Rasedaaju on platsis

Täna ütles mulle äpp “Hey mommy, you’re 28 weeks pregnant!” ehk algas kolmas trimester. Juba või alles, ma ei tea, sest minu arust ma olen 2 aastat rase olnud, lihtsalt vahepeal kuidagi lapse saanud ja siis edasi rase olnud. Ma ei mäleta mitterasedat mind.

Seekord läheb rasedus ludinal, sest misiganes mul häda on, miski ei pane imestama või lapse liigutused ka on midagi nii loomulikku, et ei pane tähelegi. Nüüd hea öelda, et ludinal – iiveldus on läbi, aga iivelduse aeg oli ikka vastik. Tegijad naised, kes pool rasedust vetsupotti kallistavad ja tööl ka veel käivad, ma ei kujutaks seda ette.

Aga jah, liigutustest – eelmine kord oli ikka koguaeg, et oh, Jaanus, NÜÜD! Siis Jaanus paneb käe kõhule, et tunda, laps kohe vaikne, et kes see veel on. Üks liigutuste tagaajamine käis. Seekord ei ole sellist elevust, natuke on kahju, aga sellevõrra rahulikum ka.

Aga mul on kuidagi … mingi heldimus või kurbus sees. Johan on minu beebi ja 3 kuu pärast ei ole ta enam ainus. See on tore, et pole ainus, aga ikkagi selline imelik tunne on, paneb teda veeeeel rohkem kallistama ja musitama. Niigi me koguaeg teeme seda, ta väga ei kannata meid enam väljagi 😀 Ja mis beebi ta enam on, aasta ja 2-kuune kutt, väga iseteadlik ja iseloomukas. Ikkagi on minu esimene beebi.

Ajad on sealmaal küll ju, et võiks olla leiutatud mingi vahend, kuidas saaks kahte last korraga musitada, lohutada, hellitada, toita jne. Liigume ju efektiivsuse poole või ei? Ammu oleks aeg midagi välja mõelda.

Ah, tegelt on nii lahe, et mul on poisid, kes on teineteisele olemas. Ja kes oleks elus võinud arvata, et mul on pojad. Ma ei tea, nii imelik. Muidugi, mulle on see imelik, teistel suva, aga kummaline – minul on poisid. 3 aastat tagasi ei teadnud ma lastest, Jaanusest ega millestki mitte midagi – olime parima sõbranna Itaalias söögi-veini-lahmimise puhkusel ja yolo. Nüüd olen mingi … lapsed ja värgid.

Ma ei saa öelda, et üks või teine etapp oleks olnud halb/hea. Söögi-veini-lahmimise puhkusele läheme niikuinii uuesti ja lastega mässan ka teatud aeg – kõike saab vast, ongi tore. Kuigi mingi teatud “oi, elu” heietus tuleb peale küll, kui mõtlen 3 aasta tagust mind ja praegust. Nii palju on teistmoodi ja samas mitte midagi ei ole teistmoodi, sellepärast imestangi, et kus see laps siia sai 😀 Ma olen mina edasi, aga siin on üks laps 😀

Täiesti segane jutt paljudele kindlasti, aga noh naljakad heietuse mõtted on peas.

Oh, teate, preggo brain on aktiivne jälle – õudusunenäod on tagasi. Eelmise raseduse ajal ma muud ei näinud, kuidas jätan lapse nälga kuskile või mu laps varastatakse ära ja pea igal ööl jõin ja suitsetasin ennastunustavalt. Seekord olen joomist ja suitsetamist vist paar korda näinud, aga see-eest öösel oli kohutav unenägu ning ärkasin täna suure peavaluga, vastik. Nägin, kuidas jalutame Jaanusega linna peal, ilm oli ülipalav ja järsku mõtlesin, kus Johan on? Jätsime kuuma kinnisesse autosse, paksude riiete jm asjadega, ei mäletanud, kuhu parkisime jne. Ühesõnaga, täielik õudus. Et see lapse hättajätmise värk jätkub.

Igasuguseid ajutuid hetki on olnud. Näiteks, ostsin küpsetuspaberi, võtsin karbist välja, ei pannud tähele, et rull läks pikaks, nagu teleskoop, kui ette kujutate (tuli üksteise seest natuke välja). Ja selle asemel, et rull kokku tagasi panna, vaatasin, mina seda pikka rulli, imestasin, miks ma nii suure paberi ostsin ja kuidas see väikesesse karpi mahtus. Saate aru. Kuidas ma sain nii mõelda? Ja tulin selle peale, et libises teleskoobina välja, alles siis, kui hakkasin paberit võtma, a la ega’s midagi, lõikan ise väiksemaks. Vaatasin, et aa, aga väike paber tuleb ikka ja siis tabasin, et krt, lükka oma rull kokku ja tee, mida sa tegema pidid. Täitsa tola, noh! 😀 Ei saand küpsetuspaberist sotti.

Käsitöölaine on täiega peal, igapäevaselt. Nüüd mõtlengi, et hea teha, Jonts mängib ja tegeleb oma asjadega, ma saan suht rahus omi asju teha. Ja siis tuleb uus beebi ning ei saa jälle ei süüa ega juua, kuigi see ei pruugi nii olla, võimalik, et uus on rahulikum, kui Johan oli, aga mine tea. Hea on see, et vähemalt nüüd tean, et see aeg ei ole lõputu, mingu aasta või misiganes, aga küll rajale saan. Väike aeg ühe inimese elus siiski (minu elus), samas ülitähtsad esimesed aastad laste elus, nii et pole hullu midagi, elab üle.

Rääkides käsitööst, eile katsetasin esimest korda laste kombekat õmmelda – ostsin suvalise paksu dressiriide Abakhani kaalukangastest, ehku peale 50 cm luku ja sooniku (käte-jalgade jaoks), tahtsin ka kandipaela kapuutsi äärde, aga ei leidnud sobivat. Tahtsin tavalist musta, ega ma ei teadnud ka, mida ma otsin, valesti ei tahtnud osta ka, lõpuks mõtlesin, et ah, õmblen niisama ääre läbi ja valmis.

Otsisin netist lõiget sada aastat, üldse olen otsinud lasteriiete lõikeid, et ehk on midagi saadaval, aga ikka kõik on raha eest ning siis otsustasin, et selleasemel, et osta kombekalõige, ostan lasteriiete ajakirja, kus on lõiked. Ottobre lehel sügisnumbrist nägin, et seal on nii pükse, dressikaid, pluuse kui ka kombekalõige, niisiis tellisin Soomest, kohale tuli umbes nädalaga või vähem ja lõikeid on seal palju, mida korduvalt kasutada, kokku ajakiri + saatekulu oli vist 15, aga igati väärt ajakiri on.

Mis siis ikka, tegin põhikoolitasemel vead ka ära, näiteks, kui oli vaja 2 kapuutsitükki, seljatükki ja varrukat välja lõigata, siis tegin seda nii, et lõikasin kaks parempoolset selga, mitte üks parem ja teine vasak jne. Ei teinud peegelpildis. Hea oli, et kangast oli varuga.

Õmblusvaru jätsin vast liiga palju, teinekord jätan vähem, tükid ääristasin ja õmblesin veel omakorda läbi, et dressisodi ei tuleks kuskilt, samas, nüüd teeksin nn tavamasina overlockiga (kuidas iganes neid äärepisteid nimetatakse) kõik vist läbi. Muidu tegin tavalise stretchipistega, sest õmblusvaru ei olnud nii väike ja kuidagi kõver tuli. Ma pean seda äärepistet veel harjutama. No, igatahes, algaja ma olen, aga perfektsionist ka, mulle see tulemus seest ei meeldinud väga, üritasin nii korrekstelt ja ilusti teha, kui võimalik. Mulle meeldib, kui seest on ka ilus. Pressisin õmblusi ja puha, aga no, järgmine kord vist tean juba, mida teisiti teen – täppismõõdus õmblusvaru ja samas täppismõõdus äärepisted (kuna overlocki pole, siis see tavamasina overlock). Igatahes, kõik õmblused, võtted ja asjad on googeldatavad. Mul oli neid proovilappe siin virnas lausa, kuidas oleks kõige etem.

Esimese korra kohta siiski sain päris hästi hakkama ja kombekas on kantav, väga keerdu kuskilt ei vea, õigemini üldse ei vea, Johanil oli mõnus sellega olla – dressipluus ja püksid ühes. Nüüd jääb üle ainult õppida, end täiustada ja tulemust parandada.

Muidu pean ütlema, et ma aaarmaaastaaan isetegemist, see on kuidagi nii zen – omaette vusserdad, hull hasart näha, mis tulemus tuleb ja eriti äge, kui käivad need ahhaa-efektid, kui millestki jälle õigesti oled aru saanud ja ära parandanud. Kombekateost ning valmistööst on mul mõningad pildid ka, kes instat jälgib, need teavad juba niigi.

Aa, tegelt ei ole valmistöö, vaatasin pärast, et tahaks lukuotsa selle riidest kaitse õmmelda, niigi tuli see ots suht kole ka, pealegi siis ei ole oht, et hakkab vastu lõuga hõõruma, eks vaatab, kas viitsin …

Et siis selline lugu.

3 kuud sünnituseni, vist jee? 😀

Advertisements

19 thoughts on “Rasedaaju on platsis

  1. Väga ilus, jumala kihvt ja mõnusalt mugav näeb välja. Ja need papud ka varasemast postitusest on niiiii armsad ja aitäh nipi eest neid tallast kuduma hakata, olen alati soonikust alustanud ja niiiii tüütu on pärast neid lõnga otsi peita ja kokku õmmelda.

    Liked by 1 person

    1. Vahel tuleb küll hirm peale, aga pigem just ei ole, sest tean, et isegi kui väga hull on, siis see saab läbi. Valuvaigisteid väldin, ei taha lisaaineid, mis võivad vahel kahju rohkem teha kui kasu. Nii, et kui kõik ok, arstide poolt mingeid ettekirjutusi ravimite jne osas pole, siis teen kõike nii nagu eelmine kord ja loodetavasti paremini, küll ma elama jään 😀

      Meeldib

      1. Paljud ütlevad, et ega valu osas vist pole vahet, aga vähemalt on lühem. Samas, nüüd on valu mulle ka tuttav, tean, kui hull saab olla ja see ei ehmata ära ning tean, et tuleb vaatamata sellele, et tunne on, nagu lähen valust lõhki, lihtsalt lasta valul tulla ja usaldada enda keha, et ei ma ei lähe lõhki, vaid see viib edasi ja lõpule lähemale.

        Meeldib

  2. Sa ei ole normaalne 😄😄 Ma ei võtaks relvaähvardusel ka niiti ja nõela kätte. Issand, kuidas ma kooli ajal seda vihkasin. Samal ajal olin kade nende peale, kes ilusaid asju tegid. Selle kombe peale olen ka kade. Vot 😀

    Meeldib

  3. See küpsetuspaberi lugu oli hea, kuidas? 😀
    Kombe on ülituus! Nii palju kui ma õmmelnud olen, siis vaatan ka neid lõikeid ja mõtlen, et kui raske see ikka olla saab. Ja siis õmblen mingi käkerdise. Aga see postitus tekitas tahtmise uuesti proovida, nii vinged on sul need isetehtud asjad 🙂

    Meeldib

    1. Aitäh! Mul on ikka käkerdisi ka omajagu olnud 😀 Põhiline “trikk” on see, et tuleb algul ikka piinliku täpsusega juhendit järgida, mitte, et ahh suva see väike detail (ma vanasti alahindasin neid pisiasju). Igatahes, küpsetuspaberi lugu on tõesti selline, et ise ka mõtlesin – mida ma ometi teen? Nagu oleks kehasse tagasi hüpanud ja avastanud, et ahh?! Mis siin toimus just? 😀 lihtsalt ei usu, et nii ajudeta saab olla 😀

      Liked by 1 person

  4. Issand, see kombe on niii ilus nagu poest kalli raha eest ostetud. 😊
    Ma võtan paar kuud juba hoogu et õmblusmasin osta ja ka lapsele riideid õmblema hakata aga hirm on suur et raiskan masina peale palju raha ja siis tulevad ainult käkerdised ja lõpuks jääb masin seisma. 😧🤦🏼‍♀️
    Viimati õmblesin ka põhikoolis. 🙊😃
    Aga nüüd peale sinu kombe postitust lugedes on suur õmblemise isu peal. 😃

    Liked by 1 person

    1. Õmblusmasin on tegelt selline asi, et kui tahe on, siis ei jää seisma ja no ikka tuleb mingeid parandustöid või asju ette. Ja süümekaid ei tasu tunda, kui koguaeg masin ei huuga, las seisab siis, kuni jälle kasutust leiab, see ei kulu 🙂

      Meeldib

    1. https://www.ottobredesign.com/subscription/single.php mina tellisin 4/2017, aga varasematest numbritest (laste omadest) võib ka leida. Selles, mis ma tellisin on alates 74 suurused, aga ma tahtsin just seda viltuse lukuga kombeka lõiget. Teistes ma vaatan on ka alates täitsa beebist. Iga ajakirja peale klikkides saab pdf versiooni näha sellest, mis lõiked sees on 🙂 mul on tunne, et ma tahan mingit head beebikat ka tellida … 🙂

      Meeldib

  5. Lilli, äkki kirjutaksid oma masinast natukene, mis marki, head ja vead. Hakkasin ise ka kodus lapsele õmblema, kasutan ema masinat, aga tahaks midagi paremat. Sul tundub siis hea masin, kui paksemat dressimaterjali õmbleb, ma hoian hinge kinni kui trikotaaz neljakordselt on, et kas läheb läbi 🙂 Igatahes, jumpsuit on väga hästi õnnestunud ja stiilne.

    Meeldib

    1. Tegelikult olen ma sellest juba rääkinud, aga võin öelda, et siiani olen masinaga väga rahul, kindlasti tuleb vastavalt materjalile taldu ja nõelu vahetada, mis on masinaga juba kaasas. Paksema kanga, nagu teksa jaoks ei ole. Aga paksu dressikanga õmblesin stretch nõelaga (ostuga kaasas) ja peaaegu maksimumkiirusel, mis tähendab, et masin on tõesti hea! Ja paksu impregneeri õmbleb vabalt (ema õmbles selle masinaga spordikoti), kindlasti õmbleb ka mantliriiet ning esindusest öeldi, et lausa õhemat nahka, kui võtta tugev nõel ja aeglaselt lasta, ei pidanud üldse probleem olema, usun küll, et ei ole 🙂 Igatahes, postitus on siin: https://filtrita.wordpress.com/2017/02/02/minu-varskeim-baby-omblusmasin-reguleeritava-korgusega-toolaud-ja-esimene-tehtud-too-puhas-rahulolu/ 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s