Tere, beebiõndsus, ma igatsesin sind!

Teen ühe rasedusteemalise postituse ka, et dokumenteerida olukorda. Seekord on üldse kuidagi vähe juttu olnud, kuid arusaadav – miski ei ole enam uus ja huvitav, et tekiks õhin kirja panna. Aga tegelikult uut siiski on.

Uus on ikkagi iiveldus ja see tohutu pahaolla tunne. Johaniga ei teadnud iiveldusest üldse midagi. Esimesel trimestril oli täiesti halb, nüüd mingi aeg kadus ära ja juba mõtlesin, et päris ok on. Aga mingi nädal tagasi hakkas nii halb, nagu raseduse lõpp oleks ja see tegi mind küll murelikuks. Esimene halb oli 19.07 nagu eelmises postituses mainisin (õigemini Facebookis vist), et aasta tagasi 19. juulil oli ka halb, äkki keha meenutab algavat sünnitust.

Aga siis läks edasi – no nii halvaks läks, et silme eest must ja kohe-kohe WC-potti kallistama – nõrkus, iiveldus, minestus, lainetus, kõht oli koguaeg toonuses, ikka väga kaua täiesti kõva, suht iga väiksemagi liigutuse peale, ainult poolkülili lamades suutsin lõdvestuda, aga aastase kõrvalt seda kaua ei saa teha. Hormoonid möllasid ka, vist selles nõrkusest või olid kõik mu halvad tundmused hormoonide kõikumise tõttu, ei tea, aga ma olin nii närviline, nutsin iga päev suvaliste asjade peale, nõrk, mis nõrk.

Eile oli esimene hea päev ja mitte lihtsalt hea, vaid lausa ülev. Ehk siis paneb mõtlema, et jälle imelik 😀 Miks nii hea on? Ma ei tea, kas mingi nestimine ehk pesapunumine tuli peale, aga võtsin kätte, kukkusin titeriideid sorteerima suure õndsusega – mida ära anda, mida uuele lapsele jätta, mis kuulub “võib-olla” gruppi ehk sinna, et kui tuleb poiss, hoian alles, kui tüdruk, annan ära – no peensusteni silusin neid ja voltisin kastidesse-kottidesse.

Siis korrastasin terve beebikummuti ära. Beebikummut ütlen sellepärast, et enne Johani sündi võtsin ühe kummuti, tegin selle Johani omaks ja sättisin neid nunnusid riideid teda ootama. Eile tegin sama, aga sättisin Johani tavariideid küll värvide ja funktsioonide järgi (vahepeal on lihtsalt segadus tekkinud), aga tegin seda samasuguse tundega, nagu sätiks uue beebi riideid. Ühesõnaga, beebiõndsus tuli täiega peale!

Siis võtsin suurema kapi ette, silusin flanelllinu, mida omal ajal Jontsule ostsin, tegin endale 3 raamaturiiulit, kus iga raamat teema ja suuruse järgi ühel joonel, voltisin rätikud üle – no, ma ei saa seda muud moodi nimetada, kui pesapunumine. Üldse oli tunne, et tahaks mööblit ringi tõsta või kuskile oma majja kolida või hakata oma kätega nüüd ja praegu midagi ehitama.

Täna on jälle tunne, et äge on olla. Hommikul olin veidi pahur, aga see oli enne kohvi (ma ei eksisteeri ilma kohvita vist), aga siis panin Johani riidesse, oh, lähme käime juba poes ära, toome Smartpostist paki ära (võitsin Bambo mähkmeid ja nänni https://iseoledpaks.blogspot.com.ee/ blogist, juhuu), enne 10 olid tuurid tehtud, nüüd siin trükin, kuni Johan end uniseks rahmeldab ja magama läheb (mis on umbes 12-13), et saaksin uuesti toaga sahmima hakata.

Kõhukujust ka, see on suur. Ok, teine laps nii väikese vahega jne, aga natuke teeb ikka ärevaks, samas see on väga tihti toonuses ka. Kaalus olen vähe juurde võtnud, u 3kg ainult. Ma ei tea, kas peaksin muret tundma, eriti, kuna nii halb ja nõrk oli olla, mis mind ära ehmatas. Nädalaid on kohe-kohe 20, aga kõhu suurus on umbes … eelmise raseduse 30 vist. Igatahes, need toonused, kõhus olev raskus, vaikselt tulevad juba kõrvetised (eile esimest korda tundsin), iiveldus ja teatud valud alakõhus, mis kõik on täpselt eelmise raseduse kolmanda trimestri tunded, panevad muretsema. Samas, suvi, äkki see mõjutab … Minu suurim hirm on enneaegne laps, kellega heal juhul olen kuude kaupa haiglas, halvimal juhul ei pea vastugi. Muremõtted on vist normaalne nähtus, Johani raseduse ajal muretsesin ka.

Tegelikult osa tundeid, mida Johani oodates tundsin, ei ole meeleski, näiteks see tohutu mure lapse tervise pärast. Esmaspäeval lähen ultrahelisse, kus saan teada, kumb tuleb, poiss või tüdruk, aga mind see ei huvita nii väga, pigem on pabin ja mure, kas kõik on korras, ma nagu kardan seda käiku miskipärast. Samas, tuleb meelde, et eelmine kord oli samamoodi, arutasime Jaanusega, et tuleb, mis tuleb, midagi muuta ei saa ja võtame vastu ning kohaneme kõigega, mis ees on. Mäletan seda vestlust, nii et järelikult ma ikka pabistasin.

Liigutusi tunnen ka lõpuks ometi, aga üsna vähe, siiski iga päev on need olemas. Mul on tunne, et tuleb veidi rahulikum laps, sest Johan samal ajal oli juba sellise tralliga kohal ja kuni lõpuni oli kõht sahmimisest pidevalt nurgeline. Aga ei tea.

Aa, üks asi, mis on uus. Isegi, kui iiveldust ei ole, kõik on ok, siis mingi söögi nägemine, näiteks toidujäätmed, mille peab ära viskama või toidujäätmed, mis ei ole isegi pahaks veel läinud või lihtsalt midagi, mis suvalisel hetkel vastu hakkab, ajab täiesti öökima. Näiteks, midagi jäi Johani söömisest järgi taldrikusse, mis jäi lauale seisma ja ma öökides viskan ära. Ise naeran, sest see on naeruväärne, aga silmad vees ja rõvedad hääled on. Tagasi ei saa ka hoida, ma ei tea, mis värk on, täiesti imelik. Elusees mul sellised asjad pahaks ei ajanud, võib-olla, kui miski ikka väga riknenud ja seisma jäänud nii, et ikka haiseb ja halb (muide hetkel hakkab ka halb, ma rohkem ei saagi sellel peatuda). Igatahes, see on uus ja huvitav asi.

Külas, kui keegi sööki peaks pakkuma, siis hakkab vastu. Näiteks, Jaanusega arutasime ühest tuttavast, et oo, kuule ta elab siin kandis, lähme läbi, sööme paar võikut seal või midagi, mul läks süda paha selle mõtte peale, et ma lähen kellegi juurde sööma. No, ma ei tea, teiste inimeste aura on asjadel juures 😀 See oli sellel hetkel lihtsalt nii, pole reegel, et rasedana külas süüa ei saa, aga see hetk ajas mõte kellegi teise söögi söömisest iivelduse ja nii, et silmad jälle vees, peas pahises kuumus, kõhtu tuli kramp – ei saa olla! See on nii naljakas minu jaoks, muide! 😀

Ennustatakse igasuguseid asju, et oi, kui nii erinev (Johani puhul ei teadnud ma üldse, mis see iiveldus veel on), siis tuleb tüdruk, aga mina neid ennustusi ei usu, pigem ikka organismi seisund. Ju on lihtsalt keha veel eelmisest rasedusest nõrk või mida iganes, sest on neid lugusid küll, kes esimesega ei tunne midagi, teisega nii halb, et sure maha ja mõlemad poisid.

Äge, kui Johan saaks väikese venna, aga äge, kui oleks meil üks kräsupeast tüdruk – kõik on äge, peaasi, et laps on armas, terve, õnnelik ja et saaksin taas beebiõndsust tunda, mida ma peale sünnitust tundsin.

Vot! See ongi. Johaniga oli kõik nii hästi – oli küll rahutu beebi, mina zombie ja magamata, aga see oli ka kõik. Ma ei pidanud kunagi ta tervise pärast muret tundma või enda tervise pärast seoses raseduse või sünnitusega ja nüüd on tunne, et kuidas saab kaks korda kümnesse minna, ei saa ju minna! Selline tunne, et ei saa ju nii hästi olla, et ma saan teise lapse ja kõik on … hästi! Kuigi inimesed saavad terveid lapsi iga päev. Mingi pabin on sees, sest ma tean, kui eluliselt oluline on lapse tervis. Ah, raseda jutt, mis muud, tuleb, mis tuleb. Ma pean endale ikka meelde tuletama minu ja Jaanuse vestlust, et võtame kõik vastu, kohaneme ja saame hakkama. See on üks põhjustest, miks ma rase ei oska olla – ma ei oska oodata rahulikult, ma tahan juba teada, mis kõik on ja kuidas on. Aga rahu, Lilli, sa ei taha varem teada.

Üks asi, mida ma lihtsalt pean mainima! Johan on maganud vist juba nädal aega igal öösel JÄRJEST ja pikalt, nii, et ärkab võib-olla 5-6, aga vahel ka 7-8 (mil ta tavaliselt ärkabki). See on selline ime ja luksus, ma vaikselt tunnen, kuidas ma mõistuse juurde tagasi tulen. Vaiiiikseltvaikselt, nii, et unetute laste emad, pidage vastu, tunneli lõpus on valgus!

Kahjuks leidub inimesi, kes ei mõista seda ööde-päevade kaupa ja aasta ning rohkem magamatuse asja (arvavad, et kord öö jooksul ärkamine ongi magamatus vist, mitte tund-paar und), mida see ühe organismiga teeb, kuidas mõjutab füüsiliselt ja vaimselt. Siis nad leiavadki, et neil on õigus hädas vanemaid kiruda, et koguaeg on negatiivne jutt, koguaeg on mingi hala (kuulsin endast jälle hiljuti ringiga tulnud juttu, milline negatiivne ja häda inimene ma ikka siin blogis olen). Aga ma tahan öelda nendele, kes reaalselt päevade-ööde kaupa plekke silme ees näevad, sest nii kurnatud, et te pole hädad ja halad ega negatiivsed, loodus on paika pannud, et inimene vajab puhkust, ilma selleta ei saagi toimida täisväärtuslikult. Te ei ole halvad emad ja kõik need, kes seda ei mõista, võivad vabalt teie elust välja jääda, neid ei ole vaja. Lapse saamine teeb ringkondades korrektuure ja paneb nägema inimeste olemust, sul pole aega pep-talki kellegagi ajada ja kellelegi meeldida lihtsalt niisama. Las teised mulisevad, kasvatavad oma lapsi nii, nagu soovivad, igaühel oma elu.

Mina olen tänulik neile lugejatele/sõpradele, kes on esimese asjana üritanud mõista, mitte hukka mõista, see on olnud tohutu tugi selle aasta jooksul, teil pole aimugi. Tahaks teid lausa kallistada ja kingitustega üle külvata, nii olulised olete olnud!

Aga ok, ma lähen panen oma kräsupea nüüd magama ja punun pesa edasi.

Kuna mul muid pilte pole panna, siis saate niisama kiikuvat Johani vaadata. Pildid on tehtud meie kodu mänguplatsil, kus me päris tihti liivas püherdame.

Advertisements

11 thoughts on “Tere, beebiõndsus, ma igatsesin sind!

  1. Mul on tähtaeg sinust päev hiljem ja arst ka esmaspäeval, no ei jõua ära oodata 😀
    Toitudest ja iiveldamisest muud ei ole kui brokoli läks üleöö nii vastikuks et mõelda ka ei või, siiamaani ajab veits seest keerama kui see köögivili meelde tuleb millegi pärast 😀
    Ja mina küll ei ole märganud mingit negatiivsust su blogis – lugeja olen algusest peale. Ei peagi ju iga päev üks lust ja lillepidu olema, mõni päev kasvabki kõik üle pea, see ei tähenda et selle peab maha salgama või et see kõik ära rikuks. Mulle on just mulje jäänud et sa oled hirmus rahul oma eluga 😀 ei tea milliseid tekste need loevad kes sind halamises ja negatiivsuses süüdistavad.

    Liked by 1 person

  2. Mis mul viga on, et pisardama kukkusin. Moraalne tugi vist 😀

    Saskia ajal läksime looteanatoomiasse, siis muretsesin hullupööra. UH lõpus hakkasin lahinal nutma. Ei teagi nüüd, kas uudisest, et sünnib tütar või pingelangusest.

    Edu esmaspäevaks!

    Liked by 1 person

  3. Mul on LA 14.08 ja ma pabistan salaja ikka väga. Kuidagi okeilt on läinud see raseduse osa, kuigi mulle ennustati kõikvõimalikke jubedusi. Seega ma mõistan seda “taks kohe teada” tunnet oi kui hästi.

    Ja minu jaoks oled sa oma blogiga lihtsalt imeline. Nii äge, nii ehe, nii päris. Igasugused negatiivsuse jutud võivad metsa minna.

    Like

  4. Hei, siinpool samuti üks 7-kuuse unetuga maadlev emme, kes hirmsasti loodab, et ühel hetkel saabub see õnnis öö, kus ei pea 1,5-2h tagant ärkama. Kas Teie peres tuli see järjest magamine lihtsalt mingi aeg iseenesest või aitas miski imenipp?

    Liked by 1 person

    1. See tuli täiesti ootamatult, ma ei teinud mitte midagi uut, lihtsalt ühel hetkel oli rahulikum ja kõik. Võib-olla ka see, et vähemalt 2h enne und ei andnud putru ega midagi, sest varem andsin, arvasin, et öösel läheb kõht tühjaks, aga mingi aeg lõpetasin, kuna avastasin, et pigem on tühjema kõhuga rahulikumad ööd. Tahaksin kuidagi unetute laste emasid aidata ja nõu anda, sest ma tean, kui lõputu ja kurnav kõik on, aga kahjuks saan öelda ainult, et ainus leevendus ongi aeg – kasvavad välja, tundub nii. Päris iga öö lust ja lillepidu ei ole veel, aga väga tihti magab hommikuste tundideni juba.

      Like

  5. Oi, see tunne, et pole ju ometi võimalik, et ma saangi teise lapse ja kõik on hästi. See tunne, et kuidas minul küll niimoodi vedada saab – see on nii tuttav. Meie üritasime oma teist last saada pea kaks aastat. Olime natukene juba sellises kummalises titemaailmas sees, et iga asi oli juba kuidagi lapsega seotud. Ja kui LÕPUKS rasedaks jäin, siis ma lihtsalt ei uskunud oma õnne. Pablasin nii, et vähe polnud. Ometi läks kõik väga hästi ja nüüd olemegi rõõmsad kahe lapse vanemad.
    Aga kaks last on äge. Täiega äge! Isegi, kui oled väsinud, siis mingi hetk jõuab kohale, et sa oled ise loonud kaks inimest. Nad kasvavad täpselt nii, nagu sina neil lased kasvada. See on nii äge! 🙂

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s