ja see ongi äge! Aga kuna ma olen väsinud, siis räägin väsimusest ka!

Asi, mis mulle natuke energiat annab, on mõte tööst! Ma vaatan töökuulutusi, nagu hakkaksin tööle minema, ma näen peaaegu igal ööl unes, kuidas ma käin jälle tööl ja kui hea mul on olla. Ma ei arvanud, et ma seda nii väga igatsen, aga igatsen – laste kasvatamine on mega vastutus ja tohutult oluline “töö”, aga jaa, ma tahaksin kuskil mujal ka end teostada, mitte seoses koduste ja lasteteemaliste asjadega. Pea on rohkem klaariks läinud ja tööstress täielikult lahtunud, selline “alustan uue hooga” tunne on. Ju ma siis ei ole seda tüüpi, kes oleks see nn aktivist-ema, kes muudkui korraldab mingeid ringe ja teeb lapsega igasuguseid põnevaid asju jne ning kellele see külg on justkui väljund. Ma kadestan neid aktiviste, ausalt, ma arvasin, et olen selline! Ma olin tööl küll aktivist ja eluaeg unistanud lastest, et ohh, kus ma olen äge, aktiivne ema, aga ei ole?! Võib-olla siis, kui Johan on suurem ja saabki teha igasuguseid asju, aga hetkel olen kuidagi … väsinud. Koguaeg olen väsinud!

Ma igatsen täiskasvanud inimesi ja nende teemasid! 😀 Laste teema ongi nende teema, jaa, ma teaaaan….

Aa ja siis see mõte, et oi, teist rasedust võtan hoopis teisiti ja naudin ning olen aktiivne, äge, õnnis rase. RIGHT!

Jah, võtan teisiti, sest nüüd ma saan kohe aru, et seal on laps ja see tekitab erilise tunde. Aga ei, ma ei naudi ega sära selle pärast. Omamoodi vist jah, aga endiselt ei ole mul teiste rasedatega suurt midagi rääkida. Ma ei oska teda veel hellitada, nunnutada, oma pisikeseks imeks ja jõulubeebiks kutsuda, veel vähem kõhubeebiks. Sõna “kõhubeebi” tekitab minus endiselt judinaid. Ma ei tea, miks ma seostan seda justkui mingi … eriliigiga või tulnukate katsega. Tuleb ette see pilt, kui X-Filesis Scullyle mingi toru kõhtu pandi ja laps sinna pandi või võeti ära? Ma ei mäleta, see oli sada aastat tagasi, aga mingi selline seos tekib. Miks ometi? Kõik ju naudivad seda “kõhubeebindust”, ma ei näe seda, miks. Noh ja muidugi, ei saa ma ühelegi rasedale seda öelda ka, sest las nad naudivad, see on tore. Aga pole tore, kui mul tekib mingi vastumeelsus, et ma ei saa mitte kellegagi oma rasedusest rääkida, sest ma lihtsalt ei räägi sellest nii, nagu oodatakse. Endiselt mõeldakse, et ma olen kibestunud või ma võitlen selle vastu, aga ma ei ole ega võitle, ma ausõna hindan seda, et mul on kõhus laps ja ma ootan teda nii väga! Aga ta ei ole “kõhubeebi” või “beebsu”, ei ole ultrahelipildid sellised, et ooo, kelle nägu ta on, kui kõik UH pildid on ju suht sama nägu (enda jaoks on eriline, logish!), aga pole seda, et vaaaata, kui nunnu!

Oh, mis laviin! Ma lihtsalt arvasin, et teise rasedusega läheb see kuidagi paika, aga ei, minu säramine ja õnnis tunne on vist rohkem omaette ning muud moodi väljendatud. Kahjuks, ma ei oska rasedust, kui seisundit nautida – eriline on see, et mul on kõhus laps, aga rasedus iseenesest ei ole midagi nauditavat, ma lihtsalt ootan kannatamatult, millal ta oma aja täis kasvab ja enam minu kõhus ei ole. Ma ei jõua ära oodata, millal ma oma keha tagasi saan! Arvasin, et teise rasedusega on see tunne teine, ei ole, ikkagi pole mul enda keha, ma elan hetkel lapsele, see on fakt ja hea meelega teen seda (muidu ei oleks ju rasedaks jäänud), aga veel parema meelega sünnitan ta ära (jaa, sünnitus on etem, kui rasedus, kuigi see oli selline: SÜNNITUS – all the glory details – vist mu elu pikim postitus) ja elame edasi – igaüks omas kehas.

Sain nüüd kindlasti kõvasti “plusspunkte” enda jutuga, aga selline ma olen, eks te ju teate ka. Ei ole seda, et oi, halb ema, kes lastest ei hooli, muidugi hoolin! Ahh, mis ma selgitan, arusaajad saavad aru! 😀

Mis siis veel öelda? Johan on ülim, nagu alati, ma olen küll väsinud, aga ma ei jõua teda ära musitada ja kallistada, nii iga päev, oleks salakaamera, siis vaataksite, et ok, vaene laps, ema lämmatab, aga ta on nii nunnu, me oleme mõlemad Jaanusega täiesti segi ta järele.

Kahjuks temaga õueskäimine on selline, et ma pean koguaeg mõtlema, et liiga kaugele ei läheks ja liiga kaua ära ei oleks, sest ma olen rase ja ma pean iga 5 min tagant vetsus käima. Ok, poole tunni tagant. Eelmine kord oli ka see, aga mitte nii hull, vist. Seekord, on täiesti selline tunne, et ma lasen püksi, kui ma kohe ei saa mindud, täiesti lõpp. Peab neid harjutusi vist tegema, st enne eelmist sünnitust oleks vist pidanud juba tegema, neid vaagnapõhjalihaste harjutusi.

Eile tegi Jaanus kodus tööd, niisiis, kutsusin ta maja juurde alla, kui ma liftiga üles uhasin, vetsus ära käisin ja edasi õues olin. Õnneks sain nii, aga muidu oleksin tuppa läinud. Tund õues ja juba tuppa, nõme. Pole nii ka, et saaks muretult üksi kodus ära käia, sest vahepeal on trepid ja pean ta kärust välja võtma, et sealt üles minna ehk siis pean ta äratama, pole siis nii, et ta on just eriti õnnelik ja oi, lähme nüüd tagasi õue. Ei, ta tahab kärust välja saada, unesegane, vihane jne. Väga ei rahune ka, kui uuesti sõidutada, pigem olen ma ise siis hädas koos käru ja lapsega, sest mõlemaid vaja tassida ning rasedale see just parim lahendus ei ole.

Ok, pikk jutt.

Ma nüüd lähen ja uinutan oma Jontsi, et mama saaks ka tukkuda ning ette kujutada seda, et äkki siis on mul hiljem hullult ergas olek.

tired

Advertisements

17 thoughts on “Ei mingit “kõhubeebit” mulle

  1. Tere! Ei ole mingi eriline kommenteerija, aga täna tunnen, et tahan kommenteerida. 🙂 Avastasin Sinu blogi umbes aasta tagasi ja pean ütlema, et see lihtsalt meeldib mulle väga. Meeldib, et oled paljudes asjades nii aus ja Sinu arvamus ühildub paljuski minu arvamusega. Eriti meeldivad mulle need postitused, kus Sa ennast mõnuga välja elad. Aga minu soovitus – katsu ikka puhata ka!! 🙂 Ilusat suve!!! Ootan uusi postitusi! 😎

    Liked by 1 person

  2. Mul oli oma teist last oodates sama tunne, et ma ei oskaks esimesest lapsest erineva sooga lapsega toime tulla. No ja läkski nii, et mõlemad on plikad.

    Liked by 1 person

      1. Põhiline on siiski see, et tuleb, kes tuleb, peaasi, et terve oleks.

        Kusjuures, teist oodates olin ma ise raudselt veendunud, et vanem laps saab väikese venna. Olemine ja isud olid hoopis vastupidised esimese ootusajale.

        Liked by 2 people

  3. Mõnusalt pikk postitus, aus ja siiras.
    Minul on küll üks laps, tütar ja teise ootel hetkel pole, aga see värvide eelistuse teema tuli täitsa tuttav ette. Ma olin täiesti veendunud ja ütlesin kõigile, et minu laps küll mingit roosamannavahtu kandma ei hakka ja et tema garderoobi ei sigine ükski punases spektris olev asi… oh, well, sellega läks lõpuks ikka vähe teisiti 🙂 Jah, endiselt domineerivad neutraalsed värvid (50 halli tooni, roheline, sinine, valge, kollane), sest neid meeldib mulle endale ka kanda, kuid mõned roosad asjad on ka olemas, tundub täitsa armas, kuid tervet garderoobi ma sellele värvile samuti üles ei ehitaks.

    Aga olen samuti seda meelt, et tulgu kes tuleb, peaasi, et ta terve ja õnnelik on! 🙂 Rasedus ei ole alati lihtne ja on täiesti ok, kui kõik seda ei naudi.

    Liked by 1 person

  4. Mina olin enne last täielik töönarkomaan. Ületunde oli pidevalt kontol korralik hulk ja muudkui rahmeldasin. Lapsega kodus olles tundus mulle, et elutempo on hoopis teiseks läinud ja enam ma küll selline töömurdja pole. Ja siis läksin tööle. Algul harjusin jälle töörütmi ja ei rabelenud liiast. Ja siis tuli päev, mil sain tegemiseks suure ülesande. Sellise, millega tuleb kõvasti rabeleda ning kontorist lahkudes jäi hunnik asju poolikuks. Ja see lõi mul täiega silma särama…. Lapsega olemise aeg on siiani lapse jaoks aga selgus, et jäin siiski samasuguseks ulluks töömurdjaks 🙂

    Liked by 1 person

      1. Ma arvan, et lapse elukvaliteet on ka märksa parem kui tal on särasilmne töötav ema 🙂 Lihtsalt aega peab katsuma kõigele jaotada.

        Liked by 1 person

  5. Mina tundsin kuni 5da kuuni, et tuleb pojuke (see tundus ainuõige mulle juba enne rasedust – justkui unistus ka) uh-s selgus, et hoopis neiuke seal küpseb. Siis oli ausalt justkui pettumuse tunne vähemalt nädala (proovisin vist lahti lasta oma unistusest). Ise ei ole üldse olnud roosamanna tüüpi ja pigem vältinud roosat värvi kuid nüüd beebiga on ikka roosa ainuõige värv 🙂 🙂 🙂 nagu roosa oleks kõikide riiete peale oksendanud. Roosade riiete ostmine ainuõige tegevus 🙂 ja kleidikesed – beebi on peaaegu 5 kuud, kuid tal on rohkem kleite, kui mul elus kokku 🙂 Ma tahaks täiega rase jälle olla – sinu postitusi lugedes on täiega kadedus hinges. Ainult see sünnituse osa võiks olla olemata 🙂 proovi siis ikka puhata ka – äkki keegi saaks tulla lapsega jalutama, et sa natuke magada saaks?

    Liked by 1 person

  6. Lapsehoidjateenus on ikka väga kalliks läinud aastatega.. Olen ise olnud selle ala peal ca 6aastat juba, hinnad on päris lakke läinud, vöi ainult mina arvan, et 5 eurot on palju maksta tunnis. Paberitega hoidjale makstakse isegi 8€/h, kuid igaühel on oma hinnakiri..

    Mul vanaema ütles, et nooruses vöikski unest puudu olla, siis on, mida vanaduses tagasi magada 😀

    Liked by 1 person

  7. Mina sain alles peale sünnitust teada, kumb sündis. Täiega vanakool! Mitte et ma ei oleks tahtnud teada, tahtsin küll, aga iga UH ajal oli ta sellises asendis, et peitis kenasti ära oma privaatosad. Mõtlen ka, et äkki teeks ka teise lapse jutti, aga just see väsimusega teise lapsega tegelemine hirmutab (ja siis hiljem väsimusega beebi ja teise lapsega tegelemine). Jõudu ja jaksu sulle!

    Liked by 1 person

    1. See väsimus hirmutab mind kõige rohkem! Ma mõtlen sellele iga päev, et jeerum, mida ma tegin ja kuidas ma hakkama saan, aga kindlasti saan, muud ei jäägi üle. Mind lohutab see, et kui lapsed on enamvähem ok vanuses, siis mina saan rahulikult edasi tegutseda ega mitte mõelda sellele, et see kõik on veel ees 😀

      Like

  8. Olen esmarase, üle poole on juba möödas. Iga päev mõtlen, et milline ema minust küll tuleb, sest ma ei ole üleliia vaimustuses oma seisundist. Lapse saamine on tore aga ma olen nii väsinud ja tüdinud koguaeg. Ei oska ma nunnutada ega lilles olla, mõne ema blogi on päris raske lugeda ka tänu sellele.
    Lihtsalt loen ja mõtlen, et see poepole üldse sarnane minu tunnetele ja, et ma olen räme feik. Rasedusest teistele teatamine on ka üsna ebalev/ebameeldiv, olen üsna noor, kuid ambitsioonikas. Seega võtavad ka mu lähedased lapsesaamist nagu suurt õnnetust, vähemalt pooled neist. Õnneks ei paista mu 22 nädalat kantud kõhuke välja ja saan üsna pikalt seda pisikest saladust enda sees varjata.

    Liked by 1 person

    1. Rasedusaegsest depressioonist rääkis just Marilin Jurman oma blogis, kui googeldad, siis kindlasti näed. Aga tean, mida sa tunned – mina olen ka rasedana selles osas üksik, et keegi ei saa aru, miks ma nii tunnen. Ega ma isegi aru ei saa, miks. Ma olen lapsesaamise mõttest vaimustuses, sest laps on tõesti elumuutev, aga rasedana … no ei oska olla! Tahaks olla õnnis ja põnevil, aga ei ole! Pigem olen selline, et tahaks omaette teki all olla terve raseduse aja 😀

      Like

    1. Jaa, eks ma seda tean, aga kuidagi imelik on öelda. See on mu enda kiiks, sest meenuvad vanad haigekassakaardid ja muud papist asjad, kui kuulen meditsiinis sõna kaart, aga kaardil on muu tähendus, tõepoolest 😀

      Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s