Kui mul on niigi tiine looma tunne, siis miks ma ei võiks lihtsalt kuskil urus varjatult oma aega oodata?

Blogipuhkus sai läbi, mitte, et see mul üldse planeeritud oli, aga ma võin öelda, et ega millestki erilisest rääkimata pole jäänud ka.

Igasuguseid päevi on olnud. Vahepeal läks meil auto katki, mis on siiani remondis, siis oli jaanipäev, mille me kodus veetsime, sest auto on katki, siis oleme linna peal ja niisama rändamas käinud ning ühistranspordi võlusid ära kasutanud, mis, muide, on päris põnev olnud.

Magamata ööd on jätkunud – nagu siin ühes kommentaaris vastasin, siis laps on pea aastane ja endiselt ootan, millal kurnav “vastsündinuiga” läbi saab. Ei näe lõppu – vahel magab pikemalt, vahel lühemalt, aga miinimum 3-4 korda jaurab öö jooksul kindlasti ja mitte nii, et paar sekundit või minutit ning siis magama tagasi, ikka korralikult – püsti ja ukerdab ja jaurab. Kuni ma olen peast segi (peavaludest ja magamatusest). Hommikud on sellised, et enne kohvi ei tohi mind kõnetada – absoluutselt KÕIK ajab närvi, sest ma olen väsinud. Kui kohv mõjuma on hakanud, siis on enamvähem. Kuigi jaa, rasedad ei tohiks palju kohvi juua, siis noh, ma palju ei joogi – 1 tass hommikul, sellest piisab. Vahel pärastlõunal mingi lahjem kohvijook ka, vahel mitte.

Aga tegelikult ma sellest magamise teemast pikemalt ei tahagi vist enam rääkida, on nagu on. Asi selles, et paar lugejat siin ja paar inimest (või 1) otsesuhtlejat mõistavad seda, mis toimub. Ma saan selle järgi aru, et need on need, kes ei hakka nõu andma ja seletama “aga sa JU PEAD puhkama!”. Kellel on kogemus sellise lapsega ja selliste öödega, ei väidaks mitte iial midagi sellist. Jah, ma ju pean magama, selle peale tulevad kõik unetud emad, pole üldse eriline raketiteadus, mille peale ei tule. Või väide, et no kuidagi peab selle asja ju korda saama, kuidagi peab ju lapse magama saama – asjad, mida need emad, kes midagi sellist läbi teinud, ei ütleks ühele väsinud emale mitte kunagi. Pigem on see, et Lilli, sa oled tubli, pea vastu, see saab ühel päeval läbi, kuigi MEGA raske on. Midagi sellist on need paar inimest öelnud, ilma targutamata mingi uinutamise jne kohta, sest nad teavad, et sellises seisus sa oled valmis vähikõnnis hundirattaid tegema (kuidas iganes see peaks välja nägema), suva see mugavus või pingutus, peaasi, et saaks graafiku ja rutiini paika.

Ma olen aasta aega ema olnud ja võin julgelt väita, et oleme KÕIKE proovinud, mitte korraks, vaid järjekindlalt. Jah, neid lapsi, kes on nii rahutud sünnist saati ja unega halvasti, on vähemuses, mistõttu ka mitme lapse emal on raske uskuda, et kas me tõesti kõike teeme, nii nagu peab, aga jah – sellised need energiapommid on. Ühesõnaga, pikk lõik, aga ma mingeid “sa ju PEAD ja tema ju peab ja kuidagi ju peab”  heietusi ei kannata tänaseks päevaks silma otsas ka. Jah, ma olen mõni päev täiesti out’is ja närvis, sest nii väsinud, aga ma olen endale teadvustanud, et lõppkokkuvõttes on see aeg lühike, ma harjun, elan üle, mida iganes – küll hakkama saame, aga seda “issand, kas ta ongi teil selline”, “kas te seda ja teist ikka teete”, “millal te magate” juttu ma ei vaja. Mitte ükski samas seisus ema ei vaja seda. Mul ükskõik, et ma väsinud välja näen, päriselt ka. Või et see lõik paljudele hala tundub jälle (kuigi see ei ole) – ma räägin, nagu seis on meie pea aastase lapsega. Ja kui teised ei kannata mu vässi välja, siis ei peagi suhtlema, aga sellest, kuidas nii on ikka halvasti ja valesti, ma ka kuulda ei viitsi.

Igatahes, kui ööd välja arvata, on Johan maailma heatujulisem ja uudishimulikum kutt – ei mingit virinat, jonni, mida iganes – ta on nii äge! Möllab ringi, oleme liivakastis mängimas käinud, kiikumas – suurte laste asju teinud. Meil on maja juures päris mõnus mängukas. Ja käime metsas jalutamas nii, et lasen tal jalutada ja maad uurida, kuna üks asi – ta tahab ja teine – lapse väsitamine täies hoos. Mul terved päevad nii ära planeeritud, et laps õhtuks kutu oleks, et äkki täna on see öö, mil ta hakkab terve öö magama ja saab aru, kui mõnus on magada 😀 Ega midagi, jätkame taktikaga. Muidugi liikumine värskes õhus on nii talle kui väsinud rasedale kasulik, nii et igapidi võit.

Rasedusest nii palju, et aegajalt tunnen juba kõditavaid liigutusi, kuigi mõtlen, kas ikka oli liigutus. Raseduseäpp ütleb, et rasedust on 16+3 nädalat, ju siis on. Aga üldiselt on Johaniga palju sahmimist, nii, et ma vahel unustan ära, et rase olen, kuni mingi toonusega see meelde tuleb või kannivaluga. Või niisama, vaikselt olles, et jeerum, kuidas see beebi end üldse tunneb, kas kõik ikka korras jne – tüüpiline mõte enne seda, kui liigutusi selgelt tunneb.

Aga kannivalust (väga põnev, Lilli), mul on tagumikus üks koht, ühes pooles ja üleval pool, mis hakkas Johani oodates samamoodi valutama ja nüüd sama värk – esimestest nädalatest juba. Kui palju ringi möllata, siis õhtuks on see koht täiesti krampis ja kiirgab tervesse jalga välja. Rääkisin asjast ämmaemandale, ütles, et pole põhjust muretsemiseks, seda tuleb ette. Noh, ma ei tea, äkki siiski mingi aine puudus, nt kaltsiumi. Misiganes, sünnitus on kindel ravi kõikidele mu hädadele 😀

Ja teate, juuli on. 21. juulil saab meie Johan aastaseks. Aeg lendab, ma ei saa arugi, kuidas aasta läinud on. Tänaseks on ta osav plädiseja, pudikeeles, muidugi. Näiteks, kui ma midagi keelan, et ei tohi või võtan ta käest midagi ära, siis ta ei ole enam nii, et jah, ok, vaid karjub valjusti pudikeeles vastu, ise vihane. Ükspäev saime mõlemad Jaanusega sõimata peale seda, kui ma midagi talt ära võtsin – karjus minu peale ja karjus Jaanuse peale, ise näost punane, silmad purskasid tuld ja tõsine peen pudikeel käis. Jää siis tõsiseks sealjuures, eksole.

Sünnipäeva pidamisest ka. Mul oli mitu kuud ette mõeldud, et noh bronnime ühe loodusliku koha ja kutsume inimesi, perekond tuleb aitab äkki süüa teha jne. Noh. See plaan jääb ära. Suvi on tihe, Jaanusel “headel” nädalavahetustel suured tööd ja ärasõidud, nädala sees oleks variant ainult õhtud, kuna teised ju tööl ja vaikselt hakkas see tulema, et ah, mai bronni midagi. Milleks ma raiskan ja pingutan, saab alles 1-aastaseks, küll ma jõuan talle neid suuremaid pidusid korraldada küll. Temale on oluline, et oleks lõbus ja tore, tal see pidu iseenesest suva. Niisiis, “pidu” tuleb tõenäoliselt perega ja ongi kõik. Hetkel on tunne, et ma ei tahagi midagi pidada ja teha, aga no Johani pidu siiski. Ju mingi … koogi ikka ära sööb. Kuigi, ma pean ütlema, et mul on ikkagi nats jama tunne ka – kujutasin ju ette, kuidas teen ja möllan, ikkagi lapse KÕIGE ESIMENE sünna – seda enam, ma ei ole minisünnade harrastaja. Nüüd vaikselt lükkan üldse asju edasi ja lõpuks laps suur, ütleb mulle tänks, luuserema. See on mu suurim hirm, mis on järsku peale tulnud. Aga vist hormoonid ka. Ma ei tea, igatahes, ma olin juba pahane, et Jaanusel tööasjad (mis on tegelikult vajalikud, ma tean), olin õnnetu, et pole oma muruplatsi, kus olla ja pole pereliikmeid, kes oleksid vaimustuses aitamisest olnud. Öeldi, et anna kuupäev ja kellaaeg, tulen peole, mitte salatit lõikama. Noh ja sinna mu vaimustus oma lapse esimest sünnat pidada läkski.

Aga ma olen selle rasedusega mingi eriti tundlik, iga asi ajab vihale, paneb täitsa blokkima või lihtsalt nutma (olgu hea või halb asi). Või hüsteeriliselt naerma. Näiteks, ükspäev vantsisin Ülemistes, jah, vantsisin, sest suvad jalatsid olid jalas, mis panid vantsima ja nii low oli olla – kuni istusin pingile, sest minestus hakkas peale tulema (täiesti õudne oli, täitsa minestus ikka, vist väsimus, rasedus, palavus, närvid, et vantsin nagu part jne) ja jõin ruttu vett. Tunne oli see, et kõik inimesed käivad närvidele. Samal ajal ütles Jaanus midagi, mis mulle tundus sel hetkel NII naljakas, nii et võtsin lonksu, pidama ei saanud ja purskasin selle suure kaarega keset keskust välja. Hea, et üks proua sellega pihta ei saanud. Ja siis naerulagin, endal oli äsja nutumaik suus olnud. Ühesõnaga, ma olen mingi täiesti tasakaalutu … olend. Hullem, kui eelmine kord, st Johani oodates. Ma ei uskunud, ma tõesti lootsin olla hullult chill ja õnnelik. Mul vist Jurmani kirjeldatud rasedusaegne depressioon äkki, ma ei tea, aga ma olen nii tasakaalutu! Pole ainult suur masendus ja nutt, vaid ühel hetkel, oh, kui äge, teine laps tuleb, jee perekond ja järgmisel hetkel, et omg ma olen täielik feil. Ma tean, et ma ei ole, aga miskipärast tuleb mingi “väsinud, kole, saamatu, vaene, häda” see hunnik peale. Ja kui keegi, kes pole meie eluga üldse kursis, suvatseb siis midagi süütut küsida, et issake, kas Johan ikka veel ärkab öösiti või ikka veel täitsa ise ei söö, vot siis tärkab minus mingi salamõrvar – head aega, see you never. Pole mul neid abimehi kuskil, kui vaja, aga need, kes heietavad ja targutavad, on küll kohe platsis.

moodswings

Ainus, mis mulle mõistuse pähe paneb või normaalsena hoiab, olgu parasjagu, misiganes faas peale tulnud, on Johaniga tegelemine, sest temaga halba tuju ei saa olla, absoluutselt kohene ravi. Eriline pätt on küll juba, aga ok, ta on nii väike, las avastab maailma. Ma ei saa teda vaadata kibestunult või mõelda, kuidas ma olen nii mõttetu naine, kui mul on selline laps. Aga sellegipoolest, ma tahaks midagi muud ka olla, kui ema, hetkel ma vist ei ole, st aega muuks küll olnud ei ole. Hea, kui duši allagi jõuan.

Nii raske on olla SEE rase. See, kellele ei meeldi rase olla või kes tunneb, et elu on samal ajal ootel, kuigi kui teisi vaatan, kes tegutsevad ja rõõmsalt ringi kalpsavad, siis vaatan, et pole ju ootel. Miks ma end hästi ei tunne, kui rase olen, ma ei tea. Ma tean vaid seda, et peale sünnitust olin veel mitu nädalat seitsmendas taevas, mitte seetõttu, et mul on laps (seda ka), vaid seetõttu, et ma rase enam ei ole. Nii, et mul kogemus olemas – see halaaeg saab läbi, sest rasedus saab ühel hetkel läbi. Ja olgugi, et titega jändamine, misiganes piirangud, siis see oli minu jaoks vabadus, kui keha on vaba. Mingeid komplikatsioone ei ole, aga no, ei ole hea tunne – tahaks kuskil suur emamesilane olla, kes oma kaitstud pesas istub, välja ei tulegi. Ja kui lapsed tehtud, siis tere maailm. Ma ei tea, miks ma ei võiks mingi tiine loom olla, kes kuskil urus oma aega ootab. Sisetunne ütleb ju küll, et olen tiine loom, mitte hull elurõõmus naine, kes kõike edasi teeb, nagu polekski mingit kõhtu. Kõht on suva, aga see tunne, et vastutad oma kehaga lapse ja tema arengu eest, see mõte halvab mind. Vist kaitsereaktsioon ja sellepärast ma ei tahagi kuskil käia, olla, tõmmelda. Välja arvatud Johaniga liivakastis igast käike kaevamas ja enda lapsepõlve meenutamas, samal ajal, kui talt kive suust välja võtan. Multitasking.

NB! Kes on rasedana samas seisus, et mood swings on täiesti õudus kuubis, siis googeldage ja lugege igast artikleid selle kohta, natukene lohutavad. Seal enamustes kirjas, mis seda põhjustab, hormoonid jne. Mehele ja teistele kurtmisest pole väga abi, nad ei ela seda sama asja läbi ega saa aru, mis värk on, ajate ainult ennast närvi 😀 Kuigi on öeldud, et oi, räägi oma partneriga ja lähedastega – nad ei saa niikuinii aru, sest ei ela seda asja ise oma keha ja ajuga läbi. Neile tuleb rääkida, aga mõõdukalt – keegi ei viitsi sellest nii palju kuulata. Niisiis, soovitan pigem lohutavaid artikleid lugeda või kellegi asjaliku poole pöörduda. Või pidada päevikut/blogi, seal aur välja lasta ning koormata oma mood swing jutuga tervet suurt hunnikut inimesi 😀

moodswings2

Advertisements

46 thoughts on “Kui mul on niigi tiine looma tunne, siis miks ma ei võiks lihtsalt kuskil urus varjatult oma aega oodata?

  1. I feel you.
    Magamise suhtes. Mul 16kuune ja no ikka veel ootan millal see önnis ööläbimagamine saabub. Päevauned on isegi paremaks läinud, 45min asemel on viimane nädal maganud 60-70min. Win!

    Söpsiga oli ka mingi magamise jutt. Löpuks küsisn, et kule mis sa küll siis teeks kui sul oleks selline laps nagu mul, kakuks juukseid peast?
    “Ei, ma öpetaksin ta magama”
    Jep, tänks. Jälle olen saamatu ja halb ema, kes ei oska ega suuda oma last magama völuda.

    Muus suhtes ka. Kihvad tulevad, ma tunnen et ma vihkan köiki, tahaks metsa pögeneda. Eriti kui öeldakse, et “oi minu lastel küll tulid hambad märkamatult, kuidas küll sinu omal nii raskesti, kindel et sa midagi valesti ei tee?”

    Meeldib

    1. Oh, täpselt sama tunne! Redutaks kuskil 😀 aga jaa, sõbrannadele ei ole mõtet väga kurta, kuigi ma olen proovinud – neil kogemus sellisega puudub ja ma näen, kuidas lausa käed sügelevad ning tahaksid tulla õpetama lapse magama panemist 😀 isegi ema ütles, et ta peab ikka nädalaks tulema ja asja paika panema – me elukaaslasega lihtsalt muigame selliste asjade peale, sest nad ei peaks vist ühte õhtutki vastu ilma hämminguta, et oot, mu lapsele küll mõjus, mis nüüd teen?! 😀

      Meeldib

  2. Sul kohe pool aega läbi juba. Kuhu see aeg kadus 😀

    Just eile õhtul mõtlesin Johani sünnipäeva peale. Et kuidas ja mis teil tuleb. Nüüd loen, et sul samad plaanid. Meil ka pere tulemas vaid. Kui ilm lubab, siis saab õue peal olla. Sinna muidugi üle kuu aega.
    Pojaga oli kõik niisamuti. Kutt mul nüüd juba nii suur, et see aasta enam mängutoas sünkarit ei pea. Lasin tal valida kolm sõpra, kellega koos saab kinno minna ja hiljem sööma kusagile. Pärast võivad meie juures tsillida. Ta 26. juuli saab üheksa.
    Õudne kuu see juuli. Mul endal tuleval pühapäeval suur juubel. Andku vanajumal head ilma. Eluka õed ja vanemad tulevad. Lapsi palju ja me poolvalmis pisike pesa mahutab hädavaevu.

    See magamatuse teema on minu tutvusringkonnas õnneks vaibunud. Nad on alla andnud ja mina, see mamzilla, olen oma äkilisusega kõik ära hirmutanud 😁😁 Tegelikult ilma naljata.. mul tervis täiesti tuksis tänu sellele. Iga õhtu magama minnes loodan, et äkki täna on see öö. Nüüd kaks ööd on vist olnud nii, et ärkab vaid korra. Oleks siis rahumeelne. Ei, pistab ju kõigele lisaks kisama. Ärkan pool segasena, süda peksab sees ehmatusest. Normaalne on pärast seda janti alles tunni pärast uuesti uinuda. Lisaks kõigele ootab mind ees tema oma voodisse harjutamine. Andku jumal jõudu ja kannatust 😂 Lubasin sügisest alustada.

    Jõudu kullake! Musid kutile ja nööbikesele!

    Meeldib

    1. Ooojaa see hakkabki tervisele ja poleks iial end sellises olukorras ette kujutanud. Nagu öeldakse: ma olin nii hea lapsevanem enne lapsi 😀 ma pean ütlema, et see on mulle ainult lohutus, et sinul sama seis, mitte, et ma seda sulle sooviksin. Ega ei juleta sõna võtta lapse kasvatamise teemal jah, sest loevad blogi ka ja vaatavad, et ahh ma lähen ju endast välja kohe ja vihastan 😀 kuid tuge oleks vaja, mitte sellist, nagu teistele mugav, pigem lihtsalt mõistmist. Hetkel on olnud nii, et kes ei ole suutnud enda asju mulle pähe panna (lapsel rezhiimi vaja, tehke nii ja naa voi et rasedus on imeline aeg), see vaatab, et ma olen niisama ülbe ja solvub minu peale, et ma ei võta abi vastu. Ilma uskumata, et mina ja laps oleme nendest erinevad inimesed lihtsalt. Noh, sinna see tugi ja sotsiaalne keskkond mul läheb 😛
      Aga jaa, peaaegu pool rasedust läbi, jeppiiii! 😀

      Meeldib

  3. Ma rasedana sain oma seljavalule kosutust kiropraktikult, kes tegeleb just rasedate ja lastega – Gerly Truuväärt. Kuigi vaatan, et hinnad on kirveks läinud! Mõnus relax oli Massaažikoolis raseda Tai massaaž ka – kui huvi, küsi minult lähemalt.
    Mul ka S. jube nihverdis öösel, nii et ma pole niikaugele veel jõudnudki, et teda oma voodisse panna – ainult tiss aitab. Mugav variant…aga vist mitte kuigi jätkusuutlik 11k kohta 😁 Loodan imele! Edu! Tubli oled!

    Meeldib

    1. Jaa, masseerimine aitab! See, mida Perekoolis õppisime, kuidas leevendada sünnitusvalusid ning kuidas mees saab masseerida, siis see toob küll hetkel leevendust.

      Meeldib

      1. Õhtuti või varahommikul, sest siis ei lohuta teda miski muu, taiesti paanikas ja unesegane ega ärkagi üles voi ei jää magama tagasi. Kui Jaanus peaks tegelema, siis on röökimine tundide pikkune, korduvalt katsetatud värk, kuigi ammu juba plaanin rinnast võõrutada, liiga kurnav.

        Meeldib

  4. Mjaa, stay strong, ega muud ei olegi siin öelda. Mul oli nii, et ma ei tundnud väsimust, aga ma läksin ajust täiesti soodaks. Nagu täiesti – proovisin kaussi ja laadijat kodus ühendada, rääkisin poes kogemata ninnunännuhäälega, kuigi last ei olnud kaasas jne jne. Sooda!

    Aga Johan on armas ja see pahandamine on äge 😀 väike isiksus.

    Liked by 1 person

  5. Pea vastu kallis Lilli! Muud polegi öelda samasuguse kaaskannataja poolt kel samasugune pliks. Tean täpselt kuidas see tuju, tervist ja ümbritsevaid mõjutab.
    PS! Oleme kohe tagasi Eestisse kolimas ja äkki peaks meie väiksed pätid (minu pliks nädal vanem, olime originaalis samas juulibeebide grupis) kokku mängima laskma? Saad natukenegi rahulikumalt olla ja hinge tõmmata?

    Liked by 1 person

  6. Ma läksin just närvi, telefoniga jooksis kokku ja mu pikk, sisutihe kommentaar kadus ära!
    Ma pöördusin oma kehva magajaga hea une kliinikusse. Sain kinnitust, et raamatutes kirjutatud on 50% pulli kaka ja ma tegin ikka seda ja toda valesti AGA olukord ei ole üldse hull! Panime plaani paika ja vaatab, mis saab! Hullemaks ei saa minna. Eilsest õhtust järgin plaani, tulemusi veel ei tea. Aga beebigruppide emmed on skeptilised. Neil on arvatavasti sellised beebid, kes öösel 5 h jutti magavad ja siis ka vinguvad emmed, et tahan-öisest-tissist-võõrutada.

    Liked by 1 person

  7. See magamatus – nii tuttav teema. Esimene laps oli ka kehv magaja, enamus öid ärkas iga 45 minuti tagant. Kusagil 2 aastaselt hakkas hästi magama ja nüüd kui 2,5 aastane on, on väga hea magaja. Lõunaunedki venivad vahepeal 3,5-4,5 tunni pikkuseks, ööunne läheb kell 9 ja hommikul ärkab 7-8. Niiet pea vastu, ehk on sulgi lootust, et ükshetk hästi magama hakkab :). Teine laps on hetkel 5kuune ja tal selline tavaline iga 2-3 tunni tagant ärkamine, mis tundub täitsa luksis esimese lapse beebieaga võrreldes. Kuid eks ikka loodan ja ootan, et temagi kauem järjest magama hakkaks :).

    Liked by 1 person

  8. Äkki see leht oskaks aidata? Kui seda veel vaadanud pole, muidugi.
    http://www.unekool.ee/avaleht
    Teevad koduvisiite ka, aitavad-nõustavad.
    Endal küll kogemus puudub, aga seda postitust tehes tulid nad mulle meelde. Pere ja Kodu mingis numbris eelmisel aastal kirjutati neist ja seal olid küll suht positiivsed need emad, keda nad aidanud olid.

    Liked by 1 person

  9. Nii tore, et oled blogipuhkuselt tagasi! Ma juba ammu ootasin filtrita elu. On midagi lohutavat lugeda kui endal on koguaeg üks asi pekkis ja siis teine otsa KUIGI tegelikult on kõik ju hästi 🙂

    Mina hoidsin oma last magamata ja üleval mingi 7 kuud. Tegelikult ma ei viita sugugi sellele, et Sina ka hoiad last magamata – minul lihtsalt oli nii, sain hiljem sellest kindlalt aru. Seetõttu ma ei saa öelda, et “minu laps ei maganud esimesed 7 kuud”. Ise ma ei lasknud. Andsin talle rinda iga tunni järel ja jätsin ta selle käigus ka magama. Muutusin ka täitsa soodaks ja sain aru, et ei tohiks enam olla autoroolis (no kui passid terve rohelise tule tsükli maha arvates, et sellega ei tohi sõita). Kuna olin nii väsinud, siis tegin ümberkorraldused, kõrvatropid aitasid. Sain kümnest öisest unekorrast kahe peale ja mõistuse tagasi koju. Kolmest ööst piisas.

    Nüüd loen, et Sul laps juba aastane ja olete ikka magamata. Rase ka. Minu meelest oled võimas naine, et tuled veel siia blogisse ja kirjutad. Vigadeta! 🙂 Loodan väga, et Johan saab peagi pihta sellele kui lahe on pikalt magada! Aga suur poiss ka juba, see aeg enam kaugel pole!

    Meeldib

  10. Minu meelest on aastane laps ikka päris väike veel. Minu tutvusringkonnas on ikka pigem erandid need lapsed, kes nii vanalt kogu öö magavad juba. Ise sain esimesel aastal vist vaid korra 4h jutti magada, enamasti ikka 2h max. Ma ei saa aru, kust tuleb arusaam, et see pole normaalne.
    Ma ise püüdsin võimalikult palju oma sisetunnet kuulata ja vähem teiste järgi toimida.
    Väsimus on loomulikult kurnav, aga ellu ma jäin ning nüüd, peale nelja aastat, saaksin juba ilusti 10h jutti magada, kui vaid läheksin ise õigel ajal magama … 🙂

    Meeldib

    1. Mhm! Sama siin, mu meelest on ka magamata emad-beebid pigem normaalsus ning need kuldmagajad ikka erand. Selle nimi lihtsalt ongi emadus:D väikelapsega ema elu noh! See mõte peaks tegelt lohutama 😉

      Meeldib

      1. Jaa, lohutabki, seda olen ma endale korrutanud tema sünnist saati ning pidasingi normaalseks, kuni selleni, kui teised oigama hakkasid ja magamata/stressis mina hakkas mõtlema, et äkki teen siis kõiki asju väga valesti. Nüüd ma juba tean paremini, mis olukord on, aga teised käivad vahel närvi ikkagi oma “vana hea tõe” peale surumisega.

        Meeldib

    2. huvitav, minu tuttavad siis on teistsugused või valetavad, sest ma olen tõesti nii palju kuulnud hämmingut ja muret, et eiei, MIKS ta ärkab, midagi peab viga olema jne. Jaanusel on varasemalt üks poeg juba ning ütleb ka, et sellist magamise tralli tema ei mäleta ega ole kuulnud 😛

      Meeldib

  11. Hissand jaa, mulle meenus, et mu ema (kõik ühed kanged nõukanaised, eks?) lubas täpppselt sedasama ja sama juttu rääkis! Me ei jõudnudki vanaema range koolituseni (õnneks), sest poeg jäi too hetk haigeks. Ise reguleeris 😀

    Liked by 1 person

  12. Mina saingi lapse lõpuks öösiti korralikult magama, kui olin rinnaga toitmise lõpetanud. Ikkagi 5 kuud iga jumala öö iga 1-2h järel üleval ja ma ei funktsioneerinud enam.
    Otsustasime mehega, et nii, kōik, võõrutame ära. Ma magasin magamistoas ja mees oli lapsega lapsetoas ja paari ööga oli jokk. Kartsin, et meeletud röökimised tulevad, aga esimene öö ei ärganud kordagi (piimalõhna polnud ju), teisel ööl 2x ja kolmandal ka 2x ja oligi korras. Loomulikult neid magamata öid on veel ette tulnud, aga võrreldes imetamise aegse tralliga on kõik muu käkitegu.
    Pelgasin ka alguses, et on see ikka ‘õige’ tegu, aga sisetunne oli selline ja tegime ära. Ei kahetse hetkekski, see phmst päästis mu keha ja vaimu 🙂 natuke enne 11ndat kuud oli see.
    Igaljuhul mis iganes sa otsustad, siis peab olema kindel endas. Tagasiteed enam ei ole. Tekitab lapses ka rohkem segadust. Ja mis peamine, võõrutamisel peab ikka 100% meest usaldama, st kõik mis sel ajal toimub, ei ole sinu asi. Peab oskama end välja lülitada. Ja kui kisabki, siis las kisab. Ühel hetkel väsib ikka ära.

    Meeldib

    1. Jaa, me võimalusel lasemegi nii, et mees paneb magama, mina olen teises toas, aga jama on see, kui meest pole kodus. Muidu magamise osas ongi nii, et ta magab oma voodis, tõstan ta sinna, ärkab alati (ei ole mingit lõhna ega midagi), pigem otsib just lähedust vist. Rahuneb siis, kui saab minu voodisse, vastasel juhul röögib tunde (lohutan ja viskleb jne) Ma ei pea sellele asjale üldse vastu enam. Võibolla peaksin veel mõned kuud nn treenima, aga talle on see justkui piinakamber siis ja minu magamatus oleks nii maksimaalne, et kukuksin vist pikali. Nii, et jaa, et üldse tukkuda saaksin, võtan ta ikkagi kaissu. Igatahes, mingi konkreetne samm tuleb teha ja ma ei tea, kuidas ma selle tralli vastu pean, tema vali röökimine öösiti on ka naabreid häirinud, kes vastu seina peksavad 😀 et jah öösel on tal selline hädakisa ja väga kaua. Aga ega midagi, meil on vaja endal konkreetselt kokku leppida, kes mida teeb, sest hetkel ikka suurem koormus minul, mehel nii palju tööd ja olengi nn lõhkise küna ees.

      Meeldib

      1. Jessuke, kes on see loll, kes VASTU SEINA lapse kisa peale kolgib!?! Ma saaks aru kui tuntaks muret, et kas lapse põhivajadused ja -õigused on rahuldatud ja tullakse uksele muret tundma. Aga seina kaudu oma PAHAMEELT välja elada, et pane oma nuttev laps vait!? Sest Sina ju tahad hirmsasti, et ta nutaks, eks…..

        Liked by 1 person

  13. Ma ei tea, kuidas teistel, aga mina tulengi siia blogisse seda nö pahupoolt lugema. Ma ei jaksa seda ninnunännu “minu beebi on nii andekas, tubli, rahulik ja ideaalne” roosamannat lugeda. Mul tuleb okseklimp kurku ja seljakarvad tõusevad püsti.
    P.S. minu beebi ongi täiuslik, obviously 😀 😀 vahepeal ta lihtsalt teeb naljkaid asju ja kurnab mu aju ja närvisüsteemi 😀
    Lohutan ainult sõndega, et millalgi sa vaatad selle ajale tagasi ja meenutad heldimusega. Varsti on see lapsed juba suured ja toimetavad omaette.
    Ma vaatan oma 9-aastast poega ja mõtlen, et ta vist ei olnudki kunagi halb magaja või jonnakas. Jee rait! Meelest on ära läinud lihtsalt 😀
    Mu meelest ta alles sündis, aga nüüd juba läheb kolmandasse klassi ja teeb endale ise süüa 😀

    Liked by 1 person

  14. Istun siin just oma 1,5-aastasega üleval ja olen täitsa zen, endalegi üllatuseks. Nimelt pole tema ka maganud sünnist saadik rohkem kui 10-20 minuti kaupa, siis jälle nutt ja nii kõik ööd. Muidu ajaks ahastus kaevu hüppama, aga teises toas “magab” 4,3-aastane rüblik, kes pole ka sünnist saadik ühtegi ööd maganud. Kui pean tema juurde öö jooksul 10 korda jooksma, on öö korda läinud…kui istume 7ni hommikul täiesti üleval (ilma selge põhjuseta), mis on pigem normaalsus tema puhul, siis see on tiba väsitav. Lisaks ööle pole mu lapsed maganud ka päeval. Lõunauned kadusid paarikuuselt. Olen pannud endale peas nii palju daatumeid, millal nad võiks magama hakata, et nüüdseks olen alla andnud. Loodan, et koolieas. Samas, kui mõelda kõige vanema sõsara peale, kes just kooliealisena öösiti kuutõbisena ringi hakkas uitama, siis ei julge seda ka loota. Aga ükskord kasvavad nad ju loodetavasti kõik sellest välja ja pean olema tänulik selle üle, et lapsed on terved! Müts maha nende emade eest, kes on oma laste kõrval kõik ööd ja päevad nende elutee lõpuni, sellega võrreldes on minu 10+ aastat (kui arvestada ka vanema lapse beebiaeg+rasedus) magamatust kökimöki! 🙂

    Pea vastu! Uue titaga tuleb küll kõik jälle uuesti üle elada, aga iga kord kui ma mõtlen, et seda ja teist kogen oma elus viimast korda (minu tervis ei luba mul rohkem lapsi sünnitada), siis poeb nukrus hinge ja uus jõupahvakas tuleb peale!

    Liked by 1 person

    1. Kusjuures, rasedus ja titeaeg ongi lühikesed ja ilma naljata, iga jumala päev ma olen nii tänulik, et mul on laps, et mul oli ta võimalik saada, et ta on terve ja et mul on lausa teist korda õnnestunud ilma probleemideta rasedaks jääda. Aina rohkem on paare, kellel see ei õnnestu või muud mured, nii et jaa, ma ei võta seda iseenesestmõistetavalt. Rasedus on nagu on, aga kui see minu jaoks nii suure kaaluga oleks, poleks ma uuesti seda asja ette võtnud – niisiis, laste nimel kõigeks valmis 🙂

      Meeldib

  15. Oh ma tean, mida sa tunned! Mul on 1kuu vanem laps ja no ööd on hullumaja absoluutselt iga 0,5-1,5h tagant ärkab ja ma ei liialda kui ütlen, et ta ärkab vähemalt 10x öösel, selline tunne, et aina hullemaks läheb😕Beebina ärkas 3x. Ma oleks nii ōnnelik kui saaks vähemalt 3 tundigi järjest magada. Aga, kui ööd välja arvata, siis on mul täiesti ideaalne laps, nii lōbus ja lampi ei nuta. Paljud küsivad, kas ta vahel ikka nutab ka😄
    Meil sai ka vastu vōetud otsus, et teeme teise beebi ka, ma pikalt kahtlesin, mees tahab juba ammu, siiani tegelt tundub hull mōte, aga samas juba tahaks, et triibud ruttu tuleks😊Minule jâlle väga meeldis rase olla, ma olin päriselt kurb kui beebi juba 39n sündis, oleksin hea meelega vōinud42 nädalani rase olla ja peale sünnitust vaatasin kadedusega kōhtudega naisi, sest ma tahtsin ka nii väga jälle rase olla. Aga vot viimasel ajal on mingi imelik hirm tulnud uue raseduse ees.

    Liked by 1 person

    1. Naljakas oli see, et eelmise raseduse lõpus tuli ka kurbus, nagu oi, mis kõik läbi tehtud ja saabki juba see asi läbi. Ja peale sünnitust olin sada protsenti veendunud, et tahan uuesti rasedaks jääda, veel lapsi saada ja sealjuures veel naudin ka seda rasedust, aga noh, hormoonid vist tegid oma töö, jälle ma ootan tähtaega 😀

      Meeldib

  16. Mu kaheaastane ei oska siiani normaalselt magada. Ja kui ma arvasin, et sellest kahesest enam hullemat magajat ei ole, siis otsustas loodus teisiti ja mu pea viiekuune on minu silmis ametlikult maailma kõige kohutavam magaja. Ärkab öösiti iga tunni või poole tunni tagant ja ma olen põhimõtteliselt poolsurnud juba. 😀 Naerunägu on siin lihtsalt selleks, et.. mitte nutta või nii. Üritan kogu seda tralli läbi huumoriprisma võtta ja teeselda, et sassis pea ja kahemeetrised kotid mu silmade all on jumala ok, aga tegelikult ma lihtsalt enam ei jaksa. Eriti närvi ajab, kuidas kõik kõrvalt seletavad “Oii, sul on puhkust/abi vaja!” aga mitte keegi EI PAKU ABI! Nad ei peagi… aga no mida sa targutad siis. 😀 Mul pole kedagi, kes mind lastega aitaks ja kadestan neid, kellel on tugivõrgustik. Mees on super, aga tal on nii palju tööd. 😦

    Meeldib

    1. Oh, nagu minu elu, ainult et veel on üks laps. Jah, neid “sa PEAD puhkama” on tõesti palju, aga sama – mul puuduvad vanemad, sugulased, sõbrad, kes appi tõttaksid ja muudkui aitaksid. Need targutajad elavad oma vanematega lähestikku või jumal teab, kuidas, sest miskipärast nad ei mõista, et pole võimalik abi saada ja nad ei kujutaks ettegi elu, kui nad on ainult ise, ilma pool tundigi päevase pausita. Rääkimata sellest, et “oi minge mehega puhkama, see on kättevõtmise asi, te PEATE” 😀

      Meeldib

      1. Mõtlesin sellele just, et aga kus Su SÕBRAD siis on? Olid enne last aktiivne seltskonnadaam ja sul oli sotsiaalmeedias ringlemas ka peopilte. Kus su sõbrad on?

        Meeldib

  17. Seda lugedes tuleb peaaegu dejavu peale. Ei saa päris väita, et tean mida tunned, aga aiman küll 😉
    Minul oli laps, kes aasta põhimõtteliselt ei maganudki. Korraga max tunnike ja mäletan neid õpetusi ja seda meeleheidet, mis kohati just öösel peale kippus. Aga need olidki vaid hetked, sest tegu oli ja on ühe super tubli, rõõmsameelse ja muheda selliga. Nüüd on ta muide juba 16. Ja mina olen teise lapse ootel (nädalaid 15) ning emootsioonid löövad ülepea kokku.

    Liked by 1 person

    1. Lahe, mul on need magamata ööd ja rasedus jne on nagu on, aga ma ei jätaks ühtegi osa vahele, sest Johan on ülim! Me oleme hullud selle “kaagi” järele 😀

      Meeldib

  18. Leidsin selle blogi täiesti juhuslikult. Noh tegelikult peale Malluka blogi tahtsingi veel midagi ägedat ja elulist. See blogi on just hea kui endal ka laps kasvamas kes saab kohe aastaseks ka poeg. Hästi tore on lugeda! Palju ōnne Sulle lapseootuse puhul. Ise ei kujutaks kûll ette et uuesti rase oleks. Ei taha niipea seda tunnet. 😄😅 Ei olnud küll kerge ega meeldiv rasedus. Sest igahommik halb olla pluss megasuured peavalud iga päev. Aga jah. Sina oled tubli! Igaûks ei suudaks nii! 😊😉 Palju jaksu ja edu! Sest ise ei kujutaks ette ausalt seda magamatust, lapsega tegelemist ja raseduse nautimist. Oh jumal😄😄 Sp ei planeeri ka seda enne kolme aastat kindlasti mitte. 😁 Aga vb ka ei taha enam. Igatahes lahe blogi, hoian väga silma peal. 😊😎😸☀️ Palju päikest ja tevisi Sulle! 🌞👏👌

    Liked by 1 person

  19. Tere Lilli!
    Mitte üldse halva pärast vaid uuriksin, kas Teil on peres režiim või mitte? Kas see on iga päev olemas?
    Olen kahe lapse ema. Esimene laps magas minu juures aastani. Ja kui ärkas, tiss suhu ja magas kohe edasi. Olin kasvatanud ta selliselt, et uinuda ta ei oskanud. Päevauned magas 1aasta ja 9kuuni vankris. Ööune saime aastaselt korda. 3-4 ööd natuke rohkem kisa ja läks oma voodisse ja tuppa ja oli korras. Päevaund õpetasin ta tuppa magama põhimõtteliselt 3 kuud. Ise olin kogu aeg kõrval ja unetsüklite vahel aitasin edasi uinuda. Aga selgeks see sai ja kuueselt magab veel suurima heameelega pikki lõunaunesid.
    Teise lapsega (lastel pikk vanusevahe) lugesin raseduse lõpus läbi raamatud une teemadel ja võtsin eesmärgiks, et tissi otsas ei luba magama panna, lutti ei anna ja võimalikult palju lõunaunesid teeme toas. U 11kuuni magas minu kõrval, öösel tiss, päeval magas voodis ja jäi ise tuttu. Eks oli halvemaid ja paremaid aegu. Aga tema õpetasin ma iseseisvalt magama jääma. Panin muudkui voodisse ja pusisin ja pusisin. Ööunne jäi enda voodisse, kui ärkas, siis võtsin enda juurde. Teine laps sai tissi pm 1aasta 5kuud. Päeval panen voodisse, õhtuunne panen tema voodisse ja väga mõnus on, kui laps oskab magama jääda. Ps. Selle 1 aasta ja 5 kuu jooksul on tal kõik päevad olnud kindlas režiimis. Usun, et mõni laps magama õppimiseks vajab ranget režiimi, teine mitte.
    Ehk oli abiks. 😉

    Meeldib

    1. Eks see ongi nii, et vastsündinuna jäi ta tihti süües magama, mistõttu kuidagi kujuneski see põhiliseks uinutajaks. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasime nn unekooli tegema, sest no endal väsimus võttis ikka võimust ja väga pikalt harjutasime ning kulutasime närve, laps oli nii stressis ja endast väljas lõpuks, et ei osanudki midagi peale hakata. Kui ta veel vanemaks sai, alates 7-8-kuuselt, siis hakkas maha rahunema, ise ka rahunesime, unustasime need koolid ja asjad (nii karmilt, kui varem) ning otsustasime, et olgu, ega ta eluks ajaks ei jää selliseks, võtame vabamalt. Ning siis tekkis tal endal vajadus kindlal kellaajal magama jääda. Lõunauned teeb enamasti nüüd toas, õues ei jää üldse magama, sest vaja maailma uudistada, aga see ka umbes kuu või poolteist aja küsimus olnud. Selle aja jooksul tekkisiki see, et hakkasime teda rohkem minust ja rinnast ka võõrutama, algul oli raske, aga hetkel ma tunnen, et ta rahuneb tänu sellele aina rohkem. Jääb paremini elukaaslasega magama ja kui vahepeal ärkab, jääb ise magama tagasi, mis oli umbes kuu aega tagasi mõeldamatu. Ma ei olegi tahtnud veel blogis hõisata, aga mul on olnu mitu ööd, kus ärkas alles kella 6 paiku (tavaliselt on selleks ajaks sada korda ärganud) ning tänane öö oli tõeline ime, magas terve öö ja ärkas alles pool 8 hommikul. Nii, et vist juba rahuneb 🙂 Meie puhul aitaski see, et režiimi mitte peale surumine, sest me tegime õpikute järgi unekoole ohkuimitukuud. Õhtused tegevused, asjad jne ikka kuid oli üks sama, aga tõesti kurnas meid kõiki, ta lihtsalt oli paanikas. Nüüd, näiteks, lõunaunest ärgates mürgeldab niisama oma voodis, ei taha ära tullagi, enne oli see tal vist vihatuim koht. Õigemini, ma ei tea, kas teatud režiim või selle puudus aitas, võib-olla hoopis see, et hakkab suureks saama 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s