Põletavad küsimused: magamisest, imetamisest, võõrutamisest

Sain oma sünnitushirmust või varingust selleks korraks jälle üle – õigemini järgmisel hommikul oli juba hea olla, isegi selline, et tahaks sünnitada. Tahaks lihtsalt teada, kuidas läheb, puhtalt uudishimu 😀

Pealegi, see kergendus, et oled umbes sada kilo kergem ja miljon korda võimsam naine (selline tunne on peale sünnitust), võib sõltuvust tekitada. Ah, suva, tuleb, mis tuleb, see saab läbi niikuinii, ei ole nii, et jään teadmata ajaks ülipiinadesse ja ega polegi koguaeg ÜLIpiin. Nagu tormise ja vihmase ilmaga – aknast vaatad, et nii jube, õue küll minna ei taha, aga õues olles pole nagu nii hull isegi, elab üle. Sünnitusega vist sama – seda näha on jubedam, sest tundub õudne agoonia, aga selle sees oled nii omas mullis, et pole aega põdeda nii ratsionaalselt ja ühel hetkel ongi läbi. Kõlab imelihtsalt 😀

Kommenteeriti, et ei annaks sünnitamise privileegi mehele. Ega see polnudki minu mõte, et tahaksin seda mehe teha anda, vaid tahaksin, et mehed teaksid seda tunnet, mida naised tunnevad. Muidugi on see ebaloogiline soov, aga no, nii tahaks, et mehed elaksid kasvõi natukene naiste nahas ja et selle sisse mahuks üks sünnitus. Või vähemalt osa sellest. Äkki siis oleksid paljud mehed naiste osas austavamad ning hindaksid panust, mida naised pere nimel teevad. Mitte ainult sünnitusest ei räägi, vaid kogu komplektist – päevad, rasedus, sünnitus, imetamine – kõigest natuke. Mingi praktiline lühikursus 😛

No, ja muidugi beebi. Ma ei teadnud enne last, mida nad jahuvad, et oi, see on seda väärt ja heldivad, aga jaa, see on seda väärt. Olgu see siis ajukeemia, mis paika pandud paljunemise eesmärgil ja liigi jätkamiseks, mul suva, igatahes toimib – beebitunne on ülim ja ega sedagi enne ei mõista, kui läbi tehtud. Mina ei mõistnud absoluutselt.

Veel, mida ma ei mõistnud, on imetamine. Tahtsingi täna kirjutada sellest, kuna nii paljud küsivad, kas annan veel rinda, kuidas oli võõrutamine, mis on nipid, kas Johan magab nüüd paremini jne.

Imetamine enne lapse saamist tekitas vastikust ja ma ei tea, miks. Rinnad ei ole kunagi selle funktsiooniga minu jaoks olnud, kuidagi … nii vastu hakkas, ma lihtsalt ei kujutanud seda ette, et ma peaks imetama. Aga Johani sündides käis kohe mingi klikk läbi, ma teadsin, et tahan lapsele süüa anda, mingi ülim looduslik jõud vist, igatahes, kohe oli see täiesti loomulik tegevus, tuli probleemivabalt ja kõik oli ideaalne – laps kasvas, mul värki jagus, amatsooni tunne aina suurenes. Ahjaa, see, et imetamisega võtab alla, ee ei. Ainult need vist võtavad, kes juba loomulikult kribud on, aga ma olen suht vormiga naine 😀 Vastupidi, ainult süüa tahaks imetamise ajal, rohkem, kui muidu, sest see on tohutult kurnav. Veel kurnavam, kui rasedus, kuna järsku tunned, kuidas nõrkus, lausa minestus võib peale tulla. Algul oli, vähemalt minul, see nii. Igatahes, imetamisega on minul küll suht võimatu vist alla võtta, pigem peale seda.

Enne last teadsin, et rinnaga peab toitma 6 kuud, edasine tundus olevat mingi ökoemade teema, kes lõpuks 6-aastaseni imetavad. Ma arvasin, et no 6 kuud ammu küll, ok, max 9 või midagi. Mul pole lihtsalt kunagi huvi ega infot lastest olnud, veel vähem imetamisest.

Rasedana hakkasin uurima ja mida rohkem lugesin, seda rohkem teadsin, et midagi ma ei tea. Sündis Johan ja arstid väitsid – aastani peab imetama (ma ei räägi RPA’st ja nendest emadest, kellel imetamine raskendatud). Aga aastani peab laps saama rinnapiima või RPA’d. Jaa, pooleaastaselt hakkab lisatoitu sööma, aga see pole piisav. No, siis teadsin, et see pole midagi imelikku, kui aastane on veel rinnalaps. Väidetavalt soovitatakse kuni 2-aastaseni isegi. Kui googeldada, tuleb igasugust informatsiooni (mitte suvalistest allikatest), aga ma hetkel ei viitsi surfata, et seda linki jagada.

Räägin siis, kuidas meil on. Meil hakkas rinna andmine kõvasti vähenema, kui pooleselt lisatoitu saama hakkas. Nüüdseks on nii, et mõni õhtu saab, mõni õhtu mitte. Päeval on haruharv juhus, kui saab, üldjuhul enam mitte. Kavatsesin küll unepuuduse tõttu võõrutama hakata, aga selleni polegi väga jõudnud – ma näen, et ta kasvab ise sellest välja. Mis puutub magamisse, siis unetusest vist kasvaski välja – enne aastaseks saamist, u nädal enne sünnat, hakkas terve öö magama ja see oli ime. Siiani on ime. Mõnikord ärkab, mõnikord mitte, pole nii, et igal ööl mitu korda ärkab ja ahastan unesegasena. Kui ärkab, siis max 1 kord ja sedagi nii, et kägiseb, võtan niisama kaissu, jääb magama uuesti, panen ta uuesti enda voodisse – üsna lühiajaline uinutamine (ilma rinnata, mainin igaks juhuks). Ja see polnud nii, et hakkasin keelama ja ära jätma, ta ise lihtsalt loobus. Vahel, kui on väga pahasti, kas on hammaste või kõhuga midagi, siis ta tahab, aga ma näen, et lõpusirge paistab.

Niisiis, võõrutamist kui sellist ma ei olegi teinud. Jaanus on ka päris tihti teda magama pannud ning siis ta ei otsi midagi, teab, et Jaanus, siis Jaanus. Äkki see läheb võõrutamise alla … No, pole nii sihilik ja järjekindel võõrutamine olnud. Nii et ega ma ei saagi vist võõrutamise nippe öelda, ainus nipp, mis tundub toimivat, ongi see, et ema ei pane last magama, vaid kui võimalik, siis isa. Esimesed õhtud on kisaga, aga kui laps ikka tegelikult selleks valmis, et rinda ei saa, siis ta ei jää pikalt röökima ja neid kriitilisi õhtuid oli meil vast paar tk. Kunagi enne ikka proovisime ka, no oli paanikas, röökis ja nuttis nii, mis jaksas, ilmselgelt polnud valmis loobuma ja meie ei sundinud ega teinud n-ö unekooli. Selles osas oleme alati Johani usaldanud – küll me aru saame, mida ta vajab või millal suuremaks saab. Tema usaldab meid ka, teab, et pole ohtu ega häda – me ei jäta teda üksi karjuma kuskile ja võin öelda, et mida rohkem temaga “jantisime”, enne magamist tegelesime ja rahustasime, seda rahulikumaks hakkaski minema. Kui oli vahepeal see nn magama panemine, siis oli jura – karjus hingetuks kui juba voodit nägi. Otsustasime, et meie nii ei tee, jõuab elu jooksul ise magama minna nii, et vähe pole. Oluline on vast see, et kellaaeg ei veniks hilise õhtuni, kuna mingi režiim võiks siiski olla, sest lasteaias/koolis seda hiljem vaja. Aga tuleb ka hiliseid õhtuid ette, mis siis ikka.

Igatahes, kindlasti saavad emad üksi ka võõrutatud, kuid usun, et see võib olla keerulisem, siiski mitte võimatu. Hetkel ta tahab magama jäädes, et mina või Jaanus oleme seal, siis trallitab seal tükk aega ringi, tuleb ise voodisse (suurde voodisse), sätib end miljon korda naerdes ja itsitades pikali, kuni jääb lõpuks magama. Siis panen ta oma voodisse. Ma ei saa magada, kui ta on meie voodis, see on mulle täiesti unetu öö, ma ei tea, kuidas teised seda teha saavad. Ma olen sünnist saati teda enda voodisse pannud, võib-olla tänu sellele öösiti ei maganudki, aga midagi pole teha, ma ei saa teisiti. Kukub alla, lömastan ära, ise olen voodiääres kägaras või ebamugavas asendis, eiei, mina ei saa. Eriti nüüd rasedana ei saa.

Ma ütlen, meie jaoks on see ikka veel täiesti hämming, et nii teeb ja ise magama läheb. See ei tulnud umbes 11-kuuselt kõne allagi – ta oli paanikas, hingest röökis, kui magama pidi minema nii, et mind ei olnud ega rinda ei saanud. Nüüd juba teab, et magamaminekuaeg, ei võitle sellega ega soovi mingit erilist lähedust ja lohutust.

Peaaegu rinnavaba laps, aga mitte päris. Kuna näen, et pole vaja ekstra tagant sundida ka, et loobuks, siis ma ei põe.

Rääkides imetamisest, kui ootad teist last, siis arst ütles, et kui kõik on ok, enesetunne hea, ei ole liigselt kurnav ega esine verejookse (imetamine tekitab emaka kokkutõmbeid, võib olla vahel ohtlik), siis on lausa soovitatav seda teha, kuna järgmisele lapsele on piim kohe valmis või tuleb kiiremini ja kergemini. Mul ei olnud selle tulekuga ennegi probleeme, aga hea teada, et mingit jama sellest ei ole.

Ma olen ikka mingi… elu ema – üks rinnal, teine kõhus – ehe see, kes mulle enne lapsi vastikusjudinaid tekitas 😀 Emaks saades muutuvad ikka kõik mõtted täiesti pahempidi, aga ma võin öelda, et ainult inimlikkuse ja seega vast paremuse poole.

Endiselt kõige arendavam ja täiustavam teekond – ma olen selle aasta ja pluss jooksul rohkem õppinud, kui terve täiskasvanuks olemise ajal, eelkõige olen ennast tundma õppinud ning mida üks keha-mõistus-loodus-kombo võib teha.

Nii, et imetamise, magamise ja selle teemaga on sellised lood. Ma arvan, et ei peaks väga üle põdema, millal lõpetada. Mingi vanakoolivärk on vist veel paljudel sees või tuleb see surve kuskilt, et ammu aeg lõpetada, aga no vanasti anti mingit mannakörti 3-kuusetele ka, nii, et ma väga ei kuulaks vanakoolirahvast, kui peaksid väitma, et rinnaga võõrutamisega on väga kiire. Või potil käimisega – mulle hiljuti öeldi, et kui Johan praegu iseseisvalt potil ei käi, siis oleme juba hiljaks jäänud. Mis mõttes, et siis ei hakka iial käima? 😀

Mingi aeg põdesin seda imetamise teemat, et läheb pikale, aga enam mitte, läheb, nagu läheb ja näengi, et laps ehk loodus teab ise, millal loobumiseks õige aeg, ei pea tagant sundima, kui see just mingil põhjusel ettekirjutatud ei ole.

oneofthose

Advertisements

13 thoughts on “Põletavad küsimused: magamisest, imetamisest, võõrutamisest

  1. Mina annaks küll sünnitamise kogemuse vabalt mehele kui saaks. Ma võiks vabalt hoopis ise kätt hoida, lohutada ja selga masseerida. Elu sees pole nendest meestest aru saanud, kes ütlevad, et sünnitusele küll kaasa ei läheks, ma ei suudaks oma naist niimoodi valudes vaadata. Aaaa… aga naine täiega suudab seda teha, onju, üksi ka veel?! Meestel on ikka mugav elu küll.

    Liked by 1 person

  2. No vat kui erinevad ikka köik on.
    Mul oli ka mega, MEGA isu imetamise ajal aga kaal läks iseenesest. Vb mängib rolli et iga päev 10km kärutasin?
    Igastähes sünnitama läksin 82kg ja 4kuud hiljem olin 64kg, nüüd 1,5a hiljem 58kg ja elu lill. 10kg vähem kui rasedaks jäädes.

    Siiani saab rinda. Palju! Ma arvan et meil läheb mingi aasta veel sellega. Sunniviisiliselt vöörutama ei hakka, näen et see ei toimi tal. Kuulasin ka tarkade jutte ja proovisin möned korrad vöörutust aga siis sain aru et pole vaja kedagi kuulata. Ainult oma last.
    Olgu siis teiste arust memmekas ja midaiganes. Öööh!

    Endiselt ei maga 😀 minu oma ei hakkagi never ever magama.
    Seda magamatust ka köik imestavad. Sest raudselt ma ju teen midagi valesti, kuidas on vöimalik et üks laps lihtsalt ei maga. No vot on. Panen väljanäitusele äkki? 😀

    Liked by 1 person

    1. Panen enda poisi siis ka näitusele. Aastane võrukael, kes totaalne rinnasõltlane. Lihtsalt magama jäämist ei eksisteeri meie maailmas – rinnaga ja sageli suure tralliga ning ainult kaissu.
      Tore kuulda, et selliseid on teisigi 🙂 Eriti kui ümbritsetud oled nn musternäidistega.

      Liked by 1 person

  3. Aitäh! Tõesti, aitäh! Ma kuulen igast suunast “aa, ikka saab rinda? Nii tihti?!” “Magab kaisus?!??”.
    Poiss on aastane ja ei paista mulle kuskilt memmekuse kadumist. Kõik uinakud ja ööuned on kaisus ja magama rinnaga.
    Potitreening on veel ees, ohjah.

    Liked by 1 person

  4. Ma sattusin su postitusele öösel, olles just kuus tundi tagasi sünnitanud ja see äratas minus hästi palju tundeid. Peamiselt viha ja mure ja tunde, et tahaks kuidagi aidata neid naisi, keda nende rõvedate saadete (mille tegijad sünnituse kohta isegi midagi ei tea ja kus mingi tüüp loeb dramaatilise häälega valeinfot voiceoverisse) vaatamine hirmutab.

    Sündis mõte, et videot ilma sünnitaja enda tõlgenduse ja kogemuse kirjelduseta ei tohiks üldse avaldada. Näiteks: mina kogen sünnitust vägagi tehtava tööna ja tunnen, et olen olukorra peremees. Tahan väga naisi julgustada protsessi mitte kartma. Siiski olen üsna kindel, et see (näiteks pressimine) ei näe videopildis kõrvalt välja nagu ma hullult naudiks seda või nagu mul EI oleks üsna pagana valus. 😀 Aga ise sünnituse sees olles on see kõik ju hoopis teisiti!

    Igatahes: istusin ja lugesin ja mõtlesin su peale ja mõtlesin, kui hea oleks, kui sa saaksid juba ette tunda sajandikkugi sellest, mida mina selles hetkes tundsin. Ja varsti saad ja see on nii-nii-niiiiiii ilus ja tore ja hea, elu vastsündinuga. Mul on sinu üle hea meel. 🙂

    Liked by 1 person

    1. Jaa, olen täiesti nõus – üks asi on pealt vaadata või täiesti teemast väljas olla ja näha, aga see tunne on tegelikult kirjeldamatu. See tunne, kuidas usaldad keha ja instinkte täielikult (sest muud ei jäägi üle :D) ja näed, kuidas loodus on selles osas ülivõimas ning aju reguleerib kõike nii, nagu peab ja juhatab vägesid terves kehas. Tuleb lihtsalt vabaks lasta ja usaldada oma keha. Igatahes, sünnitus on võimas, ma pole midagi ligilähedastki enne kogenud, mis paneks mind nii tundma, see oli kuidagi nii vabastav ja ausalt öeldes mul on hasart seda uuesti kogeda (ajutine pabin on suva). Muidugi,
      hiljem see vastsündinuga vati sees olek ja jõllitamine, nuusutamine, imetlemine, et mina tegin – see on veel täielik narkootikum 🙂

      Liked by 1 person

  5. Selle potitamise koha pealt….mul hakkas poiss natukene enne kaheseks saamist potil käima, nii et kodus oli mähkmevaba, välja läksime siis oli mähe all…paar kuud peale kaheseks saamist siis võtsin vastu otsuse, et rohkem mähkmeid ei kasuta..läks valutult ja ilmselt sellepärast, et ma ei sundinud teda kuidagi potile ja panin tähele kuna ta millekski on valmis.
    Plika on poolteist, näitab poti vastu huvi üles küll juba ja lasen tal olla ka ilma mähkmeta…aga eks ka vanem generatsioon mul siin ümbruses pööritab silmi ja mõtlevad et ammu peaks mähkmeta olema ja eks osad emmed mõtlevad, et ju ma laisk olen et ei viitsi tegeleda…aga ma jälgin last. Ma ei näe mõtet sundida…poisiga algul ajasin teda jube agaralt potile aga siis ta hakkas kartma ja nuttis potti nähes…ilmselgelt ei olnud valmis.
    Mähkmetesse nad igaveseks ju ilmselgelt ei jää. 🙂

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s