Lasen auru välja ja trambin jalgu, nagu väike laps – natuke õnnetu on olla

Mul olid üleeile esimest korda elus libatuhud vist. Johani ajal küll sellist värki ei olnud. Ok, toonused on juba suht algusest peale mõlema rasedusega olnud, aga sellised valulikud krampivedamised ja nii, et hakkan ise ka kahtlema, et ega ometi, seda pole olnud.

Ma alahindasin libatuhusid ja arvasin, et kesiganes nendest räägivad, ei tee lihtsalt tavalistel toonustel ja tuhudel vahet, enda sisetunnet ei kuula või misiganes, sest minul oli Johani oodates lõpus alati see, et misiganes valu ka ei olnud, sisetunne ütles, et see sünnitus ei ole ja küll ma õige asja ära tunnen. Nii läkski.

Üleeile oli terve päev süda paha, keha valulik, see oli ka tavaline, aga lisandusid õhtuks sellised ülitugevad päevade valukrambid. Ikka sellised, et pidin neid lausa üle hingama, olin igas asendis, mida suutsin leida, et mingit leevendust saada ja need käisid nii nagu tuhud – hooti. Nii, et ühel hetkel tabasin end mõttelt, et äkki mul hakkabki nüüd sünnitus pihta, kuigi nädalaid alles 34+millegagi.

Johani sünnitama minnes ärkasin keset ööd, läksin vetsu, nägin mingit õrna roosakat asja ja kohe olid valud sellised, et jeerum. Kuna ma olen nii palju teiste lugusid lugenud, kuidas algab päevade valudega ja kuna mul olid need rütmilised ka, siis mõtlesingi, et okouu! Võtsin isegi äpi korraks lahti, et peaks hakkama mõõtma igaks juhuks. Ma ei teagi, mis vahele tuli, aga korralikult mõõtma ma ka ei hakanud.

Siis tuli meelde see õpikutrikk, et kui tunned valusid, tuleb minna sooja duši alla või vanni, kui seal läheb valu ära või leevendab asja, siis pole õige asi, kui lähevad intensiivsemaks, tuleb sünnitusmaja poole minna. Niisiis, vanni ma läksin. Paremaks ei läinud, halvemaks ka mitte.

Siis tulin sealt lõpuks välja ja lebotasin niisama diivanil. Tundsin, et päris kägarasse tõmmata pole vajadust ja hakkab isegi natuke kergem kuni läksidki need hood üle. Jumal tänatud! Mul ei olnud ühtegi no-spad ega midagi sellist ka, aga see oli päris vastik ja tugev valu, rääkimata murest, et laps tuleb enneaegne.

Muidugi, valu ei olnud hea, aga hea oli see, et kui ma enne kartsin jälle sünnitust, et mida ma teen, kuidas ma teen, ma ei oska, ma ei pea vastu, kuidagi kaos oli peas, ei suutnud end kokku võtta ja motiveerida, et ah, saagu, mis saab. Siis nüüd, kui neid valusid tundsin, tuli kohe meelde see ratsionaalne mõtlemine ja tegutsemine, et olgu, kui nii siis nii, tuleb leida asendeid, tuleb hingata, tuleb seda ja teist – siis oli järsku tegutsemisplaan peas valmis ja mingit kaost ei olnud, nii et see lohutas mind.

Ma tean küll, et vajalikul hetkel aju ja kogu organism on nii targad, et võtavad end kokku, teevad koostööd ja selle imelise asja, nagu organismi toimimise üle, olen alati hämmeldunud, eriti tuli see sünnitusel välja, kui võimas on keha ja vaim ja kuidas kõik koostööd teevad, aga samas, kui selles olukorras ise ei ole ning vaatan seda hetkel kõrvalt ja meenutan, siis tundub, et jube, ma ei saa hakkama. Saan küll, nii see kõik on loodud. Sama efekt on see, et kõrvalt sünnitusvideosid on kohutav vaadata, täiesti pane või silm kinni, sest kuidagi nii igast luust ja lihasest käib see läbi ja need hääled, mida naine teeb ja … Aga tema on selle sees ja teab täpselt, mida teeb. Selle sees on kuidagi parem olla, kui pealt vaadata. Kuigi. Jah. Ei ole seal sees hea olla küll 😀 Aga vähemalt oled selles, ei võitle sellega, vaid mingid ellujäämisinstinktid töötavad ja töötad kaasa, oled kuskil ulmelises reaalsuses, mitte Sõle tn, Tallinn. Kuni on kõik läbi ja beebi on käes. Siis on see tunne, et teed esimest korda üle pika aja silmad lahti, tere maailm. Siis oled Sõle tn, Tallinn.

Ühesõnaga, tänks, libatuhud! Mul hakkas nendest kuidagi parem. Ma usun, et see on järjekordne organismi trikk – vaatas, et mul pole vaim üldse valmis, peaks ikka sellele naisele selgeks tegema, et hakka valmis saama. Mõjus!

Eile käisime ostsime veel viimaseid asju haiglakoti jaoks, lapse jaoks, siis vajalikke asju Johani jaoks … Ja mähkmeid! 2 suurt megapakki, sest need ju parema hinnaga, kui väikeste pakkide kaupa osta. Üks Johanile, üks väikesele vennale igaks juhuks ette. Ma ju ei tea, millal ta kavatseb tulla, olgu parem olemas.

Noh. Ma ei tea, kuidas saab elada normaalselt mingi Eesti palgaga. Ma ei taha halada, aga päriselt. 2 pakki mähkmeid on pea 40 eurot, neid ikka kulub, eriti vastsündinu omasid. Pesupulber, mingid vahendid ja majapidamisasjad, minu haiglakotilisad, nagu sidemed ja värgid, toiduasjad – toidupoe arve oli ligi 100. Eksole. Hädavajalikud, soodukaga asjad, me ei ole need, kes muudkui tahaks midagi head ja isu mingi nänni järele, me ostame kuivaineid ja mingit sellist värki, et oleks olemas. Mingit kvaliteetsööki lubada ei saa, mida peaks ju ostma, et olla terve.

Johan oli oma riietest välja kasvanud, mille ostu ma muudkui edasi lükkasin ja lõpuks pidin ära tegema – kõige odavamad 3=2 bodyd, püksid, pidžaamad said võetud, nagu mul juba tavaks. Ma ostaksin isegi järelturult, aga tema vanusele ei leia midagi – selline plägastamise vanus, midagi korralikku ei ole saada. Siis talvemütsid, kindad mõlemale lapsele.

Noh, võite arvutada mitusada siis võib minna. Ja kui arvestada, et üürikorteri peale Tallinnas koos igasuguste maksudega läheb 500-600 (kui oled hea raha eest korteri saanud). Et jah, eile tuli palk ja läks palk. Done and done! 

Ometi olin nutikas, ostsin juba eelmistel kuudel Johanile suuremad talveriided, ka kirbukalt, talvesaapad sain tasuta, ma ei tea, kui poleks saanud, aga ka need varsti väikesed. Ühesõnaga, jah, mul on lapsed ja pere – kõik arusaadav, oleks pidanud ju arvestama kõigega, aga lihtsalt, see ju ka lahendus pole, et enam lapsi ei tehta, sest neljakohalise palganumbriga ära ei ela. Mis tippjuhid ja spetsialistid siis peab olema, et normaalselt ära elada, kuu lõpuni süüa saada? Ma ei tea, kuhu see maailm või elu välja jõuab.

Suvel käis sõbranna Sydneyst siin ja oli šokis, mis hinnad meil on. Peaaegu nagu Sydneys, kus poole kohaga töötamise eest saab mitu tuhat. Ja me orjame täiskohaga, ilma juhtiva positsioonita saad mõned sajad. Ja hinnad toitudel ning asjadel on suht samad. Ta imestas, et kuidas üldse on võimalik elada ilma depressioonita või … kuidas üldse süüa saab osta? Võlgu. Krediitkaardid on vist kõigil taskus ja ammu enam mitte hädavajalikeks ostudeks, vaid tavaliseks toidupoes käimiseks.

Ma ei tea, ma olin ja olen kuidagi nii frustreeritud! On vahel neid päevi, kus võitleksid nagu maailmale vastu ja täiesti ebaratsionaalselt. Ma tean, et ma ei saa neid hindu mõjutada, ei saa ka oma palka hetkel mõjutada. Palk, muide, ei ole mul mingi maailma hädisem number ka, aga reaalselt hakkama saada ei ole normaalne. Olgu, ma tean ka seda, me oleme lisaks ettevõtjad, mis tähendab seda, et kuna Jaanus endale palka üldse ei tee, siis on täiesti loogiline, et ongi keeruline, aga krt. Ikkagi. Palka ei tee ta seetõttu, et pole mõtet veel, tema alal on vaja tehnikat ja kõike nii palju, et esialgu on rõhk sellel. Nagu ettevõtjad on öelnud – esimesed 3 aastat tuleb üle elada nii, et sa ei tea päris tihti, miks sa seda teed – justkui näed palju vaeva, aga tulemust rahanumbrites isiklikus plaanis ei näe. See on aeg, mil paljud lähevad palgatööle tagasi, kuid see palk on ju nii väike võrreldes kuludega ja siis on aeg miinustes, stress laes, kuna teenid kellelegi teisele, kes käib Balil end leidmas ja seda mantrat korrutamas, kuidas õnne raha eest ei saa, aga ise veeretad ikka sente ning nälg majas, teed valikuid, milliseid arveid maksta, mitte millist reisipakkujat võtta või kas jätta seekord suured šoppamised või mõni kontsert vahele. Juba praegu teenib ta ettevõtjana kordades rohkem, kui siis, kui oli sama töö peal ja teiste palgal, lihtsalt see tuleb ettevõttele. Küll peagi palgani ka jõuame.

Aga lihtsalt, tahtsin halada! Ettevõtlikud, töökad inimesed ja elavad kuidagi nii … nigelalt. Ma ei tea ise ka mille või kelle peale ma kuri olen, eile olin ikka täiesti varingu seisus, sest kuidagi nii lõputu jura tundus kõik järsku olevat. Ma olen nii palju vaeva näinud oma emapalga või üldse ellujäämise nimel, me oleme julged ja teeme asju, me pole mingid hädad, me otsime alati kõige soodsamaid ja nutikamaid lahendusi, me ei armasta mingeid tohutuid brände, sest vaja näidata, et näed, meil on see ja teine, me ei nõua luksust, hea meelega elaks maal ja hariks oma peenart, kust porgandit saab, absoluutselt mingit pipsid ei ole, pigem kõige mittepipsimad. Ja ikka seis nii nigel, et pole söögirahagi ja pea on neid muremõtteid vahel nii täis ja silme eest lainetab, et ok, hinga, Lilli või rõdult alla. Ega need rasedahormoonid seda seisu ei leevenda ka, ilma nendeta lihtsalt on jõudu mõnel päeval rohkem, aga ega see midagi ei muuda ikka, seis on sama, suhtumine teine. Ja kõik päevad ei ole nii traagilistes värvides, nagu praegu paar päeva on olnud, aga kuidagi … mitu päeva on mul sisimas plahvatanud miski ja see valing muudkui tuleb.

punchingpillow

Ma olen õnnelik, et meil tervis (veel) korras ja kõik see. On hullemas seisus inimesi, aga siiski. See, et ise mitte midagi endale ei saa, kasvõi riided, mida on ju vaja. Ma ei saa enam 15 aastat vana džemperiga läbi, kuigi jah, saan küll ju. Või süümekaid tunda, et ostsin mitu kuud edasi lükatud asja – imetamisrinnahoidjad. Või süümekaid tunda, et issand, ma tegin kaltsukas (jah, kaltsukas!) ENDALE 10 eurise arve. Mitte lastele. Ja siis on need soovitused, et oi, luba endale midagi, mine kohvikusse, mine spaasse, käi juuksuris – PEAB käima, ma ju olen ema ja 31 (peaaegu), ma ju pean vaheldust saama kodusest elust, usuuu mind, see teeb head ja kõigile kasulik. Jah, tore, aga need on rahalised käigud, asi pole vahelduses. Ja ma ei tunne lõõgastust sellest, et ma käin ja raiskan endale raha, kui ma tean, mille arvelt see on. See ei lõõgasta mind mitte üks põrm.

Oh, mis hala! No, palgapäevad ja raseduse lõpp mõjuvad mulle nii! Arutasime Jaanusega eile. Kõik olid, mitte niisama vajalikud, vaid HÄDAvajalikud asjad, millele raha kulub, see on reaalne elu ja peame muudkui edasi oma tööd ja tegemisi kütma. Aga see väsitab ja ma tahan vahel teki all pillida, kõiki inimesi sõimata, poksikotti peksta … ma ei tea, mida. Ja perega aega veeta, mõnusalt. Mitte arutades, mida meil see kuu veel vaja, mida saab edasi lükata JÄLLE, kas paneme auto talveks seisma, sest talverehve pole jne.

Lihtsalt tundub kuidagi nii ebaõiglane, et kui sa pole saanud seda stardipakku, mida mõni saab juba lapsepõlvest või tugeva suguvõsa näol, kes kõik hirmsasti kokku hoiavad, muresid sul kuulavad, vahendeid klapitavad, siis sa rabeled ja rabeled olmemuredes end haigeks, ole sa nii tubli ja hakkaja kui tahes. Nii, et täna ma halan ja lasen auru välja nii, kuidas jaksan. Kui te olete suutnud selle jutu siin lõpuni lugeda, siis andke andeks, midagi nunnut siin ei olnud.

Olgu, ma lõpetan sellega, et Johan on stabiilselt nunnu. Tõesti on, tuleb ja kallistab ja musitab koguaeg ja kilkab ringi, nagu üks laps peabki kilkama – rahašmaha, suva see. Minu stressipall.

P3230282

 

 

Advertisements

32 thoughts on “Lasen auru välja ja trambin jalgu, nagu väike laps – natuke õnnetu on olla

  1. Ma ise olen ka austraalias ja iga kord, kui eestis käin, siis need hinnad panevad küll lausa ahhetama. Alati mõtlen, et mismoodi inimesed pere loovad, kui rent on juba sama, mis keskmine kuupalk. Tõesti, müts maha, et olete nii kaugele jõudnud ilma emaisa rahakotita. Küll raske töö ennast ära tasub lõpuks 🙂

    Liked by 1 person

  2. Kas muidu riiete osas oled vaadanud selloseod lehti nagu george asda ja care4wear.ee ? Viimane on eesti naise leht hollandis äkki ja tal ka uusi riideid tervele perele väga heade hindadega. Maksmine toimub kord kuus ja siis saadetakse eestisse. Küll muus osas ka paremaks läheb😀

    Meeldib

    1. 2,5-aastasele tellin ka george-st ja olen rahule jäänud, aga beebiasjad pole sageli proportsioonidele vastanud. Vanemale pojale ostan ka särgid tavaliselt nr suuremad ja püksid vastavalt nr-le.

      Meeldib

  3. Ma lendan oma 3-kuusele riideid ostes koguaeg nii orki. Ükskord tekkis tal kaubamajas plahvatus ja varuriideid ka ei olnud ning ostsin 3=2 bodysid H&M-st. Ise mõtlesin veel, et ei hakka kõike 68 nr ostma, võtan 74 ka, et ei jääks kohe väikseks ja selga pannes olid need 74 ka juba peaaegu väikesed. Samal põhjusel enam George-st ja Tescost ka ei telli, võtan niigi vähemalt number ette ja tulevad mingid laiad ruudud, mis juba kehast lühikesed. Ma käivale lapsele kasutasin juba rohkem särk ja püksid kombinatsiooni, sest pikema kasutuseaga, kuid samas bodyd hoiavad selja kaetuna.

    Meeldib

  4. Üldse ei pane pahaks su postitust! 🙂 Mäletan imehästi, et kui olin raseusega umbes sama kaugel kui sina, tuli mul ka selline kriisimoment. Lihtsalt nutsin voodis, et raha ei ole :S Kuigi kõik oli ju tegelikult korras! Aga mulle ikka tundub, et rasedahormoonid võimendavad need asjad kohe palju palju suuremaks ja hullemaks alati 🙂

    Liked by 1 person

  5. Kas sa riidest mähkmetele ei ole mõelnud? Ma olen oma praegu 1a2k vanuse põnniga sünnist saadik kasutanud riidest mähkmeid. Kokku on mähkmete ostmisele kulunud 361 eurot ja kuigi praegu läheb õues/külas käies veel mähkmeid vaja siis ühtegi mähet juurde osta ma ei kavatse. Oleksin ma enne lapse sündi teadnud kõike seda, mida nüüd, oleksin ka u 175 euroga hakkama saanud. Lisaks kui peaksin teise lapse saama on mul kõik mähkmed olemas 🙂

    Liked by 1 person

    1. Mul on mõned riidest mähkmed, aga kuidagi ei suuda arvestada, kas ikka on mõttekas, sest siis peab neid väga palju olema, mähkmed ja riided suht koguaeg märjad, pesumasin peab 24/7 käima. Ma vist ei saanud seda asja käppa… Ja kui oli paari kuune, siis see mähkmepamp on nii suur, et magades jääb pea alaspidi, sest pepu kõrgel. Ma räägin, äkki on nutikad viitsid selleks, aga mul muud polnud, kui koguaeg riiete pesu ja vahetus. Ja siis ma ei teagi, kui säästlik see tegelikult on…

      Meeldib

    2. Milliseid mähkmeid kasutada, on iga ema enda otsus. Mina näiteks ei kujutaks ette, et Johani vanuse lapse kõrvalt pisibeebi mähkmeid pesta viitsiksin. 1 aasta ja 2 kuu peale 200€ säästu ei ole minu arvates seda aja ja pesumasina/elektri/vee/pesuvahendi kulu väärt.

      Meeldib

  6. Mis mähkmetesse puutub siis Rimis müüdavaid Loving mähkmeid oled proovinud? Need on mõistliku hinnaklassiga aga täitsa toimiv kraam. Või kas mõnd Norra vahet liikujat ei tunne, seal mähkmed umbes poole soodsamad kui meie maal (mingit maksu lapsemähkmetele ei rakendada) ning beebtoidud Soomest, seal samamoodi mingi maksuteema tõttu soodsad need.
    Aga eks selle rahaga olegi nii, et vahet pole millised on sissetulekud, ära kulub kõik ikka. Ja natuke nõustun eelkommenteerijaga, et ilmselt hormoonid teevad sind veidi alalhoidlikumaks ja muretsevamaks. Care4wear lehelt olen ka lapsele riideid tellinud, hea hinnaga asjad ja korraliku kvaliteediga.

    Liked by 1 person

  7. Ma juba ammu ei süvene raha teemasse. Endale nagunii midagi lubada ei saa ja põhirõhk läheb lastele. Juba kuti ajal olid kasutatud asjad käigus ja sama on ka plikaga praegu. Harva ostan midagi uut ja see ka ulmesoodukaga. Laste asjad sama kallid või kallimadki. Toitu ostan kohaliku taluniku poest. Mähkmeid jms ainult soodukaga. Kuidagi saab hakkama ja tibake säästagi. Emapalk saab varsti läbi. Äkki siis tuleb suurem hala ka. Samas olen elu aeg harjunud piskuga läbi saama ja siin pisikeses linnas pole hinnad ka väga karjuvad. Poja käib üsna väikeses koolis, kus huviringid kõik tasuta. Sealjuures valik pole üldse nadi.
    Mida rohkem raha on, seda rohkem kulutad. 😊

    Täitsa lõpp, sa lähed ju kohe varsti sünnitama 😀

    Meeldib

  8. Väiksed linnad… Pärnus on korteriüür pärast 2000ndat aastat ehitatud (valgusküllases, ilusate korteritega) majas 220+ kommunaal. Kogu aeg mõtlen, et peab ikka väga suur vajadus olla pealinnas elada, seal on nii kallis. Kui vähegi võimalik, siis väikelinnades ikkagi selles suhtes odavam 🙂

    Meeldib

  9. Eesti palgad….toidu hinnad….laste HÄDAvajalike asjade hinnad….Kuidas saadakse lapsi üldse, ma ei saa aru. Mul on üks ja tahaks kokku 3 aga kes meist nälga jääb? Elame samuti 2toalises üürikas, üür-kommud = 600 + toit+majap. tarbed+lapsele stuffi orienteeruvalt ja hooajast johtuvalt+endale stuff(juuksur, mõni näohooldus vms) + tahaks aegajalt lubada ka midagi (teater, kino, väljas söömine, mõni ilus kuid mitte väga vajalik asi ). 3 tonni peaks saama seega mõlemad partnerid peaksid töötama juhi positsioonil ja saama 1500 netos kätte. 😀

    Meeldib

  10. Ma olen vaga nous sinu jutuga. Ise ma elan Hispaanias ja kui Eestis kain siis iga kord avastan, et toidupoe arve on jalle suurem kui eelmine kord. See Hispaania linn , kus ma elan pole just koige odavamate killast aga toidu hind on sama mis Eestis, moned asjad vaata et odavamadki. Samuti riided on vaga palju soodsamad. Siin pole ka palgad teab mis korged aga vahemalt kliima on hea 🙂
    Mina tellin oma lastele Nextist vaga tihti riideid seal on tihti pakkumisi nt 3 pakk body voi 5 pakk pidzaamat vaga hea hinnaga ja asjad on vaga ilusad ja vastupidavad.

    Meeldib

    1. Ma tänan pakkumast, aga eks need asjad tulevadki jooksvalt. Nüüd taas kõik olemas, praeguseks. Eks hooaegade algused ongi kõige keerulisemad, mil riideid vaja suht kõiki jälle uusi.

      Meeldib

      1. No, vaikselt oleks vast 92 juba, hetkel oleneb firmast kannab Johan 86 või väike 92. Aga eks ongi nii, et meil ka tegelikult ruumiga halvasti, nii et päris suuri hunnikuid ei saa vastu võtta, miinimumprogramm 😀

        Meeldib

  11. Mõistan sind täielikult. Me elame oma perega juba mitmendat aastat täielikul säästurezhiimil, sest võtsime oma korteri ostmiseks ka esimeseks sissemaksuks 10000 eurot laenu tuttavalt ja lisaks pangalaen ja kommunaalid. Nii et me ostame ainult vajalikku söögikraami, lastele riideid ja mänguasju. Endale ostame riideid väga minimaalselt. Kuskil reisimas pole üldse käinud. Kui tekib masendus ja väsimus, tuletan endale meelde, et meil on oma kodu ja järgmiseks suveks on see 10000 tagasi makstud. Siis ehk saab hingata. Ja ega alati ei ole elu kerge ka neil, kes on saanud oma korteri pärandusena. Igaühel on omad raskused, ei maksa ennast teistega võrrelda. Samuti tuletan endale meelde, et oleksin tänulik selle eest, mis mul juba on. Et oleme terved, et mees armastab mind ja meil on terved lapsed. Soovin sulle parimat, hoia ennast!

    Liked by 1 person

  12. Minu jaoks on alati müstika olnud, et kuidas Eestis elavad inimesed üldse omadega välja tulevad! Ma olen küll juba viis aastat Kanadas elanud, aga mäletan kui palju omal ajal Eestis psühholoogina teenisin ja tean, et väga paljud teenivad sellest summast veel vähem. Siiamaani taban end tihti arvutamast, et “kui oleksin sama asja Eestis ostnud Eesti palka teenides, siis mitu tundi/päeva oleksin pidanud selle eest töötama”. Ja mitu tundi/päeva pean Kanadas töötama, et see asi osta. Erinevus on enamasti täiesti ehmatav.

    Näiteks Kanadas maksab veekeskuse täispilet (hinna sees jõusaal, basseinid, saunad, mullivannid, osades kohtades ka torud) pool siinsest miinimum tunnipalgast. Eestis on tunnipalk vist midagi üle kahe euro, nii et Eestis võiks veekeskuse pilet maksta max 1.50. Pärnu veekeskuses on see pilet aga hoopis 24 eurot! Kanadas ei ole kunagi nädalavahetusteti ega koolivaheaegadel kallim ja iga päev on mingi ajavahemik, kus pilet on kõigile poole hinnaga.

    Täpselt nagu sinu Sydneys elav sõbranna, panen ka mina tähele, et paljud kaubad on Eestis sama hinnaga kui meil Kanadas, kuigi sissetulekud on ju täiesti erinevad. Väljas söömine, kohvikus käimine ja kokteilid on täpselt samas hinnaklassis. Ja ma ei saa järjekordselt mainimata jätta, et Kanadas on kraanivesi alati tasuta ja see tuuakse ilma küsimata lauda, sidrunit-laimi saab ka tasuta kui soovi on.

    Riided on Eestis kahtlemata kallimad kui siin. Matt otsis omale suvel Eestist mingit täitsa tavalist dressipluusi (sest noh, Eesti suvi – külm oli!) ja pidi pikali kukkuma hinnasilte vaadates.

    Ja kõige selle kõrval paistab igaüks mingi eriti peene autoga ringi sõitvat, igal teisel neiul on kunstripsmed/küüned/juuksed/KULMUD (jeesus, sellist kulmumoodi Kanadas õnneks pole), absoluutselt igaühel on kõige uuem IPhone, kulda ja karda on hunnikutes külge riputatud ja kõik söögikohad on einestajaid täis, nii et paistab, et saadakse endale lubada küll. Kuidas küll… minu jaoks müstika!!!

    Aga samas on see teine pool ka, toidupoes ikkagi torkab silma, et nii paljud ostavad ainult väga hädavajalikku – üks piim, pool pätsi leiba, kõige odavamad sardellid. Kanadas sellist asja üldse ei näe, kõigil on võimalik süüa osta. Nii et ilmselgelt on Eestis olemas ka kõik need inimesed, kes nende kahe äärmuse vahele jäävad, aga pealtnäha torkab siiski silma pigem see, et kõigil on lademes raha.

    Ma olen püüdnud oma kanadalasele selgitada, milline Eesti elu tegelikult on kui natuke rohkem reaalsust arvesse võtta, aga noh, kuna ta on kõik kolm korda just suvel Eestis käinud, siis arvabki, et eestlased on aastaringselt hästi rõõmsad ja naeratavad ning igaühel on vähem kui viis aastat vana bemm istumise all. Sest nii see väljapoole paistab.

    Ja kuidas eestlased bensiini jõuavad osta, on minu jaoks arusaamatu. Nii kallis ju!

    Liked by 1 person

    1. Eestis ongi väga palju seda mulli, mida vaja ehitada enda ümber, et mitte mingil juhul reaalne elu välja ei paistaks. Mingi suhteliselt uue riigi värk vist, kus nn uusrikkad tegutsevad, aga enamasti on eestlastel ka mitu krediitkaarti ja laenu või teenitakse välismaal kuskil, pered elavad lahus jne. Ma ei tea, tõesti, kuidas saadakse kõikvõimalikke iluteenuseid, kohvikuid, puhkusereise jne lubada. Või mitut last riietada, koolitada, ekskursioonitada.

      Meeldib

  13. Elatustaseme teemal ütleks seda ka, et teravalt silma hakkavad ilmselt äärmused. Nt toidupoes odavate sardellide ostjad vs paari aasta vanuste autodega sõitjad. Ja eks inimesed on endale oma elustandardid ise loonud. Kui sissetulekud ei luba nii kunstripsmeid ja geelküüsi kui korralikku toitu siis paraku teatud seltskond valibki “ilu” ja odavad sardellid.
    Tegime mingil hetkel oma pere väljaminekutest ülevaate, peres 2 täiskasvanut ja väikelaps ja kass. Korter pangalaenuga, 2 sõiduautot (üle 2 aasta vana, ikka väga üle 2 aasta). Kui lõime kokku oma igakuised püsikulud (pangalaen, kindlustus, igasugu arved, kütus, toit, esmatarbekaubad, mõni riidehilp jne). Siis selgus, et minimaalselt saame kuus hakkama umbes 800€ga. Juba 1000€ on selline summa, et hästi elame. Aga see ei tule mitte koonerdamisest vaid pigem madalatest püsikuludest. Korteri ostsime sellisest hinnaklassist, et ka ühesissetulekuga saab laenu ja muud kulud makstud, samas paremal järjel olles saab laenu enne õiget aega tagasi maksta. Autod samuti eriline kuluartikkel pole, kütus ja õlivahetused vms. Aga me ei ela ka Tallinnas vaid väiksemas linnas.
    Ma olen 100% nõus, et nt miinimumpalgalistel meie maal lihtne elu ei ole. Eriti veel üüripinnal elades. Aga paljuski mõjutavad elukvaliteeti enda valikud. Kui laps pannakse sõime vanemahüvitise lõppemise esimesel päeval sest “auto on juba 4 aastat vana ja sellise rondiga ju ei sõida” siis minu jaoks on selle inimese prioriteedid natuke häirivalt nihkes.

    Meeldib

  14. Heh, päris hea postitus. Sa peakski rohkem “auru” välja laskma ;).
    Minu meelest on ka teiste sünnitusi nii jube pealt vaadata. Kuigi sünnitusi on mõned korrad elus ette tulnud, siis sünnitusmajja niisama hängima ei sunni mind vist miski. Mäletan eredalt, kui kolmandat läksin sünnitama ja siis mu tuttav 4-lapse ema tuli väiksemaid hoidma, kui me mehega haiglasse tõttasime. Kui ta mu tuhusid pealt nägi, siis ma vannun, et tal käis endal ka emakast valu läbi :D, vähemalt nägu oli küll selline :).
    See mähkete jutt on ka nii armsalt tuttav. Kusjuures, siinkohal ma kasutaksin enda kogemust, khm, ja ütleksin, et see suurtes kogustes mähkmete etteostmine ei pruugi olla maailma hiilgavaim idee. Minul näiteks oli nii, et kolm esimest võisid absoluutselt igasuguseid jamasid mähkmeid kanda ja polnud ever mingit problet. Ja siis tuli neljas, kelle tagumik oli nii tundlik, et pidin väga valima, mida lapsele alla panna sain. Ja kõik minu suure hoolega ette soetatud mähkmed läksid ärajagamisele. Vot selline lugu.

    Meeldib

  15. Ma hakkasin lihtsalt kaasa mõtlema…. Kui oluline on teie jaoks Tallinnas elada? Mu emal oli korter Tallinnast 30 km kaugusel Keila lähedal ühes väikeses külas. Korter nõukaaegne, aga 60 ruutu, normaalses korras. Kaks suurt tuba, köök, sahver, panipaik, vets-vannituba, rõdu. No okei, tapeet oli vanamoodne ja pliid kohal polnud kubu. Pärast ema surma eelmisel aastal ma ei raatsinud seda kohe müüa ja üürisin välja. Asula keskmine üürihind oli u 100 eurot korter, kuna mul oli korter natuke räämas, siis küsisin 75. Kommunaalid lähevad u 100 eur peale, külmal ajal 150. Noh, jah, Tallinna võtab bussiga sõit u 1h, autoga vähem. See on muidugi ebamugav ja kui autot pole, siis on poes käia halb (poodi on u 10 km ja sinna tuleks ka bussiga minna). Aga samas – odav on. Lasteaed ja kool on samas külas. Raamatukogu ka. Nett tuleb ka kohale. Paljudel on muidu autoga nii, et odavuse huvides sõidetakse autoga vaid Keilasse ja sealt on rongiühendus Tallinnaga super. Nojah – et siis: kas midagi sellist ei oleks teie perele mõistlik? Annaks raha kokku hoida ja nii. Ja kolhoosikülades selliseid mitte nii super, aga elatavaid kortereid on küll. No ja kui mu ema korter lõpuks müügiks läks, siis ma sain selle eest vaid 17 000 eurot. No sellise laenu saaks teie ju ka vast võtta ja kui see makstud, siis juba edasi müüa jne jne… Äkki oleks variant?

    Meeldib

  16. Raske uskuda, et 30+ eluaastates inimesed elavad üürikorterites veel. Miks ometi? Mida te nuumate seda omaniku rahakotti. Me elame 150 ruuduses 4 toaga majas, buumiajal ostetud, pangalaenu võtsime 2miljonit krooni (crazy!) ja praegu on kuumakse 380€. Sama mis 2-toalise korteri üür. Et jah, ei saa aru miks?

    Meeldib

      1. Ei ole see laenu võtmine midagi nii lihtne.
        Esmapilgul tundub jah, et vau sissemakse 10% (olenevalt kinnisvara hinnast ei ole sedagi nii lihtne kokku saada ja kui vaadata mingi remonti vajav korter paneelikas, siis sama palju läheks remondiks ja kas see ikka on unistuste kodu). Aga tegelikkuses on seatud ka laenu maksimaalne piirmäär… enam ei anta laenu nii kergekäeliselt, seadustest tulevad piirangud, et kaitsta inimest lõhki laenamise eest.

        Meeldib

  17. Lõpetan see aasta välismaal ülikooli ning juba tulevad küsimused a la “millal siis kodumaale tagasi tuled ka?”, “tule ikka koju tagasi tööle!”. Ja siis ma loen ja imestan, et mis asja? Miks ma peaks tagasi tulema olematu palga eest rügama kui ma saan rohkem palka poolekohaga kooli kõrvalt töölt kui täiskohaga inimene Eestis? Ma tahaks väga koju tulla, mu pere ja sõbrad on seal aga asjal ei ole lihtsalt mõttet.
    Sain just 21 ning plaanis on 1 laps saada lähitulevikus ning mehega oleme otsustanud, et sünnitan ja kasvatame teda siin kuna Eestis on see lihtsalt ulme kui palju laps “maksab”.

    Meeldib

  18. Teed omanikuga järelmaksu või käendaja veel keegi kolmas või … aga maksta lihtsalt elamaise olemasolu eest 500eurot, sry, haige, kui lõpuks omanikuks ka ei saa. Ja mu meelest ei peaks see laste saamine olema teema omaette- ikka nii , et endal mõnus ja kui läheb laps”nihu”, poleks pärast kahju raisatud elust endale. Püüan aru saada aga ei saa, kui üks laps mähkmetes ….mingi riikliku “tugisüsteemimi” ärakasutamine? et peavad järjestiku olema. p.s ise ostsin vankri, turvahälli, kõhukoti alla min palga summaga, mitte et võimalusi poleks lihtsalt see nii väike aeg kui üht teist neist kasutada.

    Meeldib

    1. Eestis vist inimesed ei julgegi enam lapsi saada. Juba teise lapsega hakatakse kõõrdpilke viskama, kuigi esimene igati hoitud. Kunagine “Bachelorette” Emily Maynard sai just 4. lapse ja 3 viimast on poisid natuke üle aastase vahega ja ise on uhke koduperenaine.

      Meeldib

  19. Kas sellest ei oleks kasu kui Jaanus kasvõi poole kohaga tööle läheks? Ma arvan, et kahe sissetulekuga oleks elu palju lihtsam, sest nagu aru sain, siis peate sinu palgast ära elama ja see on paras väljakutse.

    Mul on kõigil sõbrannadel( vanuses 28-29) oma korterid olemas ja keegi pole pärandust saanud, vaid oma palga kõrvalt on sissemaksuks raha kogutud. Ja tegelikult neljakohalise numbriga palk on Eesti mõistes väga hea, aga see muidugi eeldab, et mõlemad parnerid töötavad. Korterid on vanades mustamäe paneelikates, mitte uutes majades. Aga alustuseks on see küll, renoveerid ära ja saad mingi kasumi ka kui müüa. Muidugi mitte unistuste korter ja maja, aga tunduvalt soodsam on laenu maksta kui üürida ja alustuseks küll.

    Ise elan samuti Mustamäe kolmetoalises korteris juba 5 aastat ja hinnad on nii tõusnud, et kui nüüd müüa, siis saaksime kuskil paarkümmend tuhat võitu ostuhinnast.

    Mul üks üksik sõbranna elab üürikas ja tal on raskem. Samas tema elustiil on selline, et oluline on väline ilu(kunstripsmed ja kunstküüned, armani kotid jne). Kui ta oma välised standardid madalamaks seaks, siis oleks ka võimalik kõrvale panna.

    Eks lastega on juba raskem. Siis on juba mingid teatud standardid ja renoveerimata korteris on raske elada esialgu nii nagu meie alguses elasime. Aga eks kõik on mõtlemises kinni.

    Meeldib

  20. Tean kui masendav see on. Ma ise ootan hetkel samuti last ning vanem laps on just märkmetest priiks saamas (mähe ainult öösiti) ja piima unistamas (halleluuja!).
    Samuti mõtlesin üks päev et ostan ette ära, sest Selveris oli soodukas mähkemetel, aga kokku oleks läinud kaks pakki 35€….. See on ikka ulme… Mul oli terve toidukorv arvestatud sellise hinnaga, seega poodi see soodukas mähe uuele beebile jäi…
    Jube kurvaks teeb, sest lapse tulekuni on kaks kuud aega… Ja ma ausalt pole talle midagi valmis ostnud…
    Kas ei ole hormoonidest tingitud kergest masendusest seda teinud või lihtsalt pole rahaliselt võimalik olnud.
    Kurvaks teeb…
    Aga muidu vanemale lapsele olen ostnud ka eespool soovitatud Loving püksmähkmeid või Prismas Xtra püksmähkmeid. Ei ole küll “firmakad” aga ei ole ka mingisugust keemiahaisu neil küljes, hoiavad ilusti,ei lase läbi ja hinnad on ülihead.
    Praegu Rimis al. 13kg rasketele paki hind ca 9€, soovitan proovida kui pole veel jõudnud.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s