Gender reveal (nagu tänapäeval popp on): LA tulemus!

31. juulil oli looteanatoomia uuring (LA), aga blogisse jõuan alles nüüd, sest suvi ja aastase lapse ema, mis muud. Varem olin kohe platsis, nii kui arstilt tulin, et seletada, mis toimus.

Igatahes, päev algas uimaselt (kuule jajah, keda huvitab, ütle, kes on), kuna miskipärast olin ma alates kella neljast hommikul üleval ja mitte grammigi und enam. Ma ei tea, miks. Ei pabistanud uuringu pärast ega midagi, lihtsalt olin üleval, mõtlesin igasuguseid lollusi ning ootasin, et tuleks juba hommik, sest ma ei viitsi siin und teeselda ja oodata. Kui Johan umbes pool 8 ärkas, siis tahtsin magada, loogiline. Aga siis oli hilja. Niisiis, hommikuks olin nagu mingis ülipahuras pohmelli olekus.

Ega midagi, kohv sisse, kuidagi udutasime Jaanusega isegi kohvikusse enne arsti, sest ema oli mul külas, kes last hoidis ja meid välja ajas ning kui lõpuks kodust välja saime, kohvi-koogi sisse sõime, hakkas päris ok. Nii ok, kui magamatuse ja pohmaka tundega saab olla.

Läksime kella 14’ks Pelgusse UH uuringule ning seal ukse taga oodates hakkas kõhus keerama ja närv tuli nii sisse, et ma ei tea … Johani ajal oli sama teema – enne LA uuringut tuli närv sisse, ise mõtlesin, et kuidas nad seal kõhu peal oma ultraheli masinaga sonkima hakkavad, kui mul niigi kõik keerab ja muliseb. Lõpuks pääsesime löögile.

See naine, kes 20. nädala LA’d teeb, on nii tore, mäletan juba Johani ajast seda, kuidagi nii armas ja põhjalik, absoluutselt iga luujupi ja organi seletab ära. Kui hakkas järjest “normi piires, normi piires, ajuvärgid normi piires, mingid organid visualiseeritavad” jne tulema, siis närv aina rohkem lahtus ja tahtis pisar silma tulla, sest ma miskipärast kartsin, et äkki öeldakse midagi nii elumuutvat, mida on raske … seedida. Aga ei, kõik oli korras, kõik oli normi piires ja kõik oli visualiseeritav, mis vaja. Muud ma ei tahtnudki kuulda.

Ja sugu! Seekord ei olnud see minu jaoks nii oluline, kui eelmisel korral. Eelmisel korral ma muud ei teinud, kui heietasin, kas poiss või tüdruk, seekord juba tean, et mõlemad on head 😀

Miski tunne ütles enne ultraheli, et ju ta poiss on ning Johan saab väikese venna.

Arst uuris, kas soovime sugu teada, jaaaa… No näete, siin on ilusti näha kõik need värgid. Neid asju nägime me vilksamisi juba enne, kui selgroogu, neere jne uuris – poiste asjad jälle vilkusid.

ohboy

Nii, et me saame teise poisi! Mulle ei olnud see üllatus ega pettumus, kuidagi … paigas! Sama tunne tuli, nagu eelmisel korral, et jah, see on õige! See nii peabki olema, mul on poisid! Johan saab venna, ma saan pisemale suure venna asjad selga panna (millest ma veel loobuda ei raatsinud), neil tuleb mingi eriline vendadevaheline side (iga lapsevanema unistus) ja kõik on nii hästi!

Kui päeva esimene pool oli õudus ja nii nõrk oli olla, siis peale seda käiku tuli see tõeline emalõvi tunne jälle peale – ma olen poiste ema! Mul on poisid! -ID nagu mitmuses! Võitmatu tunne ja ülim elevus oli peal!

Jaanuselt uurisin ka, et noh, kuidas tunne on (sest ta oli kuidagi nii tasane) ja ta vaatas nii heldinult otsa, et ta on lihtsalt seitsmendas taevas, ei tule sõnugi – kõik on korras ja meil on poisid, see on imeline!

Õhtuks oli emalõvi ja võitmatu tunne jälle möödunud, sest siis hakkas füüsiliselt nii halb, et õudus! Ok, magamatus jaa, aga see sonkimine vist mõjus ka halvasti, kõik kohad krambitasid üle kere, aga peamiselt kõht ja selg nii, et ükski asend hea ei olnud, süüa ei suutnud, ainult vett larpisin.

Mingid jäljed sellest tundest olid veel tänagi, sest ka tänane oli justkui elust välja lõigatud – iiveldus, kõht möllas, selg valutas – kõik asjad, mida Johani oodates ei olnud. Siis oli lihtsalt kopp ees ja füüsiliselt raske oli lõpus. Nüüd alles poole peal ja nagu invaliid. Muidu oleks ükskõik, aga mul on siiski aastane energiapomm, kes tahab mu otsas koguaeg rullida, igal pool joosta ja mängida – mingit haigemaja pole aega siin etendada.

Ega siis midagi, ajan aga oma puuvillased retuusid ja suva t-särgi selga, “emakrunn” pähe, meiki ei jaksa panna ja käin temaga liivakastis ning kiikumas. Ühesõnaga, näen välja selline, keda vanasti pidasin käest lastud emaks ehk miks kõik emad ühel hetkel koledad-mugavad-näost valged ja väsinud on. Ise olen samasugune nüüd, “varasema elu” tuttavad tõenäoliselt ei tunneks äragi enam, aga noh, suva.

Enne seda, kui uuesti rasedaks jäin, hakkas peaaegu parem, et nii, võtan end käsile ja puha, olen tuus naine. Nüüd, rasedana ei taha ma jälle midagi näha ega kuulda – üsna harva, kui tekib tunne, et tahaks end sättida, sest no, tahaks kuskil mugavuses madalat profiili hoida, ma ei jõua end ikka nii tuunida, nagu ma ise tahan ja selline ma olen, kõik või mitte midagi ning hetkel on välimuse osas mitte midagi 😀 Või no, raske on end särava ja nautleva rasedana tunda, kui koguaeg iiveldab või kui ei iivelda, siis silmad vaatavad ei tea, kuidas risti-rästi, sest mingi ülim väsimus on peal, selline, et annaks pool elu ära, et saaks lihtsalt voodis olla ja MAGADA!

Tegelt, koguaeg ka nii ei ole. Ükspäev oli nestimise tuur peal, sellest ma rääkisin eelmises või mingis postituses, siis oli küll äge tunne, et oh, olen tegija ja võimas naine. Terve rasedus võiks üks nestimine olla, see tunne mulle meeldib! (Jee, leidsin tunde, mis raseduse ajal meeldib!)

Üks tunne meeldib veel! Lapse liigutused! Nüüd annavad need veel rohkem kindlust, et kõik on ok ja tuletavad lihtsalt meelde, et üks laps on kõhus, sest igapäevaselt Johaniga möllates ei mõtle sellele koguaeg. Hea, kui on liigutused, mis panevad mõtlema.

Johani oodates ei meeldinud mulle liigutused üldse! Võib-olla oli asi selles, et need olid lihtsalt nii tugevad, magada ei lasknud juba praeguses raseduse faasis, ta oli nagu mingi segane seal kõhus 😀 Nüüd on kuidagi pehmemad ja armsamad, eks ta on veel väike ka, aga ma salaja loodan, et tuleb veidi rahulikuma loomuga. Nõme on seda öelda, ma olen Johani energiaga väga rahul, see on tema – kartmatu möllaja, teab, mida tahab ja nõuab, ta on ülim! Aga minu enda mugavus räägib seda, et võiks veidi rahulikum poiss tulla nüüd 😀 Mul energiapommilt “kool” kätte saadud, tulgu, kes tuleb, tegelikult.

Tüdrukust nii palju, et … alati on ju järgmine kord 😀 No, ütlen ausalt, muidugi, ma tahan tüdrukut ja on kuidagi kahju ka – äkki see on mu viimane rasedus, äkki ma ei saagi rohkem lapsi, äkki mul ei tule kunagi tütart, kellest kõik tüdrukud nukkudega mängides maast madalast unistavad, aga samas reaalselt mõeldes olen ma juba nii palju saanud. Mul on poisid, kes on siiani elu ja tervise juures, see on VÄGA palju, rohkem kui unistada julgeks. Mõni ei saagi, mõni kaotab lapsed, mõnel on ikka… suured mured. Lapse sugu oleks nimistus viimane, õigemini, see poleks teemagi. Nii, et tegelikult olen ma väga õnnelik oma kuttide üle! Pealegi, ma olen 30, mul on aega kolmandale ka mingite aastate pärast veel mõelda, kui soovi ja võimalust on. Hetkel piirdume kahega. Tõenäoliselt.

Kolmas rasedus nii ruttu oleks liiga ruttu ning majanduslikult (hoolimata sellest toredast toetusest, mis kaasneks) on juba niigi keeruline. Seda enam, et mina olen selline inimene, kelle jaoks laste eest vastutus ei lõppe ajaga, mil seadus ütleb, et nad on täiskasvanud – see kestab terve elu ja minu asi on neid toetada, mitte visata kuskile vette, et saage üksi hakkama, andsin süüa, oli katus, olge tänulikud ja adjöö. Nii kaua, kuni ma eksisteerin, kavatsen ma neile olemas olla, kuidas nad iganes seda vajavad.

Aga ok, kindlasti oli veel sada mõtet, mida tahtsin öelda seoses sellega, et tuleb poiss ja puha, aga mul ei tule meelde. Sai niigi juba pikk jutt.

Me oleme igatahes põnevil! 🙂

Aa, ja seda ka, et tähtaeg tuli ettepoole, UH järgi on uueks ajaks 15.12, aga see kuupäev on niikuinii üsna suvaline – kuskil detsembris on oodata.

Advertisements

6 thoughts on “Gender reveal (nagu tänapäeval popp on): LA tulemus!

  1. Palju õnne, nii lahe uudis! 🙂 mul on poeg ja olen samamoodi mõelnud, et eks naisena ikka tahaks kunagi tütart ka kasvatada, aga samas esimene laps on juba tõendanud, et poisid on ägedad ja täiega lahe oleks veel üht poissi kasvatada.

    Liked by 1 person

  2. Mul oli LA 9. 08 ITKs. Esimese lapsega seletati ka ilusti, seekord oli tädi vait kui sukk. Algul see mind ei häirinud, kuid mida rohkem ta pilte tegi ja minutid vaikuses möödusid, seda enam hakkas peas vasardama mõte, et äkki on midagi valesti. Miks ta midagi ei ütle? Miks ta nii palju pilte teeb? Kui lõpuks tuli lause, et kõik on ok, organid vastavad suurusele, jäsemed olemad, jne, siis ma hakkasin suurest kergendusest ja pingelangusest lahinal nutma. Tädi küsis, et mis juhtus. Suutsin vaevu vastata, et nii tore, et kõik korras on. 🙂
    Meil tuleb seekord tüdruk.
    Tähtaeg 26.12. Mdx, ITKs on nüüd 3D pilti ka võimalik näha. Eelmine kord seda võimalust polnud (poiss on 1a3k). Pelgus ka 3D?

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s